Nii kultuur kui religion pärinevad samast juurest – õpetusest, mis pidi aitama inimesel transformeerida oma energiat. Muuta endas toimuvat sellisel viisil, et elujärg paraneks. Anda mõistmisi, lootust, tarkust, sügavust.
Hetkel on nii religioon kui kultuur muutunud massimanipulatsiooni vahendiks, tegelikku transformatsiooni ei tekita kumbki. Kui mingi kild iidsest õpetusest kerkib, liidab selle kiiresti mingi esoteeriline süsteem, mis olemuslikult ikka ei transformeeri, põhjustab vaid pealiskaudseid, sageli ka inimest realsusest veel kaugemale kandvaid tagajärgi ehk muutub suurema hulga inimeste jaoks ebahuvitavaks, sest ei vii “eduka ja küllusliku” elu juurde. Inimene pannakse keerlema mõttetus tähenduse kaotanud maailmas, talle ei anta teada, kust leida tegelikku väge. Veelgi vähem seda, et see vägi on tal tegelikult olemas, tuleb ainult selleni iseendas jõuda.
Teadmiste levik on takistatud “kooliteaduse”, meedia ja meelelahutuse abil. Äärmusliku emotsionaalse stressi ja trauma seisundis inimesed on kõige paremini mõjutatavad. Suuremaid hulki saab kiiremini allutada äärmise rusutuse ajal (sõjad/nälg/haigused).
Selle pärast näidatake lastele õudusfilme, mis alateadvusse salvestavad teatavad kohad ja tegevused ohtlikena. Kõik tegelikud teadmised on koondatud, killustatud ja seejärel äraspidiselt kokku pandud. Kui omaks ei võta, saad tõrjutud, hukka mõistetud.
Üksindust taluvad vähesed, üksildus on enesega kahekesi jäämise kartus. Tegelik üks-i-olemine ehk iseendaga tasakaalus olemine, koht, kus algab iseenesemõistmine ja maailmaga kooskõla on muudetud hirmutavaks. Moodne kultuur rikub inimese meeled, ämastab enesetaju, tekitades ärevust, depressiooni, paigast ära olekut.
Maal, metsikus looduses elavad kas väga vaesed või väga rikkad, nö tavalisel inimesel pole harmoonilisse looduskeskkonad asja.
Loodusrahvstel pole loodust, selle pärast pole neil ka kultuuri. Nende maailm on tervik. Lugu metsikute rahvaste looduse “hingestatusest” on mentaalsusse vajunud inimeste katse mõista neid, kes ikka veel kogevad maailma viisainulise tervikuna. Tervikuna, kus taimed ja puud kannavad samasuguseid vitaalsusi kui nemad – sellel põhineb kogu iidne taimetarkus, loodusravi kõik praktikad. Võttes kontakti õige taime vitaalsuse – elususe energiaga – on see teim suuteline sinus puuduolevat energiat taastama ja sellega sinus harmooniat ehk teise sõnaga tervist, terviklikkust looma. Eesti keeles on tervis ja tervik sama tüve sõnad, see näitab et oleme väga iidne keel ja kultuur. Rahvaravi pärimus on meil alles loomulikult, pole peret, kes ei teaks mis teed tuleb külmetuse korral juua. Seepärast pole me ka väga altid teaduslikule ravimiusule alluma.
Loodusrahvad kogevad maailma tervikuna ja suudavad iga selle asukat kõnetada endataolise terviku osana. Suhtestudes tervikusse respektiga, mitte end sellest ülemaks või eraldisvaks liigitades. Alles “kultuurinimene” eristas end ümbritsevast, kolis mentaaluse, pidades oma mõtlemisvõime strukturieeritust ja süstematiseeritud keelt millekski kõrgemaks ja teda “loomast eristavaks”. Eristamine aga eraldab. Üksoleks katkes.
Paradiisist heideti meid välja, sest õppisime “eristama head ja kurja”. Ehk siis eralduma tevikust mentaalsete konstruktsioonide abil. Just nende kostruktsioonidega me ka tänaseni end eraldame, püüdes konstruktsioone luua tervikut osadeks lammutades ja siis oma mentaalsusele hoomataval moel uuesti kokku siduda. Otsides seeläbi kunagist terviklikku koosolemise kogemust, tunnet, mis tegid meist universumi osad, jumala lapsgid.
(Katke “Iidsete triloogia” II osa “Lemuuria Laegas” tööpõhjast)
