Egiptuse iidseid saladusi on meie tehnoloogia võidukäigu ajastul isegi keerukam leida, kui suurte avastuste 19ndal sajandil. Nad pole enam liiva ja unustuse, vaid massikultuuri paksu kommertskihi all. Aga alati tasub proovida.
Aastatuhandeid väetas Egiptuse tsivilisatsiooni õitsengut Niiluse jõe viljakas muda. Viimase paarikümne aastaga on aga kõige õitsvamaks Egiptuse osaks saanud seni inimtühjad Punase mere äärsed kõrbed. Lennukiga öösel Hurghadasse maandudes paistab merd palistav särav tuledekett eriti silma. Mereäärsetel varem elututel kaljudel laiuvad sadade kilomeetrite ulatuses turistikombinaadid, kuhu iga päev toovad kümned lennukid tuhandeid kaifima igisirgavat päikest ja “ma võin seda endale lubada” tunnet. Võimalust jalutada kuurortpirkonnas tühjal mererannal pikki tunde enam ei leia. Hiigelhotellikomplekse kerkib üha juurde ning nende ümber muutub elutu kõrb otsekui nõiaväel roheliseks oaasiks. Kui olla veidi parema haistmismeelega, siis võib aru saada, et Niiluse viljaka muda asemel viljastab merevett magestavates hotellikompleksides öösiti taimedele pritsitav hästitoidetud turistidest läbi käinud reovesi.
Ka kohalikud pole ammu enam osa kunagi Khemi (mudamusta värvi nahaga algjumala) maad suureks ehitanud tsivilisatsiooniat. 6 sajandil võtsid viimaselt, enam mitte egiptlaste soost naisvalitseja Kleopatralt jõuga roomlaste viljaaidaks muudetud riigi üle araablased, kelle järeltulijad oskvad küll siinse ajalooga kaubelda, ent nagu võõrvõimlased ikka, suurt peale turuväärtuse ei tea selle vägeva kultuuri 5 tuhande aasta pikkusel kogu kaasaegset maailma kujundanud tsivilisatsioonil olevat.
Enamus meist vist ei tea, et pea kõiki meie koolides õpetatavad kreeklastega (esmameenuvatest Phytagoras, Herodotos, Solon, Platon jpt) seostatavaid tarkusi on noodsamad kõik käinud Egiptuse templites õppimas. Phytagorase teoreemi näiteks kasutati edukalt juba 2000 aastat enne Phytagorase sündi püramiidide ehitamiseks. Ka mõlemad sõnad – keemia ja alkeemia tulenevad sellesama bareljeefidel püsivalt jäigastunud peenisega kujutatud Egiptuse viljakusjumal Khemi nimest. Al-Kehmi’ks ei nimetatud just siitkandist alguse saanud salakunste ja teadmisi juhuslikult. Läbi kahe aastatuhande kirikliku ideoloogilise surve meieni jõudnud veidrike-akleemia on midagi hoopis muud, kui Egiptuse templiseintele tänini sümbolkeeles jäädvustatud iidsed teadmised. Neid otsima minekuks tasub kuurort-Egiptusse lennata. Isegi, kui sa pole hingelt “teen tööd, mis mulle tegelikult ei meeldi, et võiksin nädala kõik hinnas paketiga end soojas päikeses puhkuse nime all umbe juua”-inimene.
Tänavalt autot võtta pole mõistlik
Kuidas siis seigelda omal käel Muinas-Egiptuses, kui suurte bussidega massiekskursioonid on kõik juba tehtud ja tahaks mõnda kohta, kuhu suure turistigrupiga ei talutata, omapäi pisut pikemalt uurida? Ikka nii, et lähed “kõik hinnas” hotelli respasse ja küsid võimalust autot rentida. Loomulikult on respapoisil “friend” kel on “väga hea auto” ja kes on valmis sinuga 12+ tundi mööda turismiteedest kõrval asuvaid templeid kihutama. Muidugi saab respapoiss oma osa kokku lepitud summast – pisut
üle 100 euro ca 800-kilomeetrise privaattuuri eest ei kõla ju üldse halvasti – kuid see on vajalik, sest tema kaudu saab sõber kaasa ametliku paberi, mis põhineb su passikoopial.
