Miks tuleb inimesel ühtäkki vajadus hakata kirjutama raamatut? Oleks siis veel, et hästimüüvaid ja kergelttehtavaid elulooraamatuid või muid selliseid, mida ei pea “endast läbi laskma”. Võtad, süstematiseerid ja korrastad mingi hulga olemasolevat infot viisil nagu inimesed on harjunud tarbima. Toodad trükise, mille puhul müüginumbrid ja seega ka su sissetulek on garanteeritud. Igati mõistlik ettevõtmine. Ilukirjanduse kirjutamine, eriti selle, mis tekib siia maailma läbi irratsionaalse loomeprotsessi, on väga ebakindel ja võiks lausa öelda ebapraktiline tegevus. Nagu lapse sünnitamiselgi ei tea sa enne uue hingelise siia ilma jõudmist kes temast saab, kas tulevikus peab tema sind või sina teda üleval. Isegi kui oled ta sünnitanud terve ja tugevana, elujõulise ja ainulaadsena ei pruugi see meie väikses riigis tähendada muud kui – nagu paljulapselistes peredeski – elustandardi langust. Panustad aega, energiat ja muude töödega teenitud raha vähmagi garantiita, et su tegevuse tulem sind kunagi ära elatada võiks. Luues ei tea ju kunagi, kuidas sinu kaudu ilma tulnu pärast oma elu elab. Kas teadsite, et praegu oma pärijatele miljoneid teeniv J.R.R. Tolkien ise suri vaesuses?
Tegelikult on loov alge olemas kõigis inimestes. Lapsed on oma tulevikuunistustes ehitajad, lauljad, tantsijad, maadeavastajad. Nad on väga loomingulised, kuni tuleb vahele mingi “eluline ümberõpe” ja “tulevikku rajama” hakatakse juurat, majandust, avalikku haldust või tehnoloogiat õppides. Tegelikult saab ükskõik mis tööd loominguliselt teha. Vastandiks on rutiinne kordamine, kopeerimine, töö tegemine kellegi teise poolt antud ülesande täitmisena, ilma isikliku sisulise panustamiseta. Kordav ja kopeeriv töö kulutab, tekitab häirivat mõtetuse tunnet.
Kui palju on meil hetkel ameteid, kui saad pähesähvatanud ideest täiesti uue asjani nullist oma käega valmis teha? Näha ja kogeda vaimustavat vaimu materialiseerumist. Elame-töötame enamasti mingite protsesside väikeste osaühikutena, mis terviku seisukohalt on asendatavad, nii näib turvalisem eksisteerida. Loomisprotsess on ebakindel, sest tema tulem pole garanteeritud ja prognoositav. Süsteemi mutrina saad endale kindla sissetuleku ja selle eest tarbida hüvesid, mis peaks nagu emotsionaalselt kompenseerima töös seesmiselt puudu oleva vaba loomingulisuse. Selline – tarbiv ja välistele hüvedele orienteeritud maailm tundub enamikule meist ainumõeldav ja turvaline. Looming, mis küll annab sisemise eneseteostusest lähtuva rahulolutunde aga vastupidi – ebakindel ja seetõttu isegi kardetav. Mutrikesi rutiinis pööritav süsteem toodab endaga rahulolematuid inimesi, kes “pinna jalge alla” leidmiseks on orienteeritud raha teenimisele ja kogmumisele, aga ka kuulsusele ja võimule, mis tagab rahavoo ja kompenseerib ebakindlust tuleviku ees.
Looja on harmoonia tekitaja. Looming suurendab harmooniat maailmas ja inimestes. Disharmoonia on reostus. Ükskõik mis vallas disharmoonia suurendamine reostab maailma. Seega kui on neid, kes suudavad luua, saavad nad oma loomega tasakaalustada kellegi kasuahnuse, hirmu või misiganes muul destruktiivsel ajendil tekitatud disharmooniat.
Kõik muutused maailmas algavad inimesest endast. Kedagi ei saa muuta, kuid tõelise loomingu eripära ongi see, et see annab sulle vahatahtliku impulsi ise endas teadlik muutus läbi viia. Annab teada, mis tunne on olla harmoonias või kui destruktiivne on disharmoonia sellega võrreldes. Kogemuslikult, nii et tõesti mõistad ja siis muudadki. Muutes sellega maailma kõigepealt enda sees ja läbi enesepeegelduste ka enda ümber harmoonilisemaks, terviklikumaks, jätkusuutlikumaks. Teadlik muutus omakorda avab sinus uinunud potensiaali luua nii nagu kunagi lapsena. Muudab maailmamõistmise mustreid, mille on sulle peale kasvatanud “heasoovijad” kes on soovitasid ebakindla eneseteostuse tee asemel kindlat ja auväärset töökohta, kus sind mitte unikaalse isiksusena vaid süsteemi sobituva totmistsükli osana hinnatakse. Julgedes teadlikult muutuda, avad endas väe, mis lubab sul läbi iseenda tuua maailma midagi, mida seal varem polnud. Uusi ja unikaalseid Päris Asju.
