Annika Nõmberg (48) ei kujuta oma elu ilma joogata ette. Ometi tuli tal kriya hatha jooga õpetajaks saamiseks õppida India templitantsu, geneetikat ja flamenkot.
“Ei ole mõtet teisejärgulisega tegeleda, peab võtma parimast parima ja tegema seda, mida teistele teha saad,” ütleb jooga ja tantsuõpetaja Annika Nõmberg välja oma elukreedo. “Elu ületab su unistused, kui oled julge ja astud oma mugavustsoonist välja. See on mu väga reaalne kogemus.” Ebatavaliselt suur huvi India kultuuri vastu on Annikal olnud nii varajasest ajast, kui ta ennast mäletab. Painest vabastas kaheksandas klassis leitud jooga asanate (asendite) käsitsi kirjutatud vihik, mis tüdrukul õnnestus enda kätte saada. “Olin ööpäev üleval ja kirjutasin käsitsi kõik ümber, joonlauaga joonistasin skeemid juurde. Tabasin ära, et see on mulle.” Püüdes harjutusi iseseisvalt praktiseerima hakata, tekkis tüdruku ellu kaks paralleelset – jooga ja olmetasandil, mille vaheline lõhe elu edenedes üha süvenes.
Olulistest detailidest olgu märgitud, et tantsuga on Annika lapsest saati tegelenud ja lasteaias pole ta erinevalt oma õest ja vennast kunagi käinud. “Minu lapsepõlv oli suur vabadus,” meenutab Annika. “Vaatasin, teadvustasin, uurisin. Miks inimesed elavad nagu nad elavad ja kuidas nad saavad nii elada ja kuidas see neid rahuldab. Keeldusin allumast korrale ja mind saadeti lasteaiast minema. Kooli ajal tegin oma vihiku järgi hatha jooga harjutusi hommikul enne kooli minekut, kui kogu pere magas. See hoidis mind vee peal süsteemis, mida ma ei aksepteerinud.”
Keha ei võimalda olla silmakirjalik
Esmalt õnnestus Annikal minna õppima India klassikalist tantsu. “Haakusin sellesse kohe. Sealt sain kogemuse, kuidas inimkeha liikumine on loodusjõududega kooskõlas.” Mida aeg edasi, seda enam hakkas Annika tohutult lugema ja uurima tegelikkuse toimimise tagamaid. “Käisin õpetaja juurest õpetaja juurde,” meenutab ta. “Pettusin ja pettusin, sest keegi päris joogat ei õpetanud. Ülim pinnapealsus, mida meil jooga nime all pakutakse tegi nukraks. Olukord tundus väljapääsmatu. Tead, et asi on olemas, hektilised kirjeldused on, aga sul ei ole võimalust sellega otse ja reaalselt kokku puutuda.” Annika tõdeb, et raamatutest, ka parimatest neist, saad kilde, aga sa ei saa ise täit teadmist vaid katsetuse teel, ilma õpetajata. Maailmakirjandust uurides mõistis ta, et võimalus reaalset meistrit leida meie kultuuriruumist on nullilähedane.
Kõrghariduse sai hõbemedaliga keskkooli lõpetanud isepäine tüdruk Tartu Ülikoolist. “Tahtsin minna Moskva Ülikooli geneetikat õppima vaid selleks, et geneetikat õppijale pakuti stipendiumi. Teine kandidaat oli kuldmedaliga poiss ja ma ei saanud Moskvasse, kus oli India tantsu õpetaja, kelle juurde õppima ma tegelikult tahtsin,” jutustab “kolmanda põlve intelligent”. “Pidaisn emaga nõu. Ema ütles, et käi ülikool läbi, õpid õppima. Oskas väärtustada õppimist ja haridust.” Geneetikuna ta ometi hetkekski ennast ette ei kujutanud. Tudeerimise kõrvalt lõi pere ja sai kaks poega, kuid püsima jäi sügav vajadus joogalike teadmiste järele. Tekkis lootusetuse tunne – kahe väikse lapsega Indiasse ju joogameistrit otsima ei lähe.
