Vähem kui 10 aastat tagasi peeti maailma vanimaks leitud inimasulaks 9000 aastast Catalhoyuk’it Türgis. Tänaseks on selgunud, et maailma vanim tempel ja sellega kaasnevad rajaised on hoopis Göbeki Teple, mis asub samuti Türgis, Nende kahe mõistatusliku paiga vahele jääb ca 700 kilomeetrit ja hulk väga põnevaid esiajaloolisi mõistatusi.
Pöörates Konya-Kapadookia teelt kõrvale ja sõites Anatoolia viljaka kiltmaa siiani kasutatavate ilmselt maailmas kõige pikemat aega ühtejutti inimesi toitnud maade vahel mõnikümmend kilomeetrit, leaid end üllatudes keset küla, kus siiamaani osad majad on põletatud savitellistest ja mille umber on iidse planeeringuga veeknanlitest ümbritsetud põllulapid. Kuni Göbekli Tepe avastamiseni maailma vanimaks inimasulaks peetud Catalhoyuk asub “küla taga” ja on täiesti vaba sissepääsuga. Ilmselgelt tänu UNESCO kaitse alla olemisele, istuvad pingil suitsetades 3-4 valvurit. Nemad siis võtavad huvilised sappa, kui külastajaid saab üle viie ning viivad ilma mingit selgitust andmata, sest rägivad vaid türgi keelt, läbi kogu arheoloogilise ala. Riikliku hoole märgina on väljakaevatud asulapaikadele ehitatud varikatused peale, sest iidsed majad on ju mudatellistst ja kuigi ei saja siin ilmselt peaaegu kunagi, on 9000 aasta vanuseks dateeritud asulajäänused siiski väga haprad.
Siin elasid inimesed, kes püüdsid katuselt avanevate “pseudokoobastega” matkida vaevalt sajakonna kilomeetri kaugusel asuva Kaoadookia koobaslinade elutingimusi. Ajalugu võib liikuda mööda spiraali, mitte lineaarselt “suureneva tehnilise arengu” suunas, see on teooria, mida kaasaegne arheoloogia kuidagi omaks võtta ei suuda. Kuid Türgis saab fakte nähes ja esemeid oma käega katsudes selgeks – maailma ajalugu on märgatavalt vanem, kui seni kirjutatud.
Obsidianikuningad
Enne Kapadookia turismimagnetite vahele sisenemist keerame taas teelt pisut kõrval asuvasse Asikli Hoyöki asulasse, mis on leitud viimasel kümnendil, ja on 10 000 aastat vana ehk veel vanem kui päev varem nähtud Catalhayek. See on vaid kaameli päevateekonna kaugusel Kapadokia allmaalinnadest ja asub ka Hassan Mountini nime kandva kustunud vulkaani jalamil. Kuna koht on veel vähetuntud, siis pole seal isegi ametlikku turistidele piiritletud arheoloogilist ala, seda – varikatuseid ja piirdeid – alles ehitatakse. Ilusti valvurionult luba küsides võisime seal vabalt ringi jalutada, sest väljakaevamisi tegevad arheoloogid olid juba ära läinud. Kuigi kaevamised 
olid pooleli, oli näha rohkem, kui Catalhayekis. Siit on leitud palju obsidiaani ja ilmselgelt on see koht nii suureks ja võimsaka arenenud just tänu vulkaani lähedusele, kust elanikud toona imeväelise materiali kulsuses olnud obsidiani hankisid (materiali imeväelisuse peegeldus on isegi praegu ülipopulaarses Troonide Mängu sarjas, kus seda nimetatakse loheklaasiks ja sellega saab tappa neid olendeid, keda raud ei tapa). Ilmselgelt tulid teised hõimud neilt obsidiani ostma ja see tegi kohalikest võimsad ja teadjad. Siit asulast on leitud ka ajukirurgia jälgedega ca 25 aastase naise kolp, mis näitab, et tegu oli tõesti arenenud inimestega. Väidetavalt on siit leitud ka vastöötlemise esimesi jälgi, aga kuna metalle polnd lähikonnas leida, siis tehti kohalikud tööriistad obsidiaanist.
Lähedasi ja eriti lapsi maeti oma eluhoonete põranda alla looteasendis ja kinniseotuna. Selgelt on tegu mingi kultusega, üheks versiooniks just laste puhul on, et “siis on nad ikka kodus”. Majade asupaikadel jäid silma basaldist alused millegi jaoks, mis heledamatest hoonepõhjadest eristusid. Basalti pidi kaugemalt tooma, seega oli tegu millegi eluliselt olulisega. Just nende basalditükkide vahelt leidsin väljaturritava obsidiaanikillu, lõkkeasemeks oli see piklik ase nagu suur, pigem nagu kellegi lamamisase… jälle midagi mille üle arheoloogid saavad pead murda.
