Author Archive: Inga Raitar

Raamatu “Elu Põhiseadus” peatükk “Elu kolm põhisoovi”

Sa otsid elus ainult kolme asja. Sul, nagu igaühel siin maamunal, on soov olla keegi. Sa pead olema keegi: naine, mees, heatahtlik, kättemaksja, positisoonikas, vanaisa, ema… Pead olema keegi, kellel on õigus, kes on targem, kelleta pole võimalik…

Iga inimolendi teine soov on teada – jälgid uudiseid, vaatad inimesi, uurid internetis toimuvat, loed raamatut, räägid kellegagi. Teada tahtmine on hästi loomulik soov. Teadmine annab turvatunde, kindluse tuleviku ees. Mida enam tead, seda kindlam peaksid tuleviku suhtes olema.

Kolmas soov on olla õnnelik. Ükskõik mida sa ka ei teeks, tahaksid kogeda õnnetunnet, mitte kannatusi. Karistad mingisugust valskust teinud last ju ainult selle pärast, et ta ei teeks sulle häbi, kuulaks sinu sõna, tunnistaks su ülemuslikkust, et sina oleksid õnnelik. Kui ta  häirib sind, siis sa pole õnnelik, seega pead teda karistama, temaga tegelema. Sulle endale muidugi tundub, et tema pärast.

Need kolm arhailist soovi kaovad ära, kui avastad, et sul on individuaalne eksistents ja koged iseennast. Avastad individuaalse eksistentsi, mis on väljaspool kõiki neid asju, mida seni oled tundnud, olles lahutatud kõiksusest. Leides Jumala, kaotades individuaalse eksistentsi, võid öelda, et ma olen kõik või kõikjal. Mis ongi absoluutne enese realisatsioon. Sealt edasi enam kuskile areneda ei ole.

Lõpetada kõik kannatused, saada kannatustest välja ja avastada lõpmatu rõõmsus, teadmine ja olemasolu, on ainuke iga inimese eesmärk. Mitte mõne, vaid kõigi. Kõik, mida me elus teeme, toimub ainult selle nimel, et iseend saavutada. Paraku viisil, nagu tavaliselt püütakse, pole mitte keegi endaksolu saavutanud.

 

Karmata lakkab elu olemast

Kõik asjad ei ole ette määratud. On asju, mida teeme vahetevahel ja need on suured asjad. Me ei saa muuta teiste karmat, saame tõsta ainult enda teadlikkust. Tegelikkuses mõjutame igal hetkel protsesse, kas siis ennast, teisi või ka keskkonda. Tavaliselt me mõjutame tegelikkust isekalt. Ma soovin autot või ma tahan, et oleks rahu majas. Headel soovidel on arenguvõimalus jõuda isetuseni. Näiteks ühismeditatsioon rahu eest Maal on isetu praktika. Praktika, kus oled piltlikult harmooniat tekitava väe käepikendus. Oled kooskõlas globaalsete jõududega, nende energiaga ning võtad ette tegevuse, kus juhid teadlikult neid jõudusid, olles sama­aegselt isetu. Sellisel puhul on tagajärjed muidugi teistsugused. Karma on aga põhjuse-tagajärje seadus. Püüdes põhjustada head paljudele ilma isiklikku kasu lootmata toodad tagajärgi endale. Vanajumal soosib seda, võtab karmat ära.

Tegu pole tehinguga – mina head teod sulle, sina hea karma mulle. Tegu on loomuliku loodusliku protsessiga. Sa suurendad või püüad suurendada tasakaalu ja harmoonia hulka Maal ning vähendad sellega disharmooniat endas. Mõeldes, et teed seda enda hea karma nimel oled tegelikult ju isekas, mitte isetu. Loodad tasu. Tehiguid Jumalaga teha pole võimalik. Ta on alati neutraalne ja konkreetne – mida külvad, seda lõikad.

Tänu sellele, et Looja lõi karma, saab Looja ka karmat muuta, oma loomingut muuta. Ent isegi tal on raske väljaspool karmat olla. Ühelt poolt muutumatu ja igavesena, väljaspool duaalsust, on ta väljaspool karmat, kuid tema teine pool, mis loob karmat, on samuti tema. Osa on väljaspool karmat, teine aga ongi karma, karma kui universaalne ja kogu multiversumit hõlmav terviknähtus. Loodu enesekorrastusmehhanism.

Küsimus karma alpõhjusest ehk miks ta üldse tekkis, on vastuseta, kuigi selle üle on aegade jooksul suured targad palju pead murdnud. Indiviidi karma põhineb samasugustel printsiipidel nagu globaalnegi, kuid alpõhjus on endiselt teadmata – miks Jumal ehk täiuslikkus eraldas endast ühe osa ja asetas maya´sse? Miks oli Tal vaja nii teha? Karma toimimise mõistmisel pole probleeme, ent inimmeelele jääb kättesaamatuks karma algpõhjus.

Täitsa väljaspool karmat ei saa niisiis olla isegi Looja, sest siis ei ole ju loomingut – ei põh­just ega tagajärgi. Kuna ta on Looja, siis karma seadus kuulub tema juurde, lahutamatu osana. Kui Jumal, ühel hetkel otsustab, et ta enam endale karmat üldse ei tooda, sest tal on kõikide loodud olendite karma terviklikult valmis, lakkab ju kõik olemast. mahāmāyā kui selline, Loodu lakkab lihtsalt olemast.

 

Motiivid – karma suunaviidad

Sa teed midagi, millel on tagajärjed. Vaadates pisut sügavamale, on sinus kusagil peidus veel algsemaid ja ürgsemaid kihte. Tavaliselt sa ei teadvustagi neid endale, ent ometi tulevad sealt põhjused järgnevaks, need omakorda annavad tõuke järgnevateks asjadeks ja tegudeks.

Vaata motiive, mida igapäevases elus kasutad. Võiks ju öelda, et su motiivid on tegelikeks põhjusteks asjadele, mida teed. Isegi kui sa ei tea, on motiiv ikka seotud tegevusega. Kust tulevad motiivid? Õigem oleks küsida, miks nad tulevad. Miski ei toimu ju põhjuseta.

Enamasti on su tegude motiivid samuti karmilist päritolu protsessid ja suurem osa neist on pärit minevikust. Lähiminevik tähendab käesoleva elu jooksul kujundatud motiive ja kaugemad on siis eelmisest kehastusest pärit. Motiivid võivad olla nii head kui halvad ehk positiivsed või negatiivsed. Näiteks tahan olla hea inimene. Ei taha olla seltskonnas, kus räägitakse taga, tarvitatakse alkoholi, aetakse sisutut loba või lihtsalt molutatakse. On sadu teisigi motiive. Küsi enda käest, miks sul need asjad on. Jättes mõistuslikud seletused vahele leiad – need lihtsalt on. Nüüd küsi: miks need asjad tulevad? Mitte kust, vaid miks.

Oled pannud tähele, et mingid asjad justkui tulevad ise, isegi kui sa ei soovi neid? On nad siis head või halvad, põhjus, miks nad tulevad ise, on seotud 100% karmaga. Teatud motiivide ilmnemisega, mille ilmnemist juhib loodus. Nad ilmnevad siis, kui on õige aeg. Seda õigeaegsust ei reguleeri paraku inimene.

Kui inimesel ilmnevad motiivid, teeb ta midagi nende motiivide ajel. Tegevus, mida ta teeb, on lähtuv motiivist, spetsiifiline. Iga motiiv paneb inimese tegutsema ja samas tegutsemine nende motiivide ajel suunab inimest kindlate, alati konkreetse motiiviga haakuvate asjade juurde. Toime on motiivis kirjas. Siit hakkabki tööle külgetõmbe seadus.

Külgetõmbe seaduse tagajärjel ilmnevad jõud, mis on seotud karmilise tendentsiga. Jõud, mis pole silmaga nähtavad, pakuvad siis erinevaid tegutsemise variante ilmnenud karmilisele motiivile. Need variandid võib jagada kaheks. Ühed variandid arendavad motiivi edasi või süvendavad seda. Teised võimaldavad motiivist vabaneda.

Näiteks mõtled oma kurva elu üle ja siis järsku läheb sinu eest üle tee rääbakas kass. Saad kas oma kurbusele õli tulle valada, mõeldes et isegi kassidel on nii vilets elu, või vastupidi, et õnneks minul on parem elu kui kassidel. Ehk kõik, millega sa kohtud, mingil määral võimendab juba sinu käimasolevat karmilist motiivi. Võtad sinuga toimuvast kinni ja hakkad arendama valitud tendentsi.

Tendentsid ei pea olema välised, võivad ka sisemised olla. Sageli kasutame meenutamise võimet ja ettekujutust. Mõlemad on seotud külgetõmbe seadusega ehk mingid sündmused kerkivad üles ja sul on võimalus liita nad olemasolevate protsessidega sisemaailmas. Muidugi keelduda võib ka. Tagajärjed vastavad su valikutele.

 

Puudused – elu toimimise eeldus

Mahasiddha´d, täiuslikkuse saavutanud, ütlevad, et eksisteerib ainult üks subjekt ja lõputu hulk objekte. Subjekt on Jumalaga samaväärne, kõrgem Mina. Lõputud objektid ei ole aga ainult tavamaailma juurde kuuluvad ja sinu tunnetusvahendite kaudu registreeritavad. Põhimõtteliselt on objektid kõik asjad multiversumis, mis ei ole Sina. Iga üksik mõttevälgatus, mis kerkib üles ja kõik need lõputud komplektid emotsioone – kõik, mida sa koged – miski ei ole Sina. Objektide objektiivse maailma – nii nähtava kui nähtamatu – üle valitseb triaad Brahma,Višnu ja Šiva ning kõik ülejäänud väed, kes on hierarhiliselt vastutavad kogu olemasoleva, loodu ja loomise jätkumise, muutumise ja säilimise eest.

Absoluutse tõe kohaselt ei ole Sina ükski nähtus, ükski asi, mis toimub, mis areneb ühel või teisel viisil edasi. Sina oled absoluutselt stabiilne olemasolu, millel on ainult kolm kvaliteeti: olemasolu, teadvelolek ja õndsus. Kukub aga välja niimodi, et Sina oled küll Too, aga unustades enda olemasolu, võtad osa erinevatest asjadest. Toimub sinu lollitamine, mis on nii heal tasemel, et sa unustad enda. Muutud tegijaks loomise-säilitamise-hävitamise triaadi keskel, tegutsed ja elad oma igapäevast elu, mille kohta võib ka öelda illusioon või maya. Sekkudes neisse protsessidesse ei ole sa iseendana, oled eksinud. Elu sarnaneb eelräägitud normaalse hullumisega. Ei saagi aru, et kes on kes ja mis on mis, kus on ja kus pole tõde.

Inimene ise on triaadist väljas, aga väljas saab olla ainult täiuslik, kellel pole mingeid puuduseid. Triaadis, nähtavas ja nähtamatus, on alati puudused ja see on ka üks põhjus, miks loodu kogu aeg areneb, elu toimub. Täiuslikkust sealt ei leia. Triaad koos kogu oma atribuutikaga asetseb dualistlikul tasandil, kus on tegemist antipoodidega, mis garanteerivad pideva muutuse ja absoluutse stabiilsuse saavutamatuse.

Püüdes leida stabiilsust oma kogemuses või ükskõik milles, mis asetseb elu dualistlikus osas, ei saavuta sa mitte kunagi stabiilsust. Mitte selle pärast, et mina ütlen nii, vaid loodusseadused lihtsalt välistavad selle. Dualistliku maailma kõige stabiilsem tunnus on muutus.Continue reading→

Uhuu-meedia aeg ehk kelle arvel võib toota klikke?

Kui Hans H. Luik ütles Rail Balticu teemalisel konverentsil, et “metsandusega peaks tegelema metsameeste dünastiast pärinev Mati Polli ja Rail Balticuga pikaajaliselt Euroopas transpordivolinik olnud Siim Kallas”, olin täielikus hämmingus. Kuidas kunagine meediainnovaator, kes lõi Eesti sõltumatu ajakirjanduse, on nüüd suure raha eest väljas? Päevalehe müüginumbrid langesid läinud aastal 13%. On’s ajalehtede kahjumid tõesti nii üle pea kasvanud, et mistahes vahend sobib klikkide tootmiseks? Mida arvata end tõsiseks meediaväljaandeks nimetavast lehest, mille kaanel on peateemana “Tšakrad koolitunnis tekitasid tüli” ja peauudisena “Ilu nõuab ohvreid”?

