Meie elu kvaliteet ja meie võime tulla toime väljakutsetega sõltub otsustavalt sellest, mil määral me oleme võimelised haldama neid jõudusid, mis on vastutavad kogu meie elus leiduva kannatuse eest.
Me võime avastada, kuidas meie enesetaju ja maailma tajumist mõjutavad unustatud või tõrjutud mälestused. Nende märkamine eeldab sügavat arusaamist oma alateadvuslikest reflekstidest. Tiibeti budismis sümboliseerivad kolme meeleplekki, ehk meid kannatama panevaid kolme peamist jõulist emotsiooni kolm looma. Siga (juhmus, nõmedus, ahnus) pole mitte teadmiste puudumine või nende vähesus. See ei tähenda lihtsalt ebaadekvaatset informatsiooni maailma kohta. Juhmuse vorm, mida teadmatuse all mõeldakse, on reaalsuse loomuse ja meie enda olemuse vääritimõistmine ja sellest tulenev segadus. Ainus ravim sedasorti juhmuse vastu on teadlik protsesside mõistmine.
Teiseks meeleplekiks, mida sümboliseerib madu, on inimese kalduvus vägivaldsusele, agressioonile, vihkamisele. Inimeste vägivallal ei ole mingeid paralleele loomariigis. Mälul põhinev maailma vastu tuntav umbusaldus ja vaenulikkus moodustab olulise aspekti inimisiksuse tumedast küljest, mida C.G. Jung nimetas Varjuks. Seega ei ole agressioon miski, mis kajastab meie tõelist loomust, vaid pigem vari, mis meid tõelisest loomusest eraldab. Kui meil õnnestub instinktiivselt kerkivate emotsioonide tumedast loorist läbi tungida, siis avastame, et meie olemuse sisemine tuum on kõike muud kui elajalik. Sisemaailma tundma õppimine viib agressiooni ja ennasthävitavate kalduvuste olulisele vähenemisele ning ühtlasi suurendab sallivust ja kaastunnet.
Kolmandas meeleplekis, mida sümboliseerib kukk, on ühendatud himu, iha ja täitmatus. Siia kuulub näiteks ka iha võimu järele, mida Freudi õpilane Alfred Adler kirjeldas kui alaväärsuse ja küündimatuse kompensatsiooni. Inimestes valitsev kuke, mao ja sea triaad on vastutav inimkonna ajaloo kõige tumedamate peatükkide eest.
Võime oma üllatuseks avastada, et oleme kogu oma elustrateegia valesti suunanud. Enamus asju, mille pärast oleme jõupingutusi teinud, on suuresti ette kirjutatud alateadvuslike tagantsundivate emotsioonide poolt. Suuremat osa sellest, mida me elus teeme ja kuidas me seda teeme, võib mõista läbi hirmu enda kaduvuse ees.
Näriv rahulolematus
Rahulolematust praeguse olukorraga ja sellega seonduvat konkreetse nimetuseta ebamugavustunnet võime panna oma ebarahuldava füüsilise väljanägemise arvele või seostada ebapüsivate ressurssidega ehk materiaalsete varade puudumisega. Meile võib paista, et meie rahulolematuse põhjuseks on madal sotsiaalne staatus ja mõju puudumine maailmale. Võime pidada 
rahulolematuse põhjuseks ebapiisavat võimu ja kuulsust, mitteküllaldasi teadmisi või oskuseid ning loendamatul hulgal teisi asju.
Millised iganes oleksid ka meie praegused reaalsed olud, situatsioon ei paista kunagi rahuldustpakkuv ning lahendus näib alati asuvat tulevikus. Nagu sünnikanalis heitlev laps, tunneme ka meie suurt vajadust jõuda situatsiooni, mis on parem kui praegune. Selle vastupandamatu tungi tõttu mingi tuleviku saavutuse poole ei ela me mitte kunagi täielikult olevikus ning elu tundub olevat pidev ettevalmistus millekski paremaks, mis ehk on tulemas. Niisuguse strateegia järjekindla tarvitamise tulemuseks on “rottide võidujooksu” tüüpi elumuster. Ekistents, kus aetakse taga tuleviku irreaalseid miraaže ning samas ei olda võimelised täielikult nauitma seda, mis on kättesaadav olevikus.
