Haigekassa või haigla kassa?

30. märtsil 2014 tabas mind šokk. Sain teada, et minult oli lõigatud kaks organit rohkem, kui minu poolt allkirjastatud operatsioon nõudis. Arst ei osanud selle lõikamise vajadust muul moel põhjendada, kui “trendiga” ehk tõenäosusega tulevikus haigestuda just nende, hetkel küll mitte haigete organite kaudu. Ta oli siiralt imestunud, et ma üldse midagi sellist tähele panin: “Aga te ju ei kavatse enam lapsi saada”. Jah, minu algseks lõikusplaaniks oli emaka amputatsioon sellesama arsti antud lisaklausliga “lõikame nii vähe kui võimalik”, kuid minu kirjalikult väljendatud tahte vastaselt võeti mind informeerimata ära ka munajuhad. Sain sellest teada alles kuu peale lõikust paberilt, kus nagu poe ostutshekil oli kirjas kolm erineva tootekoodiga organit. Kui oma kogemusest arvamusloo kirjutasin, lükkas see lahti terve sündmuste ahela.

Lood, millest ei räägita

Peale artikli ilmumist pöördus minu poole mitusada inimest, kes kõik tulid rääkima oma lugusid – kõigis ühisnimetajaks see, et nendega juhtus midagi ebameeldivat, kuna meditsiiniasutuse huvid kaalusid üles patsiendi huvid. Naine, kellel rinnavähi kahtlusega lõigati igaks juhuks ära rind, mis tul välja, et oli terve. Ema, kelle last raviti valdede tablettidega seni, kuni tekkis lisaks algsele, suhteliselt lihtsale haigusele ka teine, nüüd juba märksa keerulisem tüsistustega haigus. Jne. Jne. Kõik need võõrad inimesed tänasid, et julgesin oma loost kirjutada. “Me ei julge, sest siis ei saa me enam ka seda ravi, mis praegu,” ütles üks võõras, mind tänaval kätt pidi tänanud naine otse. Ma ei kirjutanus oma loos toona ei organite ega arstide nimesid, isegi mitte mind opereerinud haigla nime. Just selle pärast, et minu nägemuses vajas muutust meditsiini praegusest rahastamisest tekkinud süsteem tervikuna. Mina olin üks näide sadadest, mis seda tõestas.

Üllatused aga jätkusid. Minu väga hea sõber ja ühtlasi ka kliinikujuhataja, tänaseks manalateele läind dr. Mae Pindmaa teatas mulle nende suvisel pereüritusel, et “ma kuulsin, et sind anti kohtusse”. Mina polnud selleks hetkeks veel ametlikku kohtukutset saanud. Küll aga oli Mae osalenud mingil arstide kinnisel üritusel, kus mind opererinud haigla juht dr. Allikvee oli avalikult mitmete inimeste juresolekul väitnud, et kavatseb mind kohtusse anda. Ta ütles ka põhjuse, miks, kuid seda ma tsitaadina ei kirjuta, sest mul pole paraku diktofonilinti nende sõnade tõestamiseks. Niipalju võin öelda, et tegelik põhjus oli soov minu artiklit avaldanud ajalehele survet avaldada, et meedia ei julgeks enam selliseid arvamusi “lehte lasta”. Tänase seisuga pean paraku tunnistama, et hoolimata kohtuasja käigust nende tegelik missiooon kahjuks õnnestus.

Kolm kuud peale operatsiooni saabus mulle kohtukutse, kus Ida-Tallinna Keskhaigla nõudis minult 8000 eurot nende maine kahjustamise eest. Nõudis ka minu artiklis ilmunud, minu enda poolt läbi elatu kirjeldusel põhineva info valeks kuulutamist.

Lõikusele pole alternatiivi?

