Meedia on hakanud imestama, kuidas on võimalik, et Haigekassas on nii tohutu ülekulu ja sellest tekkiv eelarvepuudujääk. Mina püüdsin isiklikust kogemusest lahit lükkunud kohtuasja tõttu meie praeguse haiglasüsteemi tegelikke toimemehhanisme seestpoolt põhjalikult uurinuna terve oma pooleteistaastase kohtusaaga vältel hüüda, et “halloo, inimesed see süsteem on paika pandud haigla kui äriüksuse majandusloogikast, mitte inimeste abistamisest lähtuvalt”. No ei saadud aru, imestati, et “mida see Raitar ikka veel oma organi eemaldamise üle hädaldab”.
ITK paiskas hiljuti meediasse uudise, kuidas “haigla oma rahast” leiti 3 miljonit mingi puudujäägi kõrvaldamiseks. No öelge palun, kuidas saab olla ots otsagagi mitte kokku tuleva Haigekassa süsteemis eelarveline asutus, millel leidub juhuslikult kolm miljonit (!!!) vaba reservi? Saab ainult juhul, kui see asutus on sihitieadlikult oma rahavarusid täiendanud ehk siis Haigekassast endale nõudnud selliseid summasid, et tal tekib miljonitesse ulatuv “varu igaks juhuks”.
Minister laiutab käsi ja ütleb, et “otsime võimalusi olukorra lahendamiseks lisaraha leidmiseks”. Samas, kui monopolistidest meditsiinikorporatsioonide juhid itsitavad pihku – otsige, otsige, nagunii tuleb lõviosa sellest meie arvetele, sest me lihtsalt oleme üles ehitanud iseennast taastootva süsteemi, mis ei allu isegi mitte sotsiaalministrile. Kuidas selline süsteem – suurhaigemajade rahaveski – toimib, kogesin omal nahal.
Katsun läbi allegooria seletada, kuidas tegelikult süsteem töötab:
Kujutlege ette, et te lähete juuksurisse. Juuksur ütleb, et teie juuste tervise huvides oleks vaja teie õlgadeni juuksed pisut lühemaks lõigata. Lepite kokku, et juukseid lõigatakse nii vähe kui nende tervise jaoks vaja on ja täieliku usalduse märgiks juuksuri professionaalsuse ees sulete silmad. Silmi avades avastate, et teile on lõigatud siilipea. Olete jahmunud. Juuksur väidab, et tegi siilipea teile parimat soovides, selline on lihtsalt praegune trend, nii et peaksite olema tänulik saades lõigatud tema kui 
profi nägemuse kohaselt.
Kirjutate oma kogemusest, eesmärgiga teistel võimalikel juksurisse minejatel paluda silmad lahti hoida ja mitte kinnisilmi usaldada. Seepeale kaebab juuksurifirma juht teid kohtusse, oma äritegevuse maine kahjustamise pärast. Ta nõuab teilt kohtu kaudu valuraha ja kinitust, et te pole teda süüdistanud oma juustest parukate valmistamises. Üllatute, sest te pole isegi mõelnud, mis tehti teilt ära võetud juustega, teid häiris vaid teie usalduse kuritarvitamine. Teilt luba küsimata esitab juuksurifirma teie selja taga ka teie isikuandmed koos ainult omapoolse selgitusega toimunust juukselõikusteenuste kvaliteedi komisjonile palvega anda erialaspetside hinnang oma töö kvaliteedile. Juuksuritest koosnev komisjon teeb vaid oma kolleegi ära kuulates otsuse, et midagi pole tehtud valesti, sest siilipea lõikamine on teostatud kõigi reeglite kohaselt. Komisjoni otsus ilmub kaks päeva ENNE selle ametlikku tegemist juuksurite kinnises erialaportaalis, te ise ei pääse sinna lugema, mida teie kohta seal kirjutatakse. Ja siis antakse vastava erialakomisjoni tõendile toetudes teid kohtusse juuksurifirma, mille nime teie kordagi avalikult maininud pole, maine ja ärihuvide kahjustamise eest ning nõutakse valuraha.
