Olles tänu raamatu “Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni” kirjutamisele analüüsinud põhjalikult oma elu läbivaid suhtemustreid saan aru, mis on varasemates suhetes ilmnenud probleemide põhjused. Praeguste teadmiste valguses olen jõudnud ka arusaamisele mida teha, et suhetes sõlmuksid vaid sinu soovitud sõlmed.
-
Anna välja seda, mida soovid vastu saada
“Kui sinus oleks kõik vastuolud lahendatud, ei oleks sinu elus probleeme”, tõdesin oma raamatus. Enamus probleemidena käsitltavaid olukordi tuleb meie ellu, kui keeldume märkamast endas toimuvaid protsesse. Lihtne näide: käisin hiljuti pediküüris. Pediküürijaks sattus just kursustelt tulnud keskealine naine, kelle kogu olek reetis et ta elus on olnud ka paremaid päevi ja ta on antud ameti valinud pigem olude sunnil, kui kutsumusest. Naine kandis kummikindaid ja näomaski, kogu tema energia kulus pidevale töövahendite ja minu jalgade desinfitseerimisele. Lõpuks hakkas taoline paaniline pisikukartus mind häirima, sest põhitegevusele – mu küünte korrastamisele – tal peaaegu aega ei jäänudki. Olin protseduuri lõppedes täiesti rahulolematu, naine aga õnnetu, kui mõistis, et ilmselt alles katseajaga töötajana saadab ta kassasse tema tööga selgelt mitterahuloleva kliendi. Mõistsin järsku, et minu rahulolematus on tegelikult sellesama naise oma praeguse tööga rahulolematuse peegeldus. Ehk siis mida endast välja annad, seda ka maailmalt vastu saad. Olles rahulolematu oma tööga toodad oma tööga rahulolematuid kliente.
Nii toimub tegelikult kõigis meie elu suhetes ükskõik millise partneriga. Mina kannan suhtesse endas olevad vastuolud ja ei märka, kuidas neid kõigi oma igapäevaste käitumistega partnerile peegeldan. Ega mõista ka, miks partner pole minuga rahul st miks meie vahel tekivad mingis suhteperioodis pinged. Kui vaataksin endasse, märkaksin, et tegelikult polnud ma rahul millegiga endas või oma elus ja püüdsin seda vajakajäämist partneri abiga katta. Olgu või vajadust olla hoitud ja märgatud. Selle asemel, et anda välja partnerile sunatud hoolivust ja tähelepanu hakkasin väljendama oma rahulolematust tema poolt saadava tähelepanu ebapiisavusega. Saavutades tema rahulolematuse minu poolt saabuva suhtes. Ootas ju temagi samavõrd hoolivust ja tähelepanu ning oma varjatud vajaduste rahuldamist. Andes välja seda, mida partnerilt soovin, on igati tõenäone, et tasapisi ka tema püüab sedasama tegema hakata, kui mõistab, et see on tegelikult ka tema poolt soovitu saamise tagatiseks.
-
Võta teist tema endana
Siin võib nüüd kohe küsida, et kaua ma peaksin omalt poolt andma teisele, kui teine ei tee minu suunal midagi. Olen ise oma suhetes olnud sama asjaga hädas. Enda arvates külvan partneri üle hoole ja tähelepanuga, kuid tema hakkab hoopis minust eemale hoidma, vaat et isegi mu tähelepanuavaldusi vältima. Tänaseks olen mõistnud, et viga, mida siin tegin, oli partneri võtmine oma soovunelmana või unelmate täitjana, mitte tema endana – inimesena, kel on minust täiesti erinevad igapäevased soovid ja vajadused.