Kaotaja strateegia
Autoprojektsioon tulevikku kui eksistentsiaalse rahulolematuse korrigeerimise võte on “kaotaja strateeegia”, vaatamata sellele, kas me saavutame ihaldatud eesmärgid või mitte. See on rajatud oma vajaduste fundamentaalsele mittemõistmisele ja vääriti tajumisele. Seepärast ei saa me kunagi oodatud rahuldust. Kui me ei suuda seatud eesmärke saavutada, oleme pidevalt rahulolematud. Kui oleme nende eesmärkideni jõudmisel edukad, siis tüüpiliselt ei too see kaasa seda, mida me lootsime, ning meie ebamugavustunne ei saa leevendust. Lisaks pole me võimelised korrektselt diagnoosima, miks oleme lakkamatult rahulolematud. Me ei mõista, et järgime fundamentaalselt valet eksistentsistrateegiat, sellist, mis ei saa tuua meile rahuldust, hoolimata sellest, millised on meie tegevuse tulemused. Tavaliselt arvame ebaõnnestudes, et eesmärk polnud piisavalt ambitsioonikas või eesmärgivalik oli vale.
See muster viib sageli mitmesuguste kõrgelennuliste eesmärkida hoolimatule ja irratsionaalsele tagaajamisele, mis on vastutav paljude probleemide eest meie maailmas ja mille tulemuseks on suur hulk inimlikku kannatust. Kuna selline elu ei too kunagi tõelist rahuldust, siis pole eriti vahet, kas seda praktiseerib vaesteabist elav inimene, karjääri tegev tippjuht või miljardär. Niipea, kui meie põhilised ellujäämisvajadused on rahuldatud, on meie elukogemuse kvaliteet palju rohkem seotud meie teadvuse seisundi kui väliste oludega.
Ekslikud jõupingutused saavutada rahulolu väliseid eesmärke taotledes võivad anda paradoksaalseid tulemusi. Inimesi, kes peale aastakümneid kestnud rasket tööd ja pingutamist saavutasid lõpuks eesmärgi, millest nad kogu elu olid unistanud, võib järgmisel päeval tabada tõsine depressioon. Joseph Cambpell kirjeldas seda nii: “jõutakse redeli tippu ja avastatakse, et see seisab vale müüri najal.” Eestis on sama kirjeldanud meediagigant Hans H. Luik: “Tippu jõudnuna võid avastada, et istud pesukausi serval, mis ujub ookeanis” Seda frustreerivat mustrit on võimalik märgatavalt nõrgendada, kui vähendada keskendumist saavutustele tulevikus ning olla võimeline kogema rohkem rahulolu olevikus.
Nahka kapseldunud ego
Täitmatu ahnuse kõige sügavamaid juuri uurinud Ken Wilber väidab, et meie tõeline loomus ja eksistentsi põhiolemus on meist võõrandunud. Samas ei ole teadlikkus algsest identiteedist mitte kunagi täielikult kadunud. Sügavaim motiveeriv j
õud inimese psühhikas meie arengu kõikidel tasanditel on iha pöörduda tagasi oma olemusliku terviklikkuse kogemise juurde. Selle asemel aga püüame meeleheitlike jõupingutustega teostada oma kõigeväelisust materiaalsete vahendite kaudu. Ainus viis, kuidas me võime saavutada oma täieliku potensiaali, on läbi sisemise terviku kogemuse. See aga nõuab meie identiteedi suremist “nahka kapseldunud egodena”.