Niisiis – võtame tuntud koolitaja, menuraamatu autori, kisume tema raamatust välja viis kontekstivälist tsitaati, võtame aluseks anonüümse lapsevanema tõestamata hirmu ja ongi uus “esoteerilise lastemürgitamise” juhtum? Koolitaja enda ja tema kaudu rünnatava programmi juhi poole jätame üldse pöördumata, kirjutame küsimused vaid neile, kelle puhul eeldame tsitaatide sobivust meie hoiakut kinnitava ja teemat negatiivses valguses näitavana. Alustame teksti ala- ja naeruvääristavate hinnangutega, edasise paneme maksumüüri taha, et kõik, mis ajakirjaniku hoiakuid ei kinnita, lugejani ei jõuaks või sunniks leheomanikule kasumit tootma. Tuhanded sööstavad klikkima, reklaam müüb, kontserni majandusaasta algab kasumipotensiaaliga…

 

Kiusata tohib vaid nõrgemaid

Taoliste massiivsete klikirünnete ohvrite valik on hoolikalt läbi kalkuleeritud – rünnata tohib ainult neid, kes tõenäoselt ei pöördu oma õiguste kaitsel kohtusse või ei oma permanentselt nende meediavoogu jälgivat tegevajakirjandusse jäänutest rohkem meediareegleid tundvate suhtekorraldajate tiimi. Ehk maakeeli ümber öeldes – kiusata tohib ainult neid, kelle kohta me teame, et nad on meist nõrgemad ja ei suuda end meie vastu kaitsta. Klikimagnetiteks sobivad väga hästi kõikvõimalikud alternatiivid, väikesed teisitimõtlejate rühmitused. Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonda lõpetades Academia Pegeliana aukoodeksile allakirjutanuna ei mõista ma ajakirjandust, mis on justkui pärit nõukaaegsest propagandast, kus ametlikust ideoloogiast erinejad ja teisitimõtlejad olid alati rumalad, harimatud, ahned ja naeruväärsed. Meediat, mis ei esita fakte, analüüse ja arvamusi, vaid määrib sõnadega. Katsub vahendeid valimata hävitada ametlikult õigeks tunnistatust erineva maine, rikkuda meinstiriimist eristuda julgja hea nimi. Tuuli Jõesaare loost “Uhuu-tšakraõpetus pääses eeuroraha toel koolilapsi mõjutama” /EPL 08.01.2020/ tuleb taoline mõtteviis eriti hästi välja. Saaks ju kirjutada viisaka, uuriva ja sisukat infot eri vaatenurkadest edastava loo, kas ja milleks Eesti koolides oleks vaja või mittevaja alternatiivseid tähelepanu haldamise õpetusi. Aga asutakse hoopis ajakirjanduseetika nõuet eristada hoiakud faktidest eirates rünnakule.

 

Rämeesoteerilsed klišeed meediaeetika asemel  

Pealkirjavalik, nagu oleks keegi koolidesse hakanud viima mingit tšakraõpetust on väga sihipäraselt valitud hoiakuid loov klišee. Igor Mangi juhtumist tehti meedias rämeesoteerika musternäide – puuõõne ja tšakrate naeruväärset seost mäletab iga meediatarbija. Ingvar Villido lugejate poolt 2018 aasta parimaks käsiraamatuks tunnistatud raamatu “Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus” toimetaja ja kirjastajana tean, mis kontekstis on selles raamatus kasutatud tšakra mõistet. Ingvar Villido lähtub raamatus kriya-jooga terminoloogiast, kus mõiste tšakra kirjeldab psüühhilisi nähtuseid, mida ka tänapäeva uusimad teadusuuringud on avastamas.

Märgiline on antud juhul seegi, et tegelikult ei pöördunud Tuuli Jõesaar oma artiklit kirjutades ei Ingvar Villido ega ka tema poolt rünnatava keskendumist ja enesejuhtimisega seotud enesekohaseid oskuseid koolides tutvustava programmi juhi poole. “Löö nõrgemat” printsiibist lähtunud ajakirjanik eeldas, et saab projektis osalevate koolide juhtidele kirja kaudu survestavaid küsimusi esitades vajalikud tsitaaadid tema hoiakulistel eeldustel põhineva tekstipõhja tühikutesse. Samas ei saatnud ei koolid, kus TMK programmi läbi viidi, ega ka TMK meetodit teaduspõhiselt uurima asunud TLÜ Kasvatusteaduste Instituuut Jõesaarele soovitud vastuseid. Saadeti sisuline info, mis selgitas koolides enesejuhtimisoskuste õpetamise vajadusi. Koolide juhid pöördusid ka TMK kooli programmi koolitaja Marika Ivandi poole, kes omal algatusel saatis Tuuli Jõesaarele pika ja põhjaliku selgituse, et Teadliku Muutuse Kunsti kursuste materjalil baseeruv Ingvar Villido raamat “Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus” ja programm TMK Kooli ei ole samasisulised. Ka andis ta ajakirjanikule teada, et ei sõna “tšakra” ega Villido raamatut ei kasutata TMK Kooli programmis. Isegi see tehti selgeks, et Ingvar Villido ei osale mingil moel neis koolitustes ega saa kuidagi neist tulu. Eeldades endiselt, et tegu on “hariduseta mehega, kes end esitleb “elumustreid muutva” koolitajana” – st. nõrgemaga, keda ju tohib lüüa – avaldas Jõesaar teksti, mis tema leivaandjast meediaväljaande tõsiseltvõetava maine põrmustas – otsene vale kaanekirjas, pahatahtlik hoiakute kujunemine tõeste faktide olemasolust hoolimata põhilehes.

 

Vale on tõe kirjutamata jätmine

Vale avaldamiseks piisab vaid kirjutaja hoiakulist arusaama edastavate detailide valikust, jättes sihilikult kõrvale info, mis edastab tõese osa poolt. Koolid ei oma reaalselt toimivat abi ei depressioonis täiskasvanutele ega veelgi enam lastele. Nii terveid kui probleemidega lapsi aitavad tähelepanumängud, mis on töötatud välja pikaajalise praktikaga pedagoogide, psühholoogia ja sotsiaaltöö haridusega praktikute poolt, mida TMK kooli programmis koolidele tasuta, pedagoogidele vabatahtlikkuse alusel ja lastele vaid vanema kirjalikul nõusolekul fakultatiivkursusena pakutakse, sildistatakse aga klikkide nimel “ohtlikuks uhuuks”. Laste ja vanemate kallutatud hoiakutega eemale hirmutamine programmist, mille eesmärgiks on keskendumisoskuste prandamine, koolikiusamise ja vaimse vägivalla ilmingute vältimine koolides on siis mis? Ega ometi lapsi kahjustav uhuu-tegevus?

Tõestatava tagasiside põhjal on juba üle 10 000 erineva vanuse, erialase või haridustaustaga tänulikku inimest TMK kasutamisest väga erinevate eluliste probleemide lahendamiseks abi saanud. Mitte ainult Eestis, vaid USAs Venemaal, Saksamaal jne. – jah, tõepoolest ohtlik värk. Keskendumishäired, ärevushäired, depression on saamas 21. sajandi katku mõõtmeid, nagu tõdeti Oslos 2018 toimunud rahvusvahelisel “Emotional Revolution” konverentsil, kus üle 700 maailmas tunnustatud eri valdkondade spetsialisti hulgas osales ka Ingvar Villido.

Tuuli Jõesaar väitis koolijuhtidele saadetud kirjas tõemeeli, et emotsioonid tekivad ajus. Sama veendunult kinnitasid oma teadmisi maailmast ainumõeldavateks pidajad kunagi, et Päike tiirleb ümber Maa. Vastasseisukohtadel olevad “ketserid” põletati tuleriidal. Tänapäeval täidab tuleriida aset avalik alavääristamine ja häbistamine ilma teema sisusse süvenemata.

Muide Phytagoras, kelle teoreemi “uhuu-tšakraajakirjanik” loodetavasti algkooli matemaatikatunnis õppis, keda peetakse nii kaasaegse matemaatika kui filosoofia aluste loojaks, oli autodidakt. Ja mitte ainult, tegu oli maailma ajaloo ühe suurima müstikuga, lausa omanimelise sajandeid püsinud müstikakoolkonna asutajaga. Appi, kiiresti on vaja midagi ette võtta kooli matemaatikaprogrammist Phytagorase teoreemi, mida kusjuures õpetatakse maksumaksja raha eest, eemaldamiseks!

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli…

…kui on kollil raha maitse suus. Nii laulsid metsast rahapada välja tassivad kurjasigidikud Nukitsamehe filmis. Jah kolli, kel juba raha maitse suus on ehk kes teab, kuidas saada kasu tagajärgede eest vastutamata, on põhjust karta. Koll teatavasti erineb inimesest just selle poolest, et tal puudub empaatia. Kuna koll on oma hinge kurjale müünud oma valgustkartva jõu ja teiste eksitamise võime eest, ei suuda ta ka teisi enda kõrval hingelistena ehk aistvate ja õnneõiguslike olenditena käsitleda.

Koll võib toredad lapsukesed panna oma sigade toiduks paljakäsi nõgeseid kitkuma ja mülkas magama, tema arvates on tal selleks õigus. Tugevama õigus. Tugevamana saab ta kaikaga oma õigust kehtestada, valu ja hirmu abil inimeselapsi oma orjuses hoida isegi siis, kui inimeselapsed teavad – tegelik elu ei pea sugugi ainult kolliorjamine olema. Koll teeb inimeselapsed pettusega omaks, kaotades ära nende kodutee rõõmsa valguseküllase, emaarmastuse, viljaka põllu ja lõhnava koduaiaga elu suunas. Seega vaid loll ei karda kolli, kel rahamaitse suus. Vähemalt nii arvab koll ise, nähes teisitimõtlejaid lapsikute lollikestena, keda hirmutades neid endiselt oma orjaväes hoida.

Terve maakera näib olevat ootamatult saanud mingi kollide kompanii omanduseks, kus hingeta kurjaorjad kel raha maitse suus hirmu ja lollitamise abil panevad inimesi iseoma koduplaneeti hävitama.

…raha mängib elus põhirolli…

Äsja sai teatavaks, et metsakollide nõudmisel võeti looduslike pühapaikade kaart Maa-ametist maha. Maa-amet on Keskkonnaministeeriumi allasutus ja peab täitma selle käske. Keskkonnaministeeriumi käsul võeti sama kaart kevadel ka metsaregistrist maha. Looduslik pühapaik ei tähenda kollile midagi, kolli jaoks pole miski püha, ei loodus ega miski paik selles, Otsi lolli, kes ei kardaks kollimida mingid lollikesed kuidagi eriliseks peavad. Kollil mängib raha elus põhirolli, raha on ta õnn ja armastus. Raha saab aga mitte looduses jalutades, isegi mitte sealt ravimtaimi, marju ja seeni korjates vaid kurja võluri Sarumani eeskujul loodust kateldesse ajades ja neis kateldes endale uusi kuulekaid koll-orje keetes.

Inimest, kes oleks lapsena unistanud sellest, kuidas ta istub 8 tundi igast oma päevast mingit tuima tööd tehes või usina bürkoraadina sisuta-mõtteta pabereid üksteise otsa kuhjates, pole olemas. Ometi saavad suuremast osast lastest inimesed, kes tuimalt teevad tööd, millest nad tegelikult ei hooli. Isegi töö tulemused ei huvita neid, sest tulemuseks on ilmselt… mingi kuskil peidus oleva kolli rahakuhja suurenemine. Aga kuna kollide kompanii on inimese unistused oma nõiakatlas ümber keetnud, usub ka inimene nüüd, et raha mängib elus põhirolli. Isegi seda usub, et raha see on õnn ja armastus. Sest kollifilmides näidatakse, kuidas palju raha teeb nii, et sind armastavad paljud. Niisiis tuleb teenida raha ja kannatada välja töö, mida teed, aga ei armasta. Siis lähed poodi ja sulle pakutakse kõike seda, millest sõltub su õnn ja armastus. Mis muide on toodetud samasuguste inimeste poolt, kes kusagil maailmas kaheksa tundi päevas teevad selle nimel tööd, mida nad ei armasta. Mis aga mõne kolli rikkamaks muudab ja võimaldab sellel inimesel minna peale tööd poodi, et osta oma osa raha eest saadavast õnnest ja armastusest. Absurd? Ei, meie igapäevane elu.

…kõrged mõtted, need on puhas möga…

Inimene, kellel “pole elu ilma rahata”, ei suuda hetkekski uskuda, et on võimalik teha midagi, mille eest ei soovitagi kellegi arvelt hetkekasu saada. Nad ei suuda uskuda, et Rail Balticu praeguse loodusthävitava laristutrassi vastased pole “konkureriva kolli” palgal. Sest nad ise ju teevad seda trassi kindlas teadmises, et nende koll neile selle eest suure hulga raha eest ostetava õnne ja armastusega tasub.

Üks ostetava armastuse eriliik on võim. Inimene, kes ei usu, et tema enda väärtus inimesena paneks teisi teda armastama, vajab “lisaväärtust”, et ihaldatavam ja seeläbi õnnelikum olla. Võim annab lisaks ihaldatuks ja imetletuks muutvale rahale veel ka äravalituse tunde. Mille saamiseks tuleb teised omasugused kolliloogikaga ära lollitada, et nad ikka ja jälle end sinu alamateks valiks. Sellist kollitamist nimetatakse poliitikaks.

Armastusväärsuse annavad kolliloogika järgi atribuudud, mida saab enda väheväärtuslikkusele juurde osta nagu autole lisavarustust. Kuna võim ei pruugi anda kohe kiiret raha, saab ometi osta hulga õnnekriteeriume – maja, kalli auto vms – suurtelt rahakollidelt saadava liisingu või laenuga. Aga jah, siis on oluline end võimul hoida võimalikult pikalt, sest muidu kaob õnnevõimekus järgmistel valimistel. Et seda ei juhtuks, tuleb inimesi tavalise kolliloogikaga – hirmutamise ja valedega – end uuesti valima panna.

