Türgi lõunapiiril lendavad pommid. Kreekat räsib migrantide- ja majanduskriis. Kõik tuntud-teatud Vahemere äärsed puhkuseriigid on mingite hädadega kimpus. Ent on üks, kus on vaikne, rahulik ja odav. Seda riiki lihtsalt ei märka keegi, sest Albaania pole ise suutnud aru saada, mis on tema tegelik väärtus.
Internetist otsides ei leia peaaegu üldse viiteid selle riigi mingitele erilistele vaatamisväärsustele, selle pärast siia ka eriti midagi vaatama ei tulda. Ometi on siinne maa olnud samavõrd pikka aega haritud ja seega ka kultuurikandev, kui naabritest “ajalooriigid” Kreeka ja Itaalia. Kohalikud ei pea end siinsete iidsete kultuuride järeltulijateks, nõukogude võimu sõraliku riigina on Albaanias hävitatud nii bütsantsiaegsed ristiusu kirikud kui Ottomani aegsed mosheed. Mosheesid tõsi küll on taas hakatud uuemal ajal rajama, ilmselt siia Kosovo piirkonnast ümber asuvate islamiusku albaanlaste tõttu. Samuti on pealinna Tirana kesklinna kerkinud uhke uhiuus ja öösiti jõuluehtena särav kreeka õigeusu katedral. Ometi polnud näha, et seal eriti palju rahvast liiguks. Siinne kommunistlik dikdaator Hoxha kuulutas Albaania juba 1967 maailma esimeseks täielikult ateistlikuks riigiks, olles enne lasknud hävitada hulgaliselt kirikuid, templeid ka iidseid hindamatuid muistuseid ning ürikuid. Selle barbaarse tegevuse jäljed mõjutavad riiki tänaseni. Kahjuks mitte just elu edendavas suunas. Hoolimats sellest, et Albaania on suurimate naftavarudega riik Euroopas, pole riigi majandus suutnud jalule tõusta.
Rahapesulad peatänaval
Pealinn Tirana on kummaliselt eklektiline linn, kus ei teagi päris täpselt, mida siin teha saaks või võiks. Kaubandus meenutab meie 20aasta tagust kauboikapitalismi. Peatänavaid ääristavad pisikeste poekeste read, kus müüakse palju “odavat kallina näivat jura”. Poekeste uksed on enamasti lukus, müüja tuleb ja teeb selle lahti, kui hindab kliendi “ohutuks”. Albaania muide on üks suuremaid Euroopa narkokaubandusriike, seega on paljud sellised jõude seisvad pisipoeksesd kindlasti ka rahapesulad.
On ka ülikallid brädirõivasta poed, ent need on kujundatud samavõrd koledalt kui kohalike oma kauplused, ehk siis pole tegu tegelike nende brändide ametlike esindustega vaid pigem kellegi katsega kalli kauba analooge müüa või taaskord rahapesumasinat käivitada. 20 aastat tagasi tekkis ka Tallinnas hulk nn brändipoekesi, mis kuulusid “metallimeeste” tüdruksõpradele ja kus kasuminumbrit ei määranud fakt, kui palju hilpe sa müüa suutsid. Raha käis kassast läbi ja riided sai poe “omanik” pärast ise selga panna.
Toiduparadiis
Mis siinsetel tänavatel jalutades kadedaks teeb, on igal väiksel tänavanurgal püsti pandud kohalike puuviljade ja juurviljade müügiletid. Juur- ja puuviljad on värsked, lopsakad, näivad selgelt olevat kasvatatud keemiavabalt ja väiksestel põldudel. 
Vajadusel saab siitsamast juurikate vahel osta ka kana, keda sa näed veel elavana, ent kes sulle kohapeal veristatakse ja puhastatakse. Suurlinna peatänava kahe poe vahelises kangialuses. Samas muidugi on olemas korralikud lihapoed mitmekesise valikuga. Pole eriti suuri supermarketeid. Või kui on, siis on need pooltühjad sest hinnad neis on kohalike jaoks kallid.