Kui arst minu kuuldes peale 15 minutist esmakohtumist ja põgusat läbivaatust telefoni võtis ja ilmselt haiglast küsis “milline on esimene lõikusaeg” käis minust läbi väga suur hulk mõtteid. Ilmselt arvaks igaüks meist meediku sellise käitumise peale, et temaga on toimumas midagi väga tõsist. Ei mingit ravisoovitust ega vihjetki alternatiivsele abile – üks pealevaade ja “noa alla”. See ei saa ju olla miski, mis pole vähemalt surmav. Kuu aega elasin vähimagi lisainfota järgmise uuringu ootuses, mis pidi tõestama “hea või pahaloomuline”. Seda tehti päevakirurgia vormis st kiire ühepäevase operatsiooniga. Sain teada, et pahaloomulisust minus pole. Ent edasises operatsiooArstniplaanis ei muutnud see teadmine midagi. Nüüd tean tänu haiglale, kes mind kohtusse andes sundis uurima, miks meditsiiniäri juhid minu artiklit nii isiklikult ja valuliselt võtsid, et päevakirurgia on suurhaiglate majanduslikult üks tulusamaid tegevusi. Sellest tulusam ehk Haigekassa poolt suuremate summadega toetatav on ainult nn päriskirurgia. Patsiendi nõustamine ja tema ravi jälgimine pole praeguse Haigekassa rahastamissüsteemi kohaselt meditsiiniasutuste süsteemi jaoks tulus.

Pidasin nõu mitmete tippmeedikutega, kellest kaks olid erakliinikute juhid, kes kinnitasid, et meditsiiniasutusele on patsiendi ärakuulamiseks eraldatud 20 minuti tasu “kommiraha”. Arst võiks patsienti muidugi ka rohkem kuulata, ent selle eest Haigekassa ega siis ka tema tööandjast raviasutus ei maksa. Et teenida oma tööst ära elamiseks arvestatavat palka, vajalikku abipersonali ja haigla ülalpidamiskulusid, võiks arst võtta vastu kasvõi 24/7, ent kõigi nende vastuvõttude eest saadava Haigekassa hinnakirja järgse rahaga ei kata ta meditsiiniasutuse ülalpidamiseks vajalikke kulusid. Hoopis teine lugu on aga kirurgiliste sekkumistega. Nende eest saadav on haiglale majanduslikult kasulik. Selle tõttu muutubki iga “lõikuskõlbliku diagnoosiga” patsient haiglale huvipakkuvaks.

Patsiendile ei pakuta lõikuse eel alternatiive. Saades lõikusvajadusest teada nagu mina seda sain, haarab iga normaalset inimest hirm oma ellujämise pärast. Oma elu jätkumist sooviv patsient peab arsti endast targemaks ja usaldab teda kui spetsialisti. “Me müüme usaldust, teie oma artikliga kahjustasite seda,” ütles otsesõnu välja minu vastas kohtus istunud ITK juht Ralf Allikvee. Enamik inimesi tõesti ei kahtlusta, et arst võib nagu iga teine inimene olla huvitatud ka oma töökoha ja sisetuleku säilimisest. Sellest rääkisid mulle avameelselt kaks anonüümsust palunud arsti, kes on tänaseks Eestist töölt lahkunud. Just soovimatuse pärast teha häirivaid valikuid töökoha nõudmiste ja Hippokratese vande vahel. Siinkohal on arstid sama abitus seisus kui patsiendid. Iga inimene soovib tema töö eest toita oma peret. Iga inimene soovib oma töökoha säilimist. Kui aga tööandja nõuab ettevõtte majanduslikku kasumlikkust, kui töökoha säilimise eeldust, pannakse arst vastuolulisse seisu. Ta ei saa nagunii 20 ettenähtud minuti jooksul patsiendiga isiklikku kontakti. Seega on lihtsam – puhtinimlikult – võtta patsienti kui impersonaalset organite kogumit.

Süsteem taastoodab iseenda huve

Suurhaigla vajab lõikusi oma majanduskulude katteks. Arstile ei anta võimalust haigega tegeleda, tema ravi suunata, jälgida, valida kirurgilist sekkumist alles tõesti viimase abinõuna, kui teised juba läbi proovitud.

