Minu maakodu õuel toimunud “peldikuplahvatusest” saab 16. märtsil juba kaks aastat.
Endiselt pole keegi juhtumis vastutust võtnud.
Kaitsepolitsei, kes lubas mind uurimisega kursis hoida, ei ole juhtumit ametlikult lõpetanud, sest nad ei saa seda teha – vastasel juhul peaks nad tunnistama, et Eesti riigi sisejulgeoleku olulisim institutsioon ei suuda kahe aasta jooksul jõuda jälile professionaalselt, militaarseid vahendeid kasutades toime pandud plahvatusele. Mitte poisikeselikule huligaansuspaugutamisele vaid erialateadmisi vajavale, mille kohta võiks lausa terroriakt öelda. Minu kui kahju kannatanud majaomaniku jaoks see oligi terroriakt. Samas elan ma mittesõdivas euroopa Liidu riigis, kus ei tohiks toimuda erialast ettevalmistust ja professionaalseid vahendeid nõudvaid vägivallaakte.
Ma ei tea endiselt, kas tegelikult ka toimub ikka juhtumi uurimine või teeb tüütu kodanik seda, mida temalt loodeti – on vait, ei sega, rahuneb maha ja laseb jõustruktuuridel ebamugava loo mõnusasti unustada. Sest nagu öeldud sulgeda nad toimikut sellises kaasuses ei saa. Nii kutsutigi mind ülekuulamisele Kaitsepolitseisse vahetult enne järjekordset“ aastapäeva. Minult küsiti mingeid suhteliselt ebaolulisi üksikasju aga nõudlikul ja pineval tooniil – no et kas ma ikka sekundi pealt mäletan igat oma liigutust, ida ma tegin plahvatuse avastamisele järgnenud nelja pingsa tunni vältel, kui mu õuele tulid üksteise järel tavapolitsei, kriminaalpolitsei, erivarutusega pommirühm ja Kaitsepolitsei. Kas ma ikka täpselt kaks aastat hiljem mäletan, mida ma õues kuidas liigutasin. No on mida kaks aastat hiljem küsida, eksole. Kas ei tähenda see ainult üht – tegelikult pole Kapo käsi piisavalt pikk, et teo tegelikke sooritajaid vahele võtta? Lihtsam on ju uurida poliitilisi alt- japealkäejuhtumied, seal ikka keegi vastase peale koputab ja keelt kannab. Siin aga tuleks tunnistada, et Eesti riik ei kontrolli oma riigilkaitse teostajaid.
Teie käitumine…
Pealtnägijasse andsin oma loo vaid ühel põhjusel – lihtsalt inimlike küsimiste peale keegi mulle ei vastanud. Avalikku meediapäringut ei saa ignoreerida, seega oli Kaitsepolitsei pressiesindaja Pealtnägija kaamera ees septembris sunnitud rääkima midagi “ekspertiisidest, mis võtavad aega”. Pealtnägija saate järel ei muutunud midagi.
Veebruaris 2020 hakkas mind huvitama, mis ekspertiisid siis nüüd juba aasta aega võtavad. Kuna minuni jõudnud viimane vastus ametlikul
e infoküsimisele jäi 14. novembrisse 2019, kirjutasin viimases hädas Kaitsepolitsei pressiesindajale. Võttis umbes nädal, kui mulle helistas kodanik Kaitsepolitseist, kes keeldus oma täisnime ütlemast. “Teie käitumine,” heidab mulle telefonis ette noorem mehehääl. Mida? Ma pole 2019 aasta märtsikuust ühegi kaitsepolitseinikuga ei kohtunud ega ka käitunud ju. Võõras hääl soovitab mul “suhelda normaalselt”. Huvitav siis kuidas? Vaikides ja juhtumit unustades?
Tund varem oli helistatud mu tütrele ja nõutud temalt tema telefoniga tehtud pilte. “Neid, mis olid meedias, et meil need ka oleks”. Niisiis juhtumist on möödas aasta. Minu õuel käis 16.-17 märts 2019 professionaalse foto ja uurimistehnikaga vähemalt nelja jõuametkonna kümmekond esindajat. Ja siis on äkki vaja talutütre telefoniga tehtud paari pilti, “mis olid meedias”. Mis paraku on meie jaoks ainsaks tõestuseks, et meie õuel tõesti midagi eritehnika ja ekspertide abiga uuriti. Ilma nende piltideta võiks nüüd juba väita, et tegelikult midagi polnudki. 16 meetri kaugusele uhke kaarega üle õunapuude lennanud raudhingede ja raskete piitadega ukse viisid uurijad asitõendina kaasa.