Linnad maa all, hauad mäetippudel
Ihlara orus sõitsime mööda nn “kõrvadega mäest”, mille tipul oli kaks pisikest koonust, värvilt punakamad, kui muu maastiku kollakaspruun. Taolised püramiidjad koonused olid inimtekkelised matmiskohad, moundid. Tore sealjures on fakt, et elavad inimesed pugesid maa-alustesse koobastesse või ehitasid hilisemates asulapiaikades nn kunstlikke koopaid, kuid oma surnuid tassisid nad kõrgustesse, mäetipppudele, kust ilmselgelt lähem jumalate juurde päseda.
Kahes kuulsaimas maaaluses linnas, Derinkuyus ja Kaymaklis käies tekib jälle rohkem küsimusi, kui kohalikud allikad vastuseid suudavad anda. Nende linnadega on midagi, mis mind tsivilisatsiooni (taas?)alguse üle mõtlema paneb. Sest kindlasti on seal väga kitsaid ja madalaid tunneleid, ms on täksitud pehmemasse vulkaanilisse kivimisse obsidiaanist tööriistadega tuhandete aastate jooksul. Kuid mingi baasstruktuur, mis sisaldab 22 meetri pikkusi täiuslikult nelinurkseid “ventilatsioonishahte” ja ümarate hiidkividega korruste vahelisi vaheuksi, mida sai liigutada nii, et ühelt korruselt teisele enam ei pääsenud, tuleks nagu vaadelda eraldi, eri tasemel olevate tehnoloogiatena. Kui eeldame, et enamus muistseid tsivilisatsioone ngu inkad ja maiad rajasid oma pühakojad vaid kohendades väiksemate ja kehvemini tahutd kividega iidseid ülitäp
seid megaliitrajatisi, siis ilmselgelt võisid 10 000 vee-uputuse järgse aastaga neis allmaavarjupaikades ulualust saanud hõimud siin täksida oma elamisi laiemaks ja kohandada neid oma vajadustele, lisades pisikesi kitsaid käike jms. Aga üksnes Derinkuyul on 52 täisnurkset ja perfektselt siledaseinalist tuulutusšahti. Lisaks nn kommunikatsioonishahtid, mille otstarve arvati olevat korruste vahel teadete edastamine. Kui vaadata Asikli Hoyöki redelite kaudu katustelt väljumisi, võisid need olla ka ühenduskäigud “tubade” vahel. Ühesõnaga mõistatusi siin jätkub. Ja väga keerukas on aru saada, kas liigud ajaloos edasi või tagasi, sest nagu me kõik teame, kivi ei reeda oma töötlemise vanust.
Üks eriti kummaline kivi Derinkuyu allmaalinnas pani lõi omakorda seose temast 600 kilomeetri ja praeguse arheoloogia arvates 8000 aastat vanema Göbeki Teplega. See oli suur must, ilmselt raudmeteoriitset päritolu kivilahmakas, mida katsid ümarad augud, veidi sügavamad kui meie kodumaiste ohvrikivide lohud. Selgitust, miks seda suurt kivi kesk allmaalinna hoiti jam is tähendus lohkudel oli, pole praeguseks leitud.
Kehata peade mägi
Mount Nemrut at sunset olin kirjutanud oma reisiplaani, teadmata, miks kohalik rahvas voorib mäele tänaseni päikseloojangul. Ilmselgelt mitte niivõrd 62e.m.a. sinna maetud Kommagene Antiochus I Theos haua, kui traditsioonilise palveränu- ehk pühapaiga tõttu, kuhu enese sängitamisega kuningas oma erilist äravalitust demonstreeris. Nagu Sri Lankal Adama mägi või Siinail Moosese mägi, kuhu ronitaks just päikesetõusu ehk elu taasalguse hetkeks. Ilmselgelt on ka Nemrut Dağı mägi seotud iidseima päikesekultusega. Higlaslikud kivifiguurid mäe mõlemal elutähtsal küljel – lääne ja ida ehk päiksetõusu ja loojanguosas meenutavad ehitusstiililt Egiptuse Memnoni kolossi, kuid neid on mitu. Kujude selgadele oli raiutud kuninga ja tema jaoks oluliste jumaluste lood. Eriti huvitavaks teeb kujud asjao
lu, et nad ühendavad kolme eri kultuuri – Kreeka, Armeenia ja Iraani, nii näiteks on kujutatud Zeus– Oromasdes (tuletis Iraani peajumala Ahura Mazda nimest). Seega on tegu väga iidse paigaga, mida peavad tõesti pühaks kõik siinkandis kanda kinnitanud kultuurid ja religioonid.
