Mägral oli maja nagu vaja. Kuid siis nägi Kährik, et Mägra õuest läbi võiks teha tee. Kirjutas visiooni, kui tore oleks, kui nii Mägra kui ka tema naabrite Jänese ja Põdra majade hoove lõikaks läbi tema innovaatiline ja euroopalik taristu. Mäger, Jänes ja Põder ei jõudnud möhhgi teha, kui nende väravate taha tekkisid mõõtelattidega tüübid ja kukkusid Kähriku unistustetee jaoks eraldatavaid maatükke mõõtma. Mägra protestile, et ta ei soovi oma tagaaeda mingit Kähriku krunti tuli vastus – planeerime siis teisiti, lõikame tagaaia asemel hoopis viljapuuaia läbi. Mis õigusega, tahtis Mäger hüüda, ent kogu ta hoov täitus erinevate asjapulkadega, kellest igaüks seletas, miks peaks lõigatama tema maja küljest ära pigem see või too tükk. Kui Mäger küsis, miks talle Kähriku teed vaja peaks olema, sai ta vastuseks: “Kas sa tõesti soovid olla teistest eraldatud soosaar?” Miski siin ei klapi, hüüdis vana Mäger! Kuskil peab olema mingi otsus, mis lubab Kährikul tema õue oma majaplaanidega lõhkuda. Aga kes saab tema eest teha otsuse tema hoovi ja tema maja kohta?
Kes otsustas, see vastutab?
Meie oleme need mägrad, kelle õuele hakatakse sel aastal ehitama. Ilma, et keegi oleks meile öelnud, mis õigusega ja kelle otsusega. Lihtsalt asjahuvilise kodanikuna otsustasin uurida, kelle ja millise otsusega või millisel seaduslikul alusel on Eestile võetud kohustus rajada meie riigi territooriumile Rail Baltic – tänaseni kindla tasuvusarvestuskalkulatsioonita kolossaalne rakis, mille haldamise kulud jäävad meie riigi ja rahva kanda seitsmenda põlveni. “Läbirääkimised Rail Balticu trassikoridori maade omandamise ja maakorralduse läbiviimiseks peaksid algama juba 2016. aasta sügisel,” teatas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi anonüümne kantseliitpressiteade, mis teeb paljud koduomanikud valvsaks – kuskil algab kohekohe mingi reaalne töö.
Kui tahan ehitada endale maja, pean kõigepealt saama ehitusloa, siis võin hakata projekteerima ja planeerima. Sama peaks kehtima ka riigi kohta ju. Seega, kes andis ehitusloa ja mis dokumendi alusel, on Rail Balticu võtmeküsimus! Mitte see, kas mulle see värk meeldib või miks ei meeldi. Oluline otn teada, kes otustab ja /NB!/ seega ka vastutab kogu meie riiki järgnevate inimpõlvede jooksul mõjutava objekti eest. Niisiis asusin “jälitama” kõiki meid mõjutavat seaduspõhist otsust, et leida selle tegijad ja vastutajad. Seadusejaht osutus sama pinevaks ja fantastiliseks kui Indiana Jonesi retk kadunud seaduselaeka jälil.
Kas unistus on otsus?
“Rail Baltic saaga” algus on 1994 aastas, kui see pandi paberile Läämemeremaade ühisprojektis VASAB (Vision and Stategies Around the Baltic Sea), kus on kirjas: “Eesti lähenemisega EL-le tõuseb lõunasuunalise transpordiühenduse parandamise
tähtsus. Koostöös Soome, Läti, Leedu ja Poolaga peab Eesti välja arendama kiiret
reisirongiühendust võimaldava raudtee Rail Baltica.” VASAB on siiski suunav. Esimene siduv otsus on 1999 a. üleriigilise planeeringu “Eesti 2010” kehtestamine Mart Laari valitsuse poolt. Selles on trassi Tartu-Valga rekonstrueerimine aga ka Tallinn-
Helsingi tunnel. Aga olgu, me kõik võime kirjutada toredaid visioone. Ehituse aluseks vaid visioonist, et mulle meeldiks teha oma maja sinu õue, ei piisa.
