“Ainult inimesed on kõigist universumi tuhandetest olenditest võimelised maailma teiseks looma. Kogu maailmas on loomine omane vaid Jumalale ja tema pojale, inimesele.” Aime oli viimasel ajal kuulnud nii paljudest erinevatest jumalatest, nende sõdadest ja seksuaalsuhetest, seega otsustas ta täpsustada: “Millisest jumalast sa räägid, Aya.” Imekauni naise nägu väljendas hetkeks täielikku hämmingut. Siis puhkes ta südamest naerma ja naeris nii, et lisaks kellukesekõlinale tantsisklesid ta ümber heledad päikeselaigud. “Ainsast tõelisest jumalast. Loojast, kelle loodud oleme me kõik. Lilled ja galaktikad, inimesed ja loodusjõud.” Aime noogutas, kuid ega sellest selgemaks läinud.
Kõigi rahvaste jaoks oli kusagil üks jumal, keda peeti teistest ülemaks. Iga rahvas väitis olevat just tema jumala selle tõelise ja kõige alguseks oleva. Edasises läksid lood ja legendid tihti lahku. “Looja lõi meid kõiki vaid ühe sooviga,” jätkas Aya. Aime tõstis pilgu küsimusega ning naine vastas lõbusa heatahtlikkusega: “Looja soovis kogu loodult ühisloomist ja rõõmu sellest kõigile. Me oleme sündinud looma, aga mitte kõik olendid ei saanud sellest ühtmoodi aru. Ka inimestel – kõige erilisemal olendite rühmal kogu Multiversumis – on kõigil, absoluutselt igaühel olemas võrdsed jumalikud loomisvõimed, kuid iga inimene kasutab neid erinevalt. Inimeses on osakesed kõikidest Universumi energiatest. Ta elab kõigil olemise tasanditel. Selles osas on ta Loojaga sarnane. Teised olendid, sealhulgas ka mina, asustame vaid mingeid kindlaid tasandeid ja omame vaid kindlaid energiaid, isegi kui need on ehk võimsamad, kui inimene iial hallata suudaks. Inimese teadlikkus eristab teda kõigest maisest. Vale ettekujutus oma olemusest ja teadlikkuse loidus tumestavad inimest ega lase avaneda sellel, mida kõik inimeselt ootavad.” Naine viipas käega ning üle helesinise taeva jooksis tema käe joonistatud kaare järel erksavärviline vikerkaar. “Sa suudad sama teha, kui tahad,” ütles ta naeratades Aimele. “Kõik inimesed suudavad. Kogu olemasolev püüdleb tunnetama õndsust, mida on võimeline looma ainult inimene. Selle eest on kogu olemasolev, mitte ainult maapealne, valmis tunnistama teda kui oma sõpra, kui venda, kui kõrgemat olendit.”
Seda oli nüüd natuke palju. Tüdrukule meenus isa. Viimased mälukaadrid, kus too oli katnud oma kehaga tema ja Nathanieli põgenemist. See hele, puhas ja ebareaalne ümbrus ning eeterlik, imeline, heliseva häälega olend oli uni. See, kust ta just tulnud oli, oli reaalsus. Seal reaalsuses ei saanud taevasse käeliigutusega vikerkaart teha ega varbaga veepiisku pritsides liblikaid moodustada. Serapis ja Valge Tempel olid oma ebatavalisuses ometi tema tajudele reaalsed, nad haakusid faktidega, mida Aime oma igapäevamaailmas koges. See koht siin aga isegi ei pretendeerinud reaalsusele. Miks pidi ta siis selle naise juttu tõsiselt võtma? Olgu, ta sai aru, et teda peideti tolle suure tumeduse eest. Võimalik, et ta tagasisaatmine Atlantisele, kus ta hetkeks Saddami palees olles viibinud oli, polnud talle või ehk neile teistele seal turvaline. Võimalik, et tema naasmine maisesse kehastusse polnud samuti turvaline. See pani mõtlema taas Nathanielist ja soovima naasta oma tavapärasesse, kuigi viimaste paari nädala jooksul täiesti ebaharilike sündmustega täidetud maailma. Ent tal ei paistnud olevat valikut.
58.