Ida, päikese sündimise külje ees oli püramiidikujuline suur platvorm, kus ilmselt põletati ohvrilooomi päiksetõusul päiksele jõu andmiseks.
Kui mäe lääneküljele jõudsime, oli see juba paksult kohalikku rahvast täis, keda ei huvitanud niivõrd kujud, kui päikseloojang. Ilmselt on vana uskumus mäe olulisusest veidi mugandunud kohalike araabia hõimude hulgas. Mingid tudengid hakkasid laulma rahvalaulu, mis jutustas kuningas Nimrodist ja lihtsast tüdrukust, keelatud ja kurva lõpuga armastusest. Märkide tähendused muutvad ajas, kuid kuhugi nende varju jäävad alati peitu sügavad seosed, mille väljakaevamine on ilmselgelt põnevam, kui kümnetuhande aasta vanuste luutükkide korjamine mõnelt “primitiivsete” ürginimeste prügimäelt.
Maailma iidseim mõistatus
Kuna selle paiga avastaja ja seniste arheoloogiliste kaevamiste juht Klaus Schmidt suri kaks nädalat enne meie kohalejõudmist, on kaevamistööd Göbekli Tepes peatatud ja ka nö kaitseehitise rajamine edasi lükatud. Hetkel on inimkonna teadaoleva vanima templi kohale ehitatud puidust sara, mille all on ametlikult tsivilisatsiooni vanimaks kultuurirajatiseks tunnistatud püstkivid nii halvasti nähtavad, et peaaegu pole võimalik eristada neile peale graveeritud mõistatuslikke bareljeefe. Kui pole just ajaloo alast ettevalmistust, näeb mailmaajaloo unikaalseim leiukoht koht välja nagu kuuri alla paigutatud hallide paneelide ladu. Tegelikult muidugi pole võimalik mööda vaadata faktist, et hoolimata 8000 aastasele liiva all olemisele (või ehk just tänu sellele) on kivitahukate servad endiselt teravad nagu oleks nad just laserlõikuri alt tulnud ja jutt osidiaannugadest, mis kõva mäekivimit lõikasid (tegu pole ju liivakivi vaid tufi mingi kõvema vormiga), kõlab ikka üsna ebaloogiliselt. Keskmistel kõrgeimatel sammastel, mida Klaus Shmidt nimetab sealtsamast paiga ainsa valvuri klapplaualt ostetud DVDl inimkujulisteks, on täpselt samasuguselt väja tahutud sõrmed nagu Lihavõttesaare vanimatel moai kujudel.
Väidetavalt on künkal koos veel väljakaevamatutega kokku ca 20 sellist erineva kujuga kiviringi, kus keskel 2 kõrgemat ja ümber hulk madalamaid püstkive koos ristkividega ja nende ümber siis tahumata kiviklibust tehtud “tempelrajatised”. Selgelt on näha kahe erineva arenguastmega tisvilisatsiooni tööd – imetäpselt lõigatud ja graveeringutega hiidtahukad ja nedne vahele kuhjatud tavalistest tahumata kividest müürijupid. Hiiglaslike püstkivide ülemised osad, mida muiste oli näha vaid taevast, on kaetud samasuguste ümarate aukudega, nagu Kapadookia allmaalinnas asunud must hiidmeteoriit. Mida selle kõigega, eriti nendel kividel kujutatud figuuride ja kivide asetuse ning täpse töötlusega öelda taheti, jääb taas mõistatuseks. Selge on see, et mingid ürgkütid või karjakasvatajad, isegi esimesed kohalikel viljakatel tasandikel vilajakasvatajad ei hakanud nägema tohutut vaeva nii ülitäpsete kvimonoliitide väljalõikamise ja neile bareljeeftehnikas, mis ju oluliselt keerukam kui sisseuuristamine, kummaliste looma ja linukujude tahumiseks. Tuleb vaid tänada neid inimesi, kel mingil vaid neile teada oleval põhjusel tuli pähe ajada templikompleks 8000 e.m.a. liiva täis. Nii et siit on leitud vaid 12 000 e.m.a. -8000 e.m.a. pärinevaid selgelt dateeritavaid esemeid. Pole võimalik nagu näiteks pidevalt avatud olnud Stonehenges või Egiptuse püramiidides dateerida objekti vanust selle juures ehk vaid peatunud ja lõke teinud või iidse koha, mis selgelt talle jumalate kätetööna paistis, oma kultusepaigaks võtnud hilisema hõimu lõkkeasemete või muude elumärkide alusel.