Riik riigis?
“Kuigi vastavalt seadusele moodustab komisjoni ja kinnitab selle koosseisu valdkonna eest vastutav minister ning ka komisjonile vajaliku tehnilise toe tagab ministeerium, on komisjon ja ministeerium erinevad haldusorganid. Komisjon on oma tegevuses ja teenuste kvaliteedile hinnangute andmisel ministeeriumist sõltumatu ning ministeeriumil puudub juurdepääs komisjoni tegevust käsitlevale dokumentatsioonile. Kui soovite vastuseid konkreetse komisjonis arutlusel olnud juhtumi kohta, siis on selgitustaotlusi pädev andma menetluse läbi viinud komisjon ise.” Sellise vastuse said minu advokaadid Sotsiaalministeeriumist, kui pärisime, mis andis ITKle õiguse minu delikaatseid isikuandmeid minu teadmata kolmandatele osapooltele jagada.
Komisjon, kes on ainuke iseenese tegevuse õiguse hindaja, vastas loomulikult, et tal oli täielik õigus teha seda mida ta tegi. Ministeerium pole pädev oma valdkonnas toimuvat tööd kontrollima ega tööd kontrollivat organit kontrollima, nii et alati ja igal juhul jääb õigus tervishoiuteenuse osutajale (juba üksnes see sõnaühend näitab, et jutt ei käi mitte inimese tervisest hoolimisst vaid talle tema hädas teenuse müümisest). See muudab suurhaiglad oma tegevuses väga enesekondlaks.
Iga Eesti riigi kodaniku põhiõigusi, mida regueleerivad Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi seadused, ei peeta tervishoiusüsteemis oluliseks. “Komisjoni töö tagamiseks võib avaldada (paarikümneliikmelisele – IR) komisjonile delikaatsed isikuandmeid, milleks seadus täiendavat patsiendi nõusoleku nõuet ei sea.“ Ehk siis loodud on pretsedent, kus ühes riiklikus struktuuris on süsteem, mis võib omaenese regulatsioondega, mis ei allu kellelgile peale nende endi, eirata nii Euroopa Liidu kui Eesti Vabariigi ülejäänud seadusi. 
Patsiendi ärakuulamine komisjonis ja isegi tema informeerimine tema andmete esitamisekst komisjonile pole tervishoiusüsteemis vajalik. “Kuna selgitustaotluses kirjeldatud asjas pöördus komisjoni poole hinnangu saamiseks teenuse osutaja, mitte klient, siis puudus kliendil õigus nõuda enda ärakuulamist komisjoni koosolekul.” Seega võib ühes kinnises süsteemis mõista ühepolsete andmete alusel õigust sinu kehaga toimunu üle ilma hilisema aruandluskohustuseta oma süsteemi sees. Kõik selles süsteemis vea tegijad teavad, et neid kaitseb komisjon, mis mõistab nad a’priori õigeks, kuna lähtub vaid ühe poole esitatud valikulistest andmetest. Seega pole neil kunagi võimalust osutuda olevat olukorras kus neil pole õigus! See oli ka põhjus, miks kaebas ITK edasi esimese astme kohtus saavutatud täieliku Raitarit õigeksmõistva otsuse.
Jutt käib Sotsiaalministeeriumi haldusalas, kuid mitte sellele aruandekohustuslik olevast Tervishoiuteenuste Kvaliteedi Komisjonist, kelle poole äriühing ITK, pöördus, kuna arvas endal olevat õiguse otsustada end tema hoolde usaldanud inimese organite üle jätmata patsiendile õigust isegi oma arvamusele endaga toimunu kohta. Nagu ütles ITK poolt minu vastu algatatud kohtuasjas vastaspingis istunud ITK toonane juht Ralf Allikvee: “Küsimus ei ole selles, kuidas kostja/antud juhul patsient/ asjast aru sai./…/ Haigla kui äriühingu mainet on kahjustatud.”
Mis on pildis valesti?
