“Kõik olendid peale inimese on surematud, sest nad ei tea, mis on surm.” (Jorge Luis Borges)
Aadamale ja Eevale öeldakse Esimeses Moosese raamatus, et kui nad söövad hea ja kurja tundmise puust, peavad nad surema – teadmise hind on surelikkus. Või pigem on see mõistuse hind. Kui hakkame teadlikkuse, oma loomupärase reaalsusega kontaktis olemise vahendi asemel kasutama mõistust, pidame end oma mälus olevateks teadmisteks, mida keegi on sinna salvestanud meid õpetades, muutume surelikeks. Hakkame elama põlvest põlve pärandatavas pidevas surmahirmus ja ehitame tsivilisatsioone, mis püüavad väliste vahenditega surma “peatada” või edasi lükata. Siit meie igavese nooruse kultus ja fanaatiline usk teaduse võidukäiku.
Samas on paradoksil – tänu mõistusele kujutame ette, et oleme surelikud ja kardame tulevikus paratamatusena ootavat surma – ka teine pool. Teadlikkus iseenesest ütleb, et meie suremine on võimatu. Millal iganes me püüame oma surma ette kujutada, me komistame.
Me lihtsalt ei ole võimelised kujutlema, et meid tegelikult ei ole. Proovi järele: sa võid ju ette kujutada, kuidas näevad välja sinu matused või ehk ka pime ja tühi olematus, aga ometi viibid sa ise seal kohal – vaatlejana, kujutleva silmana. Kujutlemise akt ise toob su tegelikku olemasolemisse. “Meie võimas kujutlusvõime ütleb üles, kujutlejal on võimatu aktiivselt kujutleda kujutlemise puudmist.” (Stephen Cave “Surematus”) “Hingepõhjas ei usu keegi omaenese surma… alateadvuses on igaüks veendunud oma surematuses.”(Freud)
“Jumal on inimese südamesse pannud igaviku.” (Koguja raamat) Oma vaimus oleme osa Universumist enesest, hävimatust ja igavesti olevast. “Selles mõttes on igaühes olemas tõestus tema enese surematusest.” (Goethe) Me pole võimelised kujutlema enda mitteolemist ja selle pärast on mitteolemine võimatu. Kui me teame sügavamalt iseendasse vaadates, et miski meist on surematu, siis kas meie surmahirm pole tegelikult lihtsalt surematuse otsimine sealt, kus teda ei ole?
Mõistuse surmahirmuga toimetulekuks luuakse lugusid, millest saavad religioossed uskumused ja millesse inimesed klammerduvad nii kõvasti, et on valmis nende nimel üksteist tapma. Progress on igavesti elamise iha produkt. Nii loomulik, kui igavese elu iha ei ole, töötab meie loodusseadustele alluv keha selle vastu.
Kuni aga teadus vankumatult 
usub, et inimene on bioloogline masin, mida saab parandada (Decartes) ja teaduse võidukäigu korral lõputult kaua käigus hoida, sest “elu on molekulidevaheline suhe” (Linus Pauling, 2 kordne Nobeli preemia saaja) tähendab teaduslik surematus inimese mõjutamist keemiliste reaktsioonide ja tehnoloogia abil, et surma tagasi tõrjuda. Kuhu see on meid viinud? Ülerahvastumine, inimkonna vananemine dementsuse, Alzheimeri ja teiste sajand tagasi peaaegu tundmatute hädadade massilevikuni. Kolmandik inimesi arenenud maailmas haigestub elu jooksul vähktõppe ning kolmandikku tabab enne surma mingit laadi demantsus – need on lihtsalt vananemisega kaasnevad olemusliku degenereerumise sümptomid. “Need haigused tabavad meid selle pärast, et erinevalt enamikust oma esivanematest elame me piisavalt kaua, et tunda saada kehasüsteemide ülesütlemise täit tagajärge. Tegelikult me ei ela kauem vaid sureme aeglasemalt…Rakkude pooldumine hoiab keha noorena, pooldumise lõppemist peetakse üheks vananemise põhjuseks. Võiks arvata, et oleks kasulik rakkude pooldumise piirang kaotada. Mõnikord see kaobki iseenesest: selle nimi on vähktõbi. Kasvajad on kontrollimatult poolduvad rakud, mis tegelikult pürivad omaenese surematuse poole, seda organismi terviku arvel. Meie, inimeste surematuse taotlemine võib planeedile mõjuda täpselt samamoodi, nagu vähktõbi mõjub meile: tervik nihkub tasakaalust välja ja seda tarbitakse seni, kuni elu pole enam võimalik.” (S.Cave)
Teaduslikku surematust otsivatele transhumanistidele ülima lunastusena paistev jumalasarnarnane “ülimõistus”, superarvuti, mis on nii tark, et suurab lahendada kõik meie probleemid, on tegelikult ülim risk. Inimesed saavad kiibistatutena selle imemasina osadeks. Ehk otsime surematust endisel sealt, kus teda pole – füüsilise surma ed
asilükkamisest ja mõistusest. Samas pannes inimese sellest välisest masinlikust mõistusest sõltuvusse. Tehes meist midagi robotorja taolist, mis funktsioneerib ja töötab gigantmasina huvides ja mida juhitakse tema enda surmahirmu ja naudinguiha kaudu. Antiutoopia? Vaata näod masinaekraanidel autopiloodil liikuvate, elamise õigustuseks mõtetult tarbivate ja vaid füüsilisi naudinguid ihaldamisväärseks pidavate inimeste hulki. Meie mõistus on loonud meile tehnoloogiad, mis on teinud meist selle orjad. Töötame et omada uuemat autot, telefoni paremaid ravimeid, uusi noorendavaid imetooteid…
Teadlikkuse paradoksi juurde tagasi tulles – tegelikult meil pole vaja karta surma ja otsida surematust, sest me olemegi surematud. Kuni peame end masinaks ehk oma füüsiliseks kehaks, saab meiega käituda kui masinatega. Neid programmeerides, juhtides, tasalülitades. Kui aga otsustame olla inimesed – teadlikud ise oma elu juhtivad olendid – pole meil enam midagi karta. Isegi surma mitte. Teadlikult pole mitteolemine võimalik.