Kindluslinn ajaloo ristteel
Sankiurfast, mille osad väidavad olevat Piibli kaldealaste Uri, sõitsime ca 60 km eemal asuvasse Harranisse. See on taaskord ületuristiseerimata, olime ilmselgelt sel õhtul aisnad valged seal araabiapärases linnakeses. Lina keskel on iidne mound, mida praegu kaevatakse ja kus on taaskord 8000 aastase inimasustuse jäljed. See pragugi nähtavate võimsate müüridega linn asus karavaniteede ja hõimupiiride ristumiskohas ja oli neutraalpaigaks kus kohtuti ja tehti kaupa. Seda on enda omaks pidanud pea kõik siin kandis asunud suurriidgid alates Mesopotaamiast kuni roomlasteni ja neile järgnenud kaliifide, ristisõdijate ja siis türgi hõimudeni. Hiiglaslik kindlus ja kunagise terve piirkonna suurima moshee varemed on hetkel täiesti korrastamata ja lagunevad, ainult aukudega aed ei pea kinni kohalikke lapsi, kes arheoloogimälestistel ringi turnivad ja kohalikke, kes seal loomi karjatavad.
Kohapeal on näha ca 150 aasta vanused kohalike kurdi hõimude koonuskatustega majad. Ühes neit saab ilma piletita käia ja vaadata kuidas omal ajal sealsetes külades elati, mis ruumid ja tarbeesemed olid. Tasuks võib kõrval välikohvikus kaamelite mögisemise, eemalt sõjakärana mürtsuva araabia pulma muusika ja kindlusemüüri alt lombist kostva konnalaulu saatel külma granaatõunamahla juua.
Mosese seiklused Türgis
Harrani läbinud, leiame navigatsioonisüsteemi abiga enda arvates parima tee kõige tõenäosemasse Sogmatari asukohta. Kui senimaani olid Türgi teed mulle vaid rõõmsaid üllatusi pakkunud oma kvaliteedi, laiuse ja sõidetavusega, siis see tee oli katsumus. Aga põnev katsumus. Sest auke oli rohkem kui tervet teed, ja vahepeal asendus seegi auguline hoopis uue ehitatava tee kõrbetolmuse tammiga. Peale pikka logistamist, kui tekkis tunne, et ega me vist seda kohta ei leiagi, jõudsime külakesse, mille keskel ilutses arheoloogilist mälestit tähistav metallist vana kuid loetav infotahvel. Otsisime tegelikult sabiinlaste aegseid planeetidele pühendatud templite varemeid. Ent riigi arheoloogiamälestiste ameti poolt pandud tahvel väitis midagi hoopis põnevamat. Väidetavalt just sellel, kogu mäekülge täitvatest iidsetest, uuematest ja vahepealsetest varemetest koosneval kõrbekünkal oli Mooses saanud oma õpetajalt Suaybilt oma kuulsa saua ja olnud siin karjaseks. Moosese Piiblis kirjas olev legend ülteb jah, et peale egiptuse töödejuhataja tapmist oli ta pikalt pagenduses. Isegi toonaste liikumiskiirustega võis ta neisse kantidesse jõuda küll, loomulikult pidi selleks pikaks matkaks mingi eriline põhjus olema, miks just siia. Õpetajat Moosesest rääkivad legendid ei maini. See annaks tema loole aga hoopis teise konteksti. Ja ka sellele kandile, kus siis ilmselt elasid vägevad 
teadjamehed. Sabiinia astronoomiliste templitega lähikonnas pidi see siis ka kohe kindlasti seotud olema.
Kohalikud lapsed tulid meid uudishimulikult saatma. Nad polnd pealetükkivad nagu Harranis, kus nad ilmselt süüria põgenike järeltulijad olid ja otsesõnu raha lunisid. Üks ettevõtlikum poisike oskas mõne sõna inglise keelt ja kui nägi, et me uurime maa- alla viivate kunagiste elukoobasruumide sisspääse, mis tundusid üsnagi iidsed, asus näitama kohti, kus kohalike põngerjate arvates miski huvitav oli. Nägime kaht maa-alust templit, mis olid maha jäetud, kuid millest ühe seinu katsid vanas araabia krjas tekstid ja seina oli õõnestatud Meka suunda viitav nišš. Mida kõrgemale asula keskmeks oleva künka otsa, kust paistsid paar vana ilmselt roomaaegset kividest võlvkaart, seda põnevamaks läksid koopad, kuhu lapsed, keda kogunes üha juurde, meid viisid.
