Mida teha kui ei taha?

Vahel lihtsalt ei taha. Kohe kuidagi ei taha. Pigem istuks, klõpsiks sotsiaalmeediat, keriks end teleka ette või hea raamatuga tugitoolinurka. Mis meid takistab tegemast asju, mida tegelikult teame, et on vaja teha?

On päevi, mida lõpetades ei teagi, mida sel päeval tegid. Tead vaid, et seda, mida pidanuks tegema sa ei teinud. Alustad järgmisel hommikul otsusega, et täna teen kõik vajaliku, kuid päeva lõppedes avastad, et jälle on kogu su innukus kuhugi sumbunud ning päev lõpeb taas tõdemusega, et hulk olulisi asju jäi tegemata. Tuleb tuttev ette?

Kaks sisemist valvurit

Meis on alati valvel kaks vahimeest. Üht neist võiks tingimisi nimetada positiivseks, kes ütleb “mine edasi, avasta uut, leia võimalusi”. Teine, sama tingimisi negatiivne, aga tõmbab esimese hoogu maha, öeldes “ära tee, vaata ette, pea hoogu”. Tegelikult pole see negatiivne tagasikiskuja oma olemuselt üldse negatiivne. Ta on huvitatud meie enesesäilitamisest ja astub selle vastu, mis pole meeldiv st. võib ehk olla meie enesesäilitamist endisel kujul ohustav. Sa loodad alateadlikult, et kõik su ellu tulevad olukorrad lubavad sul end hästi tunda. Seega seesama, sind oluliste tööde elluviimisel takistaja, tegelikult ju ainult püüab kaitsta su lootust tunda end hästi. Sa oled endasse mingi märksõna kunagi peitnud, mis ootamatult aktiivseks tõustes selle “tagasihoidja” sinus on aktiveerunud, andnud talle teada, et miski toimuma hakkavas võib häirida su enesetunnetust. Näiteks oled kunagi lapsena püüdnud teha emale meelepäraselt mingit kodutööd ja tema on hoopis kähvanud “miks sa siin jalus siblid, mine parem õue”. Mis sinu jaoks praegu näiteks koristamisvajadust edasi lükkama paneb, sest see seondub su mälus ebamugavustundega. Ning nüüd lükkad kodus koristamist edasi kuni tolmukuhjad üle pea kasvavad, olles ometi häiritud, et kodu sinna sisenedes segamini paistab olevat.

Hirm versus himu

Kuna inimene on surelik, on tema põhiinstinktiks enesealalhoiuinstinkt. Kõik me oleme alati valmis enese olemasolu kaitsma. See valmisolek aga võtabki vahel väga veidraid vorme. Hirm millegi ebamugava, ebameeldiva või muidu su alateadvuse arvates sinu jaoks elu edasiviiva olukorra kestmisele ohtliku ees, teitab su ellu pinge. Kõik hirmud tekitavad ärevustunde, mis ju vaid valmisoleks end ohustava eest kaitsta. Ärritunud inimene on alati millegi pärast hirmul. Kuna sa aga ei tea, mida kardad, ei saa sa ka aru, mis sind pinges hoiab. Tunded võtavad võimust, kui me neid ei analüüsi.

Hirm olla ebapiisav, mitte hakkama saada, hirm teenida ära teiste pahameel või mis iganes kunagi sinusse kinni jäänud hirm viib selleni, et me ei alusta pooleliolevate tööde lõpetamist, lükkame tegevuse alustamist üha edasi, kuni teenimegi ära teiste pahameele, kes ju lootes meie peale ootavad, et teekisme meile antud ülesanded lõpuni. Oleme ka ise häiritud, sest ei saa aru, mis on see salapärane jõud, mis meid ikka neidsamu ülesaideid lahendamast tagasi hoiab.

Vaba valik eeldab täit teadmist oma tegelike valikute kohta. Kui me ei tea, mis valikud meis peituvad, jätame ise end valikutest ilma. Kuigi näib, et oleme oma elus toimuva üle otsustajad, läheme suunda, kuhu alateadvuse kaudu meid juhtiti. Alateadvus annab meile vaid nii palju infot, kui lubavad nendesamade kahe kontrollija etteantud piirid. Ehk hirm soovimatu ees ja himu soovitut saada.

Teisel on veel halvem

Soov midagi nauditavat (loe: positiivseid emotsioone tekitavat) saada võidab sageli hirmu, seega võime end tööle sundida unistusega imelisest puhkusereisist, kiitmisest järgmisel koosolekul, aga ka teadmisega sellest, et meie polegi ainus, kes oma asjadega hädas on, või et mõni teine on veelgi hullemas hädas.

