Sa otsid elus ainult kolme asja. Sul, nagu igaühel siin maamunal, on soov olla keegi. Sa pead olema keegi: naine, mees, heatahtlik, kättemaksja, positisoonikas, vanaisa, ema… Pead olema keegi, kellel on õigus, kes on targem, kelleta pole võimalik…

Iga inimolendi teine soov on teada – jälgid uudiseid, vaatad inimesi, uurid internetis toimuvat, loed raamatut, räägid kellegagi. Teada tahtmine on hästi loomulik soov. Teadmine annab turvatunde, kindluse tuleviku ees. Mida enam tead, seda kindlam peaksid tuleviku suhtes olema.

Kolmas soov on olla õnnelik. Ükskõik mida sa ka ei teeks, tahaksid kogeda õnnetunnet, mitte kannatusi. Karistad mingisugust valskust teinud last ju ainult selle pärast, et ta ei teeks sulle häbi, kuulaks sinu sõna, tunnistaks su ülemuslikkust, et sina oleksid õnnelik. Kui ta  häirib sind, siis sa pole õnnelik, seega pead teda karistama, temaga tegelema. Sulle endale muidugi tundub, et tema pärast.

Need kolm arhailist soovi kaovad ära, kui avastad, et sul on individuaalne eksistents ja koged iseennast. Avastad individuaalse eksistentsi, mis on väljaspool kõiki neid asju, mida seni oled tundnud, olles lahutatud kõiksusest. Leides Jumala, kaotades individuaalse eksistentsi, võid öelda, et ma olen kõik või kõikjal. Mis ongi absoluutne enese realisatsioon. Sealt edasi enam kuskile areneda ei ole.

Lõpetada kõik kannatused, saada kannatustest välja ja avastada lõpmatu rõõmsus, teadmine ja olemasolu, on ainuke iga inimese eesmärk. Mitte mõne, vaid kõigi. Kõik, mida me elus teeme, toimub ainult selle nimel, et iseend saavutada. Paraku viisil, nagu tavaliselt püütakse, pole mitte keegi endaksolu saavutanud.

 

Karmata lakkab elu olemast

Kõik asjad ei ole ette määratud. On asju, mida teeme vahetevahel ja need on suured asjad. Me ei saa muuta teiste karmat, saame tõsta ainult enda teadlikkust. Tegelikkuses mõjutame igal hetkel protsesse, kas siis ennast, teisi või ka keskkonda. Tavaliselt me mõjutame tegelikkust isekalt. Ma soovin autot või ma tahan, et oleks rahu majas. Headel soovidel on arenguvõimalus jõuda isetuseni. Näiteks ühismeditatsioon rahu eest Maal on isetu praktika. Praktika, kus oled piltlikult harmooniat tekitava väe käepikendus. Oled kooskõlas globaalsete jõududega, nende energiaga ning võtad ette tegevuse, kus juhid teadlikult neid jõudusid, olles sama­aegselt isetu. Sellisel puhul on tagajärjed muidugi teistsugused. Karma on aga põhjuse-tagajärje seadus. Püüdes põhjustada head paljudele ilma isiklikku kasu lootmata toodad tagajärgi endale. Vanajumal soosib seda, võtab karmat ära.

Tegu pole tehinguga – mina head teod sulle, sina hea karma mulle. Tegu on loomuliku loodusliku protsessiga. Sa suurendad või püüad suurendada tasakaalu ja harmoonia hulka Maal ning vähendad sellega disharmooniat endas. Mõeldes, et teed seda enda hea karma nimel oled tegelikult ju isekas, mitte isetu. Loodad tasu. Tehiguid Jumalaga teha pole võimalik. Ta on alati neutraalne ja konkreetne – mida külvad, seda lõikad.

Tänu sellele, et Looja lõi karma, saab Looja ka karmat muuta, oma loomingut muuta. Ent isegi tal on raske väljaspool karmat olla. Ühelt poolt muutumatu ja igavesena, väljaspool duaalsust, on ta väljaspool karmat, kuid tema teine pool, mis loob karmat, on samuti tema. Osa on väljaspool karmat, teine aga ongi karma, karma kui universaalne ja kogu multiversumit hõlmav terviknähtus. Loodu enesekorrastusmehhanism.