India klassikaline templitants oli Annika eneseväljenduseks kuni ülikooli lõpuni. “Tants oli ainus praktiline asi, mida ma sain teha.” Siis jõudis Eestisse flamenko. “Flamenko on tule elemendi tants, mida nähes sain aru, et see on kogemuslikult lähedal energiale, mida olin India tantsus kogenud,” kirjeldab Annika esimest valgusekiirt. “Jõud ja graatsia, metsik, piirangutest ja silmakirjalikkusest vaba ilu, vabadus kõigest, mis mind kõige enam meie süsteemikeskses maailmas häiris. Tants on jõuline eneseväljenduse vorm. Tantsus oled vaba. Keha ei võimalda olla silmakirjalik.” Eestis polnud flamenkot tol hetkel kuskil õppida, nii tegi Annika elu teise suure meeletuse või kannapöörde. Mõistnud, et teisejärgulise juurde ei ole mõtet minna tippkunsti õppima, läks ta Amor de Dios (tlk. jumala arm) nimelisse tantsukooli Madriidis.
Tuhast tõusmise ainus valik
Julgus teha tundmatusse hüppeid, samas niipalju arukas olles, et midagi pole kaotada peale selle “nagu teised elavad”, on üks Annikat elus kõige enam edasi viinud omadus. “Kuna ma keskpärast kompromissi pole kunagi tahtnud, olin pigem nõus mingi teatud perioodi veetma viletsuses ja ebaturvalisuses, soovides kogeda midagi, mis oleks minu,” kinnitab Annika. “Siirus enda vastu on see, mis mind edasi viib. Ma ei saa öelda, et kannatusi vähe oleks olnud. Samas oli Madriidi-periood mulle tõeline elukool. Seal praktiserisid kogu maailma tegijad ja õpetajateks olid tolle aja tipptegijad, suurte lavade tipptantsijad. Pääsesin flamenkomaailma tippu, ilma et oleks seda tantsu ise osanud. Oled tunnis, mida annab tantsija, kelle tantsu muidu saab vaadata suure raha eest ja temaga koos tantsida elusa kitarri saatel on tõeliselt eriline. Aus energia, ehe, eluline.”
Elada peaaegu ilma rahata Madriidis, hääletada Pääsküla-Madriid trassil kodu ja laste vahet, oli Annika sõnul ta isiksuse arenemiseks väga oluline aeg. “Tagant järgi vaadates võib öelda, et vaesus õpetab äärmuslikes olukordades elu süvitsi mõistma. Äärmuslikus ebaturvalisuses olles satud olukordadesse, kuhu sa materiaalses kindlustatuses kunagi ei satuks. Materiaalne kindlustatus on hädavajalik, mingis vanuses on see lapse arenguks oluline, kuid kui sul puuduse kogemust ei ole, jätab see inimese teatud mõttes infantiilseks. Eluga teravalt silmitsi sattumine sunnib sind teadvustama. Sa ei saa sellises olukorras kasutada mõistusse ja alateadvusse salvestunut, sest olukord on ebaharilik. Intellekti kasutus on vältimatu. Kui teadlikkust ei kasuta, jäädki elu heidikuks,” annab Annika teada, kuidas temani jõudis teadlikkuse õppe vajadus. “Tuhast tõusmisks on teadlikkuse kasutus ainus valik. Meeleheite piiril esimesed aastad olid väga rasked. Tantustunnid olid üle minu võimete. Õpetaja Ingvar aga õpetas mind õppima.” Annika tunnistab, et ühes oli ta siiski eksinud – selles, et tõelist joogameistrit meie kultuuriruumist ei leia. Jooga ja teadlikkuse õpetaja Ingvar Villido juurde jõudis noor naine olles kahe lapse ema rahatuna Madriidis. “Leidsin, et meil on olemas päris tegelik joogameister. Ma ei suutnud uskuda, et see on võimalik. Ma ei lepi poolikuga,” kirjeldab Annika Ingvar Villido praktikatele jõudmist.“Muredesse langemise asemel keskendusin iseendale. 
Ilma teadliku joogaliku praktikata poleks mul olnud toetuspunkti selles ebakindluses, mille ise olin valnud. Õppisin piisaval tasemel flamenkot tantsima, et siin esineda, nii sain realiseerida oma unistuse tantsimises.” Flamenkostuudio La Rondat nimetab Annika oma esimeseks elutööks. “See toitis mind, sain koolitada lapsed, ehitada maja, liisida autod. Sain kogemuse, et kui teed hullumeelseid hüppeid suunas, mida õigeks pead, siis varem või hiljem avab elu sulle uksed, mille taga on imetabased asjad. Kui teatud perioodi raskused üle elad, on tulemuseks hindamatu elukogemus.”
“Lasin lastel kasvada suht metsikult nagu ma ise olin kasvanud. Õhtuti tantsisin flamenkot, olin kogu aeg tööl aga teist pidi oli see usladus – nende kui isiksuste vastu. Praegu on neist saanud üliägedad tüübid,” kiidab Annika poegi.