Tänavalt võis beduiintaksojuhte sellisteks omapäiseiklusteks püüda enne Araabia kevadet. Vahepeal on olnud aastad, kus turiste üldse hea melega hotellist välja ei lastud või turvalisuskaalutlustel vaid suurte hästiturvatud bussireisidega vaatamisväärsustele viidi. Kes Egiptuses käinud, teab väga hästi, et selles vahepeal päris rahutu olnud riigis valvavad kõiki muistiseid kuulivestidega automaaturid.
Autojuht võtab kohustuse sind turvaliselt kohale viia ja hotelli talle selle töö sokutanud sõbra töökoha säilimise huvides ka tagasi tuua. Kindlasti pead sa ainult ütlema, et võtsid selle auto üle interneti, kui keegi küsib. Keegi võib olla vaid ametlikke tuure müüv büroo, kelle hinnakujundusse sellist paketti küsides kuulub ka kohalik giid, kelle peaksid koos auto ja autojuhiga kordades kallima hinna eest kaasa vedama. Aga oma keskmisest sügavama iidsete kultuuride ja ajaloo huviga pole ma kohanud veel ühtki Egiptuse giidi, kes oleks teadnud midagi, mida ma juba temast kaks korda paremini ei tea. Egiptuses nimelt koolitatakse massiturismi giide meie mõistes kutseõppeasutustes, kus nad kõik mingi pealiskaudes baasteksti pähe õpivad ja siis bussis nende arvates põnevate detailidega vürtsitades ette vuristavad. Nii on mul näiteks õnnestunud kuulda, kuidas Suure Püramiidi ehitas vaarao Khufu “tööpuuduse likvideerimiseks” ja muudki jaburnaljakat.
Kuulivestiga konvoi saatel
Sõit algab täpselt päiksetõusul kui Ra-Horakhte, Horisondi Horose punetav ketas end ürgpimedust võites merest kõrbe kohale sirutab. Hotell on respapoisi tähelepanuavaldusena sulle hommikusöögiks võileivad ja mõned puuviljad kaasa pakkinud. Teed, mis kesk mägede vahelist tühja kivikõrbe sirged ja kus saab kihutada ca 140ga katkestatakse umbes iga mõnekümne kilomeeetri järel kontrollpunktidega, kus automaaturid ja mõnes ka soomustehnika ning juht teatab akent alla lastes tähtsalt vaid ühe sõna: استونيا, mis kõlab nagu ’iistunia. Teine kord peab ta sõnakest kas paberitükile või lausa paksu raamatusse kirjutada püüdvale relvakandjale selgitama, et seesinane ’iistunia asub kuskil Euroopas. Turist istub sel ajal tähtsa näog
a masina tagaistmel, mille ukse kõrval on mustal põhjal valgega tähed V.I.P. ja laseb end sel viisil esitleda paarkümmend korda.