Nüüd siis veel aasta hiljem, märtsis 2021 küsitakse minult, miks on plekist kätepesuplännerg ühel pildil peldikuvaremete kõrval ja teisel keset põldu. Küsija toon on selge – te ikka ise olete kuidagi midagi teinud. Mis mõttes? Põhjustada oma maakodule mitmetuhande eurone kahju, millest siiani lõplikult pole kõike jõudnud taastada? Huvitav, miks küll ja miks peaks seda tegema kerulisel viisil?
Räpased käed pesusahtlis
Fakt on, et lihtsalt poisikeste ulakus või “suvalise internetist leitud retseptiga püromaan” see polnud. Lihtsalt suvalise poisikeste nalja peale ei sõida nädalavahetusel Tartust välja kaks eritehnikaga bussi (ühe neist mudast välja tõmbamiseks pidin kutsuma traktoriga naabrimehe) ega võeta kaks päeva ülitäpseid analüüse. Püüdsin olla igati abistav ja uurimist toetav, s
est tõepoolest soovisin, et meie mittesõdivas riigis tavakodanike sel viisil terroriseerijad vastutusele võetaks. Selle tõttu läksin ka esimese kutsumise peale Tallinnast Tartusse Kaitsepolitseisse ülekuulamisele. Jumal tänatud, et ma olen õppinud emotsioonide vabastamist, vastasel juhul oleks see kogemus salvestunud minu alateadvusse eluaegse traumana.
Tööpäeva riigikaitsjate palvel vabaks teinud kannatanu sõidab niisiis rongiga esimesel võimalusel uurijaid abistama. Uksel tervitab nimeniivuristanudetkeegiarueisaa noormees, kes näeb välja nagu oleks välja astunud filmist “Kingsmani salateenistus” – taavirõivaslikult erksinine ülikond, hipsterikarva lips. Telefon kästakse panna lukustatud kappi, käekott jätta eesruumi köögilauale. Mis nüüd peale pikka sõitu tassist kohvist unistada, isegi klaasi vett ei paku julgedmehed naisterahvale. Katsun omalt poolt toetada uurijaid nagu oskan ja vastata ka neile küsimustele, mida oma noorust psühholoogilse enesekaitse seisundis “te peate mind pidama karmiks ja tõsiseltvõetavaks” nooruk ei esita. Jutuks tulevad minu paar pilti, mis oma telefoniga politsei korraldusel uurimisorganeid ootama jäädes oma maja juures tegin. Pakun võimalust, et saadan need kohe kohapeal uurija poolt viidatud e-mailile, kui mulle võimaldatakse läheneda oma arestitud telefonile. Lubatakse, aga “uurimistoimingute huvides” võetakse mu telefon tunniks ajaks ära ja keegi kuskil teeb sellega midagi – kas tõest paari uduse pildi pärast? Telefoni tagasi saades on tunne, nagu oleks keegi mudaste kätega su pesusahtlis sorinud.
Kõrvulukustav vaikus
Saabub 2019 suvi ja vaikivad uurimiskahurid. Koristame mitu päeva käpuli õuemurusse peitunud imepisikesi klaasikilde, katki lennanud majaakendele ette tõstame kättesaadavad pappkastid. “Küll mõni külamees pudeli viina eest korda teeb,” ütles uurija ülekuulamisel, kui küsisime, mida peaksime sündmuspaigaga edasi tegema. Meie maja lähedal pole 10 km ulatuses ühtki külameest ja pudeli viina eest ei paki ehitusoskustega mees kaasajal isegi tööriistakohvrit autosse. Maja otsaseinas haigutasid terve suvi augud. Kuuri- ja saunakatuselt lööklainega maha sadanud eternidiidi vedasime sõiduauto tagaistmel ohtlike jäätmete kogumispunkti. Saunakatus sadas järgneva talvega nii läbi, et saun tuli maha lammutada. Kahjuderida üha kasvab aga riigipoolset vastust ei ole ega tule.
Kuna minu infopäringutele vastab kõrvulukustav vaikus, postitan 2019 suvel kunagise kõrge politseiametnikuga abielus FB sõbranna seinal toimuvasse vestlusse mittemidagiütleva repliigi “militaarsest omavolist”. Samal päeval heliseb mu telefon ja end “Kaitsepolitsei luuredirektorina” tutvustav mees vestleb minuga pikalt ja kenasti. Ütleb, et kõik on tegelikult kontrolli all ja mul pole vaja muretseda. Juurdlust toimetavad asjatundjad. Lojaalse riigikodanikuna võtan teadmiseks, usaldan ja vaikin oodates infot juhtumi kohta. Kuidas koer külale nii küla koerale – viisakas suhtlus tagab minupoolse lugupidava suhtumise.
