„Kui ma palkan oma firmadele juhte, näen üha vähem inimesi, keda võiks nimetada alfaisasteks,” avastas meediahiid Hans H. Luik. „Uus põlvkond peab leidma motivatsiooni töötada pikki tunde, anda endast kõik, et arendada seda, millega nad tegelevad.”
Meie praegune domineerivate alfade põlvkond paiskus „karmile, kuid kutsuvale kapitalismimaale” uudismaaharijateks ühekorraga – 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Mujal maailmas vaevalt leidub nii terviklikku, seltskondlikult lävivat ja väikse maa tõttu üksteist isiklikult tundvat „võitjate põlvkonda”. Nad olid kõik kolmekümnendatesse jõudmas või just jõudnud, oma vaimsete ja füüsiliste võimete tippu saavutamas, kui riigikord muutus. Võimalused avanesid, kui jagus pealehakkamist, olemisjulgust ja loovust suurte muutumiste ajas ümberseatavaid reegleid oma kasuks painutada.
Kui hakkasid ilmuma rikaste edetabelid, võis neid jälgides algaastatel märgata, et pea iga teine jõukate TOP 50-s oli sündinud 1961. aastal. Ehk siis üks võimas, kogu meie riigi majanduse tänastesse mõõtudesse umber ehitanud, enamasti meeste ja meestena tüübilt alfade seltskond, kes statistiliste andmete suure kattuvuse tõttu on üsna hästi üldistatav.
Alfaisase eluetapid
Olles jälginud edule orienteeritud mehi pikemat aega – kõigepealt seltskonnameedias töötades, siis eduinimeste privaatajakirja Hai tehes – hakkasid nägude ja nimede tagant välja joonistuma alfamehe olulisemad eluetapid, mis Eestis väljendusid omalaadsete lainetena. Lahutuste laine, oma firmade välisosanikele müümiste laine, insultide laine…
Kolmekümneselt müüakse naer.
Lootustandev andekas noor mees otsustab hea raha teenimise nimel asuda oma tegeliku unistuse poole pürgimise (selleks võib olla filmilavastaja või näitekirjaniku, aedniku või õpetaja amet) asemel temasse antud loomingulise energia kogu väega teostama soovi olla keegi. Aega tundub olevat lõputult, kõigepealt tuleb teenida raha, siis tuleb õnn iseenesest. Jõudu on lõputult ning iga õnnestunud tehinguga näib võimaluste ja energia hulk üha kasvavat. Sõbrad vahetuvad, kunagiste unistuste asemel hakkavad elu tätma staatusesmbolid – kiired 
autod, kallid majad, luksusjahid, peened restoranid ja eliitklubid. Kuuluvus kuhugi tähistab ju kellekski olemist või kuidas?
Neljakümneselt esimene erektsioonihäire.
Ületöötamine, pidev stress ja pinge mõjuvad ennekõike mehe füüsilisele võimekusele, mis aga alfaisase jaoks tähendab tema identiteedi alust. „Esimese ohukella” tagajärjel hakkab mehel kiire talle eluliselt olulise võimekuse taastamisega. Enda ja oma suhete tegeliku mõistmise asemel asutakse otsima nooremaid partnereid, sest esimene abikaasa on kümne tösse uppunud aastaga muutunud võõraks, kellega pole jagada muud kui vahepeal kogunenud abieluvara. Noored naised aga näivad mehele tagasi andvat tema 20-ndate aastate jõu.
Modellimõõtu esindusnaised vaatavad end just eduka ja võimsana tundma hakanud mehele sobivalt alt üles, kuna pole näinud tema nõrku kohti, mida mees ise püüab nüüd maha vaikida. Mees on nõus kõik naise kulud katma, aga nõuab vastu „sina pead mu õnnelikuks tegema”-teenust. Koos väärtust loov pariteetne suhe eeldab kahe täisväärtusliku isiksuse kohtumist. Enamasti aga lähevad mehed oma otsingutes üht – edu ja töö – ja naised teist rada ning kokku saadakse kohtades, kus „mul on sind vaja”.
Viiekümneselt esimene infarkt.
See võib murda alfaisase ellu kasvõi sõpra tabanud infarktist/äkksurmast/insuldist kuulmise järel. Võimsuse kõrghetkel jõuab kohale märk mehe tegelikust surelikkusest, arusaam, et aega pole lõputult ning miski, mida ta saavutanud on, pole jääv ega igavene. Teise ohukella järel hakkavad paljud edumehed neile omase kirgliku pühendumisega sporti tegema – jooksmas käima või näiteks tennist mängima. Mõni jätab joomise maha, kuid see pole kerge, sest alkoholist on paljude jaoks saanud ainus toimiv viis oma pingetest ja hirmudest põgusakski vabanemiseks. Ebakindlus tuleviku ees aga ei kao, see kripeldab kusagil hoolimata üleelatud majanduskriisidest ning ühiskonna silmis saavutatud prestiižist ja võimust. Selles perioodis võivad mõned alfad alustada esialgu kobavate vaimsete otsingutega. Sest miski, millele veel nime anda ei oska, aga millest seespool sügavalt puudust tuntakse, on siiani saavutamata.