Jooga kui Stargate
Paralleelselt flamenkostuudioga läks Anika edasi ka joodgaõpingutega. “20 aastat tagasi hakkasin tegema väga intensiivselt praktikaid. See on elu algtasandi tundmaõpimine kõige kõrgemal moel, ükski tavaline tegevus ei kaalu seda üles. Kirjandusest teadsin, kui erakordne on inimesena sündida ja veel erakordsem on kokku puutuda tõelise Meistriga. Puutudes kokku oma Õpetajaga mõistsin, et olen tippude tipus ja minu lähedal on inimene, kelletaolisi ilmselt kogu maailmas on ühe käe näppude jagu – joogalike teadmiste osas.”
Jooga õpetamiseni jõudis Annika läbi oma flamenkostuudio. “Aegade algusest olen töötanud enamasti naistega,” kirjeldab ta. “Naised on hädas. Iga naise puhul vaatab vastu mingi kehaline häda. Trenni ei tulnud kunagi keegi, kes oleks olnud täiesti rahulolev ja õnnelik. Andsin aru, et enamus ei suuda läbida sellist teed, nagu mina olen läbinud. Hakkasin otsima teed nende aitamiseks.” Nii hakkas ta flamenkotunni lõpus tegema jooga asanaid. Siis juba soovijatele eraldi joogatunde. Ka kriya hatha jooga kursused läbis ta maailma ühe tunnustatuima õpetaja Durga Ahlundi, kriya jooga meister Marshal Govindani abikaasa käe all. “Durga on kõrges eas naine, kelle keha energiad olid perfektses tasakaalus. Imeilusa vananemise näide, mis näitas jooga reaalset mõju kehale ja kogu olemusele,” ütleb Annika, kelle enda kohta kindlasti ei arvaks, et ta 50-le läheneb.
Flamenko osa Annika antavates tundides järjest vähenes ja jooga osa suurenes, inimeste vajadustest lähtuvalt. “Parajooga vorme on nii palju, mina õpetan päris joogat. Mu tunnid koosnevad harjutustest, mis aitavad inimeste kehasid ja nende maailmapilti korrastada, tegelikkusega kooskõlla viia, vahendades Õpetajalt saadud tegelikke teadmisi täpselt,” määratleb Annika. “Kriya hatha jooga on suur müsteerium, uurin ja arenen kogu aeg. See on nagu Stargate, mida avades saad minna kuhu vaid – iga asendiga saab minna lõputult edasi mingite uute kogemuste juurde.”
Tänu geneetikuiplomile on Annikal tugev inimese keha tundmine – õpiti ju osalt arstidega sama programmi järgi. Kaasaegse meditsiini ja iidsete teadmiste ühendus annab väga häid võimalusi õpilastele joogalike teadmiste jagamiseks.
Tegus ratsionaalsus
“Ühelgi eluvaldkonnal pole väärtust, kui tervis läheb käest,” teab Annika. “Meie kultuuris pole keha mitte üle, vaid alatähtsustatud. Kehal pole adekvaatset rolli inimese elus. Ühelt poolt teda survestatakse üle ja teiselt poolt ei kasutata õieti ega hooldata. Olen ju kogu elu tantsijana läbi keha töötanud, annan edasi keha kõige adekvaatsemat kasutust, milleni ma jõudnud olen.” Annika sooviks on valede kehapiinamise meetodite müüdi murdmine. “Söömine on peamine, mida pea kõik naised ja mehed niisamuti ei halda – kasvava kehakaaluga hakkamasaamine oma keha piinamata on neile võimatu. Keha tuleb viia loomulikult vormi, et ta oleks ideaalne sinu jaoks, mitte piinata ennast söögiga ei üle ega ala.” Külluse praktilise mõistmise osast elus tegi Annika omaette kursuse ja annab nõu ka toitumise osas. Tema üks õpilasi võttis alla 36 kilo neid nõuandeid kasutades. ”Kaal mudab kogu mõttemaailma ja kehalisi väljendusi, sellega joonele saades suudad ellu luua teisigi muutusi,” teab Annika. ” Lähtepunkt on teine kui enesele ihaldatu keelajatel, vahendiks mille abil sa saad kogu elu korrigeerida, on teadlikkus.”