Rõõm ja armastus kaasnevad loova seisundiga, mitte ei ole selle eelduseks. Need, kes püüavad inimestes tekitada “häid tundeid” ei paku tegelikku loomet vaid ainult emotsionaalset asendustegevust. Emotsioon kaob peale hetke, kui olid sellega kokkupuutes. Tõelisest loomest sündiv kaarsis aga puhastab sind, tehes ruumi tegelikule harmooniale sinu ja maailma vahel, mille läbi avaneb sinus tegelik armastuse ruum.
“ “Laululaadsed tooted”, mis on üles ehitatud võimendatud emotsioonile, on pettus. Kui sa teed midagi väga sügavalt läbi enda, lood kanali ka teistes samasuguse puhta eheda kerkimiseks,” kirjeldas kunagi loomissprotsessi minu jaoks üks vägevamaid loovisiksusi Eestis – Tõnis Mägi.
Päris asjade olemasolu kohta levib info läbi nende inimeste, keda see puudutab. Samas kui seda puudutust püütakse imiteerida, tekitada turunduslik pseudopuudutus asjadele, mis tegelikult pole päris, on vaid tooted mida toodetaksegi emotsionaalsete surrogaatidena kellegi kasumi teenimise eesmärgil. Selleks tarbijat manipuleerides, et too arvaks, et vajab endas emotsionaalse puudujäägi korvamiseks just seda toodet. Manipuleerimine toimub läbi emotsioonide, sinus tekitatakse ihaldusväärne emotsioon, mis seotakse kaudse seose abil sulle müüa püütava tootega. See tööstus, kes selliseid pseudovajadusi toodab, on juba nii suur ja võimas, et Päris Asjad kaovad selle tekitatud valjuhäälse tilulilu varju. Nii võibki juhtuda, et päris loome ei jõua paljudeni, kugi võiks neid puudutada. Süsteem ei soovi, et jõuaks, sest sel juhul ei ostaks inimesed nende pakutud konveiermeetodil tehtud loomingusarnaseid tooteid.
Looja müüb tegelikult kaht asja, käsitööline vaid üht. Mõlemil on oskus teha oma asju parimate võimalike oskustega. Sa õpid oma kunsti käsitö
ötasandil perfektselt selgeks ja siis täidad vormi loominguga. Korralik käsitöö võib olla ja sageli ongi looming. Pelk loomisimpulss ilma kaasnevate käsitööliste vormistusoskuste ei ole tarbitav. Vaid isikliku loomingulise tunde jahtija ei saa eeldada, et ta loomingut ostetakse, sest ta ju lõi selle vaid iseenda naudinguks. Miks ma peaks ostma sinu nägemust mängulisest naudingust, mille minu naudinguks muutmise peale sa mõtlema pole vaevunud? Pole omandanud käsitööoskust “tõlkida” sinus välgatanud inspiratsioon paljudele arusaadavaks nii, et ka nemad võiks samasuguseid ehedaid ja nauditavalt puudutavaid impulsse tunda. Kui ma suudan jagada mulle osaks saanud loovat harmooniat teistega, jagan maailma midagi võimsat. See läheb inimestele korda – nad suudavad minu poolt kinni püütud impulsi minu poolt vormistatud viisil ka oma ellu integreerida, seda kogeda, sellest samavõrd naudingut saada. Hea muusika kuulamine on taolise “kinnipüütu edastamise” parimaks näiteks. Aga ka hea “endasse neelava” raamatu lugemine. Looming on maailmakuulsa poeedi Tagore sõnadega: “oma armastuse viljakaks muutmine teenimises”.
Kui olin selle mõtsikluse lõpetanud, avastasin sõbra FB seinalt iidse targa mõtte, mis võttis ühe lausega kokku kogu mu siinse jutu: “Aseta vibule pühendunud teenimise terav nool; ja siis, jäägitult keskendunud teadlikkuse ja armastusse sulanud südamega, tõmba vibu pingule ja taba märki – hävimatut Absoluuti.” – Mundaka Upanišad