Asi algab juba sellega, et ma kiindun tegelikult mitte oma partnerisse, vaid oma soovunelmasse ideaalsest partnerist. Jah, miski selles inimeses meenutab mulle mu “unistuste printsi” ehk teisiti öeldes inimest, kellega mu alateadvuses seostuvad heaolu ja turvatunne. Ma tajun “seletamatut tõmmet” ning hakkan inimest pidama eriliseks, just minu jaoks õigeks ja vajalikuks. Tegelikult hakkan temale üle kandma kõiki oma varjatud vajadusi, mida varem olin harjunud ootama oma vanematelt. Vajadust, et ta teeks mind õnnelikuks, hoiaks mu elu turvalise, ühesõnaga võtks vastutuse minu elus toimuvate protsesside eest minu asemel. Tema aga soovib minult algselt, kui “kirelained üle pea kokku löövad” üsna sedasama. Mida enam üksteist tundma õpime, seda enam hakkame mõistma, et teine pole tegelikult meie unistuse kehastus vaid lihtsalt inimene oma plusside ja miinustega. Samas on meil raske endale tunnistada, et tegime ise partnerit kellekski teiseks pidades vea. Lihtsam on hakata nõudma, et ta muutuks selliseks nagu me unistame. Ehk siis ei oleks tema ise. Tema aga tajub seda kui agressiooni oma olemasolu vastu, nii nagu meie ise tajume, kui keegi meilt nõuab midagi, mis meile olemuslikult omane pole. Ja siis tulevadki konfliktid, kuna kumbki püüab säilitada iseennast, püüdes samas ka säilitada suhte, mis nagu siiski peaks pakkuma alguses ju täiesti olemasolevana tundunud unistust.
Kui ma sain aru, et parim viis on lubada teisel olla tema ise, mitte minu unistuste prints, hakkas suhe muutuma tõeliselt vastastikuseks. Ka tema sai aru miks mina tahan olla just selline nagu olen st hakkas ka mind austama minu endana. Mis muide ei takista sugugi teineteisele lootmast, teineteisega arvestamast ja isegi teineteise unistusi täitmast. Aga nüüd juba teadlikult teisega arvestaval, mitte “mina sulle, sest sina mulle” punktiarvestussüsteemis.
-
Ütle välja, kuid lugupidavalt
Paljud suhted põhinevad “ebameeldiva allaneelamisel” st lootuses, et kui teine minu vead märkamata jätab, jätan mina tema omad. Kuni ühel heal hetkel “prahvatab vimm, mis kogunend salaja” ning partnerid võivad olla väga üllatunud, kui paljuga neis nende kaaslane pole kooselu jooksul rahul olnud. Põhjuseks muidugi eelmises punktis toodud soov võtta teist oma unstuste kehastaja, mitte tema endana.
Tegelikult on kaks inimest nagu kaks eri keelt kõnelevat planeeti oma kultuuri ja ajalooga, kes kokku saades omavadki täiesti erinevaid maailmanägemisi. Teise käitumine sinu suhtes pole vigane, tegu on lihtsalt teistsuguse inimesega. Teie vahelisi lahkhelisid ei põhjusta miski muu, kui soov hinnata teise maailma oma maailma reeglite kohaselt. Maailmasõdadest kuni peretülideni on kõik inimestevahelised konfliktid tegelikult vaid kommunikatsioonihäired.
Näide elust: kinnitasin Facebookis sõbraks naise, keda ma tegelikult ei tundnud, kuid tema kaks sõpra olid minu tõelised ja head sõbrrad. Seega eeldasin, et ka tema jagab samu väärtusi, kui mu ülejäänud sõbrad. Ühel kenal päeval avastasin, et see naine oli postitanud mu seinal toimuva huvitavasse ja sisukasse väitlusse kommentari: “Sa vatrad nagu vokiratas, miks sa arvad, et me seda siin lugeda viitsime.” Kui varem oleksin sellise ütluse peale solvunud ja solvavalt vastu kävanud, siis nüüd sain aru, et tegelik info selles lauses ei käi mitte minu vaid ütleja enda kohta. Võtsin huvi pärast lahti selle naise profiili ja avastasin, et enamik tema postitusi olid igatsev-nostalgitsevad “miks keegi mind ei mõista, ma olen nii üksik ja minu suurest sügavast hingest ei saada aru”-võtmes. Ometi ei teinud ta vestlusse sekkudes ühtki oma seisukohti selgitavat ega teisi kaasa mõtlema panevat mõtteavaldust, mis meid tema maailmaga liitnud oleks, vaid asus mind, sõpra kelle seinal vestlus toimus, ründama sooviga – olla märgatud. Ilmselgelt on just taoline käitumine selle naise “üksikuks ja mttemõistetuks” teinud.
