Armeenia on riik, mille ajalugu on tema tänapäevast kordades suurem. Just see võimas ajaloopärand on võimalus Armeenia teadvustamiseks kaasaja maailmas, kus imelist ja ehedat jääb üha vähemaks.

Tegelikult algas see seiklus kevadises Lanquedocis, kui Carcasonne katedralis uurisin katarite – katoliku kiriku poolt ketseriteks kuulutatud ja jõhka ristisõjaga hävitatud inimrühma väheseid allesjäänud sümboleid. Mind võlus katarite rist, mis ei meenutanud sugugi Rooma riigiusu jumalatapuvahendit, vaid hoopis elusat lehtede ja juurtega puud. Sisestasin sümboli kõiketeadvasse Googleśse ja endalegi üllatuseks jõudsin… Armeeniasse. Riiki, milles asub maailma esimene kristlik kirik ja kus taoline rist ehib tänini Jerevani peaväljaku kirikutorni. Iidse sümboli mõistatust lahendades saigi kihutatud läbi maa, mida esimesena haris Ararati mäel veeuputusejärgse järel maabunud esiisa Noa.

Armenia Stonehenge’d

Jerevanist Zorats Kareri’iks nimetatud koha poole sõites kulgeb tee tükk aega autost kõrgema muldvalli kõrval. “Vall ehitati, et sealt mägedest aserid autode pihta tulistada ei saaks,” ütleb mu teejuht Ruben rahulikult. Tegelikult on sõda Armeenias läbi, ilmselgelt on siin praegu omapäi ringi sõita oluliselt turvalisem kui Süüriaga piirnevas Lõuna-Türgis või kuurortivälises Egiptuses. Armenia Stonehengeks kutsutud Carahunge või Karahunj nime kandev ala laiub 7 hektaril Dar jõe kanjonis. Paiga nimi tähendab tõlkes “rääkivaid kive”. Erinevad uurijad pakuvad selle vanuseks 9-12 000 aastat, mis teeb neist keset tuulist tühermaad seisvatest 223 megaliitkivist maailma vanima observatooirumi. Tähti arvati siin olevat uuritud läbi 84 hiidkivisse ülitäpselt puuritud aukude. Kui Inglismaa Stonehenge külastavad miljonid ja kaitseb UNESCO, siis Karahunj juurde viib üliauklik kruusatee – ei valvet, ei infot, ei pileteid. Ainult üks kohalik on kivide juurde oma suveniiriputka püsti pannud, kuid mõistab vaid armeenia keelt ega oska ka armeenia keeles esitatud küsimustele suurt midagi vastata. Näiteks selle kohta, kus võiks asuda kummalise inimsiluetiga steel, mis kaunistab tema enda putkal rippuvat plakatit. Steeli leiab pika kivide vahel lehma- ja turistiradu uitamise peale üles. See on erinevalt gigantsetest, kuni 10 tonni kaaluvatest püstkividest oluliselt väiksem, ent tekib ka hirm, et kui tõesti peaks siia hakkama rohkem iidse ajaloo huvilisi käima, võib juhtuda, et mõni selle iidse kivitahvli lihtsalt koju kapi peale tassib.

Zorats Karer pole ainus iidne observatoorium Armeenias. Väljakaevamised Metsamor’i nimelise linna lähedal on samuti paljastanud 5-9 tuhat aastat vana metallitöötlemise, kultuse- ja tähevaatluskoha. Metsamoris asub Armeenia tuumaelektrijaam – kolm kaugele paistvat hiidkorstent. Arheoloogiline ala aga on saanud nime jõelt, mille ääres ta asub, seega iidsete aarete juurde jõudmine on paras seiklus. Miilitsamees juhatab meid mingisse külakesse linnast kümmekond kilomeetrit eemal. Seal ei tea kohalikud pea 50 aastat tegutsenud muuseumi asukohast eriti palju. Üks näitab käega ühele, teine teisele poole. Ajal kui mu teejuht nende segastes viidetes sotti saada püüab, lülitan autos sisse Google kaarirdirakenduse ja ennäe imet – see suunab meid kohe kahe kilomeetri kaugusele küla taha mööda auklikku põlluvaheteed, mille valimine ilma “taevase suunajata” poleks pähegi tulnud. Eriti, kui kohale jõudes näed, et tegu on täiesti tõsiseltvõetava teadusasutusega, kus eksponeeritud kolm saalitäit põnevaid ajaloolisi artefakte ning tegutseb prantslastest, poolakatest ja kohalikest koosnev arheoloogide tiim. Muuseumi kõrval kõrguvad reas hiiglaslikud fallosed – mõned põlvepikused, mõned mehest pikemad. Ega see tähenda, et muistsed armeenlased mingid sugumürsud olnud oleksid – üks fallos kannab svastikat ehk haakristi, mis väga selgelt viljakussümbol. Tegelikult kutsutakse neid sambaid vishap, mis tähendab draakonit. Draakonikivid tähistavad erilisi paiku, draakoneid arvati elavat mägijärvedes. Eriti palju draakonikive asub Aragatsí mäel, mida kohalikus mütoloogias peetakse Ararati mäe paarikuks maailma tasakaalu hoidmisel.

Eriti salastatud anomaalia

Aragats’i mäele sõites kogeb väga erilist fenomeni, mida võib tõlgendada gravitatsioonianomaaliana. Kui Ruben keset mäekallakut auto kinni pidas ja süüte välja keeras, hakkas auto selle asemel, et normaalselt vabakäigul tagurpidi allamäge veereda, peale hetkelist paigalseisu hääletult veerema otse üles mäkke. Juht eemaldas süütevõtme, auto mootor ei töötanud, nõlv oli nähtavalt vastumäge, ometi veeres masin üha kiiremini edasi mäetipu poole. Mingi hetk oli vaja kiirelt võti süütesse panna ja masin käivitada, sest võtemeta autol ju rool lukus ja piduridki ei tööta. Ma olen matemaatika-füüsika eriklassi lõpetanud, mulle pole eriti lihtne udu ajada. Ma tean, mis on optiline illusion. Selle pärast sõitsime veidi edasi, järgmisele tõusvale nõlvale. Siin käitus auto nagu normaalne auto – lasid käigu välja, vajub allapoole. Aga tõustes sama nõlva pidi pisut üles, oli tee ääres väike punase ristiga tähistatud kivikuhjake. Selle juures võttis Ruben jälle võtme välja. Nagu ulmefilmis hakkas masin tontlikult vaiksena taas kiirust kogudes ilma mootorita mäkke üles veerema. Ühtekokku tuvastasime teel viis sellist “anomaalset lõiku”.

