Kunagi Tartu Ülikooli poliitökonoomia seminaris – see oli vahetult enne riigikordade vahetumist, mil poliitökonoomia oli uuele tärkavale majandusvaatele ikka väga jalgu jäänud – pidime igaüks looma mingi ettevõtte ja tõestama ära, et see on ka kasumlik. Mina, pigem küll soovist näidata poliitökonoomia õppejõule, mida ma tema ainest arvan, lõin ettevõtte nimega Jehoova Management, mille põhikirjaline tegevus oli “vahendada inimesi jumalale ja vastupidi”. Alles mõne aasta pärast, süvitsi ajalugu uurima hakates, sain teada, et selline ettevõte eksisteerib juba pea 1700 aastat ja selle peadirektor kannab nimetust paavst.
Eestlased on võtnud sõna paavst kesksaksa keelsest sõnast pauwst, seega meie jaoks ei ole paavsti sõnal üldse sisulist tähendust. Enamikus teistes keeltes haakub see sõnaga papa ehk isa. Algselt nimetati austavalt koguduse vanemateks ehk isadeks kõiki preestreid, õigeusu “papp” on seda siiani. 6. Sajandist, kui toimus jõuline katoliku kiriku “jumala ametlikuks maaletoojaks” kuulutamine, hakati ladina keeles seda nime kasutama vai Rooma kirikupea kohta. Väljendi cathedra Petri ehk apostel Peetruse aujärg, mis pidi sümboliseerima Rooma esmaõigusi ja ülemvõimu, võttis kasutusele Stephanus I (Rooma kiriku juht 254-257)
1589 aasta inglise keele sõnaraamatus näiteks on alljärgnev paavsti definitsioon: “Paavst, õel kiriku peapiiskop, Saatana ülemvikaar maa peal.”
Ehk siis jutt sellest, et paavst esindab Jeesuse surmast alates tema poolt maale toodud lunastust ja on selle tõttu “Jumala ametlik asemik maa peal” on ca 1500 aastat vana ideoloogiline kontseptsioon, millel on tegelikkusega suht vähe pistmist.
Maailma ainsad ristiusku uskujad
Pavstluse alguseks loeb see dogmaatiline kontseptsioon üht lõiku Jeesuse ja Peetruse omavahelisest jutuajamisest, mis on kirja pandud Piiblis, tekstis, mis pandi kirja paarsada aastat peale selle väidetava sündmuse toimumist. Nende poolt, kes ise sündmust pealt nägemas-kuulmas polnud.
Rooma riik lõhenes lääne- ja idaosaks, milles mõlemis riigiusuks küll ristiusk meie praeguses mõistes ehk usk, et keegi Jeesuse nimeline hukkudes ristil lunastas inimko
nna patud. Muide, kas teadsite, et eestlased on ainus rahvas maamunal, kes usub ristiusku? Kõik teised rahvad on kristlased. Meil aga sisenesid ristirüütlid tule ja mõõgaga praeguse Viljandimaa kaudu, kus siiamaani sõna alguses olev K-häälik paljudes sõnades “ära süüakse”. Ehk siis ristid käes ja lahingumantlitel Kristuse usu levitajad said kohe kiirelt nimetuse “ristirüütlid” ja nende toodud usk oli ristiusk. Mis ka omal moel õige, sest Rooma-aegne piinariist rist on Roomast juhitavates kirikutes aukohal.
Füüsiline kirikuriik sai alguse Rooma keiser Constantinuse võimuambitsioonist, kes muide tegika tollal Byzantioni nime all tuntud linnast ilmaliku võimu keskuse, nimetades selle ümber Konstantinoopoliks. Tema valitsuse ajal kutsuti kokku Nikaia esimene kirikukogu (324-325), kus mõisteti hukka ketser Areios, kelle järgi sai nime üle kogu euroopa levinud airaani kristlus, kus eitati, et Jeesus on samaolemuslik jumalaga ehk seati jumal kaheolemuslikust (inimene, Jumala Poeg) Jeesusest ülemaks. Airaane hakati sihikindlalt jälitama 6. sajandil.
