Mõned kuud tagasi avastati mul kasvaja. Toimus see üsna järsus vormis. Kuna arstijärjekorrad on meil nagu on, sain numbri nö esimese ettejuhtuva arsti juurde. Minu senine arst, keda usaldasin, oli paraku Soome läinud. Läksin enda teada lihtsalt kontrolliks, kuna kehas olid tekkinud mingid valulised ilmingud. Arst, olles mind vaid veerandtunni jooksul põgusalt üle vaadanud, haaras laualt telefoni ja pani kinni operatsiooniaja. Ilma rohkemate selgitusteta kui see, et tegu on ainsa võimalusega. Kolm kuud. Muud varianti pole.
Loomulikult selline teadasaamine ehmatab pisut. Aga mis sul üle jääb – ainult usaldada. Eeldades, et arst on seda ala õppinud ja soovitab sulle just sinust lähtuvalt parimat võimalikku lahendust. Muidugi ei oska inimene, kes sellise faktijada ette pannakse – see, mis teie sees, kasvab väga kiiresti, kolm kuud ja lõikus – ise midagi ette võtta. Ega ei soovitata ka. Vaata ise, mis endas selle teadmisega teed. Ultraheliaparaadi alla saadeti mind vaid korra. Koeproovid võeti päevakirurgia vormis ehk ühepäevase kerge lõikuse ajal. Nojah, näib healoomuline, seega olge rahulik kuu aja pärast on lõikus.
Õnneks ma pisut teadsin. Holistilisest meditsiinist, bioenergeetikast, krija joogast ning sellest, et haigused on tegelikult vaid märgid organismis häiritud energiatest. Neid ei saa väja muul moel kui nende põhjusi leides ja endas lahendades. Nii ma tegin. Uurisin mulle jäänud kolm kuud intensiivselt oma kehasse ladestunud lapsepõlvehirme ja sain enda kohta hämmastavalt palju uut ning edasiviivat teada. Lausa nii palju, et suutsin oma kahjustatud keharakkudest lähtuva info abil teist korda läbi kirjutada oma sel kuul ilmuva raamatu “Suhtesõlmed” käsikirja. No kindlasti mitte nii efektiivselt nagu Brandon Bays, kel samuti vähk avastati ja kes ise endast sellest terveks ravis. Just teadlikult probleemi põhjustega tegeledes. Ning pärast sellest paljusid aidanud raamatu kirjutas. Mul ei antud “Brandon Baysi teha”. Sest mul oli operatsiooniaeg määratud. Kolm kuud tiksus väga kiirelt täis.
Arst lõikab leiva lauale
Opertsioonipäeval läksin haiglasse täiesti rahulikuna. Ma teadsin, et olin teinud kõik endast oleneva. Võtnud vastutuse minus ja minuga toimuva eest. Põhjused, mis minus rakud peadpööritava kiirusega arenema olid pannud, olin endast välja puhastanud. Ma teadsin, et kui nüüd haiguskolle eemaldada, ei arene see probleem enam edasi, sest tal pole enam teda toitnud põhjust. Tegelikult mind siiralt huvitas, kui palju on minu töö iseendaga haiget oranit mõjutanud ja ootasin põnevusega opieelset uuringut. Aga mis uuring? Haiglas sain teada, et mul on haruldane ressurss – haigekassa poolt makstud opraatsiooniaeg ning ega siis enam muud teha kui ainult lõigatakse. Lõikajaks arst, keda nägin esimest korda pool tundi enne lõikust ja teist korda kaks päeva peale lõikust pooleks tunniks ja ilmselt ei kohta ma teda enam kunagi. Ehk siis inimene, keda huvitas minu puhul ainutl talle “graafikusse pandud tegevuse teostamine”, mitte minu kui inimese tegelik tervenemine või edasine areng.
Kohe peale kanüüli käestvõtmist ja esimesi omal jalal, mis sest et tervet kõhtu lõhki lõiganud haava valust köökus tehtud samme, lubati mind kolm päeva peale lõikust koju, sest voodid palatis on loetud ja järgmised plaanilised lõikused ootasid. Esimest korda tahtis mind lõikusele saatnud arst näha mind alles kuu peale operasiooni. Kliinikus meenutas lugu jõhkravõitu anekdooti, kus neegripealik kutsub suguharu kokku ja ütleb – mul on teile hea uudis ja halb uudis. Temal oli halvaks uudiseks, et suguharul poel enam midagi süüa peale lõvi sita aga heaks, et lõvi sitta on neil külluses. Minul oli heaks uudiseks, et kõik minust eemaldatud hage organi kudede proovid olid näidanud healoomulisust ehk seda, mida ma teadsin juba haiglasse minnes – see haigus on minust lõplikult väljas ega arene edasi. Halb uudis oli aga peenes kirjas haigusloos ning tuli välja kogemata muu jutu käigus. Sain teada, et minust on välja lõigatud lisaks haigele organile ka selle kõrval asunud täiesti terve organ. Lihtsalt, kuna mind opereerinud võhivõõras arst arvas nii heaks. “Teate, seal on viimasel aastatel nii paljudel inimestel kasvajaid avastatud. See on lausa trend, seega me parem võtsime selle ka välja,” ütles mind minu opereerimise vajaduses veennud arst mulle. Ma tardusin. Arst vatas imestunult mulle otsa ja küsis: “Miks see teid nii kurvaks teeb, ega teie keha talitluses sellest suurt midagi ju ei muutu.” Ma ei uskunud oma kõrvu. Minu keha, milles iga organ omab paljusid üksteisega seotud funktsioone, on ju tervik! Kuidas sai elukutseline meedik seda võtta kui mingit mittetarvilike varuosade ladu, kust võib rahulikult igaks juhuks asju ära korjata?