Mäe tipus asus betoonmüüriga piiratud kunagine Nõukogude salajane uurimisasutus, mille siia kõledasse tühja inimasustuseta paika lõi Nõukogude tuumafüüsika rajaja ja Armeenia “füüsika isa” Artem Alikhanian, kes uuris mateeria erinevaid olekuid. Mis pakkusid loomulikult huvi sõjatööstusele, miks muidu mehele piiramatud finantsid ja elu lõpus Lenini orden anti. “Kui olin väike poiss võttis onu, kes tõi siinsete teadlaste majadele kütmiseks sütt, mind siia kaasa, “ jutustas Ruben, kuidas tal õnnestus sattuda ülisalajasse numbrilaborisse, mis on ka põhjuseks, kuidas ta tee ebatavalisest “käitumisest” teab. “Onu ütles, et kui teadlased siin katseid tegid, ei käivitanud mägiteedel sõitvad autod.” Antigravitatsioon? Labor on tänaseks muidugi suletud ja Nõukogude Liidu lagunemise järel lagunesid ka teadlaste majad, kuid teadushooned on endiselt valatavad ja nene uksed plommitud. Aga keset ülisalajast uurimiskompleksi kõrgub pea viiemeetrine “draakonikivi” ning sama müür, mis ümbritseb uurimisasutust, ümbritseb ka Kivide Järveks kutsutud jääkaanega kaetud järvekest mäetipus. Võta siis kinni, kus lõpeb legend ja algab tuumafüüsika.

Tiibadega meistrid

Armeenlasi elab Armeenias 1,5 miljonit, maailmas 10 miljoni kanti. Üks välisarmeenlasest, filantroobist miljardär Ruben Vardanjan, otsustas, et ei kingi oma kodumaa kuulsaimale, Tatevi kloostrile midagi vähemat, kui Guinessi rekordi. Tatev Wings on maailma pikim vahepeatusteta köisraudtee, mis kulgeb 300 meetri kõrgusel ja läbib 5,7 kilomeetrit 10 minutiga. Piletiraha läheb kloostri renoveerimiseks. Tatevi kloostri lugu seondub samuti tiibadega – nimelt kinkinud jumal kloostri rajanud müürimeistrile tema töö eest tasuks tiivad, millega too peale imelise rajatise valmissaamist lihtsalt lendu tõusis. Võimsamat loomise definitsiooni, kui “tiivad jumala juurde” annab otsida.

Ka Tatevi kloostris on oma “rääkivi kivi” – sellesma tiivulise meistri püstitatud kivisammas, mis olla sajandeid vaenlase tulekust, maavärinast ja muudest ohtudest oma võbelemisega märku andnud. Erilised pühad kivid, mille kaudu jumalad inimestele märguandeid saatsid asuvad tegelikult üle kogu maailma erinevates (enamasti megaliitse arhtitektuuriga) pühakohtades. Seega kas ei või olla, et Tatevi klooster ehitati iidse pühapaiga asukohale?

Kloostris asus pikka aega ülikool, kus õpetati lisaks usuasjadele ka filosoofiat, miniatuuride maalimist ja kirjakunsti. Armeenia kloostrid polnud tuima religioosse dogma kummardamise kohad, pigem valgustatud mõtte ja iidsete teadmiste üle aegade kandjad.

Tagasiteel Tatevist Jerevani tasub Noravankí kloostrisse jõudmine ajastada viimasele loojangueelsele tunnile, sest siis juhtub sealsete punakate kaljudega midagi imepärast. Klooster on ehitatud samast kivimist, niisiis on kõik – nii kaljud kui kloostrihooned  – ühtäkki imelsielt oranzhikaspunased ja otsekui hõõguks oma soojas helenduses. Sellise arhitektuuriga kirikut aga pole ma – kuigi enda arvates piisavalt maailma erinevaid pühamuid ja templeid kõigil kontinentidel läbi sõitnuna – küll varem näinud. Legendi kohaselt rajas selle kiriku meister, kes oli armunud kuninga tütresse. Kuningas lubas tütre talle, kui meister teeb kirku valmis aastaga. Meister võttis kiriku proportsioonide aluseks mitte tavapärase meheliku küünarmõõdu vaid oma armsama proportisoonid. Selle pärast ongi kirik kuidagi ebamaiselt sümmeetriline oma kahekorruselises ilus. Lugu ise lõppes kurvalt, sest kuningas, nähes, et meistril on aasta viimaseks päevaks jäänud paigaldada vaid kiriku tipukivi, lasi redelid katki saagida nii, et kivi kinnitama läinud meister surnuks kukus. Sellest ajast peale kipub kuppel pidevalt katki minema.

Armeenia kloostritest ja nende geomeetriast, legendidest ning sümbolitest võiks rääkima jäädagi. Fakt on see, et ühe looga seda iidset, põnevat maad ei haara. Maailma vanimaks siiani tegutsevaks pealinnaks nimetatud Jerevangi sai mõned aastad tagasi 2800 aastaseks.

Ilmselt on just paras aeg minna Armeeniasse tagasi, et uurida sealseid iidseid saladusi edasi.

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.

Minu maakodu õuel toimunud “peldikuplahvatusest” saab 16. märtsil juba kaks aastat.

Endiselt pole keegi juhtumis vastutust võtnud.

Kaitsepolitsei, kes lubas mind uurimisega kursis hoida, ei ole juhtumit ametlikult lõpetanud, sest nad ei saa seda teha – vastasel juhul peaks nad tunnistama, et Eesti riigi sisejulgeoleku olulisim institutsioon ei suuda kahe aasta jooksul jõuda jälile professionaalselt, militaarseid vahendeid kasutades toime pandud plahvatusele. Mitte poisikeselikule huligaansuspaugutamisele vaid erialateadmisi vajavale, mille kohta võiks lausa terroriakt öelda. Minu kui kahju kannatanud majaomaniku jaoks see oligi terroriakt. Samas elan ma mittesõdivas euroopa Liidu riigis, kus ei tohiks toimuda erialast ettevalmistust ja professionaalseid vahendeid nõudvaid vägivallaakte.

