Iidseima India kivist mõistatused

Kui süüa Aurangabadis hommikust, vaatab hotellirestorani terrassil sinu suunas, tõeline India klišee. Ega eemalt saagi aru, et tegu pole Taj Mahali, vaid tema vähendatud koopiaga. Aga mitte selle pärast ei reisi ajaloohuvilised sellesse Mumbaist 300 kilomeetrit sisemaale jäävasse väikelinna. Siia tullakse imetlema tõelist maailmaimet, inimvaimu suursaavutust, maailma suurimat ja keerukaimat megaliitrajatist.

Aurangabadi nimetatakse India “turismisadamaks”, kuigi ta ei asu mere ääres. See linnake on ümbritsetud suure hulga ajalooliste huviväärsustega, seiidne-tundmatu-kirialhulgas kahe UNESCO maailmapäradisse kantud inimvaimu suursaavutusega. Linn ise on suht uus, vaid 400 aastane. Siinsed hotellid teavad, mida valge turist soovib ja juba hotelli bronerides kirjutatakse sulle, “saame teid äkki aidata auto rentimisel”. Muidugi saate ning kindlasti tuleb rentia auto koos autojuhiga, sest India hullumelses liikluses, kus sõiduradade arv kõigub 2 ja 8 vahel, suunatule asemel käib signaal ja teedel liigub veokite vahel nii lehmi kui inimesi on kohalikku liikluskultuuri haldav juht väga praktiline lisandus reisi õnnestumiseks. Kusjuures tegu pole kalli teenusega – näiteks tervet päeva hõlmav retk linnast 30 kilomeetri kaugusel asuvatesse Ellora koobastesse maksis 1500 ruupiat ehk ca 20 eurot.

Ajaloo valge laik

Ellora koobastemplid arvatakse olevat rajatud meie ajaarvamise 5-15 sajanditel. Arvatakse selle tõttu, et templid kannavad erinevate India valitsejate raidkirju alates 5 sajandist. Neis templites uidates meenub mingil põhjusel Efesose iidvana templikompleks Türgis. Ka seal ümbritses peamist pühamut hulk erinevatele Rooma impeeriumi valitsejatele omistatavaid templeid, kuid ometi ei arva keegi, et Efesos on roomaaegne. Lihtsalt tegu oli nii vägeva pühapaigaga, kus soovis oma templikesega esindatud ja jumalatele pidevalt meelde tuletatud olla iga endast lugupidav imperaator. Väga selgelt toimus sama ka Elloras. Siia on püüdnud püstitada pühakodasid nii jainistid (vanim usukihistus Indias), hinduistid kui budistid. Seda paika austatakse tänaseni jalanõude jalast võtimsega nagu templit, kuigi paarkümmend viimast aastat kaitstakse templikompleksi UNESCO maailmapärva%cc%88gevandi egiidi all.

Fakt on see, et Ellora ja ilmselgelt kogu maailma kõige erilisemat templit – Kailasa’t ei rajatud 18 aasta jooksul meie ajaarvamise alguses, nagu wikipedia ja turismibukletid väidavad. Selle tõestas ära moguli valitseja 1682 aastal, soovides mingil talle teada oleval barbaarsel põhjusel Kailasa templit hävitada. Mogul, kelle nime ma teadlikult ajaloo hulka arvamast keeldun, palkas 8000 töölist, kuid need ei sutnud teha kolme aasta jooksul rohkem, kui vaid osaliselt lõhkuda templit kaunistavaid imelisi basaltkujusid. Millega barbarmogul tõestaski – selle aja tehnoloogia on imelise templi ees võimetu. Kuid kes siis ometi lõi selle maailma vägevaima megaliitrajatise, tõelise insenerikunsti ime, mida kardetavasti poleks ka meie praeguse tehnikaga sel kujul võimalik järele teha?

Jumalate jäljed

Kailasa tempel Ellora koobaslinnas on maailma suurim megaliitrajatis. Ühest kaljupangast välja tahutud 50 meetrit pikk, 33 lai ja 29 meetrit kõrge imeliste nikerdustega kaetud taies. On võimatu ilmselt isegi meie aja lasertehnikaga õõnestada midagi nii täpsete nurkade ja siledate pindadega välja maailma kõikolmetasandiline-kailasage kõvema kivimina tuntud basaltkaljust. Kusjuures ülevalt alla kaljut templiks tahuma hakates. Iga vähegi inseneriteadmisi õppinu mõistab, et sel juhul pidid muistsed kivitehnoloogid teadma täpselt, kuhu kaljus teha sild (mis viib ühest templi osast teise, on alt tühi ja seest õõnes) kuhu jätta piisavalt kivimit ülisümmetriliselt paiknevate skulptuuride jaoks jms.