Kriya tähendabki sanskriti keeles teadlikkust. Teadlikkus võetakse selles joogaliinis primaarseks. ” Tegelikuks muutuseks annab aluse teadlikkuse kasutamine,“ avaldab Annika kõige tema poolt õpetatu edu saladuse. “Suunan kõik õpilased TMK kursustele, mis on enesemõistmise algtase ning keha aitamiseks hea tugi. Väga paljud on öelnud, et nad saavad ennast õigeks ja jõu jälle edasi minna. Kes vähegi tegeliku, mitte parajoogaga kokku on puutunud, teavad et teadlikkus on lahendus kõigile probleemidele.” Samas on teadlikkuse kasutama õppimine järjepidev töö, mis nõuab tuge. Päris üksi on sellega rake rinda pista. Grupis ja õpetajaga on vähemalt alguses lihtsam. “Jooga ainulaadsus – kvintesseeritud ratsionalism, on ka põhjus, miks krija jooga sobib meesteel,” sõnab Annika, kelle tundides käib päris palju mehi. “Jooga pole tegelikult mingi esoteeriline udu, ta on nii ratsionaalne õpetus, et ratsionaalsemaks enam minna ei saa. Tegus ratsionaalsus.”
Kõigi jamade põhjustest vabanemine
Krija hatha jooga on tuhandeid aastaid vana süsteem, kus kasutad minimaalselt aega ja täpseid tehnikad, et vabastada oma jamade juurpõhjusi. Kriya jooga lähtub alati probleemi juurest ükskõik, mis tasandi probleem see ei ole. See on võimalik tänu teadlikkuse k
asutusele paralleelselt ükskõik millise harjutusega. “Edendad vaikselt oma võimet inimeseks olemise põhiomaduse ehk teadlikuse valdamiseks,” muheleb Annika. “Arened kõikidel tasanditel. Inimene peab harmooniliselt kõiki oma tasandeid arenema, krija jooga võimaldab seda kõige intelligentsemal ja täpsemal moel.” Lisaks on kriya hatha jooga profülaktiline. “Kui hakkad sellega tegelema siis pole enam mingeid tervisehädasid, viimati olin haige ülikoolis,” kinnitab Annika. “Seljavalud vabastab eos, kohe kui hakkad tegelema. Kui on mingid kaugele arenenud patoloogia vormid, võib neid ka muuta, aga siis on vajadus lisada muid mõjutusi. Et muutus oleks püsiv, tuleb õppima vabastama emotsioone. Ilma selleta pole harjutustel täielikku mõju. Eluenergia vaba vool kehas pole takistuste olemasolul võimalik. Emotsioonid aga ongi kehasse kinni jäädes takistused – vabanemine kurnatusest, jõupuudusest on esimene vabaduse aste. Teine vabaduse aste on kogeda peenenergiate potensiaalide vanemist, see aga on juba edasijõudnute jooga.” Tavaseisundist erinevate heaoluseisnudite kogemine tuleb aga Annika kinnitusel juba esimestes tundides. “On väga üksikud, kellele kriya hatha jooga üldse ei sobi,” teab Annika. “Kui mentaalset kiiksu ei ole, sobib see kõigile. Ma ei tea kiiremat ja holistilisemat kogu keha haaravamat tervendavat meetodit. Ta ei anna ainult aeroobsust, selle pärast võib lisada joogatundidele tantsutunnid.”
