Kui vana on inimkond? Me teame kooliajaloost, et ürginimene vehkis oma kivikirvega sadu tuhandeid aastaid, enne kui õppis lisaks koopaseintele loomafiguuride sirgeldamise ka midagi “tsiviliseertitut” tegema. Aga äkki polegi inimtivilisatsiooni areng sirgjoon pihukirvest kosmoseraketini vaid spiraal? Mis siis, kui oleme oma praegused saavutused rajanud iidse arenenud tsivilisatsiooni taasavastatud teadmistele.
Türgi lõunaosas, Süüria ja Iraani piiri läheal on palju kummalisi paiku, mille kohta kasaegne ajalugu räägib üht, ent arheoloogilised leiud annavad teada – need paigad võivad olla märksa vanemad, kui neid peetakse. Aga mitte ainult raadiosüsiniku meetodil dateeritav orgaaniline aine, vaid ka kivid võivad reeta mõne paiga tegelikku – üle aegade ja lugude – ulatuvat vanust. Kuidas siis? Loomulikult läbi legendipiltide ja sümbolite – keele mis tõlgitav üle aegade neile, kes võtavad vaevaks mõista ja uurida.
Nelja väe märgid
Karakus Tumulus on tavaajaloo mõistes Kommaegene kuninga mitte millegi erilisega ajalugu mõjutanud õdede haud Aleksander Suure väepealike riikide lagunemise järgsest perioodist. Ehk “vaevalt” paartuhat aastat vana kivikuhi mäe otsas. Kuid nagu toona sageli, hoidsid just kohalikud nö isehakanud, mitte kohalikust rahvast pärinevad kuningad au sees vanu traditsioone, mis tagasid nende trooni legitiimsuse ehk jumalikkuse. Seega kaitses haudehitist kõigist neljast ilmakaarest neli sammast, mil olid kujutatud neli ürgvägede elementi. Kotkas tähistas Skorpioni tähtkuju, sügist, ja õhku, lõvi omanimelist tähtkuju Leo, suve ja tuld – jumalate ja inimes
te vahendajat, pull muidugi Sõnni tähtkuju, kevadet ja viljakat maad ja inimene/kuningas Virgo ehk Neitsi, paljudes kultuurides erinevat ent alati inimesega tähistatavat tähtkuju, talve – siin mõeldud siis kuninga puhkeaega hauas ja vett – maise eksistentsi ürgollust. Ehk siis kuningad sängitasid oma lähikondsed kõigi nelja põhielemendi kaitse alla. Kui uurida iidseid matmispaiku erinevates maades võib samu sümboleid märgata erinevates kujutistes käimas läbi erinevate iidete tsivilisatsioonide sümbolikeelte. Kõik need lood viivad tagasi aega “mil maal valitsesid jumalad”. Aga äkki aega, mil oli olemas veel eelmise, arenenud teadmistega tsivilisatsiooni tarkus? Aega, mida kokkuleppeliselt on hakatud nimetama veeuputuse-eelseks.
Jumaliku võimu tähised
Käisime vaatamas silda, mille rooma leegionärid ehitasid sellestsamast Karakuse haud
ehitisest võetud kiviplokkidest. See olla olnud veel läinud kümnendini, enne uue autosilla avamist parim ülepääs jõest. Kiviplokid olid tõesti vägevad, moundi vaadates ei arvakski et selle kiviklibu all peitub midagi nii võimsat. Aga kuninglikud “hauakivikuhjad mägede tippudel” ehk mounindid ongi enamasti midagi enamat kui lihtsalt hauad, lihtsalt haua jaoks oleks võinud märksa vähem vaeva näha toonaste vahendite olemasolul, pigem tegu ikka sümbolitega, mis pidid tagama taeva ja maa tasakaalu. Ehk taas miski, mis ühendas praeguse tsivilisatsiooni iidseima, “jumalate” tsivilisatsiooniga.
Loetud kliomeetrite kaugusel Arsemias, mis on ilmselgelt väga müstiline iidne rajatis, on kaljuseina raiutud hiigelsuur värav …eikuhugi. Lihtsalt umbes seitsme meetri kõrgune täiuslikult siledalt lõigatud kivist portaal mäeküljel, mille lähedale on paar kuningat samuti teinud oma hauakambrid. Tavapärane tõlgendus on, et kuningad püüdsid näidata end jumalatga võrdsetna, ent tegelikult on bareljeefid, mida armastati matmispaikadesse püstitada ja kus kuningad suruvad kätt jumalate ja pooljumalatega ju võimu üleandmise leppe märgid. Ehk siis isa mattev kuningapoeg – nagu suure “värava” kõrval asuva hauakambrisse viiva väiksema koopa juures – mattis isa ja sai Herakleselt- pooljumalalt väe valitseda ja õiguse valitseda.