Mulle on lapsest saati huvi pakkunud looduse seaduspärad. Pool aastat uurimisobjekti omanikuna õpetab mulle uue “maagiavõtte” – kui soovid suhelda “mütoloogiliste tegelastega” Kaitsepolitseist, peab vajutama klahvi “avalikus”. Seda ma viimases hädas, kui vaikus on sügise saabudes taas kõrvulukustavaks paisunud, teengi – pöördun Pealtnägijasse.
Juurviljakartlikud militaarid
Miks inkvisitsioonil oli vaja maatargad teadjanaised muuta tobedateks koledateks nõidadeks? Sest naeru- ja alavääristamine aitab 
nõrgestada ka tugevat, oma õigustes kindel olevat vastast. Nii paiskub peale Pealtnägija saadet minu suunas “peldikunaljade” voog, mille ainus eesmärk näib olevat – tunne end halvasti, tunne end naeruväärselt, jäta see lugu rahule, ära torgi meie jõustruktuuride mugavat enesega rahulolu. Mis õigust sa taga ajad – iga poisike võis selle plahvatuse korraldada (unustades, et ümbruses pole ühtki poisikest 10 km raadiuses vähemalt ja kui juba uurimisorganite bussi tuli traktoriga mudast välja tirida leiaks erivarustuseta lihtsalt ulakust tegijad oma tegevuseks kindlasti mugavamaid paiku). Tõestamaks, et sellise plahvatuse tegemise õpetus on internetist lihtsalt leitav, ilmub minu FB seinale “kange militaar”. Ta postitab “terrorosmiõppe” linke, mille 10 min hiljem kustutab. Räägib üleolevalt, kuidas iga kaitseväe läbinu – nagu temagi – suudaks sellise plahvatuse lõdva vasaku käega teha. Kodaniku õigus militaarvahenditega rünnakute eest kaitstud olla paneb selle kangemehe üleolevaid silte puistama.
Naljakal kombel jõuab minu kui oma Tallinna kodu korteriühistu juhatuse liikme postkasti kuu hiljem politseisse tehtud avaldus. Keegi – täpselt sama nimega kui “vinge internetipaugumees” – on teinud politseisse avalduse, sest meie maja tänavapoolsel küljel on tema autot rünnatud… vanaks läinud juurviljahautisega. Meie maja ülemäära napsulembeline teisetrepikojatädi on heitnud oma korteriaknast karmi militaari autole karbi pisut plägastunud juurikaid. Militaar ei kuluta aega, teeb sündmuskohast fotod ja saadab nime ja isikukoodiga avalduse politseisse, et teda sellise alatu ja ebaõiglase ründe eest riigi poolt kohe ja kiirelt kaitstaks ning pahategijad vastutusele võetaks. Politseist jõuab tema avaldus minu postkasti. Nojah, karma is a bitch või kuidas?
Mida ütleks Miss Marple?
2020 märtsis helistas taaskordne anonüümus Kaitsepolitseist. Ütles, et KaPo pressiesindaja poolt Pealtnägijas uurimistakistusena välja toodud aegavõtvad ekspertiisid on nüüd siis valmis. Aasta läks aga asja sai. Küsi
muse peale, mida see teave minu jaoks tähendab, saan häguse vastuse pooleliolevast kriminaalasjast (hmm, mis ajast Kaitsepolitsei kriminaaluurimisega tegeleb, nende valdkond peaks ju nagu sisejulgeolek olema või kuidas…) ja kui kriminaalasi kunagi kohtusse jõuab saan ka mina nende materjalidega tutvuda. Küsides et kas tõesti on lootus kellegi vastutusele võtmisele kohtus saan vastuse, mis teeks au ka Jüri Ratase ümmarguste vastuste generaatorile. Ehk siis nii ebamugav kui see ka pole, on Eesti riigis suure koguse militaarse lõhkeaine oskuslik käitleja (rahvakeeles olla muiste taolisi terroristideks kutsutud) endiselt leidmata.
Mis jääb kannatanul muud üle, kui vait olla ja edasi kannatada. Briti klassikaliste krimisarjade suure austajana võib ta vaid ette kujutada, mida ütleks Miss Marple, kui ta oleks filmi lõpukaadrites kokku kutsunud kõik juhtumi osalised:
Selle plahvatuse tegija nautis oma tulevast karistamatust. Ta teadis, et:
1. Kaitsevägi eitab viimase võimaluseini militaarsete lõhkeainete mitteametlikku lekkimist. Kuigi on teada mitmeid varajasemaidki juhtumeid – ühes neist, mida kajastas ka Pealtnägija, kaotas noor mees jala. Ent ametkonnad raiusid siis nagu ka minu juhtumis kui rauda – meilt ei saa sõjaväelise otstarbega lõhkeained “üle aia” kaduda.