Ma ei tea endiselt, kas tegelikult ka toimub ikka juhtumi uurimine või teeb tüütu kodanik seda, mida temalt loodeti – on vait, ei sega, rahuneb maha ja laseb jõustruktuuridel ebamugava loo mõnusasti unustada. Sest nagu öeldud sulgeda nad toimikut sellises kaasuses ei saa. Nii kutsutigi mind ülekuulamisele Kaitsepolitseisse vahetult enne järjekordset“ aastapäeva. Minult küsiti mingeid suhteliselt ebaolulisi üksikasju aga nõudlikul ja pineval tooniil – no et kas ma ikka sekundi pealt mäletan igat oma liigutust, ida ma tegin plahvatuse avastamisele järgnenud nelja pingsa tunni vältel, kui mu õuele tulid üksteise järel tavapolitsei, kriminaalpolitsei, erivarutusega pommirühm ja Kaitsepolitsei. Kas ma ikka täpselt kaks aastat hiljem mäletan, mida ma õues kuidas liigutasin. No on mida kaks aastat hiljem küsida, eksole. Kas ei tähenda see ainult üht – tegelikult pole Kapo käsi piisavalt pikk, et teo tegelikke sooritajaid vahele võtta? Lihtsam on ju uurida poliitilisi alt- japealkäejuhtumied, seal ikka keegi vastase peale koputab ja keelt kannab. Siin aga tuleks tunnistada, et Eesti riik ei kontrolli oma riigilkaitse teostajaid.

Teie käitumine…

Pealtnägijasse andsin oma loo vaid ühel põhjusel – lihtsalt inimlike küsimiste peale keegi mulle ei vastanud. Avalikku meediapäringut ei saa ignoreerida, seega oli Kaitsepolitsei pressiesindaja Pealtnägija kaamera ees septembris sunnitud rääkima midagi “ekspertiisidest, mis võtavad aega”. Pealtnägija saate järel ei muutunud midagi.

Veebruaris 2020 hakkas mind huvitama, mis ekspertiisid siis nüüd juba aasta aega võtavad. Kuna minuni jõudnud viimane vastus ametlikule infoküsimisele jäi 14. novembrisse 2019, kirjutasin viimases hädas Kaitsepolitsei pressiesindajale. Võttis umbes nädal, kui mulle helistas kodanik Kaitsepolitseist, kes keeldus oma täisnime ütlemast. “Teie käitumine,” heidab mulle telefonis ette noorem mehehääl. Mida? Ma pole 2019 aasta märtsikuust ühegi kaitsepolitseinikuga ei kohtunud ega ka käitunud ju. Võõras hääl soovitab mul “suhelda normaalselt”. Huvitav siis kuidas? Vaikides ja juhtumit unustades?

Tund varem oli helistatud mu tütrele ja nõutud temalt tema telefoniga tehtud pilte. “Neid, mis olid meedias, et meil need ka oleks”. Niisiis juhtumist on möödas aasta. Minu õuel käis 16.-17 märts 2019 professionaalse foto ja uurimistehnikaga vähemalt nelja jõuametkonna kümmekond esindajat. Ja siis on äkki vaja talutütre telefoniga tehtud paari pilti, “mis olid meedias”. Mis paraku on meie jaoks ainsaks tõestuseks, et meie õuel tõesti midagi eritehnika ja ekspertide abiga uuriti. Ilma nende piltideta võiks nüüd juba väita, et tegelikult midagi polnudki.  16 meetri kaugusele uhke kaarega üle õunapuude lennanud raudhingede ja raskete piitadega ukse viisid uurijad asitõendina kaasa.

Nüüd siis veel aasta hiljem, märtsis 2021 küsitakse minult, miks on plekist kätepesuplännerg ühel pildil peldikuvaremete kõrval ja teisel keset põldu. Küsija toon on selge – te ikka ise olete kuidagi midagi teinud. Mis mõttes? Põhjustada oma maakodule mitmetuhande eurone kahju, millest siiani lõplikult pole kõike jõudnud taastada? Huvitav, miks küll ja miks peaks seda tegema kerulisel viisil?

Räpased käed pesusahtlis

Fakt on, et lihtsalt poisikeste ulakus või “suvalise internetist leitud retseptiga püromaan” see polnud.  Lihtsalt suvalise poisikeste nalja peale ei sõida nädalavahetusel Tartust välja kaks eritehnikaga bussi (ühe neist mudast välja tõmbamiseks pidin kutsuma traktoriga naabrimehe) ega võeta kaks päeva ülitäpseid analüüse. Püüdsin olla igati abistav ja uurimist toetav, sest tõepoolest soovisin, et meie mittesõdivas riigis tavakodanike sel viisil terroriseerijad vastutusele võetaks. Selle tõttu läksin ka esimese kutsumise peale Tallinnast Tartusse Kaitsepolitseisse ülekuulamisele. Jumal tänatud, et ma olen õppinud emotsioonide vabastamist, vastasel juhul oleks see kogemus salvestunud minu alateadvusse eluaegse traumana.

Tööpäeva riigikaitsjate palvel vabaks teinud kannatanu sõidab niisiis rongiga esimesel võimalusel uurijaid abistama. Uksel tervitab nimeniivuristanudetkeegiarueisaa noormees, kes näeb välja nagu oleks välja astunud filmist “Kingsmani salateenistus” – taavirõivaslikult erksinine ülikond, hipsterikarva lips. Telefon kästakse panna lukustatud kappi, käekott jätta eesruumi köögilauale. Mis nüüd peale pikka sõitu tassist kohvist unistada, isegi klaasi vett ei paku julgedmehed naisterahvale. Katsun omalt poolt toetada uurijaid nagu oskan ja vastata ka neile küsimustele, mida oma noorust psühholoogilse enesekaitse seisundis “te peate mind pidama karmiks ja tõsiseltvõetavaks” nooruk ei esita. Jutuks tulevad minu paar pilti, mis oma telefoniga politsei korraldusel uurimisorganeid ootama jäädes oma maja juures tegin. Pakun võimalust, et saadan need kohe kohapeal uurija poolt viidatud e-mailile, kui mulle võimaldatakse läheneda oma arestitud telefonile. Lubatakse, aga “uurimistoimingute huvides” võetakse mu telefon tunniks ajaks ära ja keegi kuskil teeb sellega midagi – kas tõest paari uduse pildi pärast? Telefoni tagasi saades on tunne, nagu oleks keegi mudaste kätega su pesusahtlis sorinud.