Maailma iidseim kõrgtehnoloogia
Göbekli Tepe Türgi edelaosas, muistse Mesopotaamia aladel on kaasaja arheoloogidele paras pähkel. Ehitis on ametlikult dateeritud maailma praeguseks vanimaks inimtek
keliseks pühamuks ehk tema juurest leitud inimtekkeliste esemete vanus ulatub 12 000 aastast enne meie aega ja kestab 8000 aastani e.m.a, mil mõistatuslik rajatis väga mõistatuslikul põhjusel liiva alla maeti. Sellel hiiglaslikest, väga peenelt ja arusaamatult täpse tehnoloogiaga töödeldud kivitahukatest ringrajatisel on väga hästi eristatav kaks ehitusstiili. Üks, ülitäpsete lõikejoontega, nagu laseriga läbi kõva kivimi puuritud täiuslikult ümmarguste õõnsustega gigantsed imekaunite bareljeefidega, mis pidi olema tahutud kiviplokkidest välja enne kui need püsti aeti ehk tohutut insenerikunsti ja matemaatiist arvestust eeldavad hiidkivid. Ning nende ümber “täiteseintena” paigutatud väiksed tahumata kivimüüritised. Nagu oleks muistne kütt leidnud keset oma välja “jumalate” jäetud piltide ja kujudega kivihiiglased ning püüdnud neid kaitsta neile kindlustatud seinu ümber rajades, mille vahel oma tseremooniaid toimetada.
Göbekli Tepest on leiud maailma vanim skulptuur, kus hiiglasliku kivinaise jalge vahel ripub mingi inimfiguur. Ühed on seda pidanud sünnituse, teised seksuaalakti kujutiseks ning selle tõttu on tervet seda kohta seostatud viljakusriitustega. Aga ehk on sel hiidkujul seos hoopis sellega, kuidas Eenoki raamatus Piiblis neflimiteks kutsutud jumalad heitsid ühte inimeste tütardega, saades järglasi kellest said kaasaegse tsivilisatsiooni rajajd ja juhid ehk moodsas keeles kuningadünastiad?
Muistsete teadmiste hoidjad
Ka maailma vanima “ülikoolilinna” samuti ca 8000 aasta vanusel asulakohal paikneval Harranil arvatakse olevat seos Eenoki raamatuga. Alternatiivajaloo uurija Andrew Collins on arvanud, et praeguse moshee varemete kohal oli kunagi sabiinlasteks nimetatud iidse targa kultuuri astronoomilne tempel ja praegugi püsti seisev minarteitorn oli selle astronoomiline vaatlustorn kuid hetkel ei reeda varemeteväljal seda miski. Aga kui Harranit seostatakse ülikooli ehk teadmiste edastamise keskusega, on siin kindlasti iidseid teadmisi nii hoitud kui ka edasi antud. Aastatuhandeid.
Lähedal asub mitte eriti paljudele teada olev Suaybi külake, mille keskel ilutseb arheoloogilist mälestit tähistav metallist infotahvel. Lugesime, et just siin oli Mooses saanud oma õpetajalt Suaybilt oma kuulsa saua ja olnud siin karjaseks. Moosese legend ülteb jah, et peale egiptuse töölise tapmist oli ta pikalt pagenduses, realselt võis ta neisse kantidesse jõuda küll. Loomulikult pidi selleks mingi põhjus olema, miks just siia. Õpetajat Moosesest rääkivad piiblilegendid ei maini. See aga annaks tema loole hoopis teise konteksti. Ja ka sellele kandile, kus iis ilmselt elasid vägevad teadjamehed. Sest kuidas oskas Mooses peale pagenduses olemist astuda vastu vaarao maagidele ja neid isegi oma võluteadmistega võita? Eks ikka õppides mõnelt neist veel iidsemalt ja targemalt. Egiptust on peetud maailma iidseimate teadmiste taastekke kohaks, kuidas sai muidu sealne kõrgkultuur tekkida ilma nö kivisse talletatud eellugu omamata ehk kohe hiiglaslikke püramiide ja templeid rajada oskavana. Aga äkki õppisid nemadki “jumalate järeltulijatelt” ehk eelmiselt kõrgtsivilisatsioonilt, kelle järeltulijad võisid Türgi viljakates orgudes mäenõlvadele rajatud koobaslinnades pikalt vastu pidada ja isegi ehk veeuputuse üle elada.
Taevast kukkunud
Harrani lähedal Sanilurfa linnas on tänaseni kohalike moslemite seas pühaks peetud Abrahami koobas ja bassein. Abrahami legend räägib, et ta kukkus taevast (hmm, kas jälle on mängus “jumalad”), viidi peitu koopasse kuna valitseja Nimrod soovis tappa kõik meessoost vastsündinud. Äkki aga hoopis hävitada alternatiivset “pooljumalikku” vereliini? Koopas imetas Abrahami emahirv 15 kuud mille järel sai temast kohe 15 aastane poiss. Koobast käiakse tänini vaatamas ja kummardamas, seal on sees väike kraan, kust tuleb kohalikku allikavett, mida kohalikud enne palvetamist pealaele tõmbavad. Naistele on muidugi eraldi ja meestele eraldi koopapühamu, kuid klaasi tagant paistev koobas on mõlemile üks. Siinkandis on enamik legende nii erinevate ajaloo kihtidega läbi põimunud, et see on nagu suure lõngapusa harutamine, püüdes leida pusa algust ja seda lineaarselt lahti keritavasse kerasse kerida.
Ent lugusid inimkonna esivanematest, tarkadest ja jumalate järeltulijatest tasuks võtta rohkemana kui vaid religionist religiooni randavate legendide ja muinasjuttudena. Just neis võivad peidus olla suurtes looduskatastroofides hävinenud esimeste inimkõrgtsivilisatsioonide ehk meie enda praeguse tsivilisatsiooni alguslood. Mõistatustest maailma ajaloos nagu näha puudust ei tule.