Siis aga saavad suured teed otsa ning esimest korda istub autosse juhi ja valvesõdalaste tõsiseilmelise jutuajamise peale kirbet kohaliku suitsu lõhna levitav kullininaga tumedas vormis mees. “Konvoi.” ütleb juht ja asub sõjamehega omas keeles juttu ajama – nad ju mõlemad teevad vaid oma tööd ja pikk igav päev läheb vesteldes kiiremini. Autos istuvat konvid muidugi pildistada ei tohi. Küll aga järgmist, mis pannakse vahetult enne Abydost auto ette ja mis on siis vilkuritega mootorratas. Tsiklikonvoi kihutab V.I.P. masina ees läbi asulate mõnikümmend kilomeetrit. Juht pobiseb läbi hammaste “ega siin kunagi midagi juhtunud pole, süsteem on selline…”
Jumalkuningate igavikulised saladused
Luxorist paarsada kilomeetrit ülesjõge asuv Abydos on iidseim Egitpuse pühapaik, kuhu juba I dünastia vaaraod rajasid oma haudu või sümboolseid hauakambreid. Siit, Ta-ser’i, “suure ürgse Maa”-nimelisest paigast sai alguse Egiptuse jumalik kuningasugu. Väidetavalt asub just siin Osirise – esimese jumaliku valitseja hauakamber. Praegu on Abydose kuulsaim vaatamisväärsus vaarao Ramses II isa Seti I võimas tempel. On imestatud
, miks võttis Uue Riigi asutaja Seti I endale kurjaks peetava ja jumaliku Osirise tapnud Sethi nime, ent ometi püstitas oma templi Osirise hauaks peetava ülimalt salapärase megaliitrajatise kõrvale. Äkki on mõistatuse võtmeks teadmine, et Osirisest alguse saanud vaaraode vereliin lõppes 18- aastaselt surnud ja tänaseks tänu tema puutumatult leitud hauale maailmakuulsa vaarao Tutanhamoniga. Sõdalaste soost Seti usurpeeris tema järel segaduste ajas taevaste antud trooni, kuid pidi sellel istumiseks kuidagi tõestama oma jumalikku präitolu. Rumal ta polnud – Seth oli ju Osirise vend, seega end Sethi järeltulijaks kuulutades tagas Seti endale ja oma järeltulijatele katkenud jumaliku vereliini õigusjärgsuse. Nii muide on püüdnud teha kõik Egiptust valitsenud muulasedki – kõige suurem templite ehitus toimus hoopistükkis Aleksander Suure väepealikust end vaaraoks kuulutanud Ptolemaioste ajal. Eks ikka sooviga olla üheks jumalike hulgast – legitiimseks vaaraoks.
Vaarao ülim ohverdus Abydose templis oli hetk, kui ta pühendas oma taevastele esivanematele harmoonia ja tasakaalu jumalanna Maat’i kuju, mis sümboliseeris Mõlemi Maa valdja lubadust hoida õiglust ja kosmilistel seaduspäradel põhinevat korda. Oli veel aeg, mil riigijuhtimine polnud lihtsalt jõuga kehtestatav vägi-vald printsiibil, kes võimule saab, see teisi valitseb. Võim oli inimeste usaldus valitseja vastu ja teadmine, et nende valitsejal on vägi hoida kogu riigis jumalikku tasakaalu – nagu taevas nõnda ka Maa peal. Seliste ohverduste kujutamisi on Abydose templis näha pea igal seinal – ikka vaid selleks, et vaarao side taevase harmooniaga töötava ja püsivana hoida. Meie ajaloolased ei suuda selles paraku näha muud kui vaid rituaalset iidolikummardamist.
Osirise hauaks nimetatud megaliitrajatis on arheoloogidele peamurdmist valmistanud oma taasavastamisest alates. Nagu ka Giza püramiidide juures asuv Orutempel on ta ehitatud hiiglaslikest, maailma ühe tugevaima mineraalina tuntud graniidi üle-saja-tonnistest plokkidest, mida sellisel kujul tahuda ja ülitäpselt, et zhiletitera ka vahele ei mahu, võlvideks paigaldada ei oska ka meie end ülimalt kõrgtehnoloogiliseks pidav tehnikasõltaste tsivilisatsioon.
Osirion a
sub ca 10 m allpool maapinda koosneb peegelsileda poleeringuga perfektselt täisnurksetest ilma ühegi graveeringu või ornamendita megaliitplokkidest. Professor Edouard Nouville, kes uuris seda uskumatut rajatist 1912-14 nimetab seda “kõige iidseimaks arhitektuurseks struktuuriks (NB! mitte ntx templiks) Egiptuses. Juba Vana riigi vaaraode ajal 2600 enne meie aega peeti seda kohta iidseks ja seostati Esimese Aja ehk Sep Tepiga, kui jumalad ise Maa peal valitsesid. Ja palun ärge tulge mulle nüüd tulnukatest rääkima, juba Vedades on kirjas, et enne meid on olnud ja omaenese keskkonnavaenulikku ülbusse hukkunud kaks iidset ja üliarenenud tsivilisatsiooni kuulunud inimrassi.
