Haigusteta elu on loodusega kooskõlas

Taimedega on Eestis iidsetest aegadest tervist turgutatud. Kus on haigus, on alati ka rohi, teadsid meie esiemad. Taimetark Maret Makko ja õpetab, kuidas lihtsal viisil teada saada, mis taim just sinu häda vastu kõige kiiremat leevendust pakub.

Mida me ei näe, ei pruugi olla see, mida olemas ei ole. On asju, mida ei oska lihtsalt näha, sest keegi pole andnud sulle teada, kuidas vaadata. Ükskõik, kuidas sa ennast tunned, tea, et nii sinu elu, kui kõigi teiste elud on tegelikult ime, mida tuleb hoida. Kõik meie ümber on elus. Loodus on ennastteadvustav. Taimed mõistavad meid, ainult meie ei mõista neid kuulata ega kuule seepärast, mida nad tahavad meile öelda.

Koosneme kõik samadest elementidest ja allume samadele loodusjõududele. Inimene on looduse ringkäigu osa. Teda eristab muust elavast ainult mõistus, millega inimene ise on paraku hädas. Selle pärast, et kõik looduslik meis allub loodusseadustele, inimese mõistus tahaks aga ise luua talle sobilikke seadusi. Loodusseadused aga ei küsi, kas nende toime meeldib sinu mõistusele. Nad toimivad. Mida enam kooskõlas loodusseadustega toimid, seda valutum on sinu elu ja tervem su füüsiline keha. Õppides neid universaalseid seadusi tundma ja nende järgi elama, on meie elu kergem ja rõõmsam. Austades loodusjõude, kes teevad oma igapäevast tänuväärset tööd meie maailma stabiiluses nimel, loome oma ellu kooskõla.

Taimed on sõbrad

Me pole oma keha ise teinud. Oleme temasse ja tema abil maailma tulnud. Mida kauem ta meil “sõidukõlbulikuna” püsib, seda kauem siin maamunal toimetada saame. Kehamasinavärgi kulumine sõltub aga sellest, kui hoolivalt me temaga “sõidame”. Mida paremini tunned loodusseadusi, seda kauem on elujõuline su keha. Osa loodusest on ka taimetik. Taimi saavad inimesed kasutada toiduks, ravimina, ilu jaoks jne. Taimed on nagu head sõbrad, kes on alati olemas ja ootavad, kuni nende poole oma probleemiga pöördume. Kui oled hädas, saad taimelt abi küsida. Oluline on usaldada oma sõpru, kui endal teadmisi taimeravist piisavalt pole. Kuna oleme loodusest tulnud, teab loodus väga hästi, mida me vajame.

Kui hakkad end või kedagi teist taimedega ravitsema, tasub kõigepealt taimedega suhe luua. Ükski selgeltnägija ega arst oska öelda su kehale sobivat taime paremini kui su keha ja loodus omavahel suhtestudes. Sinu tarkus on sel juhul vaid seda kontakti lubada ja võimaldada. Taime õpetuse kohaselt võid teha temast teed, salvi, tintuuri või lihtsalt tema juures vaikselt istuda.

Alati ja kõigis suhetes on oluline ausus. Aus tuleb olla ennekõike enda suhtes. Näiteks tahad teha kõike teiste jaoks, kuid unustad enda ära – aga kellele on lõpuks vaja virilat ja haiget abistajat? Alusta ühest üsna ehmatavast julgustükist. Võta end täiesti alasti ja mine peegli ette. Kas oled oma keha eest piisavalt hoolitsenud, tema kõigi vajadustega arvestanud? Vaata hinnanguteta ja saad väga ausaid vastuseid. Samamoodi võiks iga päev vaadata enese sisse ja küsida, miks ma teen seda mida teen. Kas kardan millestki ilma jääda või tahan teistle meeldida? Saades ausad vastused, aitab see sul osad mittevajalikud tegevused, mis tegelikult sulle kasu ei too, oma elust lihtsalt välja jätta.

Me ei pea tegema kõike, mida teised soovitavad, käsivad või isegi nõuavad. Võime ennast tundes ise valida. See pole kindlasti isekus vaid tegelik aususel põhinev austus enese vastu. Kui oleme ise terved, saame teistele olla tõeliseks toeks ja abiks.

Haigus pole karistus

Loodus ei survesta meid kunagi enese pealesurumisega. Loodus ei valeta meiele kunagi. Ta ei ole vaenulik, vaid alati elujaatav, ravides, toetades ja toites meid nagu suur Ema. Kui oleme vägivaldsed enda või teiste suhtes, sundides end tegema mingeid asju välistel põhjustel, siis tundub ka maailm meiei jaoks vägivaldsena. Tegelikult annab loodus meile vaid märku, et me pole õigel teel.