Sillerdav ojake, lõhnava heinaga metsalagendik täis kirendavaid põllulilli, hele imekaunis naine, kes ütles end olevat loomisväe kehastuse. Aime tundis, et tahtnuks ohata, kuid tema praegune olek ei andnud talle selleks võimalust. Aya jälgis tüdrukut oma naerukil silmadega. “Inimene on Jumala laps, isegi kui sa seda endas ära tunda ei oska. Sinus on olemas kõik. Sa oled kõikide Universumi energiate valitseja. Looja tasakaalustas kõik Universumi vastandid sinus. Ära lase ühelgi neist endas domineerida ja nii suudadki seda, mida Tema sinult soovib.” Seda naist vaadates oli praktiliselt võimatu olla mures või tõsine. Aime tundis, kuidas temas tõstis pead soov vastata naise kirjeldusele. “Mida ta siis soovib?” päris tüdruk. “Ma ju ütlesin seda juba. Kaasloomist. Oma jumalike kaasasündinud õiguste taas kasutusele võtmist. Jumal ei ajanud inimest paradiisist välja. Ta on lõputu armastus ja harmoonia. Miks ta pidanuks siis lõhkuma iseenese loodud harmooniat või armastatud last endast eemale tõukama.” Aimele meenus end tema enda arvates jumala ja usu nimel õhku lasknud terrorist tee ääres põllul. “Ometi me ju ei ela maailmas, mis oleks täis armastust ja harmooniat,” nentis ta lihtsalt. Naine noogutas. Kogu tema helgena kogetav sära oli ometi kuidagi neutraalne, see sisaldanud ei positiivsust ega negatiivsust.
“Tahad ma räägin sulle, kuidas see kõik juhtus?” Aime tõstis ootusrikkalt pilgu. Naine tõusis ja andis Aimele märku sama teha. Nad kõndisid hõbekellukeste helina saatel läbi helerohelise rohu mööda ojakese kallast kohani, kus ojake tegi laiema kääru ja muutus madalaks helevalge liivaga kaetud sopiks. Aya istus ja viipas Aimele, et too samuti tema kõrvale päikeses helkiva veesilma äärde istet võtaks. Peaaegu nagu Serapis Valges Templis, tõmbas naine käega üle veepinna ning sinna tekkisid mustrid. Nee polnud aga pildid, veevoog oleks nagu kaleidoskoobis muutnud end sädelevateks erksateks värvi- ja vormipõiminguteks.
“Universumi energiad täidavad paljusid väga erinevaid olendeid. Sinu rahvas Maal uurib kosmost oma aparaatidega ja saadab signaale tühjusesse, püüdes mõista, kas peale teie ka veel on maailmaruumis elu. Aga maailmaruum lausa kihab elust! Samas on need eluvormid teie füüsilisele silmale enamasti nähtamatud. Paljud neist sarnanevad sinu praegusele olekule, vitaalsele kehale ehk astraalkehale. Nad on peaaegu samasugused nagu inimesed, nad on võimelised hõlmama kõiki olemasolu tasandeid, kuid neile ei ole antud võimalust materiaalsel tasandil kehastumiseks. Selles on inimese privileeg nende ees.” Aime muigas. Enamik inimesi Maal pidas oma keha kannatuste allikaks ja elu hädaoruks, elu astraalse ja kehatuna sellises värvikirevas maailmas, kus iga käeliigutus võimaldas luua soovitut, oleks neile kindlasti tundunud märksa ihaldusväärsemana.
“Ülejäänud Universumi energiakomplekside olemustes domineerib alati üks energia teiste üle. Minus domineerib loovus, samas pole mul tervet hulka muid energiaid, mida sina igapäevaselt kasutad. Meist, keda te olete nimetanud “jumalateks” ei suuda keegi ise oma energiate vahekorda muuta. Teie inimesed suudate. Selles ongi inimesena kehastumise ihaldusväärsus. Võimalus muuta end loova harmoonia, jumaliku tasakaalu suunas. Paraku ka vastupidi. Sinu maailmas on see kõige paremini edasi antud iidse õpetusena karmast. Karma muster loob inimese maise elu ja annab samas võimaluse selle maise elu abil sedasama karmat lahendades liikuda oma eluga vabastavale jumalikkusele üha lähemale. Ühelgi teisel maailma olendil pole võimalust nii väikse aja jooksul, nagu on teie eluiga, teha nii põhjapanevaid ja suuri muudatusi.”