Tark pidi see jumalarahvas olema, sest kui Osireon üldse midagi meenutab, siis hiiglaslikku varjendit allpool maapinda, kuhu isegi allikas veega sisse voolas. Kus siis iidsed targad oleks mistahes kataklüsmi ajal ellu jäänd ning välja ilmudes pannud aluse uuele – otsekui ei kusagilt ilmunud ehituskunsti ja muude oskustega Egiptuse sellele tsivilisatsioonile, mille iidsemaid monumente meie jätkuvalt uudistamas käime.
Tasuta ja tasuline luksus
Osireoni salapäraseid kive lähemalt uurima siiski ei pääse. Pikas hõlstis valvur, kes teatab, et vaadata võib vaid ühest küljest ning ülevalt kaevandi servalt, on viiedollarist rahatähte saades siiski nõus sind lubama ronida päris rajatise servale, et sealt 
pildistada saaksid. Siis aga ilmuvad kohale kaks automaaturit ning üks kohalik kutsekooli-arheoloog ehk kohapealne giid, kes kõik valjult ja kätega vehkides sind sealt ära kutsuma asuvad. Viieka saanu püüab küll neile midagi öelda, ent selle pärast üht asja mitu meest ju valvama ongi pandud, et kõiki neid pistisega kostitada ei õnnestu. Kui lahkume, jääb meist kaevandi servale istuma pika objektiivitoruga keskealine meesterahvas, kes ilmselgelt ootab võimalust omaette jäädes püüda maksta kinni kõik kohapealsed valvurid ja ikka Osirioni laskuda. Ma tahaks väga loota, et see tal õnnestus.
Abydosest tagasi tuleku eel algab korraga kõigis ümberkaudsetes minarettides vali palvekisa. Autojuht teatab, et ükski konvoi nüüd enne keskpäevase palve lõppu ei ligu. Mis mulle tähendab võimalust maksimumi saavutanud päevapalavuse eest mitte autoistmele konutama – kus nagunii tuleb veel pikki tunde veeta – vaid kiiresti templisse tagasi lipsata ja veel mõned iidsed sümbolid seinte pealt üles pildistada.
Abydose templil on ka hilisemate salaorganisatsioonide sümboolikas olulise nurgiku ehk hieoroglüüfkirjas jumalat tähistava sümboli kuju. Templi täisnurga tipus asub salapäraseim koht, kuhu aga ei ole kunagi astunud ühegi sureliku jalg. Reljeefidega kaetud seina taga on ilma ühegi sissepääsuta kahe sambaga saal. Kas saab veel selgemalt mõista anda, et taassünni ja Kõiksuse viimase saladuse juurde füüsilist teed mööda ei pääse?
Abydos asub kesk eimidagit Kairo ja Luksori vahel, niisiis ei viitsi tavaturistid sinna loksuda. Kuna sel päeval on ometi tulnud bussitäis egüptoloogiahuvilisi sakslasi, pannakes meie auto ja nende bussi ette lausa nelja püssimehelga lahtine jeep konvoiks tagasi suurele teele. Ja kõik see karm luksus ei maksa turistile midagi, ent Egitpuse riigi jaoks maksab see teadmist, et turismi väetav rahavoog siiski naaseb peale vahepealseid ärevaid-segaseid aegu. Templid ja nende kividesse kätketud iidse taassünni saladused näikse töötavat praegugi selle maa püsiva õitsengu hüvanguks.
Harmooniliste helide pühamu
Iidseimatest teise, Dendera templi, milles pärimuse kohaselt toimetati riitusi juba selsamal Shemsu Hor e Horose Teenrite esimesel ajal, teeb kuulsaks tema lakke maalitud horoskoop. Kaasaegne astronoomia on ju ainult iidse astroloogia noorem ja maailma ülesehituse pealispinda mööda libisev õde.