Millegipärast see ei sobinud kellelegi (nüüd võiks küsida – kellele ja miks?) algne vision ja telliti uus uuring ettevõttelt nimega AECOM, kes on tuntuks saanud sellega, et uuringu tulemused on paindlikud, vastavalt “tellija soovile”. Selle kahtlase ettevõtte kahtlaste numbritega uuring ongi nüüd põhiaariana kirjas RB eesthüüdjate laululehtedel, mida nad visa järjekindlusega kõikjal ette kannavad. Sisuliste argumentidega pole keegi kõrgetest kabinettidest vaevunud inimeste ette astuma, kogu senine riigipoolne teavitus on olnud loosungite loopimine ning näpuviibutamine: kes pole meie ideaalse projekti poolt, on rumal tagurlane. Tontteab kelle käsilane loomulikult ka.
Soovunelm pole otsus
Erinevates arengukavades toodud eesmärgid on soovunelmad, mis ei kvalifitseeru otsustena. Kui üleskutset osaleda selle puuduoleva otsuse otsingus oli Facebookis jagatud üle 200 korra jõudis minuni niidiots, mis kõlas: “Rail Balticu arendamiseks on antud suunised valitsuskabineti 22.09.2011 otsusega, 10.11.2011 allkirjastatud Eesti, Läti ja Leedu peaministrite ühisdeklaratsiooni ning Balti riikide transpordi eest vastutavate ministrite 07.12.2011 kokkuleppega.” Kahjuks Riigi Teatajast vastavaid dokumente ei leidnud ei kuupäeva ega sõna otsinguga. Samuti ei ole 22.09.2011 kabinetiotsus leitav riigikantselei.ee veebilehelt. Seega haarab kodanik minus päästva e-riigi rakenduse järele ja saadab teabenõude. “Saime päringu kätte ja saatsime Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile küsimuse. Tundub, et vastamine võtab tavapärasest rohkem aega,” vastab meeldiv ametnik.
Lõpuks tuleb kolmest postkastist läbi käinud “vastus”, kus ripuvad vaid ingliskeelsed kaks dokumenti – peaministrite ühisdeklaratsioon Andrus Ansipi allkirjaga ja transpordiminsitrite kokkulepe Juhan Partsi allkirjaga. “Eelmise vastuse manusena saadetud dokumendid olid vastuseks Teie teabenõudele konkreetsete dokumentidega tutvumiseks,” varjuvad ametnikud sel korral kaitsva kantseliidi taha, kui värskendan küsimust: “Kas nende kahe otsusega kinnitab Eesti Vabariik mulle kui kodanikule, et tegu on Eestile siduvate otsustega RB küsimuses.” Muide, valitsuskabineti 22.09.2011 otsuse osas palutakse teabenõude esitajal pöörduda Riigikantselei poole, viitamata, kuidas, kui ta juba on esitanud ametliku teabenõude. Sellega veeretatakse kolmanda dokumendi leidmine järgmisse koridori, kust muide pole vastust ehk sedasama valitsusKABINETI kinnist otsust tulnud tutvumiseks tänaseni.
Samal nädalal jõuab meediasse uudis – Juhan Parts, üks kahest väidetavalt meie jaoks siduva dokumendi allkirjastajast saadetakse Euroopa Kontrollikotta ehk kohale, mis tagab eluaegse mugava majandusliku kindlustatuse. Teine Rail Balticu Eesti pinnale rajamise õiguspärasteks muutja Majandus ja Kommunikatsiooniminsiteeriumi teabenõudele vastajate arvates – Andrus Ansip – on juba Euroopa võimukoridorides hästimakstud eluaegsel heaolukohal.
Kabinetivaikuses sündinud
Mu ebamugav teabenõue rändleb rigiametnike kabinettides ja seda visatakse kirjade järgi otsustades üksteisele nagu kuuma 
kartulit. Lõpuks saabub kauaoodatud kinnitus – on leitud document, mis kabinetiasukate arvates seadustab Rail Balticu rajamise Eestisse. Ja see vastus on ehmatav. “Kohtustus RB ehitamiseks Eesti territooriumile on Euroopa Komisjoni ees võetud CEF (Connecting Europe Facility) 2015. aasta rahastamisvooru (CEF I) esitatud taotluse alusel toetuslepingu (Grant Agreement, GA) sõlmimisega. CEF I taotluse esitamine otsustati 02.02.2015 Vabariigi Valitsuse kabinetiistungil, CEF I GA allkirjastas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kantsler 11.11.2015.” kirjutab mulle Kristjan Kaunissaare, Rail Balticu ametlik riiklik eestkõneleja.