“Munajuhad on organid, kuid naisel peale 40ndat eluaastat kaotavad nad tähenduse, seega ei saa neid siis käistleda enam organitena,” andis ITK juht dr Allikvee kohtuistungil mu advokaadile hämmastava vastuse. Mitte mina ei m13334682_1199579416732909_1252508368_oäära, kui kaua ma oma organeid vajan. Seda määrab keegi teine, kes on omandanud vatavad õigused ja volitused. Mina ei saa isegi kirjalikku dokumenti allkirjastades õigust enda organismiga toimetatava üle otsustada.

“Küsimus ei ole selles, kuidas patsient asjast aru sai.” teatas seesama dr. Alikvee kohtus otsesõnu. Ehk mina ei pidanudki aru saama, miks arst mind just nii palju lõigata otsustas. Peale operatsiooni anti mulle minu küsimise peale seesama paber, kus minult ära lõigatu kirjas, ja öeldi, et võin “soovi korral uuesti kontrolli tulla umbes aasta pärast”. Kolm 20 minutilist vestlust enne operatsiooni, üks “kiir-” ja üks kolme voodipäevaga “tavakirurgia” – sellega oli minu tervise temaatika haigla silmis ammendunud. See, kuidas ma operatsioonist taastun või mis minu tervises võiks terve elundkonna eemaldamise järel muutuda, ei huvitanud neid.

Müüa usaldus!

“Te kahjustasite haigla majandushuve,” kõlas Ralf Allikvee selgesõnaline süüdistus. “Haigla müüb usaldust, kui ilmub seline artikkel ei usaldata meid enam.” Niisiis olin kohtu all süüdistatavana meditsiini kui majandusvaldkonna usalduse kõigutamises. Kuna mina olin kirjutanud, miks ma endaga toimunu valguses enam ei usaldanud, võisid ka teised jätta ostmata usalduse, mida haigla soovis müüa. Märkamata lihtsat tõsiasja – kui soovid midagi müüa, tuleb seda enne toota. Aga kuidas usaldada süsteemi, kes sinu selja taga teeb lausa seadusevastaseid asju, pidades seda ise täiesti loomulikuks?

Õigus rikkuda seadusi

Haigla andis minu käest nõusolekut küsimata minu haigusloo andmed koos minu delikaatsete isikuandmetega paarikümnest inimesest koosneva Tervishoiuteenuste Kvalitedi Ekspertkomisjoni käsutusse. Kuigi minu artiklis polnud sõnagi juttu minu operatsiooni kvaliteedist. Komisjon otsustas, nagu arvata võis, et operatsioon oli teaostatud parimate meditsiiniliste kriteeriumite kohaselt. Minult ei küsitud selle otsuse tegemiseks midagi. Isegi seda, kas ma üldse soovin oma operatsiooni puudutavate andmete esitamist võõrastele. Eesti ja Euroopa liidu õigusaktide kohaselt on taoline teguviis ebaseaduslik.

Haigla oli nii kindel asja õigeksmõistmises “omadest” koosneva erialakomisjoni poolt, et avaldas kinnises meedikute erialaportaalis “Meditsiiniuudised” uudise “Ekspertkomisjon Raitari juhtumis arstidel süüd ei tuvastanud” 06. mail. Kohtule tõendina esitatud TeArstrvishoiuteenuste Kvaliteedi Ekspertkomisjoni koosoleku protokoll (ehk siis otsuse tegemise aeg) kannab kuupäeva 07.05.2014. Seega oli haiglal õigeksmõistev otsus teada enne komisjoni koosoleku toimumist!

“Raitar kirjutas ajalehes, et arstid kavatsesid selle elundi maha äritseda”, seisis pool aastat kõigile meedikutele ligipääsetava, kuid mulle suletud portaali uudises minu teadmata. Mina polnud kusagil ega kuidagi isegi maininud mingit elunditega äritsemise võimalust. Miks seondub haiglajuhtidel heategevusliku sisuga sõna “doonorlus” ülekantud tähenduses kastamisega elunditega äritsemine, jääb mulle kui vabatahtlikule veredoonorile arusaamatuks.