Ainus analoog maailmas sellele imelisele kivitöötlemisviisile asub Etioopias. Sealsed Lalibela kaljukirikud on samuti ülevalt alla kaljust välja tahutud ja siis seest õõnestatud. Ainult nad pole nii kaunilt nikerdatud ja ükski neist pole sama suur ja mitmetasandiline kui Kailasa. Lalibela kirikutekomplekti kohta räägib legend, et selle rajasid inglid nädalaga. Kailasa öeldakse hindu müüdis olevat samuti kerkinud nädalaga. Ametlike arheoloogide kinnitusel on selle templi rajamiseks kaljust eemaldatud üle 400 000 tonni kivimit. End tõsisteadlasteks pidajatele ei tundu ometi veider väita, et nii gigantse tööga saadi valmis 18 aastaga (isegi kui rääkida vaid kalju eemaldamisest, mitte kõigi imeliste kujundite, skulptuuride ja ruumide tahumisest ja nikerdamisest, mida sai tehnilistel põhjustel teha vaid templi rajamisega samal ajal). Algkoolimatemaatika ütleb, et sel juhul oleks iga jumala päev tulnud eemaldada 60 tonni tihket basaltkaljut – viis tonni tunnis. Tahudes ülevalt alla võimsaid nikerdatud sambaid, hoone eri osi ühendavaid õõnsaid sildkoridore, eri tasandeid siduvaid trepistikke… Millise tehnoloogiaga?

Olgu kohe öeldud, et siinkirjutaja ei ole “iidsete astronautide” teooria pooldaja, seega ei lükka ma vastamist “kes küll seda tegi” edasi, öeldes vaid, et ju keegi kõrgem kuskilt kosmosest käis. Maailma kõigi rahvaste legendid räägivad ühest suust, et me pole esimene tsivilisatsioon siin maamunal ja inimareng pole toimunud kakestusteta tõusujoonena kivikirvest kosmoseraketini. Olid hiljem “jumalateks” nimetatud targad enne meid, kes suustsid luua väga lühikese ajaga taolisi tehnoloogiaimesid. Kuni suur veeuputus nende tsivilisatsiooni 12 600 aastat tagasi maamunalt pühkis ja nende teadmised igijää, vee ja ajahamba läbi hävitas.

Kohe Ellora kõrval, kilomeeter imelistest koobastemplitest eemal asub üks 12st India pühamaist pühimast yuotrilinga (meie mõistes jumaliku energiasamba ilmnemise) templist, mis kannab nime Grishneshwara. Grishna on sanskriti keeles hõõrdumine. Grishneshwar on hindu peajumal Shiva üks avaldumisvorme. Shiva on olemuselt transformeerija. Jumal, kes suutis transformeerida hõõrdumisega sarnanevalt kivimit nii, et sellest sai maailma imelisima väljanägemisega “ühekaljutempel”. Ütlen ausalt mulle tundub selle imepärase hoone külastamise ja tema tehnilise töötluse põhjaliku uurimise järel tundmatu “jumalik” tehnoloogia ja nädalane ehitusaeg usutavam kui kivitäksimine pronkspeitlitega.

Kaljused korrusmajad

Ellora ülejääud 33 koobastemplit on kindlkoobaskorrusmajaasti hilisemad kui Kailasa, mille “kõrvalhoonetena” nad ilmselgelt on rajatud. Peatemplist vasakule jäävad hinduistlikud, paremale budistlikud templid. Budistide poole koopad nr. 12 ja 13 tunduvad peale nr.10 koopa võimsat viiemeetrist Budha kuju eriliste akustiliste kaartega kivivõlvide all mittemidagiütlevad. Kuni hetkeni, kui jääd neid kaht kummalist kaljusse imetäpset sirgjoontega lõigatud “korrusmaja” vaatama inesenrtehnilise pilguga. Kolm perfektselt üksteise peale lõigatud korrust, mille ees võimas sissepääs, mida saaks sulgeda hiiglasliku väravaga. Milleks kloostrile taolised kaitserajatised, eriti budistide puhul, kes vältisid igasugust vägivalda? Miks pidid nad lõikuma nii piinko%cc%83igil-kobaslinnadel-oli-veevarustusliku täpsusega kaljusse kolme ülestikku korrust, selle asemel et kõrval vabase kaljupinda tavapäraseid ja märksa lihtsamalt tehtavaid “ühekorruselisi” koopaid tahuda? Jääb tunne, et tegelikult budistid vaid kasutasid kellegi teise poolt kunagi ammuammu rajatud tundmatu otstarbega hooneid oma kloostrikongidena.