Kõrvulukustav vaikus

Saabub 2019 suvi ja vaikivad uurimiskahurid. Koristame mitu päeva käpuli õuemurusse peitunud imepisikesi klaasikilde, katki lennanud majaakendele ette tõstame kättesaadavad pappkastid. “Küll mõni külamees pudeli viina eest korda teeb,” ütles uurija ülekuulamisel, kui küsisime, mida peaksime sündmuspaigaga edasi tegema. Meie maja lähedal pole 10 km ulatuses ühtki külameest ja pudeli viina eest ei paki ehitusoskustega mees kaasajal isegi tööriistakohvrit autosse. Maja otsaseinas haigutasid terve suvi augud. Kuuri- ja saunakatuselt lööklainega maha sadanud eternidiidi vedasime sõiduauto tagaistmel ohtlike jäätmete kogumispunkti. Saunakatus sadas järgneva talvega nii läbi, et saun tuli maha lammutada. Kahjuderida üha kasvab aga riigipoolset vastust ei ole ega tule.

Kuna minu infopäringutele vastab kõrvulukustav vaikus, postitan 2019 suvel kunagise kõrge politseiametnikuga abielus FB sõbranna seinal toimuvasse vestlusse mittemidagiütleva repliigi “militaarsest omavolist”. Samal päeval heliseb mu telefon ja end “Kaitsepolitsei luuredirektorina” tutvustav mees vestleb minuga pikalt ja kenasti. Ütleb, et kõik on tegelikult kontrolli all ja mul pole vaja muretseda. Juurdlust toimetavad asjatundjad. Lojaalse riigikodanikuna võtan teadmiseks, usaldan ja vaikin oodates infot juhtumi kohta. Kuidas koer külale nii küla koerale – viisakas suhtlus tagab minupoolse lugupidava suhtumise.

Mulle on lapsest saati huvi pakkunud looduse seaduspärad. Pool aastat uurimisobjekti omanikuna õpetab mulle uue “maagiavõtte” – kui soovid suhelda “mütoloogiliste tegelastega” Kaitsepolitseist, peab vajutama klahvi “avalikus”. Seda ma viimases hädas, kui vaikus on sügise saabudes taas kõrvulukustavaks paisunud, teengi – pöördun Pealtnägijasse.

Juurviljakartlikud militaarid

Miks inkvisitsioonil oli vaja maatargad teadjanaised muuta tobedateks koledateks nõidadeks? Sest naeru- ja alavääristamine aitab nõrgestada ka tugevat, oma õigustes kindel olevat vastast. Nii paiskub peale Pealtnägija saadet minu suunas “peldikunaljade” voog, mille ainus eesmärk näib olevat – tunne end halvasti, tunne end naeruväärselt, jäta see lugu rahule, ära torgi meie jõustruktuuride mugavat enesega rahulolu. Mis õigust sa taga ajad – iga poisike võis selle plahvatuse korraldada (unustades, et ümbruses pole ühtki poisikest 10 km raadiuses vähemalt ja kui juba uurimisorganite bussi tuli traktoriga mudast välja tirida leiaks erivarustuseta lihtsalt ulakust tegijad oma tegevuseks kindlasti mugavamaid paiku). Tõestamaks, et sellise plahvatuse tegemise õpetus on internetist lihtsalt leitav, ilmub minu FB seinale “kange militaar”. Ta postitab “terrorosmiõppe” linke, mille 10 min hiljem kustutab. Räägib üleolevalt, kuidas iga kaitseväe läbinu – nagu temagi – suudaks sellise plahvatuse lõdva vasaku käega teha. Kodaniku õigus militaarvahenditega rünnakute eest kaitstud olla paneb selle kangemehe üleolevaid silte puistama.

Naljakal kombel jõuab minu kui oma Tallinna kodu korteriühistu juhatuse liikme postkasti kuu hiljem politseisse tehtud avaldus. Keegi – täpselt sama nimega kui “vinge internetipaugumees” – on teinud politseisse avalduse, sest meie maja tänavapoolsel küljel on tema autot rünnatud… vanaks läinud juurviljahautisega. Meie maja ülemäära napsulembeline teisetrepikojatädi on heitnud oma korteriaknast karmi militaari  autole karbi pisut plägastunud juurikaid. Militaar ei kuluta aega, teeb sündmuskohast fotod ja saadab nime ja isikukoodiga avalduse politseisse, et teda sellise alatu ja ebaõiglase ründe eest riigi poolt kohe ja kiirelt kaitstaks ning pahategijad vastutusele võetaks. Politseist jõuab tema avaldus minu postkasti. Nojah, karma is a bitch või kuidas?

Mida ütleks Miss Marple?

2020 märtsis helistas taaskordne anonüümus Kaitsepolitseist. Ütles, et KaPo pressiesindaja poolt Pealtnägijas uurimistakistusena välja toodud aegavõtvad ekspertiisid on nüüd siis valmis. Aasta läks aga asja sai. Küsimuse peale, mida see teave minu jaoks tähendab, saan häguse vastuse pooleliolevast kriminaalasjast (hmm, mis ajast Kaitsepolitsei kriminaaluurimisega tegeleb, nende valdkond peaks ju nagu sisejulgeolek olema või kuidas…) ja kui kriminaalasi kunagi kohtusse jõuab saan ka mina nende materjalidega tutvuda. Küsides et kas tõesti on lootus kellegi vastutusele võtmisele kohtus saan vastuse, mis teeks au ka Jüri Ratase ümmarguste vastuste generaatorile. Ehk siis nii ebamugav kui see ka pole, on Eesti riigis suure koguse militaarse lõhkeaine oskuslik käitleja (rahvakeeles olla muiste taolisi terroristideks kutsutud) endiselt leidmata.