Ekspertkomisjonile oli haigla poolt esitatud küsimus: “Kas patsiendile oli emaka amputatsioon koos munajuhadega näidustatud?” Kuna mind polnud komisjoni istungile kutsutud, siis tahaks väga teada, kuidas said 20 võõrast inimest selle üle otsustada ilma delikatsete isikuandmete seadust rikkumata või kas üldse.

Kust tuleb raha?

Teine huvitav kõsimus komisjonile oli: “Kas arstid lõikavad rohkem (st. mitme organi eemaldamise eest saab rohkem raha) seetõttu, et nende palk on sellest otseselt sõltuv?“ See on tegelikult antud protsessi võtmeküsimus, selle pärast oli see ka estiatud taolises kavalas sõnastuses. Otseselt loomulikult ei ole ühegi arsti palk sõltuv lõigatud organite hulgast. Kaudselt aga on.

Iga organ, mis patsiendi kehast eemaldatakse, saab nagu öeldud endale “tootekoodi” mille alusel koostatakse hilisem teostatud kirurgiliste protseduuride statistika. Kui statistika näitab, et viie aasta jooksul lõigati selles haiglas xx emakat ja yy munajuha, siis järelikult valitseb just nii suur vajadus nende operatsioonide järele. Seesama statistika on aluseks järgmise viie aasta Haigekassa rahade eraldamisele. Ehk kui haigla saab näidata suurt vajadust mingite lõikuste järele, saab ta ka suuremad rahaeraldised. Need eraldised kindlustavad arstidele selles haiglas järgmise viie aasta palgataseme. Niisiis on vaja lõikuste statistikat, mis näitaks, et on vaja raha samasugusteks lõikusteks just sellele haiglale. Ja siis on eelarverahade laekudes muidugi ka vaja teostada selliseid lõikusi sellisel hulgal, et tagada järgmise eelarveperioodi järgmised rahalaekumised.

Siit tulebki “üle 40ste naiste organite, mis pole kästletavad organitena” teema. Ehk siis kui su keha meedikute arvates enam mingeid organeid ei vaja, võib need küsimata eemaldada ja esitada järgmise perioodi statistiliste andmetena, mis tagab järgmise “viisaastaku” palgatasemed just sellele haiglale. Siit ka süüdistus mulKohusle just majandushuvide kahjustamises. Ma lihtsalt nägin selle äraspidise ärimudeli läbi.

Näidispoomine

Olin kohtu all oma elus esimest korda. Mul olid suurepärased kaitsjad – Maria ja Eeva Mägi. Ometi oli see aasta minu jaoks väga kurnav. Selle asemel, et keskenduda oma ettevõtte käivitamisele ja operatsioonist taastumisele, pidin olema pidevas pinges ja tegelema enda kaitsmiseks vajalike materialide läbitöötamise ja kogumisega.

Tänaseks on minust tänu sellele saanud meditsiinisüsteemi kitsaskohtade ekspert. Saan väga hästi aru, miks Harju Maakohtus minu võiduga lõppenud kohtuasi kaevati ITK poolt edasi. Sest kui nad tunnustanuks minu võitu, pidanuks nad ka tunnustama, et nende süsteem vajab seestpoolt muutmist. Haiglale polnud vajalikud mitte kohtu kaudu minult “valurahaks” nõutud 8000 eurot. Küünilisel moel lubas haigla selle summa annetada Vähiliidule.

Selgelt pidi see summa ja kogu mu “näidispoomise” protsess hirmutama tulevasi oma arvamuse avaldajaid – kui räägid oma nägemust meditsiinisüsteemist, arvesta, et neil on raha sinu vastu pikk kohtuasi algatada ja sinu käest palju raha küsida.

Minu protsessi püüti kitsalt minu isikliku rahulolematuse ja minu “organite” keskseks pöörata, viies tähelepanu kõrvale tegelikult probleemilt – suurhaiglate monopoolsetelt majandushuvidelt, mis ei pruugi alati olla vastavuses patsientide huvidega. Operatsioon – isegi kõige kvalitetsemalt teostatu – on inimorganismile väga suur šokk. Iga organ on inimese keha terviklikkuse sisukohalt vajalik. Lõikus peaks olema viimane võimalus kõigist võimalikest. Primaarne peaks olema patsienti isiksusena käsitlev ravi. Seega tuleks praegune Haigekassa rahastussüsteem umber vaadata. Sama väitis ka 2015 ilmunud Maailmapanga raport.