Kui tundub, et partner – olgu siis kolleeg, sõber või elukaaslane – käitub häirivalt, nagu seda naist häiris suutmatus oma mõtteid pikkade sisukate lausetena avaldavas vestluses osaleda, on abiks oma probleemi sõnastamisest kuid mitte kaaslast ründaval vaid pigem ühisosa tekitaval viisil. Ehk siis läbi lugupidamise. Pidades partnerist lugu hoolimata teie vaadete erisusest võid seda talle ka väljendada, olgu või nii: “teie vestlus tundub mulle keeruline ja arusaamatu, kas võiks paluda sõnastada viimane mõte pisut lihtsamalt ja rahvakeelsemalt.” Ning kommunikatsioonihäire asemel on tulemuseks vastastikuse mõistmise suurenemine, mitte järgnevatest vestlustest eemalejätmine ehk just see, mida sa tegelikult ei soovi.
-
Teadvusta oma emotsioone
Kõige sagedasemaks mittemõistmise ja tülide põhjuseks on emotsioonid, mis haaravad meid endasse ja panevad käituma viisil, mille tagajärjed suhet pigem lõhuvad kui lähendavad. Minul on olnud väga vilets komme oma emotsioone välja elada, soovides, et teine mõistaks, kui halvasti ma end tema käitumise tagajärjel tunnen. Mille tagajärjel tunneb tema end loomulikult halvasti. Kuid mis on meie ürgaju kaks põhiimpulssi? Liigu selle sunas, mis on meeldiv, seega elu jätkumist soosiv ning eemaldu sellest, mis on ebameeldiv ehk siis su eksistentsi suhtes vaenulik. Kui kannan partnerile edasi enda negatiivse emotsiooni, tõmbub ta vaistlikult minust eemale, kuna tema ürgajus käivitus “võitle või põgene” impulss. Eh kui ta ka alguses võitleb, on tulem ikka meid lahutav, mitte liitev. Aga mu emotsiooni tingis ju vastupidine – meid liitva positiivse impulsi vähesus. Seega emostiooniga samastudes ja sellest end juhtida lastes liiguvad meie suhted pigem üksteisest kaugenemise suunas. Jah, isegi positiivsetest emotsioonidest. Sest kes ütleb, et sinu jaoks positiivne emotsioon teise jaoks sama positivne tema maailmavaatest lähtuvalt tundub. Nii on ikka targem mõista mis emotsioon minus käivitus ja siis võtta hetk sellest emotsioonist distantseerumiseks (kui pole õppinud emotsioonide vabastamise tehnikaid). Emotsioonist distantseerudes saad aru teise käitumise tegelikest põhjustest ja oskad neile ka arukalt vastata, nii et hiljem pole paha või häbi.
Emotsioonid on üks suhtesõlmede lahtisõlmimise võtmekoht, nendega tegelemine viib suhted hoopis uuele tasandile, nii veidralt kui see ka ei kõla. Kui arvata, et suhetes me ju häid emotsioone otsimegi, kuidas siis emotsioonide teadlik haldamine suhtekvaliteeti parandab? Aga nii parandabki, et me saame valida oma igasse hetke just need emotsioonid, mida soovime kogeda, mite ei pea viskleema neis, mida ei soovi.
-
Keegi ei loe mõtteid, mida ei väljendata
Kes meist poleks olnd olukorras, kus teine nagu peaks iseenesestmõistetavalt midagi tegema. Näiteks sind aitama. Sest sina aitasid teda viimasel mitmel korral ilma igasugu tasu küsimata. Nüüd, kus sinul on probleem, oleks teise kord sulle abi pakkuda, ilma et sa seda temalt küsima peaks. Aga võta näpust – teine isegi ei märka, et võiks sind aidata. Ja sina oled solvunud. Järgneb eelmises punktis toodud emotsioonide vastastikune, lähedust kahandav väljavalamine. Samas, kui eeldad, et teine ei mõtle sinu mõtteid vaid enda omi, saad ka aru, miks ta jättis tegemata sinu poolt soovitu. Sa ei väljendanud oma soovi lihtsalt piisavalt arusaadavalt. Kui kardinapuu on kolmandat nädalat üles panemata, pole mõtet käia ringi tusase näoga “pilt on heli pole” tummfilmis, lootuses, et see aitab sind kardinapuu teemas lahendusele lähemale. Hetkes, kus teine pool on suhtlusele avatud – ei vaata parajasti jalgpalli, loe uudiseid või räägi telefonis sõbraga – maini kardinapuu üles panemise vajadust. Aga mitte etteheitval, hädaldaval või norival toonil. Neutraalne ja teie mõlemi vajadusi arvestav variant võiks olla: “Kuidas sulle tundub, kas sa lähipäevil võiksid leida hetke selle kardinapuu ülespanemiseks või kui arvad, et ma pean leidma töömehe kes seda teeks, siis palun jäta vajaminev summa ja võiksid lisada ka summa selle aja kompenseerimiseks, mis ma pean töömeest oodates oma vabast ajast võtma.” Kui sa püüad suhte alguses kõiki asju ise ära teha, soovides näida partnerile unelmate elukaaslasena, siis hakkab ta ühel hetkel võtma enesestmõistetavana, et sa teedki kõik asjad ise ega vaja selleks tema abi. Ühel hetkel sa loomulikult sooviksid ka teise panust, kuid siis pead olema suuteline väljendama talle seda ausalt ja selgelt. Tunnistades ka, et tegid varem neid asju sooviga panustada teie ühisesse ellu või kodusse ja eeldasid, et sellega tektiad ka temas soovi panustada. Mõtteid, mida sa pole väljendanud, ei pea partner kindlasti suutma lugeda ning asjad, mis sinu jaoks on enesestmõistetavad ei pruugi seda teise jaoks, kes tuleb hoopis erinevast kodust, sugugi olla.
