Mõnikord juhtuvad olulised asjad viimasel minutil. Prindin raamatu käsikirja välja, et see kokkulepitud ajaks järgmisel hommikul korrektuuri viia. Trükiettevalmistustsükkel on lõpufaasis, iga päev loetud. Aga pinteril saab tint otsa. Kell 17.28! Kiiire otsing Internetis näitab, et lähim koht, kus mu printeri tint saadaval, peaks olema on 1A nimeline netikaubamaja, mille esindus on lahti kella 18ni. Helistan. Mõlemad telefonid annavad kinnist tooni. Selge, nõutud ettevõte, mõlten. Torman trammile, sest kell on tipptunnis ja asutus kahe peatuse kaugusel minust. Trammis püüan kogu aeg helistada, kuid telefon kutsub pikalt ja siis tõstab keegi toru hargilt ja kostab kinnine toon. Pole hullu, vähemalt inimesed on kohal ja tööl, mõtlten läbi tibava kevadvihma kihutades. Huh, kell 17.50 astun sisse 1A uksest.
Telefonide järgi eeldatud sagina asemel istub leti taga igavleva näoga tütarlaps. “Ei, siin pole meil midagi, te peate interneti kaudu tellima ja siis ehk järgmiseks esmaspäevaks jõuab.” Tema tülpinud nägu väljendab ainsat soovi mind minema saata ja kontror, kus ta ilmselge vastumeelsusega viibib, kiiresti enda järel sulgeda. Küsin, miks ma ei oleks seda infot võinud saada telefoni teel enne kui tulema hakkasin. “Telefoni teel meilt ka tellida ei saa,” vastab tibi (ja see on hetkel mitte hinnang vaid liigi määratlus). Ma ju ei soovinudki tellida, vaid teada saada, et mul pole mõtet kulutada tundi oma kiireimast ajast selleks, et olla tunnistajaks tema soovimatusele töötada oma töökohal.
Järgmisel hommikul olen tänu internetist hangitud infole kell 8 stardivalmis ja marsin läbi linna Büroomaailma. Ukse avab punktipealt 8.30 nagu netis kirjas noormees ja … naeratab. “Tundub, et teil on väga kiire, vaatame, kuidas saame aidata.” No uskumatu. Leiab vajaliku tindi ja asub arvet vormistama. “Te vist pole meie püsiklient, aga kas asute aadressil…” Mul jääb suu lahti. Ta nägi ainult mu etevõtte pangakaardil olevat firmanime ja teab mu ettevõtte aadressi! “Äriregistrist leiab andmed lihtsalt,” ütleb ta, taas naeratades. Isegi nii hoolitakse kliendi mugavusest ja ajast et leitakse hetkega arve vormistamiseks vajalik aadress. Saab selgeks, mis ilutsevad noormehe selja taga kolm “kilendid kiidavad” kirjaga diplomit. Ma ka kiidaks. Lahkume vastastiku naeratades.
Isegi tihenev vihm ei suuda mind hommikusel tagasiteel rööpast välja lüüa. Olgu, ma maksin Büroomaailmas selle naeratava teeninduse eest internetifirma hinnaga võrreldes 2 eurot rohkem. Aga ma võitsin raamatu ilmumisgraaikust kinnipidamise ja hea enesetunde pooleks päevaks. Minu arvates väga hea diil.
Ilmselgelt ei võtnud see tibinas seal 1As toru, kuna enamik kõnesid on rahulolematutelt klientidelt, kelle rahulolematus on taaskord vaid tema enda puduliku teeninduse vili. Nokk kinni, saba lahti. Inimene, kes soovib oma tööl naeratada, tunneb, et ta töö on väärtuslik. Väärtuslik töö teeb ju õnnelikuks ja siis on õnnelikul töötajal, mida jagada. Kui töötaja jaoks pole ta töö väärtuslik, ei leia selles väärtust ka klient. Raha aga on väärtuse mõõt. 
Samal õhtul käisin Ingvar Villido linnaloengus “Kas püsiv õnnelikkus on võimalik?” Ta tõi seal välja väga jahmatavad numbrid. Me kõik tegutseme, töötame, toimetame igapäevaselt sooviga olla õnnelikud. Õnnetunne ise, kui emotsioon, kestab katkematuna maksimaalselt 2 minutit. Seega, kui arvestame oma hambad ristis igapäevast õnne nimel rabelemist korrelatsioonis õnnetunde kestvusega võime avastada, et meie “tootlikkus” on… pehmelt öeldes olematu.
Mida vajame selleks, et päeva tekiks meis pidevalt Okasroosikese olekus uinuv õnnetunne? See ei pea olema ainult printsi suudlus. Sobib ka mistahes positiivne impulss. Kust neid saada? Kõik muutused maailmas saavad alguse meie seest. Seega on üks väga lihtne viis puuduoleva impulsi saamiseks seda ise jagama hakata. “Sa saad ise olla muutus, mida oma ellu ootad,” sõnastas tark Mahatma Gandhi.
Kui soovid, et keegi sulle vastaks positiivse, rõõmsa, heatahtliku, abivalmi impulsiga, siis jaga neid impulsse! Jaga, ja inimesed, kelle kogu tegevus siin maamunal on ajendatud soovist leida oma ellu õnne, püüavad selle kinni. Seega, kui annad neile kasvõi hetkeks tunde, mida nad kogu oma elu otsinud on, annad neile midagi ülimalt väärtuslikku.
Kõik me soovime olla nende inimeste lähedal, kes suudavad meis positiivset tunnet tekitada. Mulle jääb meelde inimene, kes minuga rõõmu või heatahtlikkust jagas ja järgmine kord vastavas olukorras olles, meenub see inimene mulle. Koos ettevõttega, kus ta töötab. Ma tean, et kui järgmine kord midagi kontoris nihu läheb, sean sammud Büroomaailma, isegi siis, kui ost pole soodsam “naeratuseta ettevõtte” pakkumisest. Ma tean, et sellest firmast võin saada tunnet, mida ma – isegi seda asja ostes – maailmast tegelikult otsin. Ma ju vajasin printeritinti selleks, et anda maailmale raamat, millega mina soovin võimalikult paljudele inimestele positiivseid impulsse jagada ja seeläbi end ka ise õnnelikuna tunda. 
Tegelikult sain tänuväärse kogemuse. Avastasin ei midagi vähemat, kui edu valemi! Kui pakun inimesele sellega, mida ma müün, ka killukese kõige ihaldatavamat kaupa maailams – õnnetunnet, võin olla kindel, et mu äril läheb hästi.
Õnnelikud soovivad olla kõik inimesed maamunal. Nagu sulle, pole ka neile selle tunde kerkimiseks palju vaja. Naeratust. Head sõna. Rõõmsat pilku. Seega investeerigem naeratusse, ärgem hoidkem naeratuse arvelt kokku. See investeering on kehtivas inflatsioonis ilmselt kõige suurema tootlikkusega 🙂
Aga kuidas naeratada, kui hambad on viletsad ja raha hambaarsti jaoks ei ole?
Ma tean meest, kes suudab naeratada vaid suunurkade ülikerge tõstmisega ja silmadega nii, et terve tuba läheb heledaks. “Kui inimene midagi soovib, leiab ta selleks võimaluse. Kui ei, siis vabanduse.” (rahvatarkus) Sa saad alati teada, mida inimene tegelikult soovib, kui näed, kumba neist kahest ta otsima hakkkab 🙂