Ehk otsus meie kõigi, meie laste ja lastelaste tuleviku üle Eestis on sündinud kinnises kabinetis! Otsuse tegi Taavi Rõivase esimene nö hädaabivalitsus, kes oli võimul 2014 märts – 2015 aprill. Otsus siduda meid Rail Balticu ehitusega praegust trassikoridori kasutades sündis kuu enne Riigikogu ja valitsuse vahetust, vaikselt, valimismöllu kattevarjus. Riigi sidus aastakümnetepikkuste miljarditesse eurodesse ulatuvate kohustustega poolanonüümne ametnik! Seega kui midagi peaks selle raudteega viltu minema, kas siis ministeeriumi kantsler võtab meie kõigi nimel vastutuse?
“Tule taevas appi!” kuulen mälus Lennart Meri häält lausimas.
Mitte keegi ei vastuta!
Kas me nüüd ikka teame, milline otsus on Eestile Rail Balticu rajamiseks siduv. ehk siis kohustab meid ehitama just sellist Rail Balticut nagu lobistid praegu ainuõigena kujutavad? Loomulikult, kui oled juba majalaenu võtnud ei tohi sa selle eest muud ehitada kui maja, see on selge. Aga kas laen ehk kohustus Euroopa keskpanga ees võeti ikka selle maa seaduslike omanike poolt? Tuleb välja, et tegelikult lõplikku, meie kõigi jaoks Eesti riigi kodanikena siduvat põhiseaduslikku otsust täna ei ole. See saab olla maa omaniku nõusolekul antud ehitusluba. Ei Taavi Rõivas ega tema ministrd või nende kantslerid pole Eestimaa omanikud!
On olemas otsus teha ühine projekt ja planeeringud. Kui selgub, et me kõik räägime trassikoridoridest ja rahajagamistest aga MITTE KEEEGI pole otsustanud selle protsessi toimumist, siis ju tuleb esitada avalik küsimus kogu rahva – riigi omaniku – nimel! Meil ju on ikka veel demokraatilk riik! Mitte seista ja vaadata, kuidas jämedad traagelnidid kõikjal hargnevad aga ometi teevad kõik näo, et kuninga alastirüü on õmmeldud kõigi euronõuete kohaselt.
Sel nädalal peeti KUMUs konverentsi Rail Balticu ärilise eesmärgi selgitamiseks. Seal tsiteeris professor Erik Terk kunstnik Anu Samarüütlit, et Eestis on kaks eraldikulgevat reaalsustunnelit – nagu hetkel on Rail Balticu projektis kaks erinevat trassikoridori. Ühes reaalsustunnelis kihutavad nutitahvlide ees ja kõrvaklapid peas lennukad noored lipsudega poisid, kes ütlevad – RB on Eesti majandusarengu vedur. Nad saadavad laiali arusaamatus kantseliidis ja tehnoloogiaterminitest kubisevaid promoteateid ja peavad kõiki, kes nende nende arvates nii tarkadest otsustest aru ei saa, rumalaks massiks. Teises oma oma kodude ja maa tuleviku pärast muret tundvad tavakodanikud, kellele näib, et kohekohe võetakse neilt küsimata nende lastele ja lastelastele kaela miljarditesse ulatuvad kohustused. “Rail Balticu Euroopa Liidu poolne rahastus on kinnitautd aga enne kui raha eraldatakse ootab Euroopa KOKKULEPPEID RIIGI TASANDI,” ütles konverentsil kõrgeim RB raha üle otsustaja, Euroopa Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor Hendrik Hololei. “Me ei ütle Euroopas kuidas vedada line, vaid ülteme, et siin on võimalused rahastuseks ja kuidas te teete seda Eestis on teie otsustada. Rahva otsustada on ekstrakulud ja muud valikud, mida saab teha siin kohapeal. Need on diskussiooni kohad. Inimesed kardavad ja neile ei meeldi, see on oluline takistus. Peab olema rohkem debatti ja rohkem arutlusi. Need, kes on rahva hulgast valitud peavad tulema välja ja täitma oma rolli ja rääkima rahvaga. Pole ühtki projekti Euroopas, kus me toome ekskavaatori ja lihtsalt hakkame kaevama ja, alati on vaja äri, politikute ja RAHVA toetust, mis on olulisim.”
Nüüd on küsimus, mida me selle teadmisega edasi teeme?
Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.