Sel viisil polnud Aime kunagi inimest ega tema elu vaadelnud. “Ükski teine Universumi energiakompleks pole võimeline Jumala taoliselt looma elu uueks, transformeerima üht tüüpi energiat teiseks, tasakaalustama paigast ära olevate energiate balanssi endas ainult oma teadlikkuse ja tahte abil.” jätkas Aya. “Ometi on nende energiakomplekside hulgas mitmeid vägevaid olemusi, kes soovisid luua midagi Loojaga sarnast, maailma, mis oleks nende oma. Mitmetel tulid välja Maa sarnased, kuid ainult sarnased keskkonnad. Maa harmooniat, seost kõige ja kõigiga ei õnnestunud kellelgi saavutada. Nii on Universumis tõesti ka planeete, kus on elu, mis aga vaid meenutab maapealset elu. Nad ei suutnud mitte paremat luua, vaid ainult Looja loodut kehvemas versioonis korrata.”
Aime jäi üllatunult naise poole vaatama. Talle meenus Nathanieli räägitud lugu Enlili ja Enki katsest luua erinevaid olendeid. Naine noogutas nagu oleks ka tema näinud, millest Aime mõtles. “Universumi olemustuumad hakkasid inimese ümber tiirlema ning püüdsid teda endale alluma suunata. Nad õhutasid esimese rassi inimestes uhkust ning sõltumatust, mis pani need tundma end oma Loojast eraldatuna. Lugu pattulangemisest, millest sinu rahva pühakiri räägib, on tegelikult seesama lugu inimese eraldumisest tegelikust Jumalast. Lugu sellest, kuidas inimest veendi, et ta saab jumala sarnaseks, kui ta õpib tundma kõige sisemist ehitust. Just nii ka juhtus. Ta saigi vaid jumala sarnaseks, kaotades tegeliku jumalikkuse. Inimese loov loomus takerdus. Ta lammutab ja tükeldab siiani, püüdes kõige ehitust tundma õppida. Ta lõhub maist ilu, põhjustades endale ja teistele kannatusi. ” Esimest korda näigi Aime, et särava ja heleda naise pale tumenes, nagu puudutaks see, mida ta rääkis teda kuidagi väga isiklikult. Noh, kui ta tõesti oli see, kellena end esitles – ehk loovuse kehastus loodusjõuna, siis pidigi ta inimkonna destruktiivsust ju isiklikult võtma. “Inimkond täna on aga valinud just elava loomingu killustamise ja purustamise, pidades seda progressiks. Väliselt viisakate ettepanekutega kaasatakse üha rohkem inimesi hävitavate ja surmatoovate mõtete teostamisele.” Seda oli Aime viimaste päevade jooksul piisavalt näinud.
59.
“Oota,” tekkis temas küsimus. “Sa just ütlesid, et inimese materiaalne olek on midagi erilist, midagi ihaldusväärset. Miks me siis ometi neid materiaalseid inimkehi ja meie keskkonda nii hävitame ja oma elu seal ebameeldivaks muudame?” Aya tõmbas käega üle veepinna ja sellele tekkisid lumivalged lootoseõied, mis pudenesid hetkega lumehelveste sarnasteks ebemeteks. “Selleks, et kindlustada mittemaiste olendite üleolek, on vaja hävitada kogu Maa materiaalne tasand. Selleks, et näidata kõike purustavate energiate, neid kandvate olemusvormide üleolekut kõigist ja Jumalast. Nad tegutsevad läbi inimeste.” Aime silme ette kerkis Joan. Mingil põhjusel teadis ta, et see naine on rohkem kui lihtsalt Davidi õetütar ja tema tähtsus pole mitte tema aadlipäritolus või suguvõsas. “Mida me nende vastu teha saame?” päris Aime. Teadmata, et kuskil Maal, Monte Albani nime kandval mäel esitas Nathaniel just vanale Mehhiko šamaanile sama küsimuse. “Mitte lubada tema sissetungimist endasse,” vastas naine ja teise käetõmbega muutis just laialipudenenud lumehelbed veepinnal taas õitsvateks lootosteks. “Kui tulid ajad, mil inimkond pöördus mitte ühise loomise, vaid Looja loomingu osadeks lahutamise poole, muutus teie kõigi teadvus. Inimlik mõte hakkas püüdlema mitte kõigega loovas kooskõlas olemise, vaid teadmiste kokkukuhjamise poole. Ei jagatud ühiseid teadmisvälju, vaid igaüks püüdis ahmata endale rohkem ja selle läbi teistest üle olla.” Taas miski, milles Aime viimaste päevade sündmuste abil eriti selgelt veenduda oli jõudnud. “Kas on mingi võimalus seda allakäiku peatada?” päris tüdruk. Aya nipsutas sõrmedega lootoseõisi veepinnalt õhku hõljuma.