Oma kõigis senistes ja ka praeguses avalikus väljaütlemises olen soovinud oma kogemusest lähtudes viidata süsteemis olevatele vigadele, mis ei lase end meditsiinisüsteemis hästi tunda ei arstidel ega patsientidel. Ma pole süüdistanud arsti, olen rääkinud sellest, mida arstid peavad tegema, et säilitada oma töökohad praeguse süsteemi poolt finantseeritavas meditsiinis. Rääkinud, kuidas seesama süsteem tekitabki olukorra, kus patsiendid pole rahul, sest neid ei käsitleta indiviididena vaid statistiliste ühikutena, arstid pole rahul sest nende tööd ei väärtustata kaasinimese aitamise ja temast hoolimise hulgast lähtuvalt ja Haigekassa üha tühjeneb.
Isegi kui esimese astme kohus mõistis minu kui patsiendi õigeks ja jättis mulle õiguse väljendada oma arvamust minuga toimunu suhtes, kaebas haigla otsuse edasi apeleerides just sellelesamale neid alati ja kõiges õigeks mõistva komisjoni otsusele. Ehk keeras jutu taaskord sellele, et “siilipea oli lõigatud professionaalselt”. Minu advokaadi küsimusele “Kas munajuhad on organ” vastas Ralf Allikvee: “Naistel üle 40 kaotavad nad tähenduse, seega ei saan eid käsitleda organina.” Ehk veelkord – mitte patsinet vaid keegi kolmas otsustab, mida sa oma kehas vajad. Otsustab johtuvalt sellest, mida tema vajab. Ja tema vajab sedasama “oma raha” ehk rahavaru, mille tootmiseks tuleb haiglatel täita “lõikusplaane” ehk teha kindel arv kindlate organite lõikusi, et tagada järgmiseks aastaks uuesti sama suur eelarve. Õõvastav oli sellesama kohtuprotsessi käigus materiale läbi töötades mõista, et osutusin “eeelarvet tagavaks statistika jaoks vajalikuks lõikamisväärsete organite kogumiks”.
Ma ei lähtunud kohtuasja aluseks saanud arvamusartiklit kirjutades isiklikest motiividest. Minu kaks organit on juba minult küsimata lõigatud ja neid ei pane mulle keegi tagasi. Soovisin tagada kõigi tulevaste patsientide õigust oma keha üle otsustada, õigust olla indiviid, mitte statitine ühik haiglakonglomeraatide eelarvelehtedel.
Haiglasüsteem võiks jääda inimesekeskseks sotsiaalseks igakülgse abistamise struktuuriks, millena ta ju loodi ja millisena me teda kõik oma maksudest ka üleval hoiame. Sotsiaalmaksuraha ei tohiks olla aluseks meditsiiniteenuseid osutavate äriühingute kasumimarginaali tekkeks. Ministeerium peaks võtma taas kontrolli end riigina riigis tundvate terviseäriühingute üle.
Juhtumi lühilugu:
7. septembrist 2015 poolteist aastat peale Inga Raitari operatsiooni Ida Tallinna Keskhaiglas, jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus, mis kinnitab, et Inga Raitarilt eemaldati tema tahte vastaselt terve organ Artiklit pealkirjaga “Vastu tahtmist elundidoonoriks” /5.aprillil 2014 a LP /ei pea internetist eemaldama ega teksti kuidagi muutma. Kohus tunnistas aga 
ebaõigeks väited, et Inga Raitar oli vastu tahtmist elundidoonoriks, (mida ta pole kunagi väitnudki, artikli pealkiri oli metafoorne, seda mõistis esimese astme kohus, kes mõistis Raitari täielikult õigeks) arsti ei huvitanud tema tervenemine ja edasine areng ning et terve organ lõigati välja selleks, et arstid saaksid teenida korraliku palga.
Muus osas sh soov saada Raitarilt 8000 eurot haigla, kelle nime ta oma arvamusartiklis ega ka sellele järgnenud avalikes esinemuistes kordagi ei maininud, maine kahjustamise eest jäi ITK hagi rahuldamata. Ka mõisteti ITKlt’välja Inga Raitari menetluskulud nii esimese kui teise kohtuastme katteks.
Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.