Kunagi ühel tuntud naiste seminaril teatas esineja pahaaimamatult: “Kahju, et meie seas pole proua X-i.” Olukorra tegi piinlikuks asjaolu, et proua X istus sellesama esineja vastas esimeses reas. Esineja oli teda seni näinud vaid ajakirjades, kus kõik tema pildid olid tuunitud selliselt, et muidu kena ja sümpaatne naine muutus isikupäratuks, kuigi ülikauniks klantspildinukuks.
Teine tuntud naine hõikas kord üle sotsiaalvõrgustiku oma sõpradele: “Istun lennujaamas ja vaatan enda ümber olevaid moereklaame ja inimesi. Pildid ja inimesed ei lähe kokku. Reklaamil naeratab õbluke noor modell kauneis rõivas ja minust mööda kõnnivad näitsikud, tädid, prouad, kes on kas liiga prisked, lühikesed või teistsuguste proportsioonidega, on samade reklaamil olevate näpunäidete järgi sama kaubaga oma kalli raha eest teinud ennast koledamaks. ”
Tekinud on omalaadne nõiaring – pildid, mille alusel meile müüakse igapäevaseid asju, pole reaalsed. Need on fotoshopitud ja inimesed neil tuunitud ebareaalselt ilusateks. Soovides sellest ilust osa saada on sul kaks võimalust: esimene – tuunida ennast samasuguseks nagu need pildiklantsnäidisnukud – mis on omakorda võimalik vaid pildil, mitte tegelikus elus, sest ka nedsamad pilditüdrukud näevad tavaelus täitsa inimeste moodi välja. Teine – tunda endas pidevat puudujääki ning osta, osta ja veelkord osta. Kõigepealt kõiki ilutooteid mis lubavad samasuguste kaunite pildinägudega sind teha selleks, kes sa tegelikult pole.
Ega sa ometi arva, et “nemad”, kes rek
laame toodavad, imekauneid modelle palkavad ja pilte fotoshopivad, tahavad et sa sama kaunis oleks? “Neile” piisab, kui Sa oma raha kulutad. Mida rohkem, seda parem. Tegelikult toodavad need ebareaalsed reklaamid vaid sinu alaväärsuskomplekse, et sa ostaks kaupa, mis annaks pettekujutelma pildil kujutatud ebareaalsele fantaasiale lähenemisest sinu väljanägemises.
Miski ei teki, kui teda ei vajata. Ei ole nii, et paha ühiskond ja selle kuri käsilane meedia teevad midagi inimeste alavääristamiseks. Lihtsalt targad suured äriettevõtted kasutavad ära inimeste soovi alluda oma ihadele. Mitte reklaam ei pane sind joonduma pildi järele, kus keegi ega miski pole tegelik, vaid su enda impulsid. Kuni me ise defineerime end oma välimuse kaudu (loe: kellegi teise imetluse ja iha objektidena) saab meile selle läbi ka mida iganes müüa. Just enese pideva ihadepõhise alavääristamise läbi saab meile müüa asju mida me tegelikult ei vaja ja panna tegema töid, mis meid tegelikult ei huvita.
Mehed end iluvahenditega tuunima enamasti ses virtuaalses pildimängus ei hakka. Kui naine püüab olla kõigi meeste väliselt peibutav ihaldusobjekt, siis mees tahaks olla nende ihaldusobjektide rahakas ülesostja. Selleks peab muidugi end ümbritsema staatusesümbolitega (riided, autod jms.), mis ihalusobjektidele selgelt teada annab, et tegu on ihaldusväärse ja neid “omandama” väärival materiaalsel elustandardil isendiga. (selle teema kohta saad rohkem teada raamatust “Suhtesõlmed”)
Kogu selles meie ümber pidevalt kihisevas manipuleerimismängus kasutatakse niisisi ära inimeste ürginimlikke nõrkusi – soovi kaaslase ja turvalisuse järele. Fotoshopimailma sukeldumine teeb lisaks rahakotile viga ka psüühhikale. See pole positiivse eeskuju loomine. Eeskuju on motiveeriv vaid niikaua, kui selle poole püüdlejal on veendumus, et eesmärk on saavutatav. Kui püüdleja saab aru, et ta mitte kunagi ei saa selliseks nagu ülikaunid ülikauniteks tuunitud piltidel, püüdku nad palju tahavad, pöördub algne eesmärk inimese vastu. Tekib frustratsioon. Just ilmus uudis, et hakkame sellistele “arenenud tarbimiskultuuriga naaberriikidele” nagu Soome ja Rootsi järele jõudma ka antidepressantide tarbimises. Sest jah, ka frustratsioon on kasulik toode. Selle üle rõõmustab ravimitööstus.
Peab olema eneseteadlik ja tugev isiksus, et mitte lasta ennast sel ihapiltide tulevärgil mõjutada. On selge, et reaalsust ehk normaalse inimese tegelikel vajadustel põhinevat müüa on keerulisem, kui ebareaalseid illusioone. Seda “kassid ei osta”. Ilmselt on seda tajunud kõik, kes püüavad teha midagi iha-hirmu-masstoodete seisukohalt “alternatiivset”. Kas toota rõivaid, mis ei ole mõeldud iga poole aasta järel äraviskamiseks, toitu, mis poleks mürgine ja paksukstegev, teadmisi, mis aitavad tegelikke probleeme lahendada või raamatuid, mis kirjutatud inimeste endamõistmise suurendamiseks.
Lugesin täna tsitaati sõbra sotsiaalmeediaseinalt: “Turuinimene on müüv, ostev, tarbiv inimene. Miski jääb puudu, et turuinimene oleks õilis, usaldusväärne, tark, vooruslik. Selline inimene jälle ei müü. Turuinimene on mingis mõttes taandatud inimene oma okupeeritud dimensioonidega. Teda taandab kõige mõistmine müügiks.”
See “miski”, mis ei müü, küll aga teeb elu selgeks ja avaraks, on enesetunnetus. Teadmine, kes sa tegelikult oled. Kui tead, kes oled, tead ka, kes sa kindlasti pole. Sind ei solva tarbimismaailma takerdunute sildistavad hinnangud. Sa ju näed, et nad annavad neid hinnanguid vaid hirmust. Sest 
kui sinu maailmanägemine osutuks õigeks, tuleks neil ju kogu oma elu ümber hinnata. Aga seda nad kohe kindlasti teha ei julge. Siis ongi lihtsam sildistada, rünnata, pilgata, halvustada.
Seega ei viitsi mina küll osaleda fotoshopi maailmameistrivõistlustel. Olgu, ma ehk ei müü nii mõeldes superkasumeid ja massitiraaže. Ent ma ei kurda. Kolm aastat iseendaks olemise kogemust on õpetanud, et ennast iseendana väärtustades hoiab kokku hulgaliselt raha ja närve.