Muide, hilisemates ja selgelt juba meie ajaarvamise tehnoloogiaga rajatud budistlikes koobaskloostrites Ajanta koobastes Ellorast sadakond kilomeetrit eemal just nii tehtud oligi. Korrusmajad Elloras mõjusid pigem mingite insenertehnilise kõrgtehnologiaga lõigatud “jumalate ühiselamuna”, kuhu saanuks varjuda isegi kaasaegsete relvade rünnaku puhul. Aga olgu, keda maailma iidseimad mõistatused huvitavad, leiab neid Ellorast veel terve hulga. Samas võib koopaid uurida ka lihtsalt kui muistse kaljunikreduskunsti suurepäraseid eksemplare.

Seda viimast leiab eriti palju koobastiku hinduistlikus pooles. Tohutud nikerdatud jumalakujud ja terved pannood einevate mütoloogiliste süzheedega annavad põhjuse jalutada Elloras terve pika päeva.

Budistlik looduskaitseala

Ajanta koobastemplites võib end tunda peale Ellorat juba täitsa tavalise turistina, kes UNESCO maailmapärandit imetleb. Sest siin pole enam nii palju kummalist, ajaloo ametliku versiooni kohaselt ebaloogilist ja küsimusitekiavat. Samas aga on siin palju võimsust ja ilu, inimvaimu ja looduse meistriteoseid. Templikompleksi tasub siseneda mitte nö ametlikust peaväravast vaid teha peatus “view point Ajanta” nimelise hotelli juures, mille tagnt viib tee väiksele vateplatvormile, kust laskub trepp imekaunisse orgu, avades vaate hobuserauakujuliselt paiknevate koobatemplite kogu panoraamile. Siinsamas sööstab kuristikku kosk, mille müha saadab treppidest templikompleksi poole jalutajat ja tee äärest puudelt paiskuvad õhku kümned kirevad liblikad. Templikompleksi juurde jõudes on siiski kasulik minna veidi jõeäärset rada mööda tagasi ja siseneda ametlikust turismisissepääsust, ostes India mõistes kalli pileti – võõramaalasele maksab sisepääs 500 ruupiat (ca 6.5 eurot), 10 korda rohkem kui hindudele. Aga kui pileti ostmata jätad või annad jsuurim-budistlik-koobastempel-indiasõe poolt tulles silda valvavatle turvameestele näiteks nende küsitud poole piletirahast, võid olla enam kui kndel, et sind püütakse juba esimese templi sissepääsu juures kinni, küsitake piletit ja selle puudumisel saadetakse tagasi seda ostma.

Ajanta koobastest mitmete seinu katavad imekaunid ja siiani veel värviküllased maalingud. Mis velkord annavad teada, et tegu on tõesti “ainult” tuhande aasta vanuste rajatistega. Ka siin võib rahumeeli jalutada erinevaid templeid uurides päeva. Tagasi oma auto juurde saamiseks tuleb teha läbi väike eksootiline bussireis. Nimelt ei saa erasõidukid koopakompleksile ligemale kui 5 kilomeetrit. Külaliskeskuse ja parkla vahel logistab akendeta määratlematus vanuses kohalik buss, mille pilet maksab ülivähe, kuid selles ongi konks. Nii väikseid ruupiaid pole enamasti ühelgi turistil ning busijuhil jälle pole vahetusraha. Seega ei maksa proovida anda suurt rahatähte, tagasisaamist peab nõudlikult bussi kõrval tükk aega ootama.

Takistustelõhkuja sünnipäevakink

Terve Mahasistra piirkond on mingil põhjusel pühapaiku tulvil. Ja mitte lihtsaid pühapaiku mida Indias tõesti igal sammul kohtab, vaid erilisi. Ellora ja Ajanta templikompleksid on kõige kuulsamad, kuid sajakonna kilomeetri kaugusel on teinegi yuotrilinga (mäletate, jumaliku energia emaneerumise paik) tempel. Ülejääud 10 asuvad erinevates India piirkondades ja pole omavahel nii lähestikku.

Otsustasime seda Bimashankari nimelist väepaika samuti külastada, kuid jätsime arvestamata ühe olulie detaili. Meie Aurangabadis ööbimise viimasel õhtul algas tänavatel vali, tunde kestev trummipõrin. Hotellist öeldi, et nii algab piirkona suurim religioosne festival – elevandipeaga jumal Ganesha sünnipäev. See on antud piirkonnas nii oluline püha, et riigiasutused suletakse, enamik veendudnud hinduiste võtab vabad päevad ja sõidab sugulastele külla. Kaheks edasiliikumise pävaks autot rentida tundus problemaatiline. Kuni lõpuks anti meile hotelli auto kohalikust moslemist autojuhiga, kelle jaoks Ganesha püha rahateenimist ei takistanud.