Võib juhtuda, et ilmub kuskilt mõni veidrik, kes hakkab rääkima mingitest üldinimlikest väärtustest. No näiteks, et riik on inimese, mitte inimene end riigiks nimetava kolliühenduse jaoks. Või et mets, puhas õhk ja põhjavesi on meie tegelikud rikkused, mida ei tohi ohverdada kollikateldes plögastamiseks. Sellised lollikesed tuleb kohe kiiresti naiivseteks puukallistajateks, majandusvõihikuteks, progressivaenlasteks ja kõigevastasteks tembeldada. Sest seda nad vaieldamatult kolliloogika järgi ka on. Kõrged mõtted need on puhas möga. Neid koll ei mõtle vaid loeb paberilt siis, kui soovib kedagi enda orjaks lollitada. Pole ju  võimalik, et keegi sellist möga tõemeeli ka usub. Või siiralt ja südamest tõesti ka soovib, et ta kodu olekski puhas, püha, viljakas ja armastusküllane.

Raha võim on suur ja igavene…

..elu lühikene raha pikk. Seda on meile õpetatud juba aastasadu. Eks ikka nende poolt, kes tahaksid, et raha võim meie üle püsiks igavesti ja koos sellega ka nende võim, kes suutnud enda kätte rohkem raha ja võimu kühveldada. Et raha võiks olla kasulikkuse kõrvalprodukt, hakkab selles kõrinäriva konkurentsi ja eduinnuka rottide võidujooksu maailmas ununema.

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli

Inimene, kes teeb asja, mida ta väga hästi oskab, teeb seda rõõmuga, töö lendab ja tulemus kannab endas tema loomiseks kasutatud erksa protsessi energiat. Kõik me oskame midagi sel viisil teha – kes kooki küpsetada, kes laulda, kes porgandeid või lilli kasvatada. Kui jagame meil hästi õnnestunud töö produkti teisega, jagame ka selle tööga kaasnenud loova harmoonia tunnet. Vahetades sinu loominguna sündinu teise loominguna sündinu vastu saab mõlemil parem. Olgu, ma ei suuda vahetada Eestis kootud käpikuid Indias kasvandu mango vastu. Vajan väärtuste mõõtmiseks ühisalust ja selleks ongi raha. Lihtsalt mõõtühik, millega minu töö väärtus sinu omasse “ümber lüüa”.

Muidugi on sel viisil oma tööd rõõmuga tegevate ja selle teiste töö vastu väärtuspõhiselt vahetada suutvate inimeste puuduseks see, et nad ei karda kolli. Nad teavad, mis tegelikult on õnn ja armastus, sest on seda oma igapäevaelus kogenud ja teavad ka kuidas seda erksat ja elus kogemust pidevalt uueks luua. Neil pole kollisõltlase hirmutavat ebakindlust, et koll ta oma teenimise eest saadavast ilma jätab. Nad teavad, mis nende elu nauditavaks, rõõmurohkeks ja külluslikuks muudab. Kolli, kes püüab neile kõrva sosistada, et “kel on vähe või on natukene, sellel puudub helge tulevik” saadavad nad… esivanemate tarkuse kohaselt Marti jooksma. Toogu viljaõnne ja karaku karjaõnne inimeste õnnetuks ennasthävitavaks tulevikuhirmus massiks kollitamise asemel.

Rahakolli võim on suur ja igavene vaid siis, kui me ise seda suure ja igavesena võtame. Alati on valik. Me kõik saame igas hetkes oma elus olla muutuseks, mida maailmas näha soovime.

Jehoova Management Ltd. – Jumala “autoriseeritud diiler”

Kunagi Tartu Ülikooli poliitökonoomia seminaris – see oli vahetult enne riigikordade vahetumist, mil poliitökonoomia oli uuele tärkavale majandusvaatele ikka väga jalgu jäänud – pidime igaüks looma mingi ettevõtte ja tõestama ära, et see on ka kasumlik. Mina, pigem küll soovist näidata poliitökonoomia õppejõule, mida ma tema ainest arvan, lõin ettevõtte nimega Jehoova Management, mille põhikirjaline tegevus oli “vahendada inimesi jumalale ja vastupidi”. Alles mõne aasta pärast, süvitsi ajalugu uurima hakates, sain teada, et selline ettevõte eksisteerib juba pea 1700 aastat ja selle peadirektor kannab nimetust paavst.

Eestlased on võtnud sõna paavst kesksaksa keelsest sõnast pauwst, seega meie jaoks ei ole paavsti sõnal üldse sisulist tähendust. Enamikus teistes keeltes haakub see sõnaga papa ehk isa. Algselt nimetati austavalt koguduse vanemateks ehk isadeks kõiki preestreid, õigeusu “papp” on seda siiani. 6. Sajandist, kui toimus jõuline katoliku kiriku “jumala ametlikuks maaletoojaks” kuulutamine, hakati ladina keeles seda nime kasutama vai Rooma kirikupea kohta. Väljendi cathedra Petri ehk apostel Peetruse aujärg, mis pidi sümboliseerima Rooma esmaõigusi ja ülemvõimu, võttis kasutusele Stephanus I (Rooma kiriku juht 254-257)

1589 aasta inglise keele sõnaraamatus näiteks on alljärgnev paavsti definitsioon: “Paavst, õel kiriku peapiiskop, Saatana ülemvikaar maa peal.”

Ehk siis jutt sellest, et paavst esindab Jeesuse surmast alates tema poolt maale toodud lunastust ja on selle tõttu “Jumala ametlik asemik maa peal” on ca 1500 aastat vana ideoloogiline kontseptsioon, millel on tegelikkusega suht vähe pistmist.

Maailma ainsad ristiusku uskujad

Pavstluse alguseks loeb see dogmaatiline kontseptsioon üht lõiku Jeesuse ja Peetruse omavahelisest jutuajamisest, mis on kirja pandud Piiblis, tekstis, mis pandi kirja paarsada aastat peale selle väidetava sündmuse toimumist. Nende poolt, kes ise sündmust pealt nägemas-kuulmas polnud.

Rooma riik lõhenes lääne- ja idaosaks, milles mõlemis riigiusuks küll ristiusk meie praeguses mõistes ehk usk, et keegi Jeesuse nimeline hukkudes ristil lunastas inimkonna patud. Muide, kas teadsite, et eestlased on ainus rahvas maamunal, kes usub ristiusku? Kõik teised rahvad on kristlased. Meil aga sisenesid ristirüütlid tule ja mõõgaga praeguse Viljandimaa kaudu, kus siiamaani sõna alguses olev K-häälik paljudes sõnades “ära süüakse”. Ehk siis ristid käes ja lahingumantlitel Kristuse usu levitajad said kohe kiirelt nimetuse “ristirüütlid” ja nende toodud usk oli ristiusk. Mis ka omal moel õige, sest Rooma-aegne piinariist rist on Roomast juhitavates kirikutes aukohal.

Füüsiline kirikuriik sai alguse Rooma keiser Constantinuse võimuambitsioonist, kes muide tegika tollal Byzantioni nime all tuntud linnast ilmaliku võimu keskuse, nimetades selle ümber Konstantinoopoliks. Tema valitsuse ajal kutsuti kokku Nikaia esimene kirikukogu (324-325), kus mõisteti hukka ketser Areios, kelle järgi sai nime üle kogu euroopa levinud airaani kristlus, kus eitati, et Jeesus on samaolemuslik jumalaga ehk seati jumal kaheolemuslikust (inimene, Jumala Poeg) Jeesusest ülemaks. Airaane hakati sihikindlalt jälitama 6. sajandil.

Tuhat aastat võimuvõitlust “jumala nimel”

6. sajandil eksisteeris kuus kristlikku piiskopkonda – Konstantinoopol, Rooma, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemm, mille kõigi juhid olid patriarhid, vaid Rooma patriarh kasutas enda kohta väljendit paavst. Konstantinoopoli ja Rooma patriarhide kemplemine selle üle, kumb neist ikka õigem jumala asemik on, päädis ida- ja läänekirikuks lõhenemisega 1054.

Kui Püha tooli hõivas esimene munk paavstitroonil Gregorius I (590-604), kelle järgi on nime saanud ka gregoriaani muusika, õnnestus paavstlusel kehtestada end domineeriva kirikuna erinevate teiste kirikute seas. Samas vihkas Gregorius, kes ise kirjutas mitmeid teoloogilisi  raamatuid ka 84 köidet kirju nii väga astrolooge ja vana-rooma klassikuid, teadlasi ja filosoofe, et lasi maha põletada Palatinuse raamatukogu, mis oli olnud paganliku Rooma populaarseimaks mõtlejate kogunemiskohaks. Tema hauakivil on kiri “jumala konsul”.

Paralleelselt paavstikiriku dogmaga levisid õpetused, mida praegune ajalugu (ja seda teatavasti kirjutavad võitjad) nimetab hereesiateks ehk ketserlusteks. Kristus oli hereetikute ususüsteemis küll lunastaja, kuid mitte viisil, mida usub praegune ortodoksne teoloogia.

Üle tuhande aasta peale Jeesus Kristuse tegutsemist Jerusalemmas kembeldi Roomas selle üle, kelle poolt “maale toodav” teadmine Jeesusest on õigem ja suruti jõuliselt välja kõik need, kes püüdsid väita, et Jeesus oli suur õpetaja, kes edastas inimestele elavat teadmist meis kõigis pidevalt olevast jumalikkusest.

Nii näiteks pani juba Victor I (juhtis Rooma kirikut umbes 189-198) kirikuvande alla kingsepp Theodosiuse, kes väitis, et Jeesus oli inimene, mitte lihaks saanud jumal. Ka nõudis ta, et ülestõusmispüha tähistataks rooma tavade järgi ehk siit algas kohalike paganlike pühade kristlikeks “üle kirjutamine”.

5 sajandil väitsid Briti saartelt ehk keldi kirikust pärinevad hereetikud pelasgianistid, et inimese tahe on täiesti vaba ja on üheaegselt valmis tegema head või kurja, seega võib lunastust saavutada kiriku abitagi. Peale jäi aga seisukoht, et religioosne juhtimine peab lähtuma hierarhilisest institutsioonist nimega kirik, mitte üksikisiku kogemuslikust osadusest. Kiriku kontrollimine ja tsentraliseeritud mehhanismi ülesehitamine saigi paavstluse peamiseks ülesandeks.

 

Hooramine, vägivald ja võimujanu

Paavstririigi füüsiliseks tekkeks võib lugeda 8ndat sajandit, kui Karl Suur purustas langobardid (“pikkhabemed”, muide ajalooliselt balti riikide territooriumilt pärit hõimude rühm), annetas nende territooriumist osa Rooma kirikule. Samas ajas toimus ka teine Nikaia kirikukogu, kus nõuti pühapiltide austamise taaselustamist ehk vahepeal iidolikummardamise sildi all keelustatu võimaldamist massidele.  Sel ajastul allusid paavstid ka ise end Rooma keisriks kuulutanud Karlile, kes kutsus kokku kirikukogusid, märas kloostriülemaid ja piiskoppe ametisse.

816-1003 kirikut juhtinud 19 paavsti ühiseks märksõnaks on vägivald ennekõike üksteise vastu ehk võisteldi selles, kes kelle kiiremini teise ilma saadab, et ise pühale toolile istuda. Järgnes seriaalilikult kirev periood, kus paavstideks kinnitati eelmiste paavstide vallaslapsi, sugulasi ja soosikuid. Näiteks paavst Johannes XII liiderdas sellise innuga, et Lateraani basiilikast hakati avalikult rääkima kui bordellist. Tema järeltulija kuningas Otto poolt ametisse nimetatud minister, kes võttis nimeks Johannes XIV aga hukkus kuna konkurent arreteeris ja tagandas ta, heitis vangitorni ja laskis nälga surra. Tema surnukeha nüliti, torgati piikidega läbi ja tassiti läbi linna, ent mitte kui püha märtrit vaid kui vihatud segaduseloojat. Tema järel ametisse tulnud Silvester II püüdis nii innukalt vabaneda kuritarvitustest kirkus, et teda hakati süüdistama lepingus Saatanaga ja sunniti Roomast lahkuma.

Edasiste paavstide ajalugu oli aga just see põhjus, mis ühel hetkel sundis Martin Lutherit oma teese kirikuseinale kinnitama ja kiriku reformimist nõudma. Pistised, mõrvad, porduelu ja korruptsioon, mõnede kuningate soosimine ja teiste vaenamine läbib tervelt kolme sajandit. Mis on aga poliitikutel ajast aega olnud võimaluseks sisetülidelt ja sisemiselt mädadelt asjadelt rahva tähelepanu kõrvale juhtimiseks? Välisvaenlane loomulikult. Nii algasidki ristisõjad. Muu hulgas ka meie armsa kodumaa vastu.