Selle eest on tänavate ääred täis kohvikuid ja restorane, sest hästi süüüa albaanlased armastavad ja süüa teha ka oskavad. Mereriigina – isegi Tirana ei asu ju merest kuigi kaugel, on siin palju mereanni- ja kalarestorane. Grillitud kalmaarid on üks asi, mida siin riigis lihtsalt peab proovima. Hindade osas aga oleks neid rumal jätta proovimata, sest pealinna esindusrestoranis maksab hiigeltaldrik grillitud jumbokrevettidega 9 eurot ja kalmaaritaldrik 6 eurot. Kohalike seas on populaarsed restoranid, kuhu tullakse kogu perega nädalalõpuõhtul – ka sülelapsed kaasas. Mängib kohalik kolmemehe süldiestraadibänd ja õhtu lõpus hakatakse laudade vahel tantsima. Eriti popid on restoranid, kus linna kohal künkal saab öist linna imetleda. Teenindus on avatud ja sõbralik, hoolimata sellest et inglise keelse küsimuse peale käib laua juures sellest aru saamas kolm või isegi neli erinevat kelnerit.
Kohvikukultuur on Albaanias samuti midagi itaalia ja türgi vahepealset. Hommikust saati istub tänavakohvikutse hulk vanemaid ja keskealisi mehi. Mõnikord ka nooremaid ja võib isegi juhtuda, et mõni mees kohvitab koos naisterahvaga. Naisi, neid nooremaid, omavahel võib näha kallimates kohvikutes. Koogi ja magusaletid, mis kohvikute kõrval, võtavad silmad kirjuks. Nii türgipäraseid kui euroopalikke maiustusi on valikus ja kõik näevad väga isuäratavad välja. Albaania enda rahvsulik maius kannab nime trileche ehk kolme piima maius ja on välimuselt kõige tagasihoidlikum, seda peab teadma, et osata osta. Trileche on midagi hõrku ja kohevat mis on kaetud kerge karamelliseguga ja ujub magusas veidi sulanud jäätist meenutavas piimasupis. Pole liiga magus ja sobib hästi mõru kohviga. Veel oskavad albaanlased endi sõnul teha Euroopa parimat baklavaad. Seda, muidu türgi maiuseks peetavat hõrgutist tasub sealt tõesti osta – eriti hinna ja kvaliteedi suhet silmas pidades.
Aga need rannad!
Tegelikult sai juttu ju alustatud sellest, et eurooplastele südamelähedased rannakuurortid on kõik kuidagi ebakindlateks muutunud. Albaania aga on rannariik, riigil on tervelt 360 kilomeetrit maaililist rannajoont. Siinsed kuurortid alles otsivad oma nägu ja pole suurte ketihotellide poolt üle võetud.
Rannalinn Durres on Tiranast vaevalt kolmveerandtunni kaugusel ja siin käivad nädalalõppudel puhkamas kohalikud ise. 
Durreses asub riigi üks vanimaid ja tähtsamadi sadamaid (seega pole tegu just ujumisrannaga), siitkaudu käis suhtlus juba Rooma riigi päevil ja ilmselt varemgi. Durrese kolm vaatamisväärsust – rooma amfiteatar, millest pole paraku palju järel, bütsantsi turuväljak, mille varemed on surutud kaasaegsete korrusmajade vahele ja Veneetsia torn, on kõik linna vanimas ja ka hooldatumas osas väga lähestikku. Seda, et sadam ja seda läbiv transit on au sees tänini, on näha kesklinna korrastatud ilusatest tänavatest ja uhkest rannapromenaadist, mille lõpus kerkib merest eriline püramiidilaadne vaatlusplatvorm.
Kuna hooaeg on läbi on promenaadi palistavad kohvikud ja restoranid praktiliselt inimtühjad, mis sest, et päike paistab ja tuulevaikset lauda saades võib detsembri alguseski ninaotsale päikest võtta. Siin käivad nagu ka põhjapoolsemas suvituslinnas Shenzinis puhkamas lisaks kohalikele ka Kosovo albaanlased, kel endal merd pole. Euroopa Türgi odavate ja hästi läbi töötatud logistika ning meelelahtusvõimalsutega rannapiirkondadega harjunud turistide vastuvõtuks peavad albaanlased siiki kõvasti pingutama. Kohalikud lõunapoolsed kuurortid nagu Korfu saare vastaskaldal asuv Saranda, Albania Rivieraks kutustud Himare piirkond omavad küll puhkusepotensiaali ent ilmselgelt veel nende jaoks, kes eelistavad “kõik hinnas” paketireisidele omapäiseiklemist.