Loomulikult ei teadnud meie järske kiirendusi armastav sohver Khan iidse hindu pühima pühamu asukohta ja ilmselgelt ega väga tahtnudki teada. Tiirutasime tunde pühadeaegetes liiklusummikutes. Kui pealelõunal lõpuks mägiplatool karges Tiibetit meenutavas looduses asuva templini jõudsime, ulatus usupüha tähistajate järjekord kaks ringi umber templi. Kohalikud tulid puupüsti sugulasi täis pakitud autodega. Järjekorras, mis venis metallvarbadest piirete vahel, et keegi vahele trügida ei saaks, seisti tunde, lapsed-vanavanemad kõik tihedalt külg külje kõrval. Tundus, et sellele salapärasele väepaigale me meile jäänud tunni ajaga mingi nipiga ligi ei pääse. Isegi Indias tavapärane tipipakkumine ei toiminud.

Võluvitsaks osutus sel korral fakt, et terves templis polnd peale meie ühtki valget ning üks valge oli juhtumisi 1.80 pikk heleblond neiu, kelle juurde kõik kohalikud mehed astusid palvega temaga koos pilti teha. Loomulikult keeldusime, kuni üks mees lähenes ääriveeri “quick entrance” pakkumisega. Olgu, selfi kohaliku asjapulgaga kuuetunisest järjekorrast möödapääsemiseks tundus täiesti tegus diil. Jõudsime templi väljapäsuni, kust selfihuvilise väitel saaks ta meid sisse viia, kui selgus, et tal väravavahi jures ikka piisavalt mõjuvõimu polnud. Meil aga oli “sissepääsuauk” silme ees ja me lihtsalt läksime. “Me oleme kaugelt tulnud meil on tund aega me peame siia sisse saama!” – sai väga nõudliku näoga kõigi kätt meie poole sirutavate valvemeeste suunas jõulisel toonil öeldud ja – ime sündis. Järjekorrad tõmbusid kahte lehte nagu Punane meri Moosese saua ees ja me lihtsalt sammusime rahvamurrust läbi. Ganesha öeldakse olevat kõigi takistuste kõrvaldaja. Ju tuli sünnipäevalapsest jumal meile oma isa Shiva püha avaldumiskoha jurde jõudmisel lihtsalt appi.

Tühi rand ja külavahetee

Kokku käisime läbi neil erinevat iidsettu%cc%88hi-rand koobastemplilinna. Mille järel tahtnuks paar päeva lihtsalt mõnusalt troopilises kliimas vedeleda. Mumbaist rannikut mööda “allapoole” paistis kaardil, reisiplaani paika pannes koht nimega Alibaug Beach. Veirder tundus, et sel biitshil pole eriti pakkuda muhedaid rannahotelle nagu on nii Goas kui näiteks India lõunatipu lähedal Mamallapurnami rannal. Enamik hotelle oli ka pühade ajal suletud. Google Earthi abil rnapiirkonda läbi kammides komistasime kohakesele nimega Coconut Beach Farm. Kui meie moslmist sohver meid sinna pikkade orienteerumistelefonikõnede peale lõpuks ära viis, saime aru, et oleme sattunud umbes sada aastat ajas tagasi. Mõnus rippikiikedega rõdudega hotellike asus külas, millest õhkus veel head vana koloniaalaegset Indiat. Palmisalude keskel asuv külake elas omas pühadetempos, kõigist majaustest paistis tuledega ehitud Ganeha kujusid. Igal õhtul kostid tänavatlt trummipõrinad, kui mõnd kuju ühest perest teise kanti ja seal jälle perepidu peeti. Väidetavalt olime selle küla ajaloo esimesed valged, kes siin peatusid. Seega uuriti meid uudishimulikult, kuid keegi ei tüüdanud ega püüdnud midagi müüa.

Nagaon Beachi nimelises rannas olime ainsad päikesevõtjad, sest kohalikud käivad ehk hommikujaheduses pool tunnikest rannal jalutamas, kui sedagi. Kuus kilomeetrit inimtühja palmidega palistatud helevalget ranariba. Jalutad ja kolme tunni jooksul kohtad ehk vaid üht võrke laotavat kohalikkto%cc%83usuvesi-tulebu taati ja teises rannaotsas paatide juures toimetaviaid kalureid, kes mööduvast turistist väljagi ei tee. Hotelli jõudes ootab sind värskelt puu otsast kukkunud kookospähkel, millesse kohe auk raiutakse ja kõrs sisse pannakse, et sa värskendavat kookosemahla saaksid. Isud oma kookosega võrkkiike, kuulad eemalt kostvat meremüha, õhtust ritsikate saagimist, lindu, kelle häälitsuste tõttu “palmirääguks” ristisime ja tead, et iidne, ehe, puhas ja ilus India on tegelikult olemas. Tuleb vaid julgeda peamistest turismiteedest veidi kõrvale kalduda.

 

 

Lisa kommentaar