Emotsionaalses maailmas on tugevam see, kes sunnib teist end kaitsma. Tunne, et ollakse kellestki halvem, on igale inimesele vastuvõetamatu. Sellest vabanemiseks hakkab mõistus otsima vigu selle tunde esile kutsujas. Kolleg, kes ennetähtaegselt oma ülesanded ära teeb, ei saa olla minust parem. Seega peab leidma temas mingid omadused või osad, millega teda endast halvemaks tunnistada. Mitte tunnistada, mis kolleegi käitumises hoopis sinu enda käitumises sind tegelikult häirivale viitas. Ehk kõigepealt sünnib emotsioon – ma ei tunne end hästi – ja siis hakkab mõistus otsima sellele õigustust – näe kolleg on selline ja selline, kuidas sellisega koos üldse saabki tööd teha. Seega võime mõnuga asuda hoopis kolleegi vastu intrigeerima, varjates iseenese suutmatust tegelikult olukorda lahendada ja endalt oodatavaid ülesandeid täita. Asudes aga otsima hirmu tegelikku põhjust, ei allu sa sellele.

Kaitsjate lepitamine

Kuidas siis leida endas tegelik “sisemine tagasikisuja” kelle hirmutamine “ei tea, mis võib veel juhtuda, kui sa seda tegema hakkad”, võib soovi end tunnustatuna või premeerituna tunda ehk positiivse käivitaja impulsid, tagasi kiskuda? Mõlemad “käivitajad”soovivad ju tegelikult sama – sinu enesepilti ehk seda, mida pead enda olemasolu aluseks – säilitada. Kui emotsioon paneb käituma viisil, mile tulemuseks on nauding, ei pea sa seda endale õigustama. Kui pead oma soovi või emotsiooni endale õigustama, püüad tegelikult mööda vaadata selle emotsiooni tegelikest käivitajatest eneses. Õigustamine näitab alati su tegelikke hirme. Seega võid oma “positiivse ja “negatiivse” kaitsja omavahel lepitada, märgates nende mõlemi sõnumite tegelikke põhjusi endas. Kui sa ei püüa alateadlikult käivitunud käitumist õigustada, siis sa ei karda ja oled suuteline muutma olukorda ehk väljuma tagasikiskuvast ja jõudma edasikandvasse. Aga alles peale tegeliku probleemi tunnistamist lakkad õigustamast ja hakkad otsima väljapääase.

Niisiis pole mitte see, et ma ei taha, sest ilm on nii kohutav ja viimasel ajal on kõikjal nii palju halbu uudiseid ja teised ei saa kunagi mu tegelikest headest soovidest aru, põhjuseks, miks ma ei tee asju, mida peaksin. Ma ei tee, sest minus on miski, mis mind takistab. Minus endas, mitte kuskil väljas ega kelleski teises. Takisutsed põhinevad alati mõnel hirmul. Näiteks hirm jääda tunnustuseta. Või hirm mitte piisavalt hästi osata. “Kus iganes näed mingit hirmu, tee just vastupidi,” on öelnud tark mees Osho. Hirmu joks kõige mõjusam vastupiditegemina on tema eest põgenemise asemel talle näkku vaatamine. Siis võid ootamatult aru saada, et sind hoidis tagasi miski, mis su praegusse ellu üldse ei puutu, veel vähem seda kuidagi ohustab. See, mida sa alateadlikult kartsid, ei ole praguses eluhetkes üldse aktuaalne, see on kunagi ammu olnud ja sama ammu su elust ka läinud. Su mälus ohusignaali plinkiv sündmus oli minevikus ja ei pea kindlasti korduma täna, kui sa seda ise ei korda.

Hirmu saab ka katta, kas veel suurema hirmu (“kui ma ei tee siis lastakse lahti ja seda ma üle ei ela”) või positiivse präänikuga (“kui ma nüüd hambad risits ära teen, siis premeerin end õhtul klaasi veini ja uue käekotiga”) ent neist kumbki strategia ei võta ära tegelikku takistust, see ilmub ikka uuesti. Aitab hirmu põhjuse mõistmine, arusaamine, et ta ei oma seost su praeguse reaalsusega ning seeläbi temaga mitte enam samastumine, mälestuste tekitatud emotsioonidest lahtilaskmine ja lihtsalt käsiloleva tegevuse teostamine. Teades, miks seda tegevust vaja teha on just nüüd ja just praegu, lihtsalt võtad ja kätte teedki ära.