 

Tapke kõik, küll jumal omad ära tunneb

Soovides laiendada kirikuriigi mõjukust algatas paavst Innocencius III lisaks läbikukkunud neljandale ristisõjale Idas ja kohustusele “teiseusklike” ehk moslemite ja juutide eristamise ühiskonnast teistsuguse riietuse läbi, ka ainsa ristisõja kristlaste vastu ehk katarite – gnostiliste kristlaste – metsiku veresauna. See kulmineerus küll juba teise paavsti Honoriuse juhtimise all albilate massigenotsiidi ja inkvisistsiooni loomisega 1229 teisitimõtlejate tagakiusamiseks. Järgnes paavstivõimule allumatute templirüütlite massimõrv 1308. Nõiaprotsessides, milles kiriku ainuõiguse tõestamiseks “taevast ja maad ühendada” hukati piinarikkalt sadu tuhandeid rahvatarku, taimetundjaid ja lihtsalt neid naabreid kelle peale õige ideoloogia võtmes kaevates mõni kade tema karja või maalapi endale sai. Ja miljonid inkad, asteegid ja maiade järeltulijad, kes kõik hukusid konkistadooride “pühas missioonis”, mille käigus hävisid tervikuna kaks väga iidset tsivilisatsiooni. Nii, et me tänaseni nende ajaloost suurt palju ei tea, kuna kogu ajalugu, mida need rahvad hoidsid oma kuldsetes templites sulatati kirikuvaraks saadetavateks kullakangideks.

Mis põhimõtteid kaitseb siis meie külaline, esmakordselt paavstluse ajaloos ise Püha Peetruse aujärjelt tagasi astunud Benedictus XVI järeltulija uuendusmeelse nimega Franciscus? Usku, et inimene vajab mingit välist vahendajat, kellesse või millesse uskumise ja kelle rituaalide pedantse järgimine täpselt ette kirjutatud viisil peaks inimesele andma “autoriseeritud” kontakti jumalaga. Ehk seesama Jehoova Management Ltd, mis vahendab inimesi jumalale ja vastupidi. Olgu, firmaüritused on toredad ja hea, kui Eesti valitsus ja riik sellise pika ajalooga mõjuka ettevõtte juhti austusavaldustega võõrustab. Miks aga ei lubata sedasama lugupidamist maailma mõjukaimale täiesti vägivallatule ja mitte hierarhiliselt vaid oma sügavatelt tõekspidamitelt tõesti pühale mehele Dalai Lamale?

Täitmatu ahnuse allikad

Meie elu kvaliteet ja meie võime tulla toime väljakutsetega sõltub otsustavalt sellest, mil määral me oleme võimelised haldama neid jõudusid, mis on vastutavad kogu meie elus leiduva kannatuse eest.

Me võime avastada, kuidas meie enesetaju ja maailma tajumist mõjutavad unustatud või tõrjutud mälestused. Nende märkamine eeldab sügavat arusaamist oma alateadvuslikest reflekstidest. Tiibeti budismis sümboliseerivad kolme meeleplekki, ehk meid kannatama panevaid kolme peamist jõulist emotsiooni kolm looma. Siga (juhmus, nõmedus, ahnus) pole mitte teadmiste puudumine või nende vähesus. See ei tähenda lihtsalt ebaadekvaatset informatsiooni maailma kohta. Juhmuse vorm, mida teadmatuse all mõeldakse, on reaalsuse loomuse ja meie enda olemuse vääritimõistmine ja sellest tulenev segadus. Ainus ravim sedasorti juhmuse vastu on teadlik protsesside mõistmine.

Teiseks meeleplekiks, mida sümboliseerib madu, on inimese kalduvus vägivaldsusele, agressioonile, vihkamisele. Inimeste vägivallal ei ole mingeid paralleele loomariigis. Mälul põhinev maailma vastu tuntav umbusaldus ja vaenulikkus moodustab olulise aspekti inimisiksuse tumedast küljest, mida C.G. Jung nimetas Varjuks. Seega ei ole agressioon miski, mis kajastab meie tõelist loomust, vaid pigem vari, mis meid tõelisest loomusest eraldab. Kui meil õnnestub instinktiivselt kerkivate emotsioonide tumedast loorist läbi tungida, siis avastame, et meie olemuse sisemine tuum on kõike muud kui elajalik. Sisemaailma tundma õppimine viib agressiooni ja ennasthävitavate kalduvuste olulisele vähenemisele ning ühtlasi suurendab sallivust ja kaastunnet.

Kolmandas meeleplekis, mida sümboliseerib kukk, on ühendatud himu, iha ja täitmatus. Siia kuulub näiteks ka iha võimu järele, mida Freudi õpilane Alfred Adler kirjeldas kui alaväärsuse ja küündimatuse kompensatsiooni. Inimestes valitsev kuke, mao ja sea triaad on vastutav inimkonna ajaloo kõige tumedamate peatükkide eest.

Võime oma üllatuseks avastada, et oleme kogu oma elustrateegia valesti suunanud. Enamus asju, mille pärast oleme jõupingutusi teinud, on suuresti ette kirjutatud alateadvuslike tagantsundivate emotsioonide poolt. Suuremat osa sellest, mida me elus teeme ja kuidas me seda teeme, võib mõista läbi hirmu enda kaduvuse ees.

Näriv rahulolematus

Rahulolematust praeguse olukorraga ja sellega seonduvat konkreetse nimetuseta ebamugavustunnet võime panna oma ebarahuldava füüsilise väljanägemise arvele või seostada ebapüsivate ressurssidega ehk materiaalsete varade puudumisega. Meile võib paista, et meie rahulolematuse põhjuseks on madal sotsiaalne staatus ja mõju puudumine maailmale. Võime pidada rahulolematuse põhjuseks ebapiisavat võimu ja kuulsust, mitteküllaldasi teadmisi või oskuseid ning loendamatul hulgal teisi asju.

Millised iganes oleksid ka meie praegused reaalsed olud, situatsioon ei paista kunagi rahuldustpakkuv ning lahendus näib alati asuvat tulevikus. Nagu sünnikanalis heitlev laps, tunneme ka meie suurt vajadust jõuda situatsiooni, mis on parem kui praegune. Selle vastupandamatu tungi tõttu mingi tuleviku saavutuse poole ei ela me mitte kunagi täielikult olevikus ning elu tundub olevat pidev ettevalmistus millekski paremaks, mis ehk on tulemas. Niisuguse strateegia järjekindla tarvitamise tulemuseks on “rottide võidujooksu” tüüpi elumuster. Ekistents, kus aetakse taga tuleviku irreaalseid miraaže ning samas ei olda võimelised täielikult nauitma seda, mis on kättesaadav olevikus.

Kaotaja strateegia

Autoprojektsioon tulevikku kui eksistentsiaalse rahulolematuse korrigeerimise võte on “kaotaja strateeegia”, vaatamata sellele, kas me saavutame ihaldatud eesmärgid või mitte. See on rajatud oma vajaduste fundamentaalsele mittemõistmisele ja vääriti tajumisele. Seepärast ei saa me kunagi oodatud rahuldust. Kui me ei suuda seatud eesmärke saavutada, oleme pidevalt rahulolematud. Kui oleme nende eesmärkideni jõudmisel edukad, siis tüüpiliselt ei too see kaasa seda, mida me lootsime, ning meie ebamugavustunne ei saa leevendust. Lisaks pole me võimelised korrektselt diagnoosima, miks oleme lakkamatult rahulolematud. Me ei mõista, et järgime fundamentaalselt valet eksistentsistrateegiat, sellist, mis ei saa tuua meile rahuldust, hoolimata sellest, millised on meie tegevuse tulemused. Tavaliselt arvame ebaõnnestudes, et eesmärk polnud piisavalt ambitsioonikas või eesmärgivalik oli vale.

See muster viib sageli mitmesuguste kõrgelennuliste eesmärkida hoolimatule ja irratsionaalsele tagaajamisele, mis on vastutav paljude probleemide eest meie maailmas ja mille tulemuseks on suur hulk inimlikku kannatust. Kuna selline elu ei too kunagi tõelist rahuldust, siis pole eriti vahet, kas seda praktiseerib vaesteabist elav inimene, karjääri tegev tippjuht või miljardär. Niipea, kui meie põhilised ellujäämisvajadused on rahuldatud, on meie elukogemuse kvaliteet palju rohkem seotud meie teadvuse seisundi kui väliste oludega.

Ekslikud jõupingutused saavutada rahulolu väliseid eesmärke taotledes võivad anda paradoksaalseid tulemusi. Inimesi, kes peale aastakümneid kestnud rasket tööd ja pingutamist saavutasid lõpuks eesmärgi, millest nad kogu elu olid unistanud, võib järgmisel päeval  tabada tõsine depressioon. Joseph Cambpell kirjeldas seda nii: “jõutakse redeli tippu ja avastatakse, et see seisab vale müüri najal.” Eestis on sama kirjeldanud meediagigant Hans H. Luik: “Tippu jõudnuna võid avastada, et istud pesukausi serval, mis ujub ookeanis” Seda frustreerivat mustrit on võimalik märgatavalt nõrgendada, kui vähendada keskendumist saavutustele tulevikus ning olla võimeline kogema rohkem rahulolu olevikus.

Nahka kapseldunud ego

Täitmatu ahnuse kõige sügavamaid juuri uurinud Ken Wilber väidab, et meie tõeline loomus ja eksistentsi põhiolemus on meist võõrandunud. Samas ei ole teadlikkus algsest identiteedist mitte kunagi täielikult kadunud. Sügavaim motiveeriv jõud inimese psühhikas meie arengu kõikidel tasanditel on iha pöörduda tagasi oma olemusliku terviklikkuse kogemise juurde. Selle asemel aga püüame meeleheitlike jõupingutustega teostada oma kõigeväelisust materiaalsete vahendite kaudu. Ainus viis, kuidas me võime saavutada oma täieliku potensiaali, on läbi sisemise terviku kogemuse. See aga nõuab meie identiteedi suremist “nahka kapseldunud egodena”.

Tänu oma ego külge klammerdumisele peame leppima tegeliku naudingukogemuse materiaalsete surrogaatidega. Surrogaatide spekter on lai, need hõlmavad lisaks toidule ja seksile ka raha, kuulsust, võimu, välimust, teadmisi ja palju muid asju. Samal ajal on meil kõigil sügav tundmus, et meie tõeline identiteet on loov printsiip meis. Seepärast jäävad aseained alati ebarahuldavaks, ükskõik millisel määral ja millise ulatusega need ka täitmatut ahnust rahuldaks. Lõplik lahendus täitmatule ahnusele on enese tegelikus kogemises. Tegeliku Mina teadlik kogemine.

Hirmutav tundmatus

Võime saavutada vabanemise kannatustest mitte maailmast eraldudes vaid keset igapäevast elu, kui me vabastame end kolmest meeleplekist – juhmusest, vägivaldsusest ja ihast. Me ei pea selleks eemalduma elust ja põgenema materiaalselt tasandilt transendentaalsusse. Peaksime ainult ohverdama harjumuspärase emotsionaalmentaalsusel põhineva identiteedi, ilma et teaksime, mis seda asendama hakkab. Isegi kui meie praegune maailmas olemise viis pole eriti mugav, võime me sellest ärevalt kinni hoida, kuna alternatiiv on tundmatu.

On selge, et lahendus ei ole mitte kõrvale heita kehastunud esksitents kui madalam ja väärtusetu ning üritada selle eest põgeneda. Samas meie jõupingutused saavutada rahulolu ja meelerahu ebaõnestuvad paratamatult, kui need tegelevad ainult materiaalse sfääri objektide ja eesmärkidega. Kui meie samastumine keha-egoga on absoluutne ja meie usk materiaalsesse maailma kui ainsasse reaalsusesse on kõigutamatu, on võimatu täielikult nautida enda osalemist loodus. Tühisus-, kaduvus- ja hirmutunne võivad täielikult varjutada elu positiivse külje ning meid rõõmust ilma jätta. Ehk koormata meie elu seda hävitavate sõltuvustega, millega püüame sisemist tühikut täita. Meie hariduse ja kasvatusega inimesel on väga raske sada jagu sügavalt sisse juurdunud hirmust surma ees ja leida elus sügavamat mõtet. Nii motiveerivadki suuremat osa meie igapäevasest käitumisest võltsego vajadused ning õpetused elu iseseisvaks muutmiseks näivad ebautentsed.

Elu kogu tema spektris

Iga rahuldustpakuv lahendus peab niisiis hõlmama sind ja maailma mitmetasandilise tervikuna. Teadlikuse abil võime olla suutelised kogema täielikult elu kogu spektrit. C.G Jung soovitas, et me peaksime täiendama oma igapäevaseid tegevusi süstemaatilise sisemise otsinguga, mis ulatub meie olemuse sügavaimatesse varjatud salaurgastesse. Kahjuks on ise keerukas otsida, eriti siis, kui sa ise veel täpselt ei tea, mida just otsid ja kust see võiks täpsemalt asuda. Oma tähelepanu sissepoole suunates võib tegelikult igaüks saada ühendust Minaga, oma olemuse kõrgema aspektiga, ning leida vahendid kannatuste enesest vabastamiseks. See on võimalik, ei nõua millessegi uskumist ega eluks vajalikust loobumist.