Mis jääb kannatanul muud üle, kui vait olla ja edasi kannatada. Briti klassikaliste krimisarjade suure austajana võib ta vaid ette kujutada, mida ütleks Miss Marple, kui ta oleks filmi lõpukaadrites kokku kutsunud kõik juhtumi osalised:

Selle plahvatuse tegija nautis oma tulevast karistamatust. Ta teadis, et:

1. Kaitsevägi eitab viimase võimaluseini militaarsete lõhkeainete mitteametlikku lekkimist. Kuigi on teada mitmeid varajasemaidki juhtumeid – ühes neist, mida kajastas ka Pealtnägija, kaotas noor mees jala. Ent ametkonnad raiusid siis nagu ka minu juhtumis kui rauda – meilt ei saa sõjaväelise otstarbega lõhkeained “üle aia” kaduda.

2. Mitte ühegi tsiviilkodaniku õigus oma kinnisvara puutumatusele ei luba ometi süüdistada “meie riigi julgeoleku tagajaid”. Riigikaitse on püha lehm, selle teostajates kahtlejate endi “kahtlaseks elemendiks” sildistamiseks on meil kulutada tervelt 2% riigi SKPst. Mis tähendab, et tavaajateenijatest kõrgema rangiga kaitseväelased võivad end tunda riigi poolt kaitstuna ka siis, kui nad riigikaitselise lõhkeaine kaasabil looduskaunil taluõuel näiteks Youtube videot otsustavad teha.

3. “Hispaania rakett” on ametlikel andmetel tänaseni leidmata. Mis tähendab lihtsalt, et massiivne militaarne PR on juhtumi professionaalselt olematuks vaikinud. Me tegelikult ei tea, kas mingis meie koduma piirkonnas istutakse endiselt “pommi otsas”. See punkt on lihtsalt riikliku arrogantsi kui hetkel minu juhtumis domineeriva suhtumise näitajaks. Minu õuel seda raketti ei lõhatud.

Niisiis valisid plahvatuse korraldajad enda arvates mahajäetud maja imekaunis ja samas piisavalt teistest eemal olevas kohas, samas jäädes piisavalt lähedal kohtadele, kus viidi läbi ametlikku Kuperjanovi pataljoni õppust. Igavat rutiinõppust veidi meeleolukamaks muutes võis sõita paari-kolmekesi kaunile silma jäänud künkale, teha seal oma macAivari juutuubikatsetused ja jõuda kenasti teistega koos väeossa tagasi. Jah, seda ei saanud teha lihtkutsealused, veidi kõrgema kraadiga mehed aga küll.

Tegelikult see plahvatus eeldaski kõrgemat kraadi ka oskuste poolest. Hõbedasest nn MacGyver teibist, millega ca 200 grammi nitraadipõhist rootsi lõhkepakettides kasutatava lõhkeaine sarnast ainet lõhkekehaks seoti, leidsid nelja erineva jõuametkonna uurijad vaid mikroskoopilisi tükikesi. Juhtmed, mida oli vaja, et taoline, väga täpselt maa ja taeva vahele õigel kõrgusel balansseeritud “efektipomm” eemalt õhata, olid viimse jupini ära koristatud. Taluomanikule oli jäetud vaid 70 meetri ulatuses laiali lennanud lauajupid ja klaasikilde täis lagastatud õu. Need inimesed teadsid, mida nad tegid. Ja nagu öeldud, tundsid end täiesti karistamatutena. Plahvatus tehti õppuste toimumisega samal ajal päevavalges, kui kaugel asuvate naabertalude omanikele isegi kui kostis “kõminat” see erilise mälestusena ei salvestunud. “Mõtlesime küll, et müristab ja et märtsis ju äikest pole aga kuna just eelmine päev olime näinud laigulisi, arvasime, et ju need seal midagi kõmistavad,” rääkis mulle üks linnulennult 5 km kauguse talu elanik, kui uurisin ümberkaudsetelt, mida nad viimsel ajal ümbruskonnas veidrat näinud või kuulnud on.

Ilmselgelt ei otsitudki tõendeid taoliseks – kõige ilmsema aga riiklikult kõige ebamugavama versiooni kinnituseks. Nüüd, kui kaks aastat on möödas pole enam kelleltki ka küsida, kes neist samal ajal õppustel osalenutest võinuks midagi kuulda või näha. Otsad vees.

Oma lõhkeaukudega majaseina ja 4 kildudeks lennanud akent taastan ise. Kuna eterniitplaadid sauna katuselt maha lendasid tuli saun juba kokku lükata, sest sissesadanud vihm muutis hoone kõlbmatuks. Kuurikatuselt on ka plaadid maas, eks jõuan kunagi ka kuurini. Mittesõdiva Euroopa Liidu riigi kodaniku hakkamasaamine tema koduõuel toimunud terroriaktidega on ju kodaniku enda mure. Välipeldikut ma samas kohas ei taasta. Püstitan selle asemel mälestusmärgi minu vastu taevast lennanud lugupidamisele Eesti jõustruktuuride vastu.

P.S. Juhtumi käsitlemise ajal on vahetunud juba 2 siseministrit ja samapalju kaitseministreid. Kapo juht sai ka presidendilt auraha.

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.

Egiptuse iidseid saladusi on meie tehnoloogia võidukäigu ajastul isegi keerukam leida, kui suurte avastuste 19ndal sajandil. Nad pole enam liiva ja unustuse, vaid massikultuuri paksu kommertskihi all. Aga alati tasub proovida.

Aastatuhandeid väetas Egiptuse tsivilisatsiooni õitsengut Niiluse jõe viljakas muda. Viimase paarikümne aastaga on aga kõige õitsvamaks Egiptuse osaks saanud seni inimtühjad Punase mere äärsed kõrbed. Lennukiga öösel Hurghadasse maandudes paistab merd palistav särav tuledekett eriti silma.  Mereäärsetel varem elututel kaljudel laiuvad sadade kilomeetrite ulatuses turistikombinaadid, kuhu iga päev toovad kümned lennukid tuhandeid kaifima igisirgavat päikest ja “ma võin seda endale lubada” tunnet. Võimalust jalutada kuurortpirkonnas tühjal mererannal pikki tunde enam ei leia. Hiigelhotellikomplekse kerkib üha juurde ning nende ümber muutub elutu kõrb otsekui nõiaväel roheliseks oaasiks. Kui olla veidi parema haistmismeelega, siis võib aru saada, et Niiluse viljaka muda asemel viljastab merevett magestavates hotellikompleksides öösiti taimedele pritsitav hästitoidetud turistidest läbi käinud reovesi.

