Armeenia on riik, mille ajalugu on tema tänapäevast kordades suurem. Just see võimas ajaloopärand on võimalus Armeenia teadvustamiseks kaasaja maailmas, kus imelist ja ehedat jääb üha vähemaks.
Tegelikult algas see seiklus kevadises Lanquedocis, kui Carcasonne katedralis uurisin katarite – katoliku kiriku poolt ketseriteks kuulutatud ja jõhka ristisõjaga hävitatud inimrühma väheseid allesjäänud sümboleid. Mind võlus katarite rist, mis ei meenutanud sugugi Rooma riigiusu jumalatapuvahendit, vaid hoopis elusat lehtede ja juurtega puud. Sisestasin sümboli kõiketeadvasse Googleśse ja endalegi üllatuseks jõudsin… Armeeniasse. Riiki, milles asub maailma esimene kristlik kirik ja kus taoline rist ehib tänini Jerevani peaväljaku kirikutorni. Iidse sümboli mõistatust lahendades saigi kihutatud läbi maa, mida esimesena haris Ararati mäel veeuputusejärgse järel maabunud esiisa Noa.
Armenia Stonehenge’d
Jerevanist Zorats Kareri’iks nimetatud koha poole sõites kulgeb tee tükk aega autost kõrgema muldvalli kõrval. “Vall ehitati, et sealt mäged
est aserid autode pihta tulistada ei saaks,” ütleb mu teejuht Ruben rahulikult. Tegelikult on sõda Armeenias läbi, ilmselgelt on siin praegu omapäi ringi sõita oluliselt turvalisem kui Süüriaga piirnevas Lõuna-Türgis või kuurortivälises Egiptuses. Armenia Stonehengeks kutsutud Carahunge või Karahunj nime kandev ala laiub 7 hektaril Dar jõe kanjonis. Paiga nimi tähendab tõlkes “rääkivaid kive”. Erinevad uurijad pakuvad selle vanuseks 9-12 000 aastat, mis teeb neist keset tuulist tühermaad seisvatest 223 megaliitkivist maailma vanima observatooirumi. Tähti arvati siin olevat uuritud läbi 84 hiidkivisse ülitäpselt puuritud aukude. Kui Inglismaa Stonehenge külastavad miljonid ja kaitseb UNESCO, siis Karahunj juurde viib üliauklik kruusatee – ei valvet, ei infot, ei pileteid. Ainult üks kohalik on kivide juurde oma suveniiriputka püsti pannud, kuid mõistab vaid armeenia keelt ega oska ka armeenia keeles esitatud küsimustele suurt midagi vastata. Näiteks selle kohta, kus võiks asuda kummalise inimsiluetiga steel, mis kaunistab tema enda putkal rippuvat plakatit. Steeli leiab pika kivide vahel lehma- ja turistiradu uitamise peale üles. See on erinevalt gigantsetest, kuni 10 tonni kaaluvatest püstkividest oluliselt väiksem, ent tekib ka hirm, et kui tõesti peaks siia hakkama rohkem iidse ajaloo huvilisi käima, võib juhtuda, et mõni selle iidse kivitahvli lihtsalt koju kapi peale tassib.