Ingvar Villido, Eesti mees, kes on suutnud ühendada maailma iidseima joogatarkuse kaasaegse maailma terviklikuimaks inimesekontseptsiooniks õpetab seda juba oma TMK esimesel kursusel. Jungi järgi peaksime me end elus orienteerima mitte ainult välise põhjal, millega me kokku puutume. Otsustamine peaks alati põhinema looval sünteesil, mis sisaldab pragmaatilisi teadmisi materiaalsest maailmast ja sügavmõttelist tarkust, mis on ammutatud sisemaailma teadvustamise käigus.

Selle strateegia järgimine võib viia rahuldustpakkuvama, nauditavama ja loovama eluviisini. See teeb võimalikuks olla täielikult igapäevase reaalsuse maailmas ja ometi teadlik meie enda tegelikust loomusest. See viimane muide teeb õnnelikuks. Päriselt ja püsivalt.

Depressioon on alati ravitav!

Depressiooni peetakse töövõimetuse teiseks põhjuseks maailmas, teab ka taimetark Maret Makko ja kirjutab omapoolsed viited, kuidas selle üha kasvava probleemiga parimal võimalikul moel toime tulla.

Depressioonis oleval inimesel on tõsised raskused nii tööl, kui õpingutes, suhtluses, kodus. Pideva negatiivse tundefooniga kaasnevad negatiivsed mõtted, kõike nähakse mustades toonides. Depressioon võib varieeruda üldisest kurbusest kuni intensiivse ja isegi enesetapumõteteni viiva vaimse häireni. Seda seisundit on raske inimesel ise kirjeldada ja ka raske teistel mõista. Depressioon ei möödu niisama lihtsalt üleöö, nagu ta ka ei tule üleöö Arvatakse, et keegi ei mõista meid, et meid häbistatakse igal sammul ja iga teo ja sõna pärast. Depressioon muudab elu dramaatiliselt. Pole mõtet inimesele öelda, et „ära end haletse ja võta end kokku“. See on väga karm seisund. Töökoht, suhted, pere – see haigus muudab kõike.

Depressiooni ei tuntagi tavaliselt ära ja arvatakse midagi muud endal viga olevat. Depressiooni füüsilised sümptomid võivad kaasneda ka teiste hädadega –  põhjendamatu ärevus, iiveldus, seedehäired, peavalu, vaevused ja valud lihastes ja liigestes. Miski ei valmista rõõmu, midagi ei taha teha, naudingud puuduvad. Rõõmugi ei tunta nagu varem sõpradest, hobidest või kallimaga suhtlemisest. See pole nõrkus, vaid haigusliku raskusega kurvameelsus, mida inimene on endale ise esile kutsunud.

Kui sul on juba kuu aja jooksul püsinud meeleolu langus, väsimus, huvide ja elurõõmu kadumine, siis võiks kahtlustada, et on tegemist depressiooniga. Depressioonil ei olegi ühest põhjust, kuid kuna inimene seda tunneb, on selle aluseks alati negatiivsus sinu emotsioonides. Seda võib alal hoida pidev stress ja lahendamata probleemid. Teadvustamata ja ravimata jäänud depressioon võib viia meie elu laostumiseni. Kui see seisund püsib pikalt, siis organismis tekivad lõpuks pöördumatud muutused. Seega tuleks rääkida sellest kas oma lähedastega või pöörduda abi saamiseks usaldusväärse tohtri poole. Ärgem siis unustagem tõsiasja, et depressioon on täiesti ravitav.

Kõige tähtsam on inimese otsus vabaneda

Depressioonis inimest on võimalik aidata, kuid siinkohal on väga oluline arusaamine vaimsest haigusest, mille ravi on väga individuaalne, sest igale ühele töötab ravi erinevalt. Olenevalt sellest, kui raske depressioon on, piisab vahel ainult ravimtaimedest ja elustiilimuutustest. Krooniline depressioon vajab tõsisemat sekkumist, kuid sedagi on võimalik parandada ise, sammhaaval. Depressiooni seisundis inimesele on kõige väiksemadki tegevused suured katsumused: voodist tõusmine, pesemine, riietumine vms. See on energia puudumine, mis teebki kõik väga raskeks, isegi näiteks naermise. Igapäevane rutiine liikumine on juba sellisele inimesele suur saavutus.

Tavameditsiini põhilisteks ravimeetoditeks on ravimid, mida määrab siis raviarst ja ka psühhoteraapia. Ravi käigus on olulisel kohal igapäevane distsipliin ning regulaarne täisväärtuslik toit. Eelkõige aga tuleb inimesel endal tunnistada oma probleem ja otsustada kindlalt sellest vabaneda. Depressioon on kindlalt  ravitav! Raskusastmelt siis olenevalt, kas medikamentidega, ravimtaimedega koos toitumise ja elustiilimuutusega või kõik kombineeritult koos.

Ravimid aitavad depressiooni all kannatajal kahtlemata ennast paremini tunda, kuid seda teevad ka teised vahendid. Õigesti toitudes ja suurendades samas ka keha füüsilist aktiivsust, saades rohkem päikest, liikudes värskes õhus, on võimalik mõjutada oma meeleolu ja saada jagu nii oma depressioonist isegi kergemal juhul ilma keemiliste ravimiteta (antidepressandid jne.). Regulaarne kehaline koormus suurendab endorfiinide hulka ajus ning on tõhus vahend depressiooni vastu. Kehaline koormus aitab vaimset tervist parandada ja vähendab kordi depressiooni tekkimise riski ning leevendab juba kujunenud sümptomeid.

Toidu ja taimedega depressiooni vastu

Toidu mõju meeleoluhäirete puhul on suur. Selleks tuleks alustuseks menüüst eemaldada tugevalt töödeldud toidud ja joogid, milles sisalduvad ebatervislikud koostisained mõjutavad keha üldist tasakaalu ja ka meeleolu. Keha ja meeleolu seisundit jälgides on võimalik välistada menüüst potensiaalsed varjatud allergiat või toidutalumatust tekitavad ained. Samas on mõistlik oma toidusedelisse lisada mõningad toidud ja toitained millel on depressiooni vastane toime. Ka paljud taimed omavad inimese biokeemiat ja neurotransmittereid mõjutavaid omadusi, mis aitab kergemal juhul depressiooniga võidelda ja raskemal juhul medikamentoosset ravi toetada, varustades keha vajalike ainetega. Õiged toidud ja taimed aitavad leevendada ka depressiooni sümptomeid ,nagu kurbus, isutus, unetus.

Toitained ja kasutatavad taimed võiksid kindlasti olla ökoloogiliselt puhtad ja mahedad tooted. Rikkalikult võiks kasutada näiteks:

1) Vabalt kasvanud kalkuni liha,mis sisaldab rohkelt amiinohapet  trüptofaani, mis paneb meie keha tootma “õnnehormooni” serotoniini.

2) Rasvane kala: tuunikala, lõhe, makrell. Need sisaldavad omega 3-rasvhappeid, mis mõjutavad positiivselt aju tööd. Kuna aga kalade puhul on suur tõenäosus,et nad on reostunud liialt raskemetallidega, siis võiks kala söömisega piiri pidada ja rohkem kasutada omega 3 sisaldavaid taimseid tooteid, nagu lina-, chia-, tudra-, kanepi-, kõrvitsa- ja rapsiõli.

3) Pähklid ja seemned, nendes sisaldub rohkelt ülivajalikku magneesiumi, mis parandab tuju, suurendab keha energiataset ja ka serotoniini tootmist ajus. Samuti leidub neis tervislikke rasvu, mis aitavad üldist tervist toetada ja veresuhkrut stabiliseerida. Ei puudu ka L-trüptofaan, see asendamatu amiinohape, mis aitab taas organismis moodustada serotoniini, reguleerides nii meeleolu, vähendades stressi, tõstes tuju, aidates lõõgastuda ja andes kosutava une. Parimad krõbistamiseks oleks kõrvitsaseemned, seesamiseemned, päevalilleseemned, spiruliina ja brasiilia pähklid.

4) Vabapidamisel lindude munad on väga toitainete rikkad. Munakollases sisaldub ohtralt B-grupi vitamiine, millel on kliiniliselt tõestatud depressiooni sümtomeid leevendav toime, kuna nad parandavad närvirakkude tööd. Kui aga meie närvirakud töötavad hästi, siis me tunneme ka end hästi.

5) Saffran on vürts, mida saadakse saffranikrookuste õitest. Temalgi on depressiooni vastu terapeutiline toime, ehk ta on looduslik antidepressat.

6) Kurkum kuulub samuti looduslike antidepressantide ritta. See erakordne vürts on samuti hea depressiooni ennetaja.

7) Roheline tee soodustab aju-ja südametööd mõjutades nii meeleolu tõusu. Sisaldab aminohapet, mis aitab kaasa aju alfa-lainete tekkele, mis on rahustavad ja tähelepanu parandavad.

8) Naistepuna on samuti looduslik antidepressant, ainult ilma negatiivsete kõrvalmõjudeta.Tõstab samuti meeleolu vähendades ajus kortisooli taset.

9) Goji(e. harilik taralõng)- marjad parandavad üldist enesetunnet ja tervist. Need sisaldavad kõiki kehale vajalikke asendamatuid amiinohappeid ja mineraale.

10) Veiste-südamerohi on kasutusel südamehaiguste ennetusel. See on samuti rahustav, põletikuvastane, kõrge vererõhu vastu, ka ärevuse-ja unehäirete raviks.

11) Roosilõhnaline kuldjuur, zenzenn, palderjan, muskaatpähkel, lõvilakk, rosmariin-nemadki annavad jõudu ennetada ja võidelda depressiooniga.

Ka mineraalainete puudus kehas, lisaks magneesiumile ka tsingi puudust seostatakse depressiooniga, halva mälu ja madala immuunsusega. Tsingi allikad on mereannid, liha, täisteratooted, kaunviljad, seemned, idud, maks ja munad.

Eelnevast lähtub,kui palju tegelikult me võime ise enda tervise heaks ära teha. Tuleks lihtsalt vaadata reaalselt ja ausalt üle oma igapäevane toidulaud, oma igapäevased harjumused ja mentaalsed tõekspidamised. Kõik see on meie enda võimuses muuta. Keegi teine ei saa ju seda meie eest ära teha! Olgem siis ikka ise oma tervise ja õnne sepad.

Depressioon on ennekõike emotsionaalne seisund. Seepärast soovitab taimetark Maret Makko kõigil, kel võib olla alust kahtlustada endal depressiooni, lugeda Ingvar Villido uut raamatut “Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus”. Sealt leiab hulga abistavaid viiteid meeleoluhäiretest vabanemiseks.

Miks on emotsioonid nii tähtsad?

Enamasti me ei teadvusta, mis jõud meie elu igapäevaselt tegelikult juhivad. Praktilise teadlikkuse õpetaja Ingvar Villido paneb su hetkeks vaatama enda sisse, laskma silme eest läbi, mida iga päev teed ja selle valguses mõistma, kui palju ja mis suunas emotsioonid tegelikult juhivad just sinu elu.

 

Kas tead, mis asi on teadlikkus? Lihtsamalt öeldes, et ma tean, mida ma teen, mitte ei mõtle sellele, vaid tean ja teen. On taipamine, ahhaa-elamus sulle tuttav kogemus?

Kui paned need kaks – teadliku tegutsemise ja taipamise – kokku, siis saad teguviisi, mis ei ole emotsionaalne. Selle kohta ütlengi, et sa kasutad teadlikkust. Need on erilised hetked sinu elus, emotsiooni samal ajal ei esine. Emotsioon võib tekkida hetk hiljem, liituda. Kuna see kõik käib väga kiiresti, ei erista sa enamasti, kuidas see toimub ja tänu sellele ka ei mõista, miks just nii toimub.

Kuna taipamisel ja teadlik olemisel puuduvad emotsioonid, ei ole nad ka sinu elus tavapäraselt juhtivad jõud. Kõik ülejäänud hetked sinu elus on emotsioonide poolt juhitud. See pole mitte ainult sinuga nii, emotsioonid on kogu inimkonna suurim sõltuvus.

Kui sa liidad kokku enda taipamised, mis sul päeva jooksul tekivad või teadlikud teod, ükskõik millised nad ka ei oleks, siis sa saad teatud osahulga. Vaadates seda osahulka ülejäänud elutegevuste osahulgaga võrredes, saad sa oma protsendi – emotsioonidest mõjutatud elu osa. See on suur – on nii? See on väga suur. Nüüd kui oled seda mõistnud, tahaks anda sulle kindlust juurde. Ma ei ole ju kohtumõistja, hindaja, kas su emotsioon on hea või halb, on seda vaja endale hoida või ei ole vaja hoida. Ma küsin sinult hoopis: „Kas emotsioonid on arukad?“

 

Emotsioonid versus arukus

Arukus ei tähenda arutlemist või mõtlemist. Arukus tähendab jällegi sedasama taipamise, seoste mõistmise hetke, aga ka seda teadlikku tegutsemise aega, kui sa tead, mida sa teed. Oled nõus, et mõismine mida ja miks teed, on arukus? Nii, et kas siis emotsioonid on arukad või mitte?