“Alati on võimalus. Iga inimene loob ise oma saatuse. Materiaalne plaan, kus sa kehastunud oled, ei allu kellelegi. Inimene ise on tema täieõiguslik peremees. Mitte käsu järgi ega hirmu all, vaid kasutades vabadust, määravad nad ise oma teekonna ühise loomingu taastamise poole. Pole vaja kummardada teisi olendeid.” Kummaline, mõtles Aime. Olend, keda on ühena jumalannadest kummardanud kõik Maa kultuurid, ütleb talle, inimesele, et pole vaja kummardada teisi olendeid. Naine tajus taaskord ta mõtteid ning puhkes kristallkellukeste helinal naerma. “Just. Kõik loodusjõud on tegelikult energiad, energeetilised olemusvormid. Nad toimivad sõltumata sellest, kas neid kummardada või mitte. Teadlikult nendega suhtestudes saab inimene nendega koostööd teha, nende väge rakendada, ilma, et end nendega siduma või mingisse lepingusse, veel vähem neid teenima astuma peaks. Mulle meeldib, kui inimesed minu abi paluvad, minusse respektiga suhtuvad. Aga ma ei oota teilt enese alandamist minu ees, vaid mõistmist, kuidas me omavahel suhtestume Looja terviklikus suures pildis. Ma toetan neid, kui nemad minu väge oma väega toetavad, kuid ma ei elatu nende väest, sest ma ise olen see. Ehk sarnase sarnasega haakumise printsiibis saame suurendada loomingulisuse ulatust maailmas. Koosluua, täites sellega Looja ainsat eesmärki. See teeb isegi mind alandlikuks, kui tean, et olen vaid killuke millestki ülisuurest ja ülitäiuslikust. Samas ma olen rõõmus, et olen millegi nii suure ja nii ilusa osa ja saan seda ilu ja suurust ka väljendada. Mulle meeldib kõlada maailma terviklikkust suurendavas luules ja muusikas. Aga ma ei pea loojaid selle pärast endast sõltuvaks tegema, nende tõelist olemust nende eest peitma. Vastupidi. Mida terviklikumad ja vabamad nad on, seda lihtsam on neil minuga kontakti saada ja minul nendega ning seda sujuvamalt saame me koos luua.” Naise kätte tekkis kummaline pika kaleaga ja väikse ümara kõlakastiga keelpill. Ta sõrmitses seda, tuues kuuldavale mõned õrnad helisevad akordid. Nii kaunist muusikat polnud Aime kunagi kuulnud.
“Tea, et tulevik pole kunagi fikseeritud, vaid järgib inimeste vaba tahet. Inimene saab tulevikku luua, muutes oma seniste käitumiste tagajärgi ja luues sellega uusi põhjuseid, mis saavad uuteks tagajärgedeks.” Aya sõnad helisesid muusikaga samas võnkes. “Isegi õnnetus võib sulle läheneda ainult siis, kui sinu tasakaal on kadunud. See on põhjus, miks ma lubasin neil sind siia peita. Su tasakaal taastub varsti. Iga inimese olemise eesmärgiks on pimeduse muundamine valguseks ja korra loomine kaosest. Inimene on peamine lüli maise harmoonia loominguahelas. Aga kui inimene laseb enda sisse mõtte, et ta pole täiuslik looming, arvab ta, et on olemas temast kõrgemad olendid, muutub ta nende orjaks, toidab neid. Samas kui igaüks võib ühe silmapilguga minna Looja algsesse aeda ja koos temaga saata korda imelisi loomisakte. Inimeses on olemas Jumala võimekus muuta mõtetes olev reaalsuseks. Sa ju ise proovisid seda Nippuris, eksole?” Naine naeris. Aimele meenus, kuidas ta tõesti oli suutnud lõigata seina augu vaid oma mõtet tahtega suunates. Ent oli seda siis pidanud kerakese ja mingite iidsete Atlantise teadmiste koostööks.