Zorats Karer pole ainus iidne observatoorium Armeenias. Väljakaevamised Metsamor’i nimelise linna lähedal on samuti 
paljastanud 5-9 tuhat aastat vana metallitöötlemise, kultuse- ja tähevaatluskoha. Metsamoris asub Armeenia tuumaelektrijaam – kolm kaugele paistvat hiidkorstent. Arheoloogiline ala aga on saanud nime jõelt, mille ääres ta asub, seega iidsete aarete juurde jõudmine on paras seiklus. Miilitsamees juhatab meid mingisse külakesse linnast kümmekond kilomeetrit eemal. Seal ei tea kohalikud pea 50 aastat tegutsenud muuseumi asukohast eriti palju. Üks näitab käega ühele, teine teisele poole. Ajal kui mu teejuht nende segastes viidetes sotti saada püüab, lülitan autos sisse Google kaarirdirakenduse ja ennäe imet – see suunab meid kohe kahe kilomeetri kaugusele küla taha mööda auklikku põlluvaheteed, mille valimine ilma “taevase suunajata” poleks pähegi tulnud. Eriti, kui kohale jõudes näed, et tegu on täiesti tõsiseltvõetava teadusasutusega, kus eksponeeritud kolm saalitäit põnevaid ajaloolisi artefakte ning tegutseb prantslastest, poolakatest ja kohalikest koosnev arheoloogide tiim. Muuseumi kõrval kõrguvad reas hiiglaslikud fallosed – mõned põlvepikused, mõned mehest pikemad. Ega see tähenda, et muistsed armeenlased mingid sugumürsud olnud oleksid – üks fallos kannab svastikat ehk haakristi, mis väga selgelt viljakussümbol. Tegelikult kutsutakse neid sambaid vishap, mis tähendab draakonit. Draakonikivid tähistavad erilisi paiku, draakoneid arvati elavat mägijärvedes. Eriti palju draakonikive asub Aragatsí mäel, mida kohalikus mütoloogias peetakse Ararati mäe paarikuks maailma tasakaalu hoidmisel.
Eriti salastatud anomaalia
Aragats’i mäele sõites kogeb väga erilist fenomeni, mida võib tõlgendada gravitatsioonianomaaliana. Kui Ruben keset mäekallakut auto kinni pidas ja süüte välja keeras, hakkas auto selle asemel, et normaalselt vabakäigul tagurpidi allamäge veereda, peale hetkelist paigalseisu hääletult veerema otse üles mäkke. Juht eemaldas süütevõtme, auto mootor ei töötanud, nõlv oli nähtavalt vastumäge, ometi veeres masin üha kiiremini edasi mäetipu poole. Mingi hetk oli vaja kiirelt võti süütesse panna ja masin käivitada, sest võtemeta autol ju rool lukus ja piduridki ei tööta. Ma olen matemaatika-füüsika eriklassi lõpetanud, mulle pole eriti lihtne udu ajada. Ma tean, mis on optiline illusion. Selle pärast sõitsime veidi edasi, järgmisele tõusvale nõlvale. Siin käitus auto nagu normaalne auto – lasid käigu välja, vajub allapoole. Aga tõustes sama nõlva pidi pisut üles, oli tee ääres väike punase ristiga tähistatud kivikuhjake. Selle juures võttis Ruben jälle võtme välja. Nagu ulmefilmis hakkas masin tontlikult vaiksena taas kiirust kogudes ilma mootorita mäkke üles veerema. Ühtekokku tuvastasime teel viis sellist “anomaalset lõiku”.
Mäe tipus asus betoonmüüriga piiratud kunagine Nõukogude salajane uurimisasutus, mille siia kõledasse tühja inimasustuseta paika lõi Nõukogude tuumafüüsika rajaja ja Armeenia “füüsika isa” Artem Alikhanian, kes uuris mateeria erinevaid olekuid. Mis pakkusid loomulikult huvi sõjatööstusele, miks muidu mehele piiramatud finantsid ja elu lõpus Leni
ni orden anti. “Kui olin väike poiss võttis onu, kes tõi siinsete teadlaste majadele kütmiseks sütt, mind siia kaasa, “ jutustas Ruben, kuidas tal õnnestus sattuda ülisalajasse numbrilaborisse, mis on ka põhjuseks, kuidas ta tee ebatavalisest “käitumisest” teab. “Onu ütles, et kui teadlased siin katseid tegid, ei käivitanud mägiteedel sõitvad autod.” Antigravitatsioon? Labor on tänaseks muidugi suletud ja Nõukogude Liidu lagunemise järel lagunesid ka teadlaste majad, kuid teadushooned on endiselt valatavad ja nene uksed plommitud. Aga keset ülisalajast uurimiskompleksi kõrgub pea viiemeetrine “draakonikivi” ning sama müür, mis ümbritseb uurimisasutust, ümbritseb ka Kivide Järveks kutsutud jääkaanega kaetud järvekest mäetipus. Võta siis kinni, kus lõpeb legend ja algab tuumafüüsika.