Vaata korraks enda emotsioone. Võid vaadata ka teiste omasid. Lõviosa inimeste elust kulgebki mittearukate emotsioonide juhtimisel. Selle mõistmine on võib olla pisut ehmatav või isegi hirmutav. Nüüd ma küsin sinu käest: kui sinu elu juhivad arutud emotsioonid, siis kas mitte just seetõttu polegi sinu tegevuste tulemuseks just see elu, mis sul täna on?

Seega oskus mittevajalikest emotsioonidest vabaneda annab sinu ellu juurde rohkem arukust, rohkem teadlikkust. See omakorda tähendab, et sa saad oma elu rohkem ise teadlikult mitte ainult elada, vaid ka kujundada ja muuta. Kui sul on täna tunne, et sa oled väga sõltuv kellestki teisest või oled sõltuv näiteks enda erinevatest ihadest, tugevatest, väga tugevatest emotsioonidest, siis kujuta ette näiteks sellist võimalust, et nende kiindumuste ja ihade asemel on nüüd arukus.

Emotsioonid ei ole ei head ega halvad. Emotsioonid lihtsalt on. Ladinakeelne sõna emovere, millest on tulnud sõna emotsioon, tähendab liikumapanevat jõudu. Iga emotsioon sunnib sind midagi tegema. Kui sul tuleb peale tusatuju, siis ta sunnib sind tusatsema ja olles tusatujus, juhib see emotsioon sinu elu selliselt, et sa näiteks ei tee ega isegi märka rõõmu pakkuvaid asju. Sa teed seda ja ainult seda, mida see emotsioon sunnib sind tegema. Kui sa oled näiteks õnnelik, see on ka emotsioon, siis selle emotsiooni ajel teed sa ju hoopis midagi muud võrreldes tusatujuga. Sa ei tee ju kunagi rõõmus olles midagi sellist, mida teed vihastades.

Kokkuleppelise mõjuga loodusjõud

Emotsioonid iseenesest on teatud liiki loodusjõud. Sellised natuke arutud loodusjõud, kuid see-eest vitaalsed, väga elavad ja just oma vitaalsuse tõttu sinu elu juhtivad. Lisaks sellele, et neil on võime juhtida sinu elu, on sinu emotsioonid suutelised mõjutama ka teisi.

Lähtuvalt ühiskonnas kehtivatest reeglitest on kokku lepitud, et ühed emotsioonid on oodatud ja teised ei ole. Mõned öeldakse olevat head ja mõned halvad. Nii, et emotsioonide nö positiivne ja negatiivne tähendus tuleb välja justnimelt sellest, kuidas nad väljenduvad, ehk mida nad teevad, ehk siis mida teeb inimene nende kaudu.

Enamasti on kokkuleppe küsimus, kas konkreetne emotsioon on hea või halb.

Erandiks on ehk otsesõnu hävitavad emotsioonid, mille tagajärjed on otseselt kahjustavad emotsiooni tundjale ja teda ümbritsevatele inimestele. Näiteks emotsioonid, mis viivad vägivallani.

Ühiskonnas kehtivad teatud eetikareeglid, mis on kokkuleppelised justnimelt emotsioonide vallas. Igas kultuuris kehtib teatud kindel kokkulepitud emotsioonide hindamine. Selline emotsioonide hinnanguline manageerimine on vajalik. Ta peab olema välja töötatud ühiskonnas, kus emotsioonid on dominantsed. Aga nad ju domineerivad mitte ainult meil, vaid igal pool, kõikidel maailma inimestel, kes ei ole nendega spetsiaalselt tegelenud.

Kogu meie elu on just emotsioonide poolt kujundatud. Kui sa vaatad majandust, poliitikat, ükskõik milliseid ühiskonnas olevaid tendentse, ka need on kõik tegelikult emotsioonide poolt juhitud. Kui siia liita nüüd emotsioonide mittearukuse osa, siis võid aru saada, miks meie elu planeedil Maa, ükskõik mis kolkast me ka ei räägiks, ongi selline nagu ta on. Ühiskonda ei ole võimalik muuta, muutmata vastavaid emotsionaalseid tendentse.

Oled kuulnud pommiga inimestest, kes lõhkavad ennast teiste seas? Mis neid juhib? Miks nad teevad seda? Arvatakse, et usk. Oled näinud mõnda usklikku, kellel poleks vastavaid emotsioone? Aga kujuta ette, et need emotsioonid saaks lihtsalt ära kustutada. Kuidas tundub, kui palju oleks siis enese lõhkajaid? Arvatavasti oleks nemad elus ja paljud teised ka.

Kõik religioonid muuseas põhinevad samamoodi emotsioonidel. Mitte niivõrd uskumisel kellessegi või millessegi, vaid emotsioonidel.

 

Emotsioonid ja tervis

Sinu füüsilises kehas toimuvad protsessid on enamasti kõik keemilised. Vastavalt sellele emotsioonile, mis sul on, muutub sinu füüsilise keha biokeemia. Aga biokeemia on midagi sellist, mis on otseses seoses igasuguste füsioloogiliste protsessidega.

Oled ju kuulnud, et teatavaid emotsioone nimetatakse mürgisteks emotsioonideks? “Ta ütles mulle nii mürgiselt,” öeldakse. On ka olemas teatud emotsioonid, mis teevad inimesi kas nooremaks või vanemaks. Oled pannud tähele, et inimesed, kes näiteks pikka aega kannatavad depressiooni all, vananevad hästi kiiresti? Kuidas see juhtub? Muutuseid, mis toimuvad nende füsioloogias, füüsilisel tasandil, põhjustab teatud emotsioonide pikaajaline kogemine. Keha on olukordade muutumisega väga kiirelt kohanev. Emotsiooni pikaajaline kogemine on olukord, millele keha on sunnitud reageerima. See tõestab kõige silmnähtavamalt, kuidas emotsioonid mõjutavad füüsilist keha, vahel väga-väga drastiliselt.

Kas tead mõnd inimest, kellel on üleöö juuksed halliks läinud? Ega juuksed iseeneslikult ju värvi muuda. Kui vaatame seda inimest emotsioonide valguses, siis me näeme, et juuste värvimuutusele eelnes mingi väga intensiivne emotsioon. Tavaliselt me ei keskendu emotsioonidele, ütleme, et tal oli mingi õnnetus, mingi tõsine jama. Kuid õnnetus ega väline jama ei tekita ilma sinus sündmusega resoneeruvate emotsioonideta sellist muutust. Nii, et emotsioon on antud näite puhul hallide juuste tekkimisega seotud. See on otsene seos emotsioonide ja füüsilise keha vahel.

Rääkimata sellest, et emotsioonid kas tõstavad või langetavad vererõhku. “Ma ei tohi vihastada, siis vererõhk tõuseb” – ütlevad paljud. Mida teeb ärevuse emotsioon? Süda töötab, mis hirmus, higi voolab. Mida teeb viha, raev, rahulolematus? Keha valdab füüsiline pinge, võitlusvalmidus või valmisolek ära joosta. Hirm on otseselt seotud füsioloogiaga. Füüsilisele kehale emotsioonide kaudu ohtlikuks tunnistatud olukordades tekib väga huvitav nähtus. Siseorganid tõmmatakse kokku, seejärel pressitakse veri perifeeriasse, lihastesse, et anda neile võimsust läbi vere kaudu liikuvate toitainete. Aju suured poolkerad lülitatakse välja, aktiveeritakse instinkte juhtiv väikeaju, selleks, et reageerida võimalikult kiiresti. Reageerimiseks ei ole mõelda vaja, piisab impulssidest. Seega hirmu korral juhindud sa emotsioonidest ja reaktsioonidest, mitte mõistusest.

Nii, et emotsioonide mõju füüsilisele kehale on otsene ja enamus füüsilise keha haigusi on põhjustatud emotsioonide poolt. Kroonilised emotsioonid on sellised, mis on sinu elus väga sagedased, sagedasti kasutatavate emotsioonide komplekt. Nii, et igale ühele on kirjutatud näkku, mis emotsioonid on tema elus prevalentsemad.

Hea uudis on see, et emotsioonisõltuvus on ravitav. Emotsioonide tekitatud haigused samuti. Mitte emotsioone alla surudes – seda ei tohi teha – vaid neid teadlikult vabastades. Ma õpetan seda Teadliku Muutuse Kunsti kursustel.

Kui sa vabaned teatud emotsioonidest, siis tänu sellele, et füüsiline keha on täiesti autonoomne ehk ta saab ise hakkama ka ilma emotsioonideta, siis füüsiline keha korrastab enda füsioloogilised protsessid. Keha teeb ennast ise korda, kui teda ei ruineerita pidevalt mingite krooniliste emotsioonidega. Kui see näide tuua füüsilisse maailma, siis näiteks, kui sa süstemaatiliselt, tahtlikult ei jäta oma sõrme igal hommikul ukse vahele, siis ta saab sul terveks. Muidugi kui sõrm pole lootusetult vigastatud. Kui sa ei jäta oma elu iga päev mingite emotsioonide surve alla, saab see korda.

Põhjalikumalt loe Ingvar Villido raamatust “Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus”

 

Hakka ise gripile vastu!

Gripp murrab lasteaedadesse ja töökollektiividesse, Lätis on juba epideemia välja kuulutatud. Tundub nagu peaks see igal aastal mingil konkreetsel ajal nii toimuma. Aga kas ikka peab? Taimetark ja apteeker Maret Makko leiab, et kui juba keskaja katkuepideemiates leidus neid, kelle külge haigus ei hakanud, siis tänapäevaste vahenditega võime kõik end haiguste eest kaitstuks muuta.

Tervis on keha loomulik seisund

Juba tuhandeid aastaid tagasi teati, et tegelikult ei ravi meid ravimid. Meid ravib meie keha ja ravim – olgu ta siis tablett või taimetee – annab vaid kehale võimaluse oma tööd teha. Kas siis võtab ära valu või annab organismile selle terviklikkuse taastamiseks puuduolevaid aineid.

Nii näiteks peaks tavaline inimene, kes aktiivselt elab, võtma minimaalselt D-vitamiini 4000iu päevas pimedal ajal kuni maikuuni välja. D vitamiinist toitub nimelt meie rakkude kontrollmehhanism, mis kas parandab või hävitab haiged rakud. Kui D vitamiinist jääb organismis väheks, siis kontrollmehhanism ei jõua vigasaanud rakke kontrollida, võivad tekkida lausa vähkkasvajad, kuna rakkude paljunemine ei allu enam peremeesorganismile ja haiged rakud hakkavad vohama. Kui D vitamiini on piisavalt, püsib meie rakustruktuur, mille alla kuulub ka immuunsüsteem, normis.

Immuunsüsteemile on väga oluline ehitusmaterial, millest organism teeb antikehi, C vitamiin. Kui kive ei ole, ei saa kaitsemüüri ehitada ja kõik pahategijad pääsevad sisse. Kaitsemehhanism ei suuda haigustekitajatele vastu seista. Kui inimene on haige, tuleb võtta topeltkogus C vitamiini. Viirused nimelt söövad oma rakude kaitsmiseks ka C vitamiini, siis tulebki süüa nii palju, et viirus, kes nagunii juba on su organismis, saab isu täis ja sulle jääks temaga võitlemiseks ka üle. Praegusel ajal peaks päevas C-vitamiini manustama 1-5 grammini.

Organism, olgu kuitahes hästi toidetud ja hoolitsetud vajab meie kliimas igapäevaselt D ja C vitamiini. Kui nende vitamiinide tase meis läheb väga madalale, jääb inimene väga nõrgaks. Nõrgenenud organism aga enam ei omasta vitamiine isegi toitainetest. Isegi kui sööd ökotooitu ja rikkalikult puu ja juurvilju, ei suuda sa seda nii palju süüa, kui pimedatel ja viiruserikastel aegadel vaja oleks.

Mine koju magama!

Esimeste haigussümptomite ilmnedes peaks pesema ennast puhtaks ja puhkama. Käsi peab viiruste leviku ajal pesema kogu aeg, tihedamini kui tavaliselt. Tundes endas algava tõve esimesi märke, on kõige targem anda organismile puhkust, et too saaks kohe kogu jõu mobiliseerida sissetungivate haigustekitajatega võitlemiseks. Magada, palju vedelikku tarbida, et kõik mittevajalik kiirelt sinust välja uhutaks, raskemad toidud ära jätta, palju värskeid asju süüa. Paar päeva võid kergemalt toituda või lausa paastuda, näiteks mahlapaastu teha, seda lihtsamalt haigus läheb.

Tööle ei tasuks trügida. Tööandjad ei lase sind kohe lahti pigem on nemadki selle poolt, et teised töötajad ei jääks haigeks. Kindlasti toetab tööandja su soovi võtta üks päe haiguse äraajamiseks, selle asemel, et olla nädal haige.

Kiired leevendajad, mida telekas reklaamitakse, parandavad küll enesetunnet ja laseks nagu tööd edasi teha, kuid see on vaid piits väsinud hobusele. Kui jäin tööl haigeks, joon kiire pakiturguti ära, lõpetan poolelioleva ja jõuan koju põdema minna.