“Sina oled inimeste hulgas hetkel ainus, kellel on võimalik muuta korraga kahe ajastu sündmusi ja takistada neist lähtuda võivat katastroofi tulevikus,” sõnas hele naine vaikselt oma keelpilli sõrmitsedes. “Ma ei tea, kuidas teha seda, mida te kõik minu käest ootate!” paiskus tüdruku seest välja viimastel päevadel kogunenud abituse ja väljapääsnmatuse tunne. “Ma ei oska maailma päästa! Mulle pole mitte keegi öelnud, mida ma peaksin tegema, veel vähem seda, kuidas ma seda peaks suutma. See kõik on nii…” Tüdrukus üles paiskunud emotsioon haihtus, kuid tunne, nagu seisaks ta kuristiku serval ning oleks kohustatud alla hüppama teadmata, kas ta tiivad avanevad või kas tal üldse on tiivad – jäi.
Aya vaatas Aimet oma naeratavate säravate silmadega ja puhus oma käeseljalt sinna maandunud liblika, kes paiskus mitmevärviliste lillede vooks, mis lendas üle Aime näo, otsekui hell silitus. “Paigast läinud harmoonia saab taastuda vaid siis, kui keegi selle enda läbi maailma loob. Jah, see on ebamugav, isegi valulik tegevus, sest sinust saab anum, milles disharmooniline taas heledaks ja puhtaks muundub. Sa pead suutma puutuda kokku kurjuse ülimate astmetega ilma sellele allumata, sellest lähtuva valu ja hirmuga samastumata. Mina seda ei suudaks. Sina suudad. See on põhjus, miks minu maailm vajab inimesi, nende säilimist. Sest vaid inimesel, nagu ma rääkisin, on energiaid tasakaalustava muundamise võime, jumalik loomevõime.”
Aime tõstis silmad naisele, otsekui jõuaks alles nüüd talle kohele, mida Aya talle kogu see aeg kõnelenud oli. “Aga ma ju…” püüdis ta öelda, kuid naine, kelle läheduses polnud võimalik olla kurb või õnnetu, jätkas: “Keegi ei saa sulle öelda, kuidas sa seda tegema pead, sest niisugust olukorda pole veel loomismustrisse kootud. Seda, mis saab, ei tea keegi enne, kui sa selle ära teed. Kui keegi seda juba teaks, poleks sa praegu siin minu juures. Oleksid üks nendest, kes elavad mugavalt kopeerides kellegi loodud mustreid. Meil on alati vaba valik, kas luua või kopeerida. Kas teha mugavalt viisil, mille keegi juba loonud on ja muutuda üheks nendest, kes vaid tarbivad olemasolevat, märkamata, et teenivad sellega disharmooniat, toidavad kurjust.”
Aimele oli jäänud vaid üks, võib olla kõige olulisem küsimus: “Seega on võimalik, et ma ei õnnestu?” Naine naeratas ja noogutas. “Loov potentsiaal sisaldab alati kõiki võimalusi.” Aime tajus muutust teda ümbritsevas sulnis, helges ja heledas maastikus. Ta märkas, et Aya või Saraswati või kes too imekaunis olend iganes oli, hõljus lumivalgel lootoseõiel istudes vaikse pillihelina saatel temast eemale. Otsekui mitmekordse kajana helisesid õhus sõnad: “Sinul on vägi, mitte kurjusel. Kui inimesed teadvustavad oma väge, kaotab kurjus mõju.”
Tüdruk märkas, et nii mets kui välu, lilled ja lõhnad ta ümber hakkasid hägustuma. “Oota, sa ei öelnud mulle, kuidas ma selle väe leian.” Klaaskellukeste helinat meenutav naer kostis juba kusagilt eemalt. “Ainus, mida sa saad teha, on anda oma parim. Parim, mida sa suudad teha just selles hetkes ja just nende võimalustega, mis sul on.” Tüdruk tundis, kuidas teda haarab keeris, mis hakkab teda vääramatu jõuga endasse imema. “Otsi aja algust,” kostus väga kaugelt helisev hääl. “Sa pead minema sinna, kust aeg uuesti alguse sai. Teil pole enam palju aega.”
Autor: I. R. Tagarian
Katkend pärineb I. R. Tagariani alternatiivajaloolisest fantaasiapõnevikust “Atlantise Väravad. Iidsete triloogia 1. osa”.