Tänu oma ego külge klammerdumisele peame leppima tegeliku naudingukogemuse materiaalsete surrogaatidega. Surrogaatide spekter on lai, need hõlmavad lisaks toidule ja seksile ka raha, kuulsust, võimu, välimust, teadmisi ja palju muid asju. Samal ajal on meil kõigil sügav tundmus, et meie tõeline identiteet on loov printsiip meis. Seepärast jäävad aseained alati ebarahuldavaks, ükskõik millisel määral ja millise ulatusega need ka täitmatut ahnust rahuldaks. Lõplik lahendus täitmatule ahnusele on enese tegelikus kogemises. Tegeliku Mina teadlik kogemine.
Hirmutav tundmatus
Võime saavutada vabanemise kannatustest mitte maailmast eraldudes vaid keset igapäevast elu, kui me vabastame end kolmest meeleplekist – juhmusest, vägivaldsusest ja ihast. Me ei pea selleks eemalduma elust ja põgenema materiaalselt tasandilt transendentaalsusse. Peaksime ainult ohverdama harjumuspärase emotsionaalmentaalsusel põhineva identiteedi, ilma et teaksime, mis seda asendama hakkab. Isegi kui meie praegune maailmas olemise viis pole eriti mugav, võime me sellest ärevalt kinni hoida, kuna alternatiiv on tundmatu.
On selge, et lahendus ei ole mitte 
kõrvale heita kehastunud esksitents kui madalam ja väärtusetu ning üritada selle eest põgeneda. Samas meie jõupingutused saavutada rahulolu ja meelerahu ebaõnestuvad paratamatult, kui need tegelevad ainult materiaalse sfääri objektide ja eesmärkidega. Kui meie samastumine keha-egoga on absoluutne ja meie usk materiaalsesse maailma kui ainsasse reaalsusesse on kõigutamatu, on võimatu täielikult nautida enda osalemist loodus. Tühisus-, kaduvus- ja hirmutunne võivad täielikult varjutada elu positiivse külje ning meid rõõmust ilma jätta. Ehk koormata meie elu seda hävitavate sõltuvustega, millega püüame sisemist tühikut täita. Meie hariduse ja kasvatusega inimesel on väga raske sada jagu sügavalt sisse juurdunud hirmust surma ees ja leida elus sügavamat mõtet. Nii motiveerivadki suuremat osa meie igapäevasest käitumisest võltsego vajadused ning õpetused elu iseseisvaks muutmiseks näivad ebautentsed.
Elu kogu tema spektris
Iga rahuldustpakuv lahendus peab niisiis hõlmama sind ja maailma mitmetasandilise tervikuna. Teadlikuse abil võime olla suutelised kogema täielikult elu kogu spektrit. C.G Jung soovitas, et me peaksime täiendama oma igapäevaseid tegevusi süstemaatilise sisemise otsinguga, mis ulatub meie olemuse sügavaimatesse varjatud salaurgastesse. Kahjuks on ise keerukas otsida, eriti siis, kui sa ise veel täpselt ei tea, mida just otsid ja kust see võiks täpsemalt asuda. Oma tähelepanu sissepoole suunates võib tegelikult igaüks saada ühendust Minaga, oma olemuse kõrgema aspektiga, ning leida vahendid kannatuste enesest vabastamiseks. See on võimalik, ei nõua millessegi uskumist ega eluks vajalikust loobumist.
Ingvar Villido, Eesti mees, kes on suutnud ühendada maailma iidseima joogatarkuse kaasaegse maailma terviklikuimaks inimesekontseptsiooniks õpetab seda juba oma TMK esimesel kursusel. Jungi järgi peaksime me end elus orienteerima mitte ainult välise põhjal, millega me kokku puutume. Otsustamine peaks alati põhinema looval sünteesil, mis sisaldab pragmaatilisi teadmisi materiaalsest maailmast ja sügavmõttelist tarkust, mis on ammutatud sisemaailma teadvustamise käigus.
Selle strateegia järgimine võib viia rahuldustpakkuvama, nauditavama ja loovama eluviisini. See teeb võimalikuks olla täielikult igapäevase reaalsuse maailmas ja ometi teadlik meie enda tegelikust loomusest. See viimane muide teeb õnnelikuks. Päriselt ja püsivalt.