-
Info on vastastikuse lugupidamise alus
Mu sõber pidi tooma mulle ära ühe vajaliku asja. Ta oli koolitusel ja ei teadnud, millal see lõpeb. Mina aga soovisin minna sõbranna juurde tema terrassile kohvi jooma, sest väljas oli imeilus päikseline ilm. Küsisin sõbralt, kas võiksin käia paar tundi ära, kuni ta koolitus lõpeb. Ta arvas, et tal ei lähe nii kaua ja peale koolitust on tal väga kiire mingite teiste oma asjade ajamisega. Jäin ootama, kuna sõbra toodav oli mulle tõeti oluline. Möödus poolteit tundi. Päike paistis õues ja minul toas polnud enam midagi asjalikku teha. Saatsin sõbrale sõnumi, et kaua tal veel läheb. “Kes teab” tuli vastuseks. Tundsin, kuidas minus tekkis pahameel. Veel mõni aasta tagasi oleks seesama olukord viinud selgelt tülini, kuid nüüd teadsin, et pahameel on minus. Sõber mitte ei tekita mulle seda, vaid tegeleb tema elus olulisega talle hetkel parimal võimalikul moel. Saatsin uue sõnumiga: “Info on vastastikuse lugupidamise alus ja võtmeküsimuseks teisega arvestamisel.” Sõber mõistis ja saatis nii konkretse info oma koolituse seisust, kui võimalik. Ootasin ta ära ja läksin sõbranna juurde, kõik suhted säilisid tervete ja positiivsetena.
Põhivigadeks suhtes ongi tavaliselt kas ebaõige info esitamine – enmasti seepärast, et me ka ise ei tea enda tegelike motiivide ja toimemehaanismide kohta õiget infot – või infosulu tekitamine, mille teine pool siis oma infoga täidab ja sellega teie vahele mitte koos- vaid ebakõla tekitab. Sest tema info ei vasta sinu hetkes toimuvaga.
Kõigi suhteprobleemide taga on suutmatus mõista üht väga lihtsat tõde – keegi ei tee midagi, mis tema jaoks tema elust lähtuvalt oluline poleks. Kõik me teeme asju iseendast lähtuvalt. Kui mulle tundub, et teine teeb midagi minu vastu suunatut, siis ma eksin. Tegelikult teeb ta midagi enda poole suunavat ehk soovib teha midagi oma maaimapildi seisukohalt positiivset. Fraas “kõik mida teed, teed endale” kehtib väga mitmel tasandil. Naaber, kes su kõrvalkorteris igal õhtul klaverit mängib, ei tee seda sinu kiusamiseks. Ta vaid lõõgastub nii oma tööpäevast. Elukaaslane ei kähva töölt tulles tusaselt sulle, vaid viskab endat välja päeval endasse kogunenu. Sina olid tema seisukohalt esimene, kellele end ausalt väljendada. Mõistes teist nagu iseennast, tasub alati küsida, miks ta käitus nagu käitus ning emotsionaalse reageeringu asemel leida mõistev ja arvestav. Kui ikka ei ole võimalik korterit vahetada, siis minna kasvõi just sel ajal, kui naaber klaverimängu harjutab, õue jalutama. Leppida kasvõi kokku, et tema alustab mängu pool tundi hiljem, et sa jõuaks õhtusöögi ära süüa ning mõlemad saavad oma hobidega tegeleda ilma vastastikust pinget üles kruvimata. Partneri paha tuju puhul võid lihtsalt talle mõnel rahulikumal hetkel selgeks teha, et kui sina pole süüdi tema ülemuse tujudes, milel all ta kannatab, siis ei peaks sa ka nendest osa saama. Et sulle küll meeldib, kui ta oma maailmas toimuvat sinuga jagab, ent sa sooviks pigem jagamist asjade üle rahulikult arutades kui temasse kogunenud halbadele emotsioonidele loputuskastiks olles.
