…kui on kollil raha maitse suus. Nii laulsid metsast rahapada välja tassivad kurjasigidikud Nukitsamehe filmis. Jah kolli, kel juba raha maitse suus on ehk kes teab, kuidas saada kasu tagajärgede eest vastutamata, on põhjust karta. Koll teatavasti erineb inimesest just selle poolest, et tal puudub empaatia. Kuna koll on oma hinge kurjale müünud oma valgustkartva jõu ja teiste eksitamise võime eest, ei suuda ta ka teisi enda kõrval hingelistena ehk aistvate ja õnneõiguslike olenditena käsitleda.
Koll võib toredad lapsukesed panna oma sigade toiduks paljakäsi nõgeseid kitkuma ja mülkas magama, tema arvates on tal selleks õigus. Tugevama õigus. Tugevamana saab ta kaikaga oma õigust kehtestada, valu ja hirmu abil inimeselapsi oma orjuses hoida isegi siis, kui inimeselapsed teavad – tegelik elu ei pea sugugi ainult kolliorjamine olema. Koll teeb inimeselapsed pettusega omaks, kaotades ära nende kodutee rõõmsa valguseküllase, emaarmastuse, viljaka põllu ja lõhnava koduaiaga elu suunas. Seega vaid loll ei karda kolli, kel rahamaitse suus. Vähemalt nii arvab koll ise, nähes teisitimõtlejaid lapsikute lollikestena, keda hirmutades neid endiselt oma orjaväes hoida.
Terve maakera näib olevat ootamatult saanud mingi kollide kompanii omanduseks, kus hingeta kurjaorjad kel raha maitse suus hirmu ja lollitamise abil panevad inimesi iseoma koduplaneeti hävitama.
…raha mängib elus põhirolli…
Äsja sai teatavaks, et metsakollide nõudmisel võeti looduslike pühapaikade kaart Maa-ametist maha. Maa-amet on Keskkonnaministeeriumi allasutus ja peab täitma selle käske. Keskkonnaministeeriumi käsul võeti sama kaart kevadel ka metsaregistrist maha. Looduslik pühapaik ei tähenda kollile midagi, kolli jaoks pole miski püha, ei loodus ega miski paik selles, 
mida mingid lollikesed kuidagi eriliseks peavad. Kollil mängib raha elus põhirolli, raha on ta õnn ja armastus. Raha saab aga mitte looduses jalutades, isegi mitte sealt ravimtaimi, marju ja seeni korjates vaid kurja võluri Sarumani eeskujul loodust kateldesse ajades ja neis kateldes endale uusi kuulekaid koll-orje keetes.
Inimest, kes oleks lapsena unistanud sellest, kuidas ta istub 8 tundi igast oma päevast mingit tuima tööd tehes või usina bürkoraadina sisuta-mõtteta pabereid üksteise otsa kuhjates, pole olemas. Ometi saavad suuremast osast lastest inimesed, kes tuimalt teevad tööd, millest nad tegelikult ei hooli. Isegi töö tulemused ei huvita neid, sest tulemuseks on ilmselt… mingi kuskil peidus oleva kolli rahakuhja suurenemine. Aga kuna kollide kompanii on inimese unistused oma nõiakatlas ümber keetnud, usub ka inimene nüüd, et raha mängib elus põhirolli. Isegi seda usub, et raha see on õnn ja armastus. Sest kollifilmides näidatakse, kuidas palju raha teeb nii, et sind armastavad paljud. Niisiis tuleb teenida raha ja kannatada välja töö, mida teed, aga ei armasta. Siis lähed poodi ja sulle pakutakse kõike seda, millest sõltub su õnn ja armastus. Mis muide on toodetud samasuguste inimeste poolt, kes kusagil maailmas kaheksa tundi päevas teevad selle nimel tööd, mida nad ei armasta. Mis aga mõne kolli rikkamaks muudab ja võimaldab sellel inimesel minna peale tööd poodi, et osta oma osa raha eest saadavast õnnest ja armastusest. Absurd? Ei, meie igapäevane elu.
…kõrged mõtted, need on puhas möga…
Inimene, kellel “pole elu ilma rahata”, ei suuda hetkekski uskuda, et on võimalik teha midagi, mille eest ei soovitagi kellegi arvelt hetkekasu saada. Nad ei suuda uskuda, et Rail Balticu praeguse loodusthävitava laristutrassi vastased pole “konkureriva kolli” palgal. Sest nad ise ju teevad seda trassi kindlas teadmises, et nende koll neile selle eest suure hulga raha eest ostetava õnne ja armastusega tasub.