Juba püramiidiehitajaks arvatud esimese dünastia va
arao Ceheopsi (Khufu) ajal austatud ning Kleopatra esivanemate Ptolemaioste poolt viimast korda vägevaks renoveeritud pühamu valdjas on loova armastuse jumalanna Hathor. Tempel on üles ehitatud nagu muusikariist, tema erinevates ruumides saab kogeda erinevaid väga erilisi heliresonantse – kui teada, mis ruumis mis nurgas häält teha. Templivalvurid on siingi usinad mõnda kohta väikse rahatähe eest näitama. Ühedollarine avab tee ka salapärasesse Dendera krüpti, kus seintel alternatiivajaloo huviliste krestomaatilised freskod kummalistel tehniliste lahendustena näivatel sammastel paiknevatest “elektripirnidest”. Aga tegelikult me ju ei tea, mille valgel needsamad freskod selles maa-aluses kauni pildiriviga ehitud seintega, rajati. Tõrvikutahma ühegi Egiptuse maa-aluse või püramiidi sisese pimeda käigu seinalt leitud pole.
Nagu märksa hilisema – Kosi saarel asuva moodsa arstikunsti isaks peetava Hippokratese tempelravilas – nii ka Denderas templi kõrval ravila, kus sama moodi tegeldi “uneraviga” ehk haigetel oli võimalus templi kõrvalhoones magada ning järgmisel päeval meedik-preestritelt unenäo tõlgendus ehk kaasaegses keeles tema haiguse psühhosomaatiliste põhjuse eemaldamiseni viiv mõtteviis saada. Kuna Kosi Asklepeion on vähemalt tuhat aastat Denderast noorem, siis Euroopa arstikunsti isa on ilmselgelt oma teadmised saanud egiptlastelt, kellega mereriik Kos tihedas kaubaühenduses oli.
Dendera Saladuste Kambris, mida valvab Thoth ehk kreeklastel ja hiljem keskaja salateaduste Hermes Trismegistos, viidi läbi alkeemilisi ehk disharmoonilisuse harmooniliseks muutmise protsesse. Templi seos muusikaga lubab oletada, et lisaks tavapärastele taimsetele ja egiptlaste väga arenenud meditsiinilistele ravivõtetele kasutati siin ka meie kultuuris alles lapsekingades olevat vibroakustilist ravi.
Mündiga käepigistus viib keelust üle
Kui Abuydoses olid osalt templiseintel alles isegi freskode aastatuhandete vanused värvid, siis Dendera freskodel nii hästi pole läinud. Siia kolisid peale ristiusu dogmaatiliseks doktriiniks muutumist kõrbeeraklust otsivad usufanaatikute grupid, kes ei hoidnud aega kokku kõigil imekaunilt templiseintesse tahutud freskodel nägude, rääkimata juba mõnede viljakusjumaluste esileulatuvatst riistadest, kivist välja täksimiseks.
Kuna Hathor, selle templi valitsejanna hoiab enda käes nii siin- kui sealpoolse maailma õnne võtit, korraldasid templi katusel – jumalike valitsejate kodutähtede valguses – pühasid tseremooniaid lisaks sadadele vaaraodele ka veel Ptolemaioste soost kuninganna Kleopatra. Katusel valvab tumedas rõivas automaatur, kes aga, nähes turisti “mittestandartset” huvi templikatusele viiva lauajuppidega kinni löödud trepi vastu, küsib, kas sa soovid tõesti sinna minna. Sirutab käe, ning kui kaheeurone münt ta peopesa puudutab, võid tugeva militaarse käepigistuse toel üle laudtõkke ronida ning keelatud katusel pilti teha.
Tagasitee kulgeb läbi kõigi samade kontrollpunktide, kus sama hoolsalt paberitükkidele kirja pannakse, et üks ’iistunia-veidrik on muinasajast turvalisse kuurortpiirkonda eluga tagasi jõudnud.