-
Kogu maailm peegeldab sulle sind ennast
Mõistmaks teist nagu iseennast pead sa tegelikult esmalt mõistma iseennast. Mida rohkem saad aru, miks mõni asi sind tegelikult ärritab, seda lihtsam on kõigele teiste poolt su ellu tulevale sama mõistvalt vaadata ning sellega minimeerida konfliktsituatsioone oma igapäevas.
Kõik partnerid, kes mu elus on olnud, on tegelikult tulnud mu ellu näitama mulle minus endas olevaid muutmist vajavaid kohti. Sellest aru saamine võtab aega, kuid kui sellest aru saad, saad ka hoopis mõistvamad ja toetavamad suhted. Me kõik näeme alati, mis teisel viga on. Miks näeme? Sest meie sees on seesama “viga”. Ma ei märkaks teleris tuntud inimest nähes tema kehakaalu kasvu, kui ma ise oma kehaga lõpuni rahul oleksin. Kui ma ise oma keha eest hoolitsemisse pean panustama, kuid ei taha, et teised seda pingutust märkaks, elan seda välja kritiseerides teisi nende välimuse tõttu. Nähes, mis teisel viga on, näen tegelikult seda viga mida ise endas peita püüan. Selle mõistmine on enamiku suhete võti. Samamoodi näeb ju teine minu vigu. Või siis täpsemalt öeldes seda, mida võiksin muuta, et saaks parem. Minu elu seisukohalt. See ongi tegelik, toetava ja edasiviiva suhte eesmärk – aidata vastastiku üksteist end piiravatest elumustritest vabaneda.
Kui suudame 7 punkti infot arvesse võttes:
- anda välja seda mida soovin vastu saada, ehk tekitada teises mõistetud ja hoolitud olemise tunnet
- võtta teist tema endana ehk nähes küll temas toimuvat pidada seda ometi tema osaks ja kuna just tema on minu jaoks eriline ja oluline siis ka seda “viga” pidada tema olulisuse üheks komponendiks
- öelda lugupidavalt välja, mida märkasin, tegemata sellega teisele etteheidet ega kriitikat vaid lihtsalt edastades infot minu vaatepunktist lähtuvalt
- teadvustada minus teise käitumise tagajärjel kerkivaid emotsioone, kuid distantseeruda neist ja keskenduda toimuvale olukorrale, püüdes seda lahendada
- väljendada argumenteeritult oma seisukohti, et teine saaks teada, mis on see, mis tegelikult meie vahel toimub ehk millised erisused meie maailmades on meid selle olukorrani viinud
- kuulata ära teise seisukohad mile läbi saan aru, mis tema maailmapildis viis teda sellise käitumiseni ja kuidas tema seda olukorda näeb, kui ta teab minu vaatepunkti ja selle valguses ehk näeb enda käitumist ka uue vaatenutrga alt.
- anda partnerile teada, et ma ei püüa teda muuta vaid mõista, võib ta taibata, et meile mõlemile ja eriti meie suhtele on kasulik kui lahendame olukorra nii, et temas olev “viga” vabaneb, ta mõistab minu abiga ise selle põhjust ja …muutub.
Sel viisil mõistvalt ja toetavalt üksteise vigasid küll nähes, kuid mõistvalt ja armastavalt (jah ma ei toonud seda sõna teksti enne, sest seda on suhteteemas liiga palju devalveeritud) neid üksteise eludest eemaldada aidates, suudamegi luua tegeliku, hooliva ja õnneliku suhte.
Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.