2. Mitte ühegi tsiviilkodaniku õigus oma kinnisvara puutumatusele ei luba ometi süüdistada “meie riigi julgeoleku tagajaid”. Riigikaitse on püha lehm, selle teostajates kahtlejate endi “kahtlaseks elemendiks” sildistamiseks on meil kulutada tervelt 2% riigi SKPst. Mis tähendab, et tavaajateenijatest kõrgema rangiga kaitseväelased võivad end tunda riigi poolt kaitstuna ka siis, kui nad riigikaitselise lõhkeaine kaasabil looduskaunil taluõuel näiteks Youtube videot otsustavad teha.
3. “Hispaania rakett” on ametlikel andmetel tänaseni leidmata. Mis tähendab lihtsalt, et massiivne militaarne PR on juhtumi professionaalselt olematuks vaikinud. Me tegelikult ei tea, kas mingis meie koduma piirkonnas istutakse endiselt “pommi otsas”. See punkt on lihtsalt riikliku arrogantsi kui hetkel minu juhtumis domineeriva suhtumise näitajaks. Minu õuel seda raketti ei lõhatud.
Niisiis valisid plahvatuse korraldajad enda arvates mahajäetud maja imekaunis ja samas piisavalt teistest eemal olevas kohas, samas jäädes piisavalt lähedal kohtadele, kus viidi läbi ametlikku Kuperjanovi pataljoni õppust. Igavat rutiinõppust veidi meeleolukamaks muutes võis sõita paari-kolmekesi kaunile silma jäänud künkale, teha seal oma macAivari juutuubikatsetused ja jõuda kenasti teistega koos väeossa tagasi. Jah, seda ei saanud teha lihtkutsealused, veidi kõrgema kraadiga mehed aga küll.
Tegelikult see plahvatus eeldaski kõrgemat kraadi ka oskuste poolest. Hõbedasest nn MacGyver teibist, millega ca 200 grammi nitraadipõhist rootsi lõhkepakettides kasutatava lõhkeaine sarnast ainet lõhkekehaks seoti, leidsid nelja erineva jõuametkonna uurijad vaid mikroskoop
ilisi tükikesi. Juhtmed, mida oli vaja, et taoline, väga täpselt maa ja taeva vahele õigel kõrgusel balansseeritud “efektipomm” eemalt õhata, olid viimse jupini ära koristatud. Taluomanikule oli jäetud vaid 70 meetri ulatuses laiali lennanud lauajupid ja klaasikilde täis lagastatud õu. Need inimesed teadsid, mida nad tegid. Ja nagu öeldud, tundsid end täiesti karistamatutena. Plahvatus tehti õppuste toimumisega samal ajal päevavalges, kui kaugel asuvate naabertalude omanikele isegi kui kostis “kõminat” see erilise mälestusena ei salvestunud. “Mõtlesime küll, et müristab ja et märtsis ju äikest pole aga kuna just eelmine päev olime näinud laigulisi, arvasime, et ju need seal midagi kõmistavad,” rääkis mulle üks linnulennult 5 km kauguse talu elanik, kui uurisin ümberkaudsetelt, mida nad viimsel ajal ümbruskonnas veidrat näinud või kuulnud on.
Ilmselgelt ei otsitudki tõendeid taoliseks – kõige ilmsema aga riiklikult kõige ebamugavama versiooni kinnituseks. Nüüd, kui kaks aastat on möödas pole enam kelleltki ka küsida, kes neist samal ajal õppustel osalenutest võinuks midagi kuulda või näha. Otsad vees.
Oma lõhkeaukudega majaseina ja 4 kildudeks lennanud akent taastan ise. Kuna eterniitplaadid sauna katuselt maha lendasid tuli saun juba kokku lükata, sest sissesadanud vihm muutis hoone kõlbmatuks. Kuurikatuselt on ka plaadid maas, eks jõuan kunagi ka kuurini. Mittesõdiva Euroopa Liidu riigi kodaniku hakkamasaamine tema koduõuel toimunud terroriaktidega on ju kodaniku enda mure. Välipeldikut ma samas kohas ei taasta. Püstitan selle asemel mälestusmärgi minu vastu taevast lennanud lugupidamisele Eesti jõustruktuuride vastu.
P.S. Juhtumi käsitlemise ajal on vahetunud juba 2 siseministrit ja samapalju kaitseministreid. Kapo juht sai ka presidendilt auraha.