Üks ostetava armastuse eriliik on võim. Inimene, kes ei usu, et tema enda väärtus inimesena paneks teisi teda armastama, vajab “lisaväärtust”, et ihaldatavam ja seeläbi õnnelikum olla. Võim annab lisaks ihaldatuks ja imetletuks muutvale rahale veel ka äravalituse tunde. Mille saamiseks tuleb teised omasugused kolliloogikaga ära lollitada, et nad ikka ja jälle end sinu alamateks valiks. Sellist kollitamist nimetatakse poliitikaks.
Armastusväärsuse annavad kolliloogika järgi atribuudud, mida saab enda väheväärtuslikkusele juurde osta nagu autole lisavarustust. Kuna võim ei pruugi anda kohe kiiret raha, saab ometi osta hulga õnnekriteeriume – maja, kalli auto vms – suurtelt rahakollidelt saadava liisingu või laenuga. Aga jah, siis on oluline end võimul hoida võimalikult pikalt, sest muidu kaob õnnevõimekus järgmistel valimistel. Et seda ei juhtuks, tuleb inimesi tavalise kolliloogikaga – hirmutamise ja valedega – end uuesti valima panna.
Võib juhtuda, et ilmub kuskilt mõni veidrik, kes hakkab rääkima mingitest üldinimlikest väärtustest. No näiteks, et riik on inimese, mitte inimene end riigiks nimetava kolliühenduse jaoks. Või et mets, puhas õhk ja põhjavesi on meie tegelikud rikkused, mida ei tohi ohverdada kollikateldes plögastamiseks. Sellised lollikesed tuleb kohe kiiresti naiivseteks puukallistajateks, majandusvõihikuteks, progressivaenlasteks ja kõigevastasteks tembeldada. Sest seda nad vaieldamatult kolliloogika järgi ka on. Kõrged mõtted need on puhas möga. Neid koll ei mõtle vaid loeb paberilt siis, kui soovib kedagi enda orjaks lollitada. Pole ju võimalik, et keegi sellist möga tõemeeli ka usub. Või siiralt ja südamest tõesti ka soovib, et ta kodu olekski puhas, püha, viljakas ja armastusküllane.
Raha võim on suur ja igavene…
..elu lühikene raha pikk. Seda on meile õpetatud juba aastasadu. Eks ikka nende poolt, kes tahaksid, et raha võim meie üle püsiks igavesti ja koos sellega ka nende võim, kes suutnud enda kätte rohkem raha ja võimu kühveldada. Et raha võiks olla kasulikkuse kõrvalprodukt, hakkab selles kõrinäriva konkurentsi ja eduinnuka rottide võidujooksu maailmas ununema.
Inimene, kes teeb asja, mida ta väga hästi oskab, teeb seda rõõmuga, töö lendab ja tulemus kannab endas tema loomiseks kasutatud erksa protsessi energiat. Kõik me oskame midagi sel viisil teha – kes kooki küpsetada, kes laulda, kes porgandeid või lilli kasvatada. Kui jagame meil hästi õnnestunud töö produkti teisega, jagame ka selle tööga kaasnenud loova harmoonia tunnet. Vahetades sinu loominguna sündinu teise loominguna sündinu vastu saab mõlemil parem. Olgu, ma ei suuda vahetada Eestis kootud käpikuid Indias kasvandu mango vastu. Vajan väärtuste mõõtmiseks ühisalust ja selleks ongi raha. Lihtsalt mõõtühik, millega minu töö väärtus sinu omasse “ümber lüüa”.
Muidugi on sel viisil oma tööd rõõmuga tegevate ja selle teiste töö vastu väärtuspõhiselt vahetada suutvate inimeste puuduseks see, et nad ei karda kolli. Nad teavad, mis tegelikult on õnn ja armastus, sest on seda oma igapäevaelus kogenud ja teavad ka kuidas seda erksat ja elus kogemust pidevalt uueks luua. Neil pole kollisõltlase hirmutavat ebakindlust, et koll ta oma teenimise eest saadavast ilma jätab. Nad teavad, mis nende elu nauditavaks, rõõmurohkeks ja külluslikuks muudab. Kolli, kes püüab neile kõrva sosistada, et “kel on vähe või on natukene, sellel puudub helge tulevik” saadavad nad… esivanemate tarkuse kohaselt Marti jooksma. Toogu viljaõnne ja karaku karjaõnne inimeste õnnetuks ennasthävitavaks tulevikuhirmus massiks kollitamise asemel.
Rahakolli võim on suur ja igavene vaid siis, kui me ise seda suure ja igavesena võtame. Alati on valik. Me kõik saame igas hetkes oma elus olla muutuseks, mida maailmas näha soovime.