Kuuekümneselt – „mille nimel see kõik?”
Selle vanuse saabumist kardab alfamees nagu tuld, sest siis hakkab hääbuma tema alfa-võimekus ehk seksuaalne potentsiaal, millel aga seisab paljuski tema arusaam iseendast. Välised edumärgid kaotavad oma tähenduse ja peaks silmitsi seisma sellega, kes sa tegelikult oled, kuid keda tegelikult pole eriti julgenud tundma õppida… Ühel hetkel tekib küsimus „Kelle/mille jaoks ma seda kõike tegin?”. Sisemist rahu tehtust ju ikka pole. Aga alfamees on enamasti olemuselt ka patriarhaalne ürgisa – kuigi kokkupuude pere ja lastega on olnud pigem rahaliselt toetavad kui hingelähedane – ning temas on teadmine, et ta on rajanud oma impeeriumid ju laste nimel, neile tulevikku luues. Aga oma täiskasvanuks saavate laste poole vaadates avastab ta neis võõrad inimesed, kellel on oma tulevikust hoopis teised arusaamad.
Mida teeb järgmine põlvkond?
Karmide kapitalismikaubide lapsed, laiemalt peaaegu kogu praeguste kahekümneste põlvkond on kasvanud teadmises, et nad on peres kõige tähtsamad, sest just nende nimel käivad issi-emme pikki päevi tööl ja on neist pidevalt eemal. Eemalolekut ostetakse välja kingitustega, nii koguneb lastesse arusaam, et nad on miskipärast maailma kõige olulisemad ning neil on õigus selle eest kogu aeg kinke saada.
Praegusaja kahekümnesed tulevadki, diplomid käes, tööturule, uskudes kaljukindlalt, et maailm on neile võlgu. Nad ei tea küll päris täpselt, mille eest, aga nad väärivad parimat, seega makstagu kohe ära! Igat tööd nad ei tee, sest nende vanemad on rabanud nende tuleviku nimel ja see peaks nüüd olema neil kindlustatud. Naeru see kolmekümnendatesse jõudjate põlvkond oma vanemate moel “kellekski saamise” nimel müüa ei suvatse. Ma juba olen maailma olulisim, antagu mulle parimat!
Heade eelduste korral on sama põlvkonna noored inimesed loomult loovad ning tänu vanemate kogemuste pealtnägemisele keelduvad nad oma loovust müümast. Nad ei astu suure äri kõikeneelavasse rattasse, sest see tõotab – mida? 40-ndaks sünnipäevaks lõhkiminevat perekonda, 50-ndaks tuksiminevat tervist ja 60-ndaks teostumata unistusi.
Nad alustavad pigem sellest, milleni jõuab suur hulk tänaseid alfaisaseid 60-ndaks eluaastaks – oma tegelike unistuste teokstegemisest. Kirjutamisest või näitlemisest. Muusika või disaini loomisest. Aga ka talude või loovettevõtete püstipanemisest, kuid juba sootuks erinevatel alustel. Isade laotud edutrepid uusaja alfavõimetega loovhingi ei peibuta, sest ennekõike tapab selline karmide reeglitega trepijooks just loovuse. Alfaisane on koguaeg hingehinnaga kättevõidetud territooriumi kaitseks valmis. Aga mistahes organismi puhul võetakse kaitseks vajalik ressurss just kasvamiseks vajamineva ehk loovuse arvelt.
Seega nn klassikalised alfad on tõesti kadumisohus liik. See on kurb, sest kõigest hoolimata on neis meile majandusedu loonud vägevates alfades kõigis olemas see sisemine loovus, milleta maailma muutmine on võimatu. Ma loodan südamest, et meie 60-ndate lävele jõudma hakkav „võitjate põlvkond” leiab oma ärisse investeeritud loovuse endast taas ja asub muutma seda osa maailmast, kuhu tegelikult on peidetud meie elu õnn – iseend.
—-
Tekst ilmus 24. Mail 2013 nädalalehes LP aga kuna seal on ta siiani netiversioonis loetav vaid tasulisena või osaliselt, avaldan oma blogis täisversiooni.