Tuhat aastat võimuvõitlust “jumala nimel”
6. sajandil eksisteeris kuus kristlikku piiskopkonda – Konstantinoopol, Rooma, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemm, mille kõigi juhid olid patriarhid, vaid Rooma patriarh kasutas enda kohta väljendit paavst. Konstantinoopoli ja Rooma patriarhide kemplemine selle üle, kumb neist ikka õigem jumala asemik on, päädis ida- ja läänekirikuks lõhenemisega 1054.
Kui Püha tooli hõivas esimene munk paavstitroonil Gregorius I (590-604), kelle järgi on nime saanud ka gregoriaani muusika, õnnestus paavstlusel kehtestada end domineeriva kirikuna erinevate teiste kirikute sea
s. Samas vihkas Gregorius, kes ise kirjutas mitmeid teoloogilisi raamatuid ka 84 köidet kirju nii väga astrolooge ja vana-rooma klassikuid, teadlasi ja filosoofe, et lasi maha põletada Palatinuse raamatukogu, mis oli olnud paganliku Rooma populaarseimaks mõtlejate kogunemiskohaks. Tema hauakivil on kiri “jumala konsul”.
Paralleelselt paavstikiriku dogmaga levisid õpetused, mida praegune ajalugu (ja seda teatavasti kirjutavad võitjad) nimetab hereesiateks ehk ketserlusteks. Kristus oli hereetikute ususüsteemis küll lunastaja, kuid mitte viisil, mida usub praegune ortodoksne teoloogia.
Üle tuhande aasta peale Jeesus Kristuse tegutsemist Jerusalemmas kembeldi Roomas selle üle, kelle poolt “maale toodav” teadmine Jeesusest on õigem ja suruti jõuliselt välja kõik need, kes püüdsid väita, et Jeesus oli suur õpetaja, kes edastas inimestele elavat teadmist meis kõigis pidevalt olevast jumalikkusest.
Nii näiteks pani juba Victor I (juhtis Rooma kirikut umbes 189-198) kirikuvande alla kingsepp Theodosiuse, kes väitis, et Jeesus oli inimene, mitte lihaks saanud jumal. Ka nõudis ta, et ülestõusmispüha tähistataks rooma tavade järgi ehk siit algas kohalike paganlike pühade kristlikeks “üle kirjutamine”.
5 sajandil väitsid Briti saartelt ehk keldi kirikust pärinevad hereetikud pelasgianistid, et inimese tahe on täiesti vaba ja on üheaegselt valmis tegema head või kurja, seega võib lunastust saavutada kiriku abitagi. Peale jäi aga seisukoht, et religioosne juhtimine peab lähtuma hierarhilisest institutsioonist nimega kirik, mitte üksikisiku kogemuslikust osadusest. Kiriku kontrollimine ja tsentraliseeritud mehhanismi ülesehitamine saigi paavstluse peamiseks ülesandeks.
Hooramine, vägivald ja võimujanu
Paavstririigi füüsiliseks tekkeks võib lugeda 8ndat sajandit, kui Karl Suur purustas langobardid (“pikkhabemed”, muide ajalooliselt balti riikide territooriumilt pärit hõimude rühm), annetas nende territooriumist osa Rooma kirikule. Samas ajas toimus ka teine Nikaia kirikukogu, kus nõuti pühapiltide austamise taaselustamist ehk vahepeal iidolikummardamise sildi all keelustatu võimaldamist massidele. Sel ajastul allusid paavstid ka ise end Rooma keisriks kuulutanud Karlile, kes kutsus kokku kirikukogusid, märas kloostriülemaid ja piiskoppe ametisse.