Annika Allikmäe /end. Nõmberg/
alates 1982 hatha jooga õpingud õp. Maaja Zelnini juures
alates 1998 õpingud Ingvar Villido juures
2004-2006 kriya jooga I-III astme pühitsused, Marshall Govindan Satchidananda
2005 kriya hatha jooga õpetajate kursus, Durga Ahlund
1993-1997 hatha jooga ja India klassikalise tantsu õpetaja stuudios Amrita
1998 -2004 hatha jooga ja flamenkoõpetaja stuudios La Ronda
2005st kriya hatha jooga, kontorijooga ja flamenkoõpetaja stuudios La Ronda
Annika õpilased räägivad:
Jooga on muutnud mu füüsist paindlikumaks ja meelt stabiilsemaks. Rakendan nii hästi kui oskan joogast saadud teadmisi igapäevases elus. Teadlikkus näitab seni tähele panemata elu huvitavamaid tahkusid ning aitab mõista ja lahendada keerukaks muutuma kippunud olukordasid. (Marit)
Aasta peale joogas käimist märkasin, et kui jäi nädalas korra tunnis käimata, siis andis füüsiline keha märku ebamugavustundest. Kõige ilmsem märguanne oli seljavalu. Iganädalane joogatrennis käimine on kujunenud mulle sama enesestmõistetavaks ja oodatud tegevuseks nagu hommikul tööle minemine. (Hanni)
Annika tund on sageli teravam peegel kui (tava)elu ise. Toob selguse nii vaimsetesse kui maistesse asjadesse. (Ain)
Annika on oma pühendumises ja sügavuses võrratu õpetaja. Oma tundides räägib ta palju ja see on mulle kui otsijale eriti väärtuslik. Annika seletused on mind aidanud jõuda väga oluliste taipamisteni, ilma milleta minu igapäevased tegemised ei oleks sellise kvaliteediga, nagu praegu. Need taipamised hõlmavad minu kui inimese terviklikku toimimist – füüsiline keha, energia, mõtted, iseenese tunnetamine. (Piret)
Kriya hatha joogaga tegelemisel avastasin juba esimese paari kuu jooksul muutusi olmetasandil. Kadusid täielikult valud õlgades, paranes unekvaliteet, kadus päevane väsimus. Toimus rahunemine, pilk muutus selgeks, olek enesekindlaks. Mida aeg edasi, seda rohkem õpime teadlikkust valdama ning seeläbi kogema ja tegema seda, mida sa ise valid. Jooga on õpetanud võimalust valida, mida kogeda, läbi elada, mõelda. Õpetatakse vabanema sundkogemustest. Lähedased inimesed on öelnud, et olen aastaga palju muutunud. Mäletan, kui mu sõber küsis, kas ma tööl ikka käin või miks ma nii puhanud alati välja näen. Kokkuvõtteks võin öelda, et avastan igas tunnis uusi nüansse ja teadmisi, mis aitavad elukvaliteeti märgatavalt tõsta. (Lauri)
Jooga on mul aidanud elada rahulikumalt, ilma punnitamata. Märkan mis mu kehas toimub, oskan lahti lasta liigsest. Olen õnnelik siin ja praegu! (Merle)
Olen kannatanud migreeni all kooliajast saati, umbes 30 aastat. Migreenihood kestsid 5 päevast 2 nädalani, vahe 1-2 nädalat ja jälle otsast peale. Valuga kaasnes väga piinav valgus- ja helitundlikkus. Terav valgus või järsk tugev heli võisid vallandada uue hoo ka päev-paar peale eelmise migreenihoo lõppu. Olen proovinud migreeni ravida, aga tulemusteta ja lõpuks leevendasid valu ainult valuvaigistid. Eelmise aasta oktoobris alustasin Kriya joogaga ja kevadeks oli migreen praktiliselt kadunud. Ma ei saa kindlalt väita, et paranemine oli joogast, aga see on ainus muutus minu elus selle aja jooksul. Mingit migreeniravi pole aastaid saanud. (Diana)
Aasta jooksul kasvasin nii füüsiliselt kui vaimselt. Olen küll saleda kehaehitusega, kuid oma varbad sain esimest korda kätte Annika tundides. Ka seljavalu oli aastaid mu kaaslane, kuid võttes igal päeval 15 minutit asanate tegemiseks, vabanesin ka sellest. Kuid kõige olulisem, mis ma nendesst tundidest kaasa sain, on igapäevane harjumus oma mõtlemist ja tähelepanu teadlikult juhtida. Kolmandaks oli kõigel sellel mõju minu teisele laspeootuse ajale. Oma esimese lapse sünnitasin noorelt ning nii rasedus, sünnitus, kui lapse esimesed aastad möödusid kui udu sees, juhitud erinevatest mõttemustritest ning äärmuslikest emotsioonidest. Teist last jäin ootama kui olin juba Annika tundides käinud peaaegu aasta. Tundides käimise jätsin küll mõne kuu pärast ära, kuna soovisin süüvida enese sisse. Alguses oli raske, kuna vanad mälestused ning emotsioonid tulid tagasi, kuid nüüd, kui oodata on veel neli nädalat, tunnen, et lapseootus on üks imelisemaid aegu ning olen eelolevaks sünnituseks valmistunud kõikidel tasanditel. Tegelen igapäevaselt joogaga, oman õiget hingamistehnikat ning mis kõige tähtsam, naudin igat hetke. (Laura)
Joogatund on mu töönädala kõrgpunkt. värskendab, möödunud tööpäevade väsimus kaob. Ülihea vaimse ja füüsilise toonuse tõstja, toob käesolevasse hetke. Üksteisega siin tunnis ei võrrelda, sest tegeled endaga ja tihti kinnisilmi. Ilma joogatundideta ei kujuta sügis/talv/kevad elu enam ettegi. (Maire)