Arstid pole süüdi!

Isegi mu kolleegidel meedias oli raske mõista, et ma ei vastandunud end suurhaigla majandushuvide vastu kaitstes arstidele, kellest paljud püüavad olemasoleva süsteemi piires teha oma tööd maksimaalse pühendumisega. Kahjuks on olukord selline, et patsient ja arst on seatud süsteemi, mida juhivad suurkorporatiivsed meditsiiniasutused ja ravimitööstus, mis nagu nimed ütlevad, alluvad mõlemad tööstuse ja majanduse, mitte sotsiaal-humanit13336201_1199579430066241_405261606_naarsetele reeglitele. Minu vastaspooleks oli majandushuvidega äriühing, kelle töötajad peavad tänagi tegema valikuid ettevõtte kasumi ja abivajavate inimese vahel. Pole siis ime, et inimest võetakse statistilise ühikuna, mitte tervikorganismiga isiksusena.

Aga ma tahan väga loota, et see ei jää nii! Et riigil, kelle liikmetena me sotsiaalmaksu makstes haigekassasüsteemi üleval hoiame, on jõudu see süsteem pana tagasi tema kodanikest ja maksumaksjatest inimeste huve kaitsma, mitte suurorganisatsioonide majandushuve täitma. Pühendan oma kohtualuseks oldud aasta lootusele, et riik võtab midagi ette inimlikult igale inimesele lähedasema – tervishoiusüsteemi muutmiseks taas inimkeskseks ja inimeste vajadustele, mitte Haige Kassa kaudu täidetavate ärihuvidele orienteerituks.

5 Comments

  1. Kuna – kordan veelkord – ei ole mina alustanud ühtki neist kohtuprotsessidest, ei ole ka mina kuhugi edasi kaevanud. Jah oli see valik avada nö “teine rinne” jaa asuda ise ITKd hagema. Aga see ei tundunud mulle õige – ma ei ajanud selle protsessiga mingit kitsalt oma asja. Ainus, mida soovisin, oli aidata inimestele kätte võidelda õigust ise oma keha üle otsustada. Ja aidata kaasa süsteemi muutumisele inimkesksemaks.

  2. Hea lugu! Kui kõik vaikivad ja kannatavad ei vii see kuhugi.Julge rääkija olla pole kerge.Enamus sai arvatavasti selgelt ka aru millest jutt käis -enam pole inimesed ju pimedusega löödud.

  3. Jumal tänatud, et selliseid ausaid lugusid aina lisandub ja eksistentsiaeg anglo-ameerikalikul “tervisekuluuril” (nn läänelikul kasumlikkusel) hakkab kahanema meie kõigi rõõmuks: siit moraal – ärge “müüge oma hinge maha ärimaailmale”, olgem tähelepanelikud oma lähima sotsiaal-kultuurilise ruumi suhtes… Saab ainult tänada südamest loo autorit tema kannatlikkuse ja inimliku leebuse ja väärikuse eest! Kõik pole nii nagu pealt paistab: suureks paisunud struktuuridel on maagiline võime muutuda inimvaenulikuks varem-hiljem. See osutab ka üsna otseselt “riigiaparaadi juhtimis-kontrollorganite” jõuetusele ja tagasihoidlikule humanitaarharidusele.

  4. Kahju, et ma seda lugu varem ei ole juhtunud lugema. Ka minul on pea samalaadne kogemus ITK-ga. Minu lugu on sedavõrd hullem, et minu päevad, viimased neli aastat, mõõduvad meeletutes valudes ja kangete valuvaigistite manustamisel. Ka minu puhul leidis komisjon, et kõik on OK. Kõige kummalisem on see, et komisjonis istus Allikmaa ise. Kas see komisjon on ikka aus, selles mina kahtlen. Jah, jutt artside ringkaitsest vastab tõele.

Lisa kommentaar