Ka kohalikud pole ammu enam osa kunagi Khemi (mudamusta värvi nahaga algjumala) maad suureks ehitanud tsivilisatsiooniat. 6 sajandil võtsid viimaselt, enam mitte egiptlaste soost naisvalitseja Kleopatralt jõuga roomlaste viljaaidaks muudetud riigi üle araablased, kelle järeltulijad oskvad küll siinse ajalooga kaubelda, ent nagu võõrvõimlased ikka, suurt peale turuväärtuse ei tea selle vägeva kultuuri 5 tuhande aasta pikkusel kogu kaasaegset maailma kujundanud tsivilisatsioonil olevat.

Enamus meist vist ei tea, et pea kõiki meie koolides õpetatavad kreeklastega (esmameenuvatest Phytagoras, Herodotos, Solon, Platon jpt) seostatavaid tarkusi on noodsamad kõik käinud Egiptuse templites õppimas. Phytagorase teoreemi näiteks kasutati edukalt juba 2000 aastat enne Phytagorase sündi püramiidide ehitamiseks. Ka mõlemad sõnad – keemia ja alkeemia tulenevad sellesama bareljeefidel püsivalt jäigastunud peenisega kujutatud Egiptuse viljakusjumal Khemi nimest. Al-Kehmi’ks ei nimetatud just siitkandist alguse saanud salakunste ja teadmisi juhuslikult. Läbi kahe aastatuhande kirikliku ideoloogilise surve meieni jõudnud veidrike-akleemia on midagi hoopis muud, kui Egiptuse templiseintele tänini sümbolkeeles jäädvustatud iidsed teadmised. Neid otsima minekuks tasub kuurort-Egiptusse lennata. Isegi, kui sa pole hingelt “teen tööd, mis mulle tegelikult ei meeldi, et võiksin nädala kõik hinnas paketiga end soojas päikeses puhkuse nime all umbe juua”-inimene.

Tänavalt autot võtta pole mõistlik

Kuidas siis seigelda omal käel Muinas-Egiptuses, kui suurte bussidega massiekskursioonid on kõik juba tehtud ja tahaks mõnda kohta, kuhu suure turistigrupiga ei talutata, omapäi pisut pikemalt uurida?  Ikka nii, et lähed “kõik hinnas” hotelli respasse ja küsid võimalust autot rentida. Loomulikult on respapoisil “friend” kel on “väga hea auto” ja kes on valmis sinuga 12+ tundi mööda turismiteedest kõrval asuvaid templeid kihutama. Muidugi saab respapoiss oma osa kokku lepitud summast – pisut üle 100 euro ca 800-kilomeetrise privaattuuri eest ei kõla ju üldse halvasti – kuid see on vajalik, sest tema kaudu saab sõber kaasa ametliku paberi, mis põhineb su passikoopial.

Tänavalt võis beduiintaksojuhte sellisteks omapäiseiklusteks püüda enne Araabia kevadet. Vahepeal on olnud aastad, kus turiste üldse hea melega hotellist välja ei lastud või turvalisuskaalutlustel vaid suurte hästiturvatud bussireisidega vaatamisväärsustele viidi. Kes Egiptuses käinud, teab väga hästi, et selles vahepeal päris rahutu olnud riigis valvavad kõiki muistiseid kuulivestidega automaaturid.

Autojuht võtab kohustuse sind turvaliselt kohale viia ja hotelli talle selle töö sokutanud sõbra töökoha säilimise huvides ka tagasi tuua. Kindlasti pead sa ainult ütlema, et võtsid selle auto üle interneti, kui keegi küsib. Keegi võib olla vaid ametlikke tuure müüv büroo, kelle hinnakujundusse sellist paketti küsides kuulub ka kohalik giid, kelle peaksid koos auto ja autojuhiga kordades kallima hinna eest kaasa vedama. Aga oma keskmisest sügavama iidsete kultuuride ja ajaloo huviga pole ma kohanud veel ühtki Egiptuse giidi, kes oleks teadnud midagi, mida ma juba temast kaks korda paremini ei tea. Egiptuses nimelt koolitatakse massiturismi giide meie mõistes kutseõppeasutustes, kus nad kõik mingi pealiskaudes baasteksti pähe õpivad ja siis bussis nende arvates põnevate detailidega vürtsitades ette vuristavad. Nii on mul näiteks õnnestunud kuulda, kuidas Suure Püramiidi ehitas vaarao Khufu “tööpuuduse likvideerimiseks” ja muudki jaburnaljakat.

Kuulivestiga konvoi saatel
Sõit algab täpselt päiksetõusul kui Ra-Horakhte, Horisondi Horose punetav ketas end ürgpimedust võites merest kõrbe kohale sirutab. Hotell on respapoisi tähelepanuavaldusena sulle hommikusöögiks võileivad ja mõned puuviljad kaasa pakkinud. Teed, mis kesk mägede vahelist tühja kivikõrbe sirged ja kus saab kihutada ca 140ga katkestatakse umbes iga mõnekümne kilomeeetri järel kontrollpunktidega, kus automaaturid ja mõnes ka soomustehnika ning juht teatab akent alla lastes tähtsalt vaid ühe sõna: استونيا, mis kõlab nagu ’iistunia. Teine kord peab ta sõnakest kas paberitükile või lausa paksu raamatusse kirjutada püüdvale relvakandjale selgitama, et seesinane ’iistunia asub kuskil Euroopas. Turist istub sel ajal tähtsa näoga masina tagaistmel, mille ukse kõrval on mustal põhjal valgega tähed V.I.P. ja laseb end sel viisil esitleda paarkümmend korda.
Siis aga saavad suured teed otsa ning esimest korda istub autosse juhi ja valvesõdalaste tõsiseilmelise jutuajamise peale kirbet kohaliku suitsu lõhna levitav kullininaga tumedas vormis mees. “Konvoi.” ütleb juht ja asub sõjamehega omas keeles juttu ajama – nad ju mõlemad teevad vaid oma tööd ja pikk igav päev läheb vesteldes kiiremini. Autos istuvat konvid muidugi pildistada ei tohi. Küll aga järgmist, mis pannakse vahetult enne Abydost auto ette ja mis on siis vilkuritega mootorratas. Tsiklikonvoi kihutab V.I.P. masina ees läbi asulate mõnikümmend kilomeetrit. Juht pobiseb läbi hammaste “ega siin kunagi midagi juhtunud pole, süsteem on selline…”