816-1003 kirikut juhtinud 19 paa
vsti ühiseks märksõnaks on vägivald ennekõike üksteise vastu ehk võisteldi selles, kes kelle kiiremini teise ilma saadab, et ise pühale toolile istuda. Järgnes seriaalilikult kirev periood, kus paavstideks kinnitati eelmiste paavstide vallaslapsi, sugulasi ja soosikuid. Näiteks paavst Johannes XII liiderdas sellise innuga, et Lateraani basiilikast hakati avalikult rääkima kui bordellist. Tema järeltulija kuningas Otto poolt ametisse nimetatud minister, kes võttis nimeks Johannes XIV aga hukkus kuna konkurent arreteeris ja tagandas ta, heitis vangitorni ja laskis nälga surra. Tema surnukeha nüliti, torgati piikidega läbi ja tassiti läbi linna, ent mitte kui püha märtrit vaid kui vihatud segaduseloojat. Tema järel ametisse tulnud Silvester II püüdis nii innukalt vabaneda kuritarvitustest kirkus, et teda hakati süüdistama lepingus Saatanaga ja sunniti Roomast lahkuma.
Edasiste paavstide ajalugu oli aga just see põhjus, mis ühel hetkel sundis Martin Lutherit oma teese kirikuseinale kinnitama ja kiriku reformimist nõudma. Pistised, mõrvad, porduelu ja korruptsioon, mõnede kuningate soosimine ja teiste vaenamine läbib tervelt kolme sajandit. Mis on aga poliitikutel ajast aega olnud võimaluseks sisetülidelt ja sisemiselt mädadelt asjadelt rahva tähelepanu kõrvale juhtimiseks? Välisvaenlane loomulikult. Nii algasidki ristisõjad. Muu hulgas ka meie armsa kodumaa vastu.
Tapke kõik, küll jumal omad ära tunneb
Soovides laiendada kirikuriigi mõjukust algatas paavst Innocencius III lisaks läbikukkunud neljandale ristisõjale Idas ja kohustusele “teiseusklike” ehk moslemite ja juutide eristamise ühiskonnast teistsuguse riietuse läbi, ka ainsa ristisõja kristlaste vastu ehk katarite – gnostiliste kristlaste – metsiku veresauna. See kulmineerus küll juba teise paavsti Honoriuse juhtimise all albilate massigenotsiidi ja inkvisists
iooni loomisega 1229 teisitimõtlejate tagakiusamiseks. Järgnes paavstivõimule allumatute templirüütlite massimõrv 1308. Nõiaprotsessides, milles kiriku ainuõiguse tõestamiseks “taevast ja maad ühendada” hukati piinarikkalt sadu tuhandeid rahvatarku, taimetundjaid ja lihtsalt neid naabreid kelle peale õige ideoloogia võtmes kaevates mõni kade tema karja või maalapi endale sai. Ja miljonid inkad, asteegid ja maiade järeltulijad, kes kõik hukusid konkistadooride “pühas missioonis”, mille käigus hävisid tervikuna kaks väga iidset tsivilisatsiooni. Nii, et me tänaseni nende ajaloost suurt palju ei tea, kuna kogu ajalugu, mida need rahvad hoidsid oma kuldsetes templites sulatati kirikuvaraks saadetavateks kullakangideks.
Mis põhimõtteid kaitseb siis meie külaline, esmakordselt paavstluse ajaloos ise Püha Peetruse aujärjelt tagasi astunud Benedictus XVI järeltulija uuendusmeelse nimega Franciscus? Usku, et inimene vajab mingit välist vahendajat, kellesse või millesse uskumise ja kelle rituaalide pedantse järgimine täpselt ette kirjutatud viisil peaks inimesele andma “autoriseeritud” kontakti jumalaga. Ehk seesama Jehoova Management Ltd, mis vahendab inimesi jumalale ja vastupidi. Olgu, firmaüritused on toredad ja hea, kui Eesti valitsus ja riik sellise pika ajalooga mõjuka ettevõtte juhti austusavaldustega võõrustab. Miks aga ei lubata sedasama lugupidamist maailma mõjukaimale täiesti vägivallatule ja mitte hierarhiliselt vaid oma sügavatelt tõekspidamitelt tõesti pühale mehele Dalai Lamale?
Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.