Käisime siinse legendi kohases Moosese koopas, kuhu on praegugi laotatud vaibad ja kuhu sisenedes isegi pisikesed külakratid kogu oma väega sisenedes sandaalid jalast võtsid. Mis tähendab, et kohalikele on koht siiani püha. Seinanišši paigutatud paarist koraanist sain aru, et siin käiakse mingit teenistust läbi viimas tänaseni.
Moosese koopa kõrval või pigem selle all olev koobas aga üllatas kõige enam. Selle seintelt leidsime väga iidsetena paistvad kaljujoonised, mis kujutasid ilmselgelt kaameleid, kel sadulad seljas (karavanitee?) ja kitsi. Joonised nägid tõesit iidsed välja ning loomulikult ei olnud nende endi järgi võimalik öelda, millal nad sinna seina süvendatud olid. Sõitsime edasi vana munsuskaitseviidaga näidatud Sogmatari suunas.
Astronoomia maapinnal
Kohale jõudes tundus algul, et keset üsna samasugust läbisegi vanade ja uuemate kaljuseina servale rajatud ehitiste keskele, ilmselgelt mtte looduslikule mäekünkale – iidsed moundid on siinkandis maastiku tavaline osa – on olnud rajatud mingi lagunev kindlusetorn. Aga kui sellele 40kraadises leitsakus ronima hakkasime, sai selgeks, et see ongi üks neist templitest, mida me olime otsima tulnud. Mäe tipus oli näha mingeid ohvrikive meenutavaid kive. tempel oli loomulikult väga lagunenud, kuid just see oli templikompleksi kese, Kuutempel. Kohe selle kõrval, savitellistest külamajade vahel peitus koobas, kus kõrgusid 7 bareljeefi, mis küll päris kulunud välja nägid. Inimfiguuride vahel oli hetiidikeelne kiri, mis väitis et need on püstitatud piirkonna valitsejale ja tema sugulastele, ent seal koopas oli veel vanema väljanägemisega seinakirju, millest üks meenutas kindlalt Egiptuse hieoroglüüfe. Prantslane, kes selel koopa kunagi leidnud oli, pidas seda kohalike juhtide matmispaiga
ks, kuid mingil põhjusel on kõigi ümberkaudsete templite uksed suunatud selelle pisikesele koopale. Seitse oli muistsete tarkade püha arv, niipalju arvati olevat planeete ja ka inimelu kujundavaid jumalikke vägesid.
Suured templid või see, mis neist järel oli, paiknesid eemalasuvatel küngastel. Kõige lähemal oli kõige paremini säilinu, oli inimesekõrgune täiuslikult ümmargune kiviplokkidest rajatis, mille ees nagu muistsetes hindu templteski kaljusse raiutud bassein, ringrajatise all aga kahest rumist koosnev pühakoda. Templi ümar kuju ja paiknemine mäekünkal võis kõnelda ka observatooriumina kasutamisest. Sest nagu meie kohalik teejuht Beyza käigu pealt internetist kätte saadud imevähestest materialidest luges, oli ka teadlasi imestama pannud, kust teadsid need inimesed päikesesüsteemi ülesehitust nii täpselt, isegi vahemaad küngaste vahel on arvestatud õieti planeetide reaalsete vahedega. Vähemalt 1000 aastat enne meie aega.
Pea kohe peale Sogmatari algas ilus mägedevaheline asfaltee. Aga ma olen väga rahul, et me tulime Harrani kaudu ja ekslesime sel aukliku teel, sest kui me oleks tulnd mööda ilusat asfalti, oleks ka meie peale astronoomiatemplite vaatlemist ja kohalike poolt Moosese kaevuks kutsutud suure kivikaevu uurimist – selge side naaberasulaga, kuna seal võlukunsti õppinud Mooses olevat oma sauaga selle kaevu maasse löönud – tagasi pööranud. Sattumata veelgi huvitavamasse Suaybi asulasse.
Fakt on see, et ajalugu ei alanud nii, nagu me koolis õppisime ning just nendelt iidsetelt aladelt võib tänu säilinud tunnismärkidele saada alguse inimkonna tegeliku, märgatavalt vanema ajaloo spiraalse kulgemise lahtimõtestamine.