Tavaliselt on inimesed üleväsinud, siis on immuunsus viletsam ja viirusel väga lihtne väsinud inimest üle kavaldada. Tervele ja tugevale inimesele ei hakka nakkus külge. Isegi katkupisik ei tule, kui inimese immuunsus on korras. Sisemine puhastus toetab ka immuunsuüsteemi. Ega asjata paastu enamik vanu rahvaid just suurima haigustõenäosusega ajal. Puhtamad mõtted, heatahtlikkus, teistest hoolimine – kõik see hoiab ka meie organismi korras.

Ühe päeva intensiivkuur kodus

Ei keha saaks pühenduda haiguse tõrjumisele, võta organismilt koormust vähemaks. Võiks teha toiduvaba päeva, jättes menüüsse värsked mahlad ja smuutid, mis ei koorma organismi, annavad talle vaid vitamiine ja võimaldavad kahjulikud ained välja viia. Jõhvikas, kas paljalt või mahlana on väga hea, põletikuvastane ja C vitamiini rohke. Värsketest külmutatud marjadest smuutides on kasulikud ained kõik säilinud. Külmutatud köögiviljad sobivad ka smuutidesse. Lisaks juua palju puhast vett.

Igas kodus ehk on vähemalt mõni klassikalistest “külmetusetee taimedest”, kas pärnaõisi, paiselehte, teelehte, kummelit või saialille, mis aitavad põletikke vähendada. Tee sisse võib panna ka kuivatatud marju ja õunu. Mett võiks palju tarbida, kui pole talumatust, aga kindlasti ei tasu seda tee sisse panna, siis kaovad mee olulised omadused ja mikorelemendid ära. Mett panna lusikatäis suhu ja teed peale juua. Isetehtud moosid on samuti tee juurde head.

Sel päeval tasuks magada võimalikult palju. Ärkvel olles aga teha häid asju ja rääkida ilusatest asjadest. Kes meist ei mäletaks laulu “Helisevast muusikast” – mõtle headest asjadest, kui end halvasti tunned. Ära keskendu halvale enesetundele, pigem loe midagi head ja kui lugeda ei jaksa, siis tee rahustav tee ja jää magama. Kindlasti ära lange halbadesse mõtetesse. Haigusele mõeldes sa ise kerid oma haigust üles, tuleb hirm, sa ei tea, kas sul on sea- või zicaviirus. Selle asemel, et endast hirm koos haigusega välja ajada, sa mõttes kerutad seda suuremaks.

Tuuluta tuba, hinga palju värsket õhku, mine jalutama, kui palavikku pole. Kui on aroomilamp, kasuta tsitruselisi toaõhu värskendamiseks. Kui pead päeval siiski inimeste hulgas olema, kasuta enda peal ka armoomiõlisid – greibi, sidruni ja apelsini eeterlikud õlid hoiavad su haiguste ajal virge ja loovad loomuliku kaitsekilbi. Pane neid endale peale, kasvõi kanna nendega immutatud riidetükikest rinnataskus vms. Eukalüpti eeterlik õli sobib nohu korral, nulg toa värskendamiseks ja sauna.

Palavikuga sauna ja vanni ei soovita kuid nö külmavärina perioodil sobivad need väga hästi, soe vesi lõõgastab ja rahustab. Kõik, mis rahustab on abiks, et keha saaks lõdvestuda ja välja puhata. Stressis ja üleväsinud kehast ei lähe ükski haigus välja. Keha ei jõua ennast tervendada, kui ta hoiab stressi üleval. Tervendavad vahendid stressis inimesele ei aita, söögu ta neid sisse palju tahes.

Tervis pole raketiteadus

Veelkord – ükski rohi ei tervenda meid, meie keha tervendab, rohi annab võimaluse kehale seda teha. Puhkus on kõgie parem ravi, kuna ta võimaldab kehal teha seda, mida too kõige paremini oskab. Igaüks meie praeguses maailmas tahab parim olla, rabeleb, võitleb oma koha ja maine pärast. Ühel päeval keha enam ei jaksa kanda su ponnistusi, mida tehes sa iseenda tegelikud vajadused unustad. Siis viirused ei halasta, ka nemad tahavad elada ja leiavad üles nõrgad organismid, kes on valmis neid toitma.

Võib öelda, et ma räägin vanadest lihtsatest asjadest, mida igaüks nagu teaks. Samas kui te neid teate, miks te siis neid lihtsaid asju ei kasuta? Tervis ei ole raketiteadus, tervis on su keha loomulik seisund. Kui ta on paigast ära, anna talle võimalus loomulikku tasakaalu saada, toeta oma keha soovi sind ravida.

Kust leida tegelikku väge?

Nii kultuur kui religion pärinevad samast juurest – õpetusest, mis pidi aitama inimesel transformeerida oma energiat. Muuta endas toimuvat sellisel viisil, et elujärg paraneks. Anda mõistmisi, lootust, tarkust, sügavust.

Hetkel on nii religioon kui kultuur muutunud massimanipulatsiooni vahendiks, tegelikku transformatsiooni ei tekita kumbki. Kui mingi kild iidsest õpetusest kerkib, liidab selle kiiresti mingi esoteeriline süsteem, mis olemuslikult ikka ei transformeeri, põhjustab vaid pealiskaudseid, sageli ka inimest realsusest veel kaugemale kandvaid tagajärgi ehk muutub suurema hulga inimeste jaoks ebahuvitavaks, sest ei vii “eduka ja küllusliku” elu juurde. Inimene pannakse keerlema mõttetus tähenduse kaotanud maailmas, talle ei anta teada, kust leida tegelikku väge. Veelgi vähem seda, et see vägi on tal tegelikult olemas, tuleb ainult selleni iseendas jõuda.

Teadmiste levik on takistatud “kooliteaduse”, meedia ja meelelahutuse abil. Äärmusliku emotsionaalse stressi ja trauma seisundis inimesed on kõige paremini mõjutatavad. Suuremaid hulki saab kiiremini allutada äärmise rusutuse ajal (sõjad/nälg/haigused).
Selle pärast näidatake lastele õudusfilme, mis alateadvusse salvestavad teatavad kohad ja tegevused ohtlikena. Kõik tegelikud teadmised on koondatud, killustatud ja seejärel äraspidiselt kokku pandud. Kui omaks ei võta, saad tõrjutud, hukka mõistetud.

Üksindust taluvad vähesed, üksildus on enesega kahekesi jäämise kartus. Tegelik üks-i-olemine ehk iseendaga tasakaalus olemine, koht, kus algab iseenesemõistmine ja maailmaga kooskõla on muudetud hirmutavaks. Moodne kultuur rikub inimese meeled, ämastab enesetaju, tekitades ärevust, depressiooni, paigast ära olekut.
Maal, metsikus looduses elavad kas väga vaesed või väga rikkad, nö tavalisel inimesel pole harmoonilisse looduskeskkonad asja.

Loodusrahvstel pole loodust, selle pärast pole neil ka kultuuri. Nende maailm on tervik. Lugu metsikute rahvaste looduse “hingestatusest” on mentaalsusse vajunud inimeste katse mõista neid, kes ikka veel kogevad maailma viisainulise tervikuna. Tervikuna, kus taimed ja puud kannavad samasuguseid vitaalsusi kui nemad – sellel põhineb kogu iidne taimetarkus, loodusravi kõik praktikad. Võttes kontakti õige taime vitaalsuse – elususe energiaga – on see teim suuteline sinus puuduolevat energiat taastama ja sellega sinus harmooniat ehk teise sõnaga tervist, terviklikkust looma. Eesti keeles on tervis ja tervik sama tüve sõnad, see näitab et oleme väga iidne keel ja kultuur. Rahvaravi pärimus on meil alles loomulikult, pole peret, kes ei teaks mis teed tuleb külmetuse korral juua. Seepärast pole me ka väga altid teaduslikule ravimiusule alluma.

Loodusrahvad kogevad maailma tervikuna ja suudavad iga selle asukat kõnetada endataolise terviku osana. Suhtestudes tervikusse respektiga, mitte end sellest ülemaks või eraldisvaks liigitades. Alles “kultuurinimene” eristas end ümbritsevast, kolis mentaaluse, pidades oma mõtlemisvõime strukturieeritust ja süstematiseeritud keelt millekski kõrgemaks ja teda “loomast eristavaks”. Eristamine aga eraldab. Üksoleks katkes.

Paradiisist heideti meid välja, sest õppisime “eristama head ja kurja”. Ehk siis eralduma tevikust mentaalsete konstruktsioonide abil. Just nende kostruktsioonidega me ka tänaseni end eraldame, püüdes konstruktsioone luua tervikut osadeks lammutades ja siis oma mentaalsusele hoomataval moel uuesti kokku siduda. Otsides seeläbi kunagist terviklikku koosolemise kogemust, tunnet, mis tegid meist universumi osad, jumala lapsgid.

(Katke “Iidsete triloogia” II osa “Lemuuria Laegas” tööpõhjast)

Jakob ronis teadlikkuseredeliga alkopõrgust välja

Jakob Käba (41) on imeline näide ise ennast oma teadlikkuse abil parun Münchauseni kombel alkoholismimülkast välja tõmmanud noorest mehest. “Olen jäänud elama,” sõnastab Jakob ise oma võimsa kogemuse.  

“Need, kes alkoholismi käes vaevlevad teavad, et joomise lõpetamine on elu ja surma küsimus,” ütleb asjalik spetsialist, kelles miski ei reeda, et kuus aastat tagasi oli ta omadega põhjas mis põhjas. “Kui saad teada põhjused, mis jooma ajavad ja lõpetada ei lase, siis on võimalik neist põhjustest ise vabaneda. TMK teadmiste praktiline kasutamine on andnud mulle uue elu, liialdamata.”

Alkoholiprobleemi tõttu läks Jakobi vanemate perekond lõhki, kui poiss oli 8 aastane. “Olen neid temasid vabastanud, mis on mulle kannatusi põhjustanud ja märganud neid vanemate käitumismustreid, mida olen ise kasutama hakanud, kuna ei osanud varem nendega midagi ette võtta. Ma ei teadnudki, et kannatusi saab kuidagi detailideks lahutada,” alustab napisõnaline konkreetse ütlemisega mees oma lugu.

Jakobi isal oli alkoholiprobleem, mis mingis eluetapis muutus nii juhitamatuks, et perel ei olnud võimalik koos elada. Alkohol hävitas täiesti isa tervise ja inimestega kontakti. “Kolisime mujale elama, sest isa muutus vägivaldseks. Tundsin süüd, mul oli kurb, et tülid aset leiavad,” räägib pere noorim laps tuhandete alkohoolikute laste draamast. “Ma ei saanud täpselt aru, mis toimub ja miks. Sain vaid aru, et võrreldes teistega ei ela me hästi ja oleme teistest isoleeritud. Tundsin häbi ja tõrjutust.” Tänase kogemuse põhjal on mees mõistnud, et just hoolivuse ja armastuse, toetavate energiate puudus peres pani aluse tema tulevasele alkoholismile. “Pidin suht varakult omapäi hakkama saama. Leidma midagi, mis motiveeriks ja toetaks. Mu elus valitses teadmatus, miks tekivad mingid tunded ja mõtted, mis ei lase olla rahul, ei lase selgelt aru saada reaalsusest. Ma ei osanud endas toimuvaid protsesse eristada, ega teadnud, et neid saab juhtida. Valitses segadus ja hirm, et elus ei saa ise midagi muuta.”

Ei osanud endaga midagi peale hakata

Kooli ajal leidsis poiss palju tegevusi, see näis hoidvat vee peal. “Kogu aeg otsisin mingit väärtust elus, samas tundsin hirmu ja

alaväärsust, suhtlemisraskusi,” kirjeldab Jakob. “Toetust ei olnud, keegi ei öelnud, mis maailmas oluline on.” Toetuspunkti otsingud viisid nooruki kirikusse, sealt aga ta püsivat sisemist tuge ei saanud. “Otsisin erinevaid alternative, mis elus asjad paika loksutuaks,” räägib Jakob. “Proovisin mingeid meditatsioone, käisin paaris Avanemise laagris, lugesin ajakirju ja raamatuid vaimsusest, ent rahuoloematus enda ja eluga järjest kasvas.”

Peale keskkooli läks tehnilise taibuga poiss õppima rakenduskõrgkooli. Tudengieluga on aga ajast aega kaasas käinud ka alkohol. “Üsna ruttu tajusin, et võrreldes teistega ei mõju alkohol mulle hästi,” tunnistab Jakob. “Muutun selle toimel teistsuguseks, kui enamus kaaslasi ja sõpru. Meeleolud ja käitumismustrid, mis mul löövad alkoholiga välja, on negatiivsed.” Mõistes et alkohol päästab temast välja temasse surutud soovimatud emotsioonid, tekkis noorel mehel hirm kaaslastega koos olles alkoholi pruukida, kuna käitumine ei allunud kontrollile. “Ülelibisemine lõbususelt agressiivsusele toimus nii märkamatult ja kui see tekkis, ei osanud endaga midagi peale hakata,” julgeb mees täna juba endaga toimunust kõnelda. “Puudus teadmine, kuidas oma tundeid juhtida. Teadsin, et olengi selline ja mitte midagi ei ole teha. Süütunne tõi kaasa endasse tõmbumise, oma negatiivuse nautimise. Sai alguse periood, kus uskusin veendunult, et olen kannatajast ohver ja see ongi minu identiteet.”

