Ärge pekske sõnumitoojat!

Minult on küsinud juba kümmekond inimest, kas ma tahaks kirjutada praegu terviseteemades toimuva valguses sellest, kuidas meedia moonutab sihilikult ja suunatult oma reklaamiandjate- tabletitöösturite huvides reaalsust. Olen vastanud, et ei taha. Selgitan, miks.

Kõigil asjadel meie elus on põhjused ja tagajärjed. Ei ole nii, et keegi kuskil on tahtlikult paha ja nagu multifilmielukas Surra-Murra keksib ringi aisna sooviga lämmatada kõik hea. Kõik me oleme ühe terviku osad ja omavahel läbi tuhandete seoste läbi põimunud. Ehk siis pole üdini halbu süsteemikuulekaid ajakirjanikke, kes käivad kuskil korraldusi saamas ja paha peatoimetajat, kes nõuaks klikijanus ja ihas omanike ees kannuseid teenida uuendusmeelsete terviseedendajate verd. On vähene teadlikkus ja tegelikkuse toimivate seoste mitemõistmine. Mõlemis leeris. Kusjuures ühel on käepärast propagandamasin, mis saab jõuliselt teise poole väidetest üle rullida. Teisel jälle üha tugevnev avalikkuse surve. Meedia aga jääb sageli lihtsalt kahe jõuliselt vastanduva poole vahele ja peab selles surves samuti ellu jääma.

Ma ei ütle, et nende protsesside taga ei ole suurimas pildis “veel midagi”. Ütlen, et inimeste tasandil toimivad protsessid – ja muide ajakirjanik on vägagi inimene – on enamasti märksa lihtsamad.

Inimene süsteemi vastu

Ma märkasin juba enne läinudaastast Saale Kareda “maailmauuendamise” -konverentsi, mille kaudu kurikuulus MMS “pilti” ilmus ja kust meedia esimese info selle alternatiivse tervisevõrgustiku kohta sai, kui vigane oli selle grupi esimene esitlus avalikkusele. Püüdsin sellest eraisikuna ka konverentsi korraldajat informeerida. Imagoloogia alal 20 aastat tegutsenuna teades, kui oluline on iga uue teemmaga väljatuleku põhjalik läbimõeldud ettevalmistamine. Ta kahjuks ei arvestatud meedia toimimisreegleid ja tagajärjed järgnesid.

Kui paljud mäletavad, et ma ise 2014 aasta juunist kuni läinud aasta lõpuni Ida Tallinna Keskhaigla poolt kohtusse kaevatud oma arvamusartikli pärast, mis kajastas meditsiinisüsteemis toimuvat selle süsteemi hammasrataste vahele sattunu pilgu läbi. Seda kohtuasja julges kajastada vaid Õhtulehe kohtukroonika. Ometi mind tunti meeiainimeste hulgas ja ma sattusin kohtu alla koos minu artikli avaldanud Eesti Päevalehega – mina õiguse eest rääkida oma isiklikust kogemusest nii nagu ma seda kogesin ja leht õiguse eest minu arvamust avaldada. Olen väga tänulik Hans H. Luigele, kes kuuldes mu kohtusse andmisest meditsiiniäri tippude poolt leheomanikuna seisis mu selja taha, öeldes vaid lihtsa lause: “Mind huvitab tõde.”

Olen aru saanud, et isegi enamik mu sõpru ei saanud üldse aru, mille pärast ma kohtu all olin ja milles oli selle kohtuprotsessi tegelik iva. Miks? Sest minu kohtusse andmise tegelikust põhjusest ei kirjutatud ega räägitud. Asi polnud ju mitte minult eemaldatud organis, vaid igaühe meist õiguses omaenda kehaga toimuva üle otsustada. See protsess oli minu teada esimene “inimene süsteemi vastu” meditsiinis, kus kaebaja polnud mitte inimene – nagu alguses mu kolleegid-ajakirjanikud kõik seda protsessi näha tahtsid – vihane patsieent südistab arste – vaid süsteem. Süsteem, kes tundis end häirituna.

Tõe kallis hind

Esimese astme kohtus me võitsime, igale inimesele jäi õigus argumenteeritult arvata ja ajalehele seda avaldada. Teises astmes, kuhu süsteem meid esimese otsusega mitte rahul olles edasi kaebas, tehti väga kummaline otsus – minule jäeti eraisikuna õigus rääkida endaga toimunust nii, nagu ma õigeks pidasin. Tekst jäi lehe netiväljaandesse muutmata kujul alles. Aga – NB! – leht pidi selle eest maksma ja mitte vähe! Ehk siis kohus ostsustas ja Riigikohus jättis selle otsuse muutmata, et haigla kes solgutas patsienti poolteist aastat oma õigust kinnitada sooviva kohtuasjaga, peab kinni maksma minu kohtukulud, kuid – tähelepanu, tähelepanu! – inimeste õigust tõtt rääkida kaitsev Päevaleht peab maksma omad kohtukulud ise. Mille eest? Lehte ei mõistetud ju mitte milleski süüdi! Meediaväljaanne avaldas teksti, mida ei tunnistatud valeks, mida lubati edasi lugejatele edastada. Ometi pidi leht maksma selle eest, et meditsiinisüsteemi äripoole tippfiguurid otsustasid meedia õigust avaldada argumenteeritud artikleid omal valikul, vaidlustada kolmes kohtuastmes.

Selle kurioosse loo puänt on eriti kummaline. Nö. minu kohtukulud arvutas välja … süsteem. Ehk kogusummast, mis kolme astme ja pooleteise aasta peale kulus kohtus kaitstes minu ja EPL õiguse avaldada arvamust asjade kotha nii nagu need on, maksis haigla välja vaid 30% ! Sest kohus ostustas, mis summat nad aksepteerivad “Raitari kohtukuludena”. EPL pidi maksma 70% kõigist kohtukuludest lihtsalt selle eest, et nad olid valmis avaldama artikli, kus inimene rääkis oma kokkupuudetest meditsiinisüstemiga. Süsteemile mittemeelepärase artikli avaldamine läks kohtuotsusest hoolimata seega lehele maksma tuhandeid eurosid. Riigikohus nagu öeldud edasikaebamist menetleda ei võtnud. Kogu protsess jättis meediale väga selge signaali – avaldad veel sellist teksti ja maksad veel! Loodi pretsedent – meditsiiniteemal kirjutamine on ohtlik, kui kirjutad, siis isegi tekst võib olla tõelevastav, kuid süsteemi initsieeritud aja, närvi ja kohtukulu järgneb.

Kui meist keegi – olgu või soovist avaldada ja kaitsta tõde – peab kandma suuri kahjusid nii ajas inimtööjõus kui rahas, muutub ta peale sellist kogemust taoliste teemade käsitlemisel väga ettevaatlikuks. Ja seda ei sa talle süüks panna. See on loomulik käitumine – mitte põhjustada oma ettevõttele, mis maksab palku sadadele inimestele, kahju. Nii et pole vaja süüdistada “rumalat meediat”. Süstem on märksa laiemalt kreenis. Aga selle vastu ei saa rusikatega veheldes. Ikka teadlikult, rääkides visa järjekindlusega asjadest nii, nagu need on. On ainus võimals olla neutraalne ja aina korrata infot, mis objektiivselt aitab inimesi maailma ja endid mõista.