Tiibadega meistrid
Armeenlasi elab Armeenias 1,5 miljonit, maailmas 10 miljoni kanti. Üks välisarmeen
lasest, filantroobist miljardär Ruben Vardanjan, otsustas, et ei kingi oma kodumaa kuulsaimale, Tatevi kloostrile midagi vähemat, kui Guinessi rekordi. Tatev Wings on maailma pikim vahepeatusteta köisraudtee, mis kulgeb 300 meetri kõrgusel ja läbib 5,7 kilomeetrit 10 minutiga. Piletiraha läheb kloostri renoveerimiseks. Tatevi kloostri lugu seondub samuti tiibadega – nimelt kinkinud jumal kloostri rajanud müürimeistrile tema töö eest tasuks tiivad, millega too peale imelise rajatise valmissaamist lihtsalt lendu tõusis. Võimsamat loomise definitsiooni, kui “tiivad jumala juurde” annab otsida.
Ka Tatevi kloostris on oma “rääkivi kivi” – sellesma tiivulise meistri püstitatud kivisammas, mis olla sajandeid vaenlase tulekust, maavärinast ja muudest ohtudest oma võbelemisega märku andnud. Erilised pühad kivid, mille kaudu jumalad inimestele märguandeid saatsid asuvad tegelikult üle kogu maailma erinevates (enamasti megaliitse arhtitektuuriga) pühakohtades. Seega kas ei või olla, et Tatevi klooster ehitati iidse pühapaiga asukohale?
Kloostris asus pikka aega ülikool, kus õpetati lisaks usuasjadele ka filosoofiat, miniatuuride maalimist ja kirjakunsti. Armeenia kloostrid polnud tuima religioosse dogma kummardamise kohad, pigem valgustat
ud mõtte ja iidsete teadmiste üle aegade kandjad.
Tagasiteel Tatevist Jerevani tasub Noravankí kloostrisse jõudmine ajastada viimasele loojangueelsele tunnile, sest siis juhtub sealsete punakate kaljudega midagi imepärast. Klooster on ehitatud samast kivimist, niisiis on kõik – nii kaljud kui kloostrihooned – ühtäkki imelsielt oranzhikaspunased ja otsekui hõõguks oma soojas helenduses. Sellise arhitektuuriga kirikut aga pole ma – kuigi enda arvates piisavalt maailma erinevaid pühamuid ja templeid kõigil kontinentidel läbi sõitnuna – küll varem näinud. Legendi kohaselt rajas selle kiriku meister, kes oli armunud kuninga tütresse. Kuningas lubas tütre talle, kui meister teeb kirku valmis aastaga. Meister võttis kiriku proportsioonide aluseks mitte tavapärase meheliku küünarmõõdu vaid oma armsama proportisoonid. Selle pärast ongi kirik kuidagi ebamaiselt sümmeetriline oma kahekorruselises ilus. Lugu ise lõppes kurvalt, sest kuningas, nähes, et meistril on aasta viimaseks päevaks jäänud paigaldada vaid kiriku tipukivi, lasi redelid katki saagida nii, et kivi kinnitama läinud meister surnuks kukus. Sellest ajast peale kipub kuppel pidevalt katki minema.
Armeenia kloostritest ja nende geomeetriast, legendidest ning sümbolitest võiks rääkima jäädagi. Fakt on see, et ühe looga seda iidset, põnevat maad ei haara. Maailma vanimaks siiani tegutsevaks pealinnaks nimetatud Jerevangi sai mõned aastad tagasi 2800 aastaseks.
Ilmselt on just paras aeg minna Armeeniasse tagasi, et uurida sealseid iidseid saladusi edasi.