Noor mees, kel oli raske inimestega suhelda, kes ei leidnud elust rõõmu, ega mõtet, ei osanud kuidagi oma eluga edasi minna. “Tahtejõuga sain kooliasjadega hakkama,” kirjeldab mees oma alkohoolikutee algust. “Et end aga isiksuslikult pinnal hoida ja motiveerida, läksid mõtted alkoholi peale, mida aastad edasi, seda rohkem. Joomine pakkus ainsat kättesaadavat tähelepanu mujale viimise võimalust. Purjus olles kadusid segavad mõtted ja tunded, see pakkus pidevale rahutusele ja ängile alternatiivi.”

Kõik paha tuli väljast

Kuna seltskonnas tekkis järjest tihedamalt alkoholi tarbides probleeme, hakkas mees sel põhjusel tarbima alkoholi üksi. “Nautisin seda täiega,” tunnistab Jakob. “Olin oma mullis ja tegin seda järjest tihedamini, sest see pakkus teatavat rahulolu ja naudingut.”

Elu aga hakkas kontrolli alt väljuma. “Tekkis pinge, ilma joomata ei saanud enam olla, kuna juba hommikul ärgates oli nii palju mõtteid ja kaasnevaid tundeid, et ei suutnud midagi vajalikku alustada ega kellegiga normaalselt suhelda,” kirjeldab Jakob allakäiguprotsessi. “Tekkis tungiv vajadus alkoholi järgi, et saada neilt protsessidelt tähelepanu ära. Järjest enam leidsin võimalusi kuidas akoholi tarbida päevasel ajal või juba enne lõunat.” Vahetustega töö, üks tööpäev ja kolm vaba, võimaldas mehel oma aega nii korraldada. “Juua oli meeldiv, sest sa ei märka joobnuna ebameeldivat. Elad nagu mingis teises maailmas, mis muutub kas ilusaks või koledaks sõltuvat sellest, mis sinu sees on. Aeg, mil sa ükskord avastad, millega oled kaasa läind, võib olla väga pikk.”

Erialasel tööl ei püsinud Jakob kaua, tundis, et see ei sobi talle. “Tööde osas olin valiv,” tunnistab mees kuid jõuab ka temaga toimunu põhjusteni. “Järjest rohkem ilmnes, et maailmas on nii palju asju valesti. Ma polnd üldse rahul ümbritsevaga. Et rahu saada, oleks nii paljut vaja olnud muuta. Eriti loomulikult teiste käitumist ja minu mittemõistmist,” muigab teadlikult oma toonaseid probleeme vaagiv mees. “Teised ei saanud aru, et ma olen ohver. Kõik paha tuli väljast.”

Kaks jõudu kisuvad sind lõhki

Linn ei kõlvanud enam elamiseks, nii otsustas Jakob, et läheb metsa ja hakkab talu rajama. Leidis elukaaslase. Aasta pärast sündis laps. “Kaasa andis mulle kandva toe, et ma pole päris üksinda, olen normaalne nagu teised inimesed,” tunnistab mees avameelselt. “Just see tugi oli minu jaoks hästi oluline. Mul olid suured plaanid, alustasin nullist uue maja ehtiust, aga varsti ilmnesid probleemid. Hetkeks armumise varju jäänud deemonid tõstsid taas pead. Omaseks saanud naudingutest ei suutnud isegi pere ja lapse kõrvalt loobuda. Olin muutunud – alkohoolik muutub väga egoistlikuks, kuna ta maailm muutb mustvalgeks. Kogu aeg vajasin meeldivaid tegevusi, teistega arvestamine oli väga raske.”

Ehitamine venis seitsme aasta peale ega jõudnuki valmis. “Oskasin kogu aeg enda ja teistega manipuleerida, miks mitte vajalikke asju teha. Nautida kannatajaks olemist ja  oma kannatustest rääkimist,” tunnistab mees alkohoolikute tavapärast käitumismalli. “Pere läks minu juurest ära, sest ma ei suutnud oma alkoholiprobleemi kontrollida.”

Üksi metsas elades alkoholi tarbimine süvenes veelgi. See läks nii kaugele, et mees ei saaud päevagi ilma olla. “Samas ma olin sellest nii väsinud, et ma ei tahtnud seda,” kirjeldab põrgust läbi tulnud Jakob endas toimunud siseheitlust. “Ühelt poolt ei saa ilma ja teislt poolt ei taha – kaks jõudu kiskusid sind lõhki. Olin nagu vastu suurt müüri. Mul ei olnud mingit võimalust kuhugi jõuda – ei edasi ega tagasi. See oli nii hull! Sain aru, et olen täiega põhjas ega näe valgust, ei tea võimalust välja saamiseks, ega sedagi, kas üldse midagi on veel minu jaoks olemas.”

Suure tahtejõuga suutis mees ometi tööl käia ja söögiraha teenida, asotsiaalseks muutmata. Elukaaslasega saadi mõnda aega lahus elamise järel uuesti kokku tingimusel, et mees lubas alkoholismiga midagi ette võtta, abi otsida ja lahendust leida. “Mul ei olnud valikut,” teatab Jakob lihtsalt. “Sain kas hävida lühikese ajaga üksinda metsas või minna abi otsima ja tunnistada kellegi teise ees, et mul on probleem ja ma ei saa iseendaga ise hakkama.”

Tahtejõu ja toega august välja

Alkohoolik lükkab alati edasi kõiki oma tegevusi. “Joon täna veel kõige parema veini ja homme loobun, oli täitsa tavaline mõttekäik,” kirjeldab Jakob. “Kõige parema veini joomine võis kesta mitu kuud.” AA rühma jõudmine võttis Jakobil pool aastat. “Käisin ukse taga ja leidsin ikka põhjuseid, et mitte sisse astuda,” meenutab mees. “Kui kord sisse läksin, võeti hästi vastu. Seal oli väga palju erinevaid inimesi erinevatest eluvaldkondadest, kes rääkisid oma probleemist. See oli väga toetav. Sain aru, et ma pole üksi. Tunnistasin ka oma probleemi, mis minust sel hetkel oli üle ja mida ma ei suutnud ise juhtida. Tõotasin, et ei tarbi alkoholi ja käin regulaarselt vestlusringides.” AA aitas Jakobi põhjast välja. Ka pereelu läks premaks. “Tahtejõuga keelasin ennast joomast. Kui olin aasta kaine olnud, sain AA medali. See oli hea periood. Motiveeriv.”

AA mõjus valuvaigistina, mis andis võimaluse hakata otsima tegelikku valu põhjust ja haiguse ravi. August välja saades läks Jakob elukoha juures kriya hatha jooga tundi. Joogat oli ta soovinud ammu teha. “Tundsin ikka, et olen ohver,” mõistis mees. “Teadsin, et ei tohi tilkagi alkoholi kuskil tarbida. Ei saanud kuskil käia nii, et isu ei tekiks. Tundsin puudst elust, mida teised kõik elavad. Elu mõte puudus endiselt. Keelasin endale joomist tahtejõuga. Sisendasin, et olen küll alkohoolik, kuid ei tohi seda jooki tarbida, sest siis kõik mu elus lõpeb. Teadsin, et ravi mu haigusele puudub ja ainus vahend on korrata, et ei tohi juua. Hirm säilis – siis saab mu elu otsa kui otsust mitte juua muudan.”

Joogatunnis tajus Jakob ootamatult, et temas hakkasid toimuma head muutused. “Sain oma keha tööle, toimus rahunemine, alkoholi isu jäi vähemaks päris kiiresti,” kõneleb ta esimesest lootuskiirest. “Ma ei peidanud enam end kogu aeg keelama. Muutusn elavamaks, rõmsamaks, meeleolu paranes, suutsin elust paremini osa võtta. Joogaõpetaja Meeri, kellele tänaseni väga tänulik olen, rääkis mulle emotsioonidest ja mõtetest, et neid saab eristada ja vabastada. Temalt sain info Teadliku Muutuse Kunsti kursuste kohta. Kuna olin otsustavalt võtnud suuna ja saanud jõu, et muudan oma elu, võtsin seda kui võimalust teha järgmine samm.”

Ei peagi kannatades elama elu lõpuni!

Keskkoolist alates oli mees otsinud midagi, mis maailma mõtestatuks muudaks.  Miski aga ei jäänud pidama, sest keegi ei andnud praktilist lahendust. “Kohates esimest korda Ingvar Villidoga Lilleoru avatud uste päeval, kus ta rääkis inimese tegelikust olemusest, sain aru, et seda olingi otsinud. Siis läksingi kursustele. TMK esimene kursus oli väga silmi avav,” meenutab Jakob. “Sain info, et ma ei olegi ainult sõlmesolev tervik, vaid mõtted, tunded ja keha probleemi on eristatavad ning eraldi võttes ka lahendatavad. Mul tekkis esimest korda lootus, et ma saan ise oma elu juhtima hakata, kui võtan need tehnikad kasutusele.” Jakob mäletab, kuidas alustas seni ületamatut raskust sisaldanud emotsioonde vabastamisega kohe, autoga esimeselt kursuselt koju sõites. “Muutused olid väga kiired ja intensiivsed. Elu muutus lihtsamaks. Teistele oli see kohe märgata, eriti perele. Probleeme polnud enam.”

Kontseptsioonide vabastamise kursuse järel hakkasid seni pimeda tupikuna tundunud ellu tekkima valikuvõimalused. “Nägin neid hirmusid ja ihaid, mis sundisid mind jooma,” kõneleb Jakob. “Esialgu sain kõige suurematest ja jõulisematest tunnetest ja mõtetest vabaks, see aitas süveneda. Tekkis rahu, elurõõm tuli tagasi. Ma polnud enam kannataja murekoorma all. Mõistisn, et saan oma elu juhtida, kõik on minu teha. Kui mingist olukorrast ei saanud jagu, uurisin millest see koosneb ja teadsin tehnikat, mis viis lahenduseni. Nii vabastav oli teada, et ühegi probleemiga ei pea elama seda pealt vaadates ja kannatades elu lõpuni.” Paranesid hakkamasaamine ja suhted tööl, ka suhtelmisoskus. “Nägin kuidas joomise soovid minus tekkisid ja vabastasin nad käigu pealt,” jutustab Jakob. “Kadus hirm, et ma ei saa seltskonnaelust osa võta, sest kui vabastad ihad, joomissoovi ei olegi. Sain rahulikult vaadata, kui teised jõid.”

Iga läbitud kursuse järel kindlus süvenes. “Sain aru, et saan ise endas kerkivate problemdiega hakkama ja ma ei pea AAs enam käia, sest ma ei ole enam alkohoolik. Olen selle vajaduse põhjused endast vabastanud. Teadlikult ja reaalselt. Tehnikate kasutamine oli nii efektiivne, et areng probleemidest vabaks toimus loomulikult.” Teadlik muutus võtab aega just nii palju, kui palju sellega tegeleda. Vastavalt loomulikult ka ellu kogunenud taaga suurusele.

Tean, kes olen ja mis on väärtuslik!

Kogu TMK kursuste tsükli läbimise järel oskas Jakob taandada elust kõik tegevused, mida ta ei vajanud. “Avastasin läbi tehnikate iseenda ja leidsin elule väärtuse, mis aitab mul sisukalt elada, saada järjest paremaks ja arukamaks. Viimased viis aastat tean, mis himudega ette võtta, kui need tulevad,” kinnitab mees. “Tean, kuidas probleemidest vabaneda ja mitte neisse uppuda. Ingvar annab alati praktilisi teadmisi. Sain temalt oskuse kuidas elu ise teha nii, et toimiks püsiv muutus.”

Nähes kui suurest august ja lahendamatust olukorrast ta oli saanud TMK abil välja, sai Jakob aru, kui oluline on see teadmine kõigi inimeste jaoks. “Saan midagi teha selle heaks, et kõigil inimestel oleks võimalik neid teadmis hankima tulla.” Selle pärast hakkas mees vabadel päevadel käima vabatahtlikuna Lilleorus Teadlikkuse Rakendamise Kooli ehitamas. “Soovin, et paljudel minu moodi hädas olijatel oleks võimalik tulla teadlikkuse kasutamist õppima. Teiste heaks panustamine aitab elus edasi, tekitab ellu tasakaalu,” kõneleb alkoneedusest vabanenu. “Elu muutub lihtsamaks, selgemaks ja seeläbi ka nauditavamaks. Praktiseerides tundub see nii loomulik, see ongi normaalne elu. Olen rahul sellega, mis mu elus on. Näen, mis on vaja teha veel, kui tahan edeneda. Oskan teha realsitlikke plaane. Muutustega elus on tekkind järjest rohkem võimalusi teha tasuvamat tööd, areneda tööalaselt. Varem vaatasin, kuidas tööpäev läbi sada. Viie aastaga on minus toimunusd väga suur muutus. Ma tean, kes ma olen. See on kõige olulisem kogemus, mille eest tänulik olla. Ingvari antud teadmiste praktiline kasutamine on andnud mulle uue elu, liialdamata. “

Rohkem Teadliku Muutuse Kunsti kursuste kohta: www.human.ee