Mõistatus lahenes kui läksin oma šokki jagama hea tuttava kliinikujuhatajaga. “Sa ju tead, millised on meie arstide põhipalgad,” ütles too tark ja arusaadavatel põhjustel enne tugevalt anonüümsust palunud meedik, kes kahjuks ei esinda minu haigusega sama ala, mulle. “Ravi eest arstile teenimisäväärset palka ei maksta, ainult ravides teenib arst vaevalt leivaraha. Lõikused annavad või leivale ehk selle, et arstid kõik Soome ei jookse.” Niisiis olin ma oma terve organiga toetanud ühe meediku pere normaalset elatustaset! Sest ühe organi lõikus maksab ikka vähem kui mitme, eksole. Inimene kui statsitiline lõikusühik haigekassa lünkade täiteks? Elundidoonorlus selleks, et arstid püsiks Eestis ja vajadusel oleks tõeliselt abi vajajatel neid siin ikka võtta? Kõlab nagu mõne praeguse võimuerakonna poliitiku juhtlause. Seni muidugi kuni asi su enda elundite “lihtsalt igaks juhuks” eemaldamist ei puutu.
Noaga uksekella kallale
Enne operatsiooni kästi mul alla kirjutada paberile, et “mulle on tutvustatud operatsiooni vajalikkust ning selgitatud alternatiive”. Võtan selliseid pabereid tõsiselt, sest nagu öeldud elan põhimõtte järgi, et ma ise vastutan oma elus toimuva eest. Katsusin enne allakirjutamist ja lõikust nii end operatsioonile saatnud kui ka mind opereerima hakkavalt arstilt kiirelt küsida, et kas tõesti pole alternatiive, sest nende kolme kuu jooksul vähemalt ei pakkunud mulle neid keegi. Mind vaadati kui vedirikku – olen ju juba haiglas, mul on haruldane ja kauaoodatud lõikusaeg ja nüüd ma siis küsin sellist asja. Lõikus ammu (nende seisukohalt, minu jaoks olid need kolm kuud väga lühikesed endas selle teemaga rahusõlmimiseks) plaanitud, mis alternatiiv nüüd veel?!
Aga ühele paberile pidin enne lõikust veel alla kirjutama. Sellele, kas ma a) olen b) ei ole nõus lubama endast eemaldada lisaks nö “plaanilisele” ka mõne plaanivälise organi, kui arst lõikuse ajal seda vajalikuks peab. Mina kirjutaisn selges teadmises alla variandile B. Et ei ole nõus. Just sellessamas teadmises, et minu kui tervikorganismi jaoks on ju kõik mu organid unikaalsed ning keha peen ja paljude seostega süsteem, kus kõik osised seotud pea kõigi teistega, seega terviku funktsioneerimiseks üli vajalikud. Loodus pole minusse pannud midagi liigset ega juhuslikku.
Mu tuttav jurist ütles, et Ameerikas võiks sellise allkirja vahetada nüüd peale paberit mis fikseerib mu “lisaorgani eemaldamise” päris kõvade miljonite vastu. On ju otsene inimõiguste eiramine, kui sinult tahte vastaselt sinu abitus olukoras (loe: üldnarkoosis, kus sa enda eest seista ei saa) eemaldatakse kehaosa. Ma arvan, et ma ei hakka seda miljonit endale nõudma. Sest kust see mujalt võetaks, kui sellestsamast vägagi napist haigekassarahast. Ka ühiskond nagu organismgi on tervik. Selleks, et mina saaks juriidiliselt õiguspärase kompensatsiooni “planeerimatu elundidoonorluse” eest, peaks needsamad arstid pärast lõikama kümnetelt heausksetelt inimestelt kümneid organeid, et endale kahanenud haigekassa varudest inimväärne palgalisa teenida. Ma võtan veelkord vastutuse enda elus toimunu eest ja lähen oma eluga edasi nii hästi kui suudan. Aga edaspidi teades, et hoian tavameditsiinst eemale nii kaua, kui selgelt surm silme ees pole. Ma ei süüdista ei mind lõiganud ega ka lõikusele saatnud arsti. Isegi mitte riiki, mis sunnib arste äraelamiseks inimesi vaid lõikusvalmite organikogumite, mitte isiksustena käsitlema. Mite ravima – selle eest ju ei maksta, vaid opereerima. Mitte õpetama, et haigus on signaal sellest, et organismi tasakaal on paigast ära ja tegelema peaks probleemi põhjuse, mitte tagajärjega. Mitte ainult signaali andjat kui segajat kehast välja lõikama. Terve mõistus ülteb ,et kui keegi mu ukse taga kella annab, peaksin ma ju hakkama uurima, kes tuli ja mis sõnumiga, mitte kiirelt haarama noa ja igaks juhuks lõikama läbi uksekella, set mine tea, kes seal teine kord jälle helistada võib…