Haigus pole karistus vaid märguanne, et me peaks midagi muutma. Kas siis toitumist, päevarezhiimi või hoopis suhteid ja suhtumisi. Alati oleme ise midagi teinud oma tegelikest vajadustest mööda, mitte loodusega kooskõlas. Just disharmoonia meis ongi haiguste põhjus. Sellest väljumiseks tuleb lõpetada kõik vägivaldsed tegevused, mida me isegi ei tea, miks teeme. Võime küll tunda, et ei taha, aga ikka sunnime, sest maailm nagu suruks meile seda peale. Ei suru maailm, me ise oma mõtetega surume. Organism jääb haigeks, kuna ei pea meist endist lähtuvale survele vastu. Kui ikka jätkame enese sundimist, haigus süveneb. Lõpuks keha lakkab töötamast, sest me muutume liiga disharmooniliseks iseenda ja maailma suhtes. Me enamasti lihtsalt ei märka seda sundi, lihtsalt allume sellele. Mitte keegi ei saa sind kunagi sundida peale su enda.

Nõiaringist väljumiseks tuleb lõpetada kõik enda suhtes vägivaldsed tegevused. Haigus on ju vaid looduse hüüe: “Halloo, kallis inimene, vaata oma tegevused üle!” Isegi tavameditsiin on jõudnud järeldusele, et kõik haigused on psühhosomaatilised. Kui oskame elada enda ja maailmaga harmoonias, pole haigusi olemas. Seepärast tasubki rahulikult istuda, vaigistada tormitsevad mõted ja küsida iseeneselt MIKS? Teistelt küsides saad teada vaid nende elukogemusest lähtuva arvamuse. Sinu enda vastused on kõik sinus ja sinu jaoks kõgie õigemad. Kellena end tunned, sellena ka oled – ilus, inetu, parem, halvem. Olles loodusega kooskõlas, on tegelikult kõik inimesed võrdsed oma väärtuslikkuselt. Looduses on kõigil oma ülesanded, ükski pole teisest parem ega tähtsam. Sitikas ja päike on mõlemad olulised ja vajalikud oma rollides. Sellekohaselt tuleks ka enda vaatenurgad ja elu eesmärgid seada.

Miski loomulik pole ülearune

Taimedega suhtlemine pole tegelikult midagi muud, kui taimede keskele, loodusesse minek ja enese usaldamine looduse hoolde. Istu vaikselt, ära mõtle, tunneta ennast ja loodust enda ümber. Looduses pole kunagi miski ülearune. Disbalansi tekitame kas oma kehasse midagi ülearust kogudes või mõnd loomulikku osa ülearuseks arvates. Siit algavad haigused. Looduses on aga sedasama disbalanssi vähendavad energiad erinevate taimede näol. Seega keskendu oma probleemile ja jää lihtsalt ootele. Vaata, milline taim su silme ette ilmub. Kui ei ilmu, tõuse ja mine jaluta ümberkaudsete taimede keskel ning ole maksimaalselt avatud ja hetkes. Siis võid tajuda, et mõni taim justkui eristuks ülejäänud looduse hulgast, tõuseks kuidagi eriti teravana “pilti”. Jää tema juurde seisma või istu ning küsi, mida taim soovitaks sul endaga teha. Võid saada vastuse kas pildi, mõistmise või lausena. Sageli võib see vastus või taim olla isegi veidi üllatav, ent kui usaldad ennast ja loodust, osutub see just sinu jaoks alati parimaks lahenduseks.

Kui oled taimelt vastuse saanud, juba endale vastavalt vajadusele ka taime korjanud – seda tehes jälgi alati, et taim jääks sinu ja päikese vahele, ehk vari ei langeks taimele – täna. Vanad eestlased jagasid taimele tänumeeles oma kehavedelikke põhimõttel “minu mahlad sinule, sinu mahlad minule”. Kohas, kus seda teha ei saa, piisab ka taime juurtele sülitamisest või mõne lauluviisi ümisemisest. Igatahes oled saamise eest ka midagi vastu andnud, seega oled taastanud tasakaalu. Kõige suurem abi on alati sinu lähikonnas kasvavatest taimedest. Seega jälgi, kas mõni taim just sel aastal su aias eriti lopsakas on ja küsi, kas, mille puhul ja kellele ta on tulnud abi osutama. Looduses pole miski kunagi juhuslik, kui suudame märgata ja seoseid meie ja maaima vahel taibata.