Jumalkuningate igavikulised saladused

Luxorist paarsada kilomeetrit ülesjõge asuv Abydos on iidseim Egitpuse pühapaik, kuhu juba I dünastia vaaraod rajasid oma haudu või sümboolseid hauakambreid. Siit, Ta-ser’i, “suure ürgse Maa”-nimelisest paigast sai alguse Egiptuse jumalik kuningasugu. Väidetavalt asub just siin Osirise – esimese jumaliku valitseja hauakamber. Praegu on Abydose kuulsaim vaatamisväärsus vaarao Ramses II isa Seti I võimas tempel. On imestatud, miks võttis Uue Riigi asutaja Seti I endale kurjaks peetava ja jumaliku Osirise tapnud Sethi nime, ent ometi püstitas oma templi Osirise hauaks peetava ülimalt salapärase megaliitrajatise kõrvale. Äkki on mõistatuse võtmeks teadmine, et Osirisest alguse saanud vaaraode vereliin lõppes 18- aastaselt surnud ja tänaseks tänu tema puutumatult leitud hauale maailmakuulsa vaarao Tutanhamoniga. Sõdalaste soost Seti usurpeeris tema järel segaduste ajas taevaste antud trooni, kuid pidi sellel istumiseks kuidagi tõestama oma jumalikku präitolu. Rumal ta polnud – Seth oli ju Osirise vend, seega end Sethi järeltulijaks kuulutades tagas Seti endale ja oma järeltulijatele katkenud jumaliku vereliini õigusjärgsuse. Nii muide on püüdnud teha kõik Egiptust valitsenud muulasedki – kõige suurem templite ehitus toimus hoopistükkis Aleksander Suure väepealikust end vaaraoks kuulutanud Ptolemaioste ajal. Eks ikka sooviga olla üheks jumalike hulgast – legitiimseks vaaraoks.

Vaarao ülim ohverdus Abydose templis oli hetk, kui ta pühendas oma taevastele esivanematele harmoonia ja tasakaalu jumalanna Maat’i kuju, mis sümboliseeris Mõlemi Maa valdja lubadust hoida õiglust ja kosmilistel seaduspäradel põhinevat korda. Oli veel aeg, mil riigijuhtimine polnud lihtsalt jõuga kehtestatav vägi-vald printsiibil, kes võimule saab, see teisi valitseb. Võim oli inimeste usaldus valitseja vastu ja teadmine, et nende valitsejal on vägi hoida kogu riigis jumalikku tasakaalu – nagu taevas nõnda ka Maa peal. Seliste ohverduste kujutamisi on Abydose templis näha pea igal seinal – ikka vaid selleks, et vaarao side taevase harmooniaga töötava ja püsivana hoida. Meie ajaloolased ei suuda selles paraku näha muud kui vaid rituaalset iidolikummardamist.

Osirise hauaks nimetatud megaliitrajatis on arheoloogidele peamurdmist valmistanud oma taasavastamisest alates. Nagu ka Giza püramiidide juures asuv Orutempel on ta ehitatud hiiglaslikest, maailma ühe tugevaima mineraalina tuntud graniidi üle-saja-tonnistest plokkidest, mida sellisel kujul tahuda ja ülitäpselt, et zhiletitera ka vahele ei mahu, võlvideks paigaldada ei oska ka meie end ülimalt kõrgtehnoloogiliseks pidav tehnikasõltaste tsivilisatsioon.

Osirion asub ca 10 m allpool maapinda koosneb peegelsileda poleeringuga perfektselt täisnurksetest ilma ühegi graveeringu või ornamendita megaliitplokkidest. Professor Edouard Nouville, kes uuris seda uskumatut rajatist 1912-14 nimetab seda “kõige iidseimaks arhitektuurseks struktuuriks (NB! mitte ntx templiks) Egiptuses. Juba Vana riigi vaaraode ajal 2600 enne meie aega peeti seda kohta iidseks ja seostati Esimese Aja ehk Sep Tepiga, kui jumalad ise Maa peal valitsesid. Ja palun ärge tulge mulle nüüd tulnukatest rääkima, juba Vedades on kirjas, et enne meid on olnud ja omaenese keskkonnavaenulikku ülbusse hukkunud kaks iidset ja üliarenenud tsivilisatsiooni kuulunud inimrassi.

Tark pidi see jumalarahvas olema, sest kui Osireon üldse midagi meenutab, siis hiiglaslikku varjendit allpool maapinda, kuhu isegi allikas veega sisse voolas. Kus siis iidsed targad oleks mistahes kataklüsmi ajal ellu jäänd ning välja ilmudes pannud aluse uuele – otsekui ei kusagilt ilmunud ehituskunsti ja muude oskustega Egiptuse sellele tsivilisatsioonile, mille iidsemaid monumente meie jätkuvalt uudistamas käime.

Tasuta ja tasuline luksus

Osireoni salapäraseid kive lähemalt uurima siiski ei pääse. Pikas hõlstis valvur, kes teatab, et vaadata võib vaid ühest küljest ning ülevalt kaevandi servalt, on viiedollarist rahatähte saades siiski nõus sind lubama ronida päris rajatise servale, et sealt pildistada saaksid. Siis aga ilmuvad kohale kaks automaaturit ning üks kohalik kutsekooli-arheoloog ehk kohapealne giid, kes kõik valjult ja kätega vehkides sind sealt ära kutsuma asuvad. Viieka saanu püüab küll neile midagi öelda, ent selle pärast üht asja mitu meest ju valvama ongi pandud, et kõiki neid pistisega kostitada ei õnnestu. Kui lahkume, jääb meist kaevandi servale istuma pika objektiivitoruga keskealine meesterahvas, kes ilmselgelt ootab võimalust omaette jäädes püüda maksta kinni kõik kohapealsed valvurid ja ikka Osirioni laskuda. Ma tahaks väga loota, et see tal õnnestus.
Abydosest tagasi tuleku eel algab korraga kõigis ümberkaudsetes minarettides vali palvekisa. Autojuht teatab, et ükski konvoi nüüd enne keskpäevase palve lõppu ei ligu. Mis mulle tähendab võimalust maksimumi saavutanud päevapalavuse eest mitte autoistmele konutama – kus nagunii tuleb veel pikki tunde veeta – vaid kiiresti templisse tagasi lipsata ja veel mõned iidsed sümbolid seinte pealt üles pildistada.

Abydose templil on ka hilisemate salaorganisatsioonide sümboolikas olulise nurgiku ehk hieoroglüüfkirjas jumalat tähistava sümboli kuju. Templi täisnurga tipus asub salapäraseim koht, kuhu aga ei ole kunagi astunud ühegi sureliku jalg. Reljeefidega kaetud seina taga on ilma ühegi sissepääsuta kahe sambaga saal. Kas saab veel selgemalt mõista anda, et taassünni ja Kõiksuse viimase saladuse juurde füüsilist teed mööda ei pääse?
Abydos asub kesk eimidagit Kairo ja Luksori vahel, niisiis ei viitsi tavaturistid sinna loksuda. Kuna sel päeval on ometi tulnud bussitäis egüptoloogiahuvilisi sakslasi, pannakes meie auto ja nende bussi ette lausa nelja püssimehelga lahtine jeep konvoiks tagasi suurele teele. Ja kõik see karm luksus ei maksa turistile midagi, ent Egitpuse riigi jaoks maksab see teadmist, et turismi väetav rahavoog siiski naaseb peale vahepealseid ärevaid-segaseid aegu. Templid ja nende kividesse kätketud iidse taassünni saladused näikse töötavat praegugi selle maa püsiva õitsengu hüvanguks.

Harmooniliste helide pühamu
Iidseimatest teise, Dendera templi, milles pärimuse kohaselt toimetati riitusi juba selsamal Shemsu Hor  e Horose Teenrite esimesel ajal, teeb kuulsaks tema lakke maalitud horoskoop. Kaasaegne astronoomia on ju ainult iidse astroloogia noorem ja maailma ülesehituse pealispinda mööda libisev õde.

Juba püramiidiehitajaks arvatud esimese dünastia vaarao Ceheopsi (Khufu) ajal austatud ning Kleopatra esivanemate Ptolemaioste poolt viimast korda vägevaks renoveeritud pühamu valdjas on loova armastuse jumalanna Hathor. Tempel on üles ehitatud nagu muusikariist, tema erinevates ruumides saab kogeda erinevaid väga erilisi heliresonantse – kui teada, mis ruumis mis nurgas häält teha. Templivalvurid on siingi usinad mõnda kohta väikse rahatähe eest näitama. Ühedollarine avab tee ka salapärasesse Dendera krüpti, kus seintel alternatiivajaloo huviliste krestomaatilised freskod kummalistel tehniliste lahendustena näivatel sammastel paiknevatest “elektripirnidest”. Aga tegelikult me ju ei tea, mille valgel needsamad freskod selles maa-aluses kauni pildiriviga ehitud seintega, rajati. Tõrvikutahma ühegi Egiptuse maa-aluse või püramiidi sisese pimeda käigu seinalt leitud pole.

Nagu märksa hilisema – Kosi saarel asuva moodsa arstikunsti isaks peetava Hippokratese tempelravilas – nii ka Denderas templi kõrval ravila, kus sama moodi tegeldi “uneraviga” ehk haigetel oli võimalus templi kõrvalhoones magada ning järgmisel päeval meedik-preestritelt unenäo tõlgendus ehk kaasaegses keeles tema haiguse psühhosomaatiliste põhjuse eemaldamiseni viiv mõtteviis saada. Kuna Kosi Asklepeion on vähemalt tuhat aastat Denderast noorem, siis Euroopa arstikunsti isa on ilmselgelt oma teadmised saanud egiptlastelt, kellega mereriik Kos tihedas kaubaühenduses oli.

Dendera Saladuste Kambris, mida valvab Thoth ehk kreeklastel ja hiljem keskaja salateaduste Hermes Trismegistos, viidi läbi alkeemilisi ehk disharmoonilisuse harmooniliseks muutmise protsesse. Templi seos muusikaga lubab oletada, et lisaks tavapärastele taimsetele ja egiptlaste väga arenenud meditsiinilistele ravivõtetele kasutati siin ka meie kultuuris alles lapsekingades olevat vibroakustilist ravi.

Mündiga käepigistus viib keelust üle

Kui Abuydoses olid osalt templiseintel alles isegi freskode aastatuhandete vanused värvid, siis Dendera freskodel nii hästi pole läinud. Siia kolisid peale ristiusu dogmaatiliseks doktriiniks muutumist kõrbeeraklust otsivad usufanaatikute grupid, kes ei hoidnud aega kokku kõigil imekaunilt templiseintesse tahutud freskodel nägude, rääkimata juba mõnede viljakusjumaluste esileulatuvatst riistadest, kivist välja täksimiseks.

Kuna Hathor, selle templi valitsejanna hoiab enda käes nii siin- kui sealpoolse maailma õnne võtit, korraldasid templi katusel – jumalike valitsejate kodutähtede valguses – pühasid tseremooniaid lisaks sadadele vaaraodele ka veel Ptolemaioste soost kuninganna Kleopatra. Katusel valvab tumedas rõivas automaatur, kes aga, nähes turisti “mittestandartset” huvi templikatusele viiva lauajuppidega kinni löödud trepi vastu, küsib, kas sa soovid tõesti sinna minna. Sirutab käe, ning kui kaheeurone münt ta peopesa puudutab, võid tugeva militaarse käepigistuse toel üle laudtõkke ronida ning keelatud katusel pilti teha.
Tagasitee kulgeb läbi kõigi samade kontrollpunktide, kus sama hoolsalt paberitükkidele kirja pannakse, et üks ’iistunia-veidrik on muinasajast turvalisse kuurortpiirkonda eluga tagasi jõudnud.

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.