Küsimus karma alpõhjusest ehk miks ta üldse tekkis, on vastuseta, kuigi selle üle on aegade jooksul suured targad palju pead murdnud. Indiviidi karma põhineb samasugustel printsiipidel nagu globaalnegi, kuid alpõhjus on endiselt teadmata – miks Jumal ehk täiuslikkus eraldas endast ühe osa ja asetas maya´sse? Miks oli Tal vaja nii teha? Karma toimimise mõistmisel pole probleeme, ent inimmeelele jääb kättesaamatuks karma algpõhjus.

Täitsa väljaspool karmat ei saa niisiis olla isegi Looja, sest siis ei ole ju loomingut – ei põh­just ega tagajärgi. Kuna ta on Looja, siis karma seadus kuulub tema juurde, lahutamatu osana. Kui Jumal, ühel hetkel otsustab, et ta enam endale karmat üldse ei tooda, sest tal on kõikide loodud olendite karma terviklikult valmis, lakkab ju kõik olemast. mahāmāyā kui selline, Loodu lakkab lihtsalt olemast.

 

Motiivid – karma suunaviidad

Sa teed midagi, millel on tagajärjed. Vaadates pisut sügavamale, on sinus kusagil peidus veel algsemaid ja ürgsemaid kihte. Tavaliselt sa ei teadvustagi neid endale, ent ometi tulevad sealt põhjused järgnevaks, need omakorda annavad tõuke järgnevateks asjadeks ja tegudeks.

Vaata motiive, mida igapäevases elus kasutad. Võiks ju öelda, et su motiivid on tegelikeks põhjusteks asjadele, mida teed. Isegi kui sa ei tea, on motiiv ikka seotud tegevusega. Kust tulevad motiivid? Õigem oleks küsida, miks nad tulevad. Miski ei toimu ju põhjuseta.

Enamasti on su tegude motiivid samuti karmilist päritolu protsessid ja suurem osa neist on pärit minevikust. Lähiminevik tähendab käesoleva elu jooksul kujundatud motiive ja kaugemad on siis eelmisest kehastusest pärit. Motiivid võivad olla nii head kui halvad ehk positiivsed või negatiivsed. Näiteks tahan olla hea inimene. Ei taha olla seltskonnas, kus räägitakse taga, tarvitatakse alkoholi, aetakse sisutut loba või lihtsalt molutatakse. On sadu teisigi motiive. Küsi enda käest, miks sul need asjad on. Jättes mõistuslikud seletused vahele leiad – need lihtsalt on. Nüüd küsi: miks need asjad tulevad? Mitte kust, vaid miks.

Oled pannud tähele, et mingid asjad justkui tulevad ise, isegi kui sa ei soovi neid? On nad siis head või halvad, põhjus, miks nad tulevad ise, on seotud 100% karmaga. Teatud motiivide ilmnemisega, mille ilmnemist juhib loodus. Nad ilmnevad siis, kui on õige aeg. Seda õigeaegsust ei reguleeri paraku inimene.

Kui inimesel ilmnevad motiivid, teeb ta midagi nende motiivide ajel. Tegevus, mida ta teeb, on lähtuv motiivist, spetsiifiline. Iga motiiv paneb inimese tegutsema ja samas tegutsemine nende motiivide ajel suunab inimest kindlate, alati konkreetse motiiviga haakuvate asjade juurde. Toime on motiivis kirjas. Siit hakkabki tööle külgetõmbe seadus.

Külgetõmbe seaduse tagajärjel ilmnevad jõud, mis on seotud karmilise tendentsiga. Jõud, mis pole silmaga nähtavad, pakuvad siis erinevaid tegutsemise variante ilmnenud karmilisele motiivile. Need variandid võib jagada kaheks. Ühed variandid arendavad motiivi edasi või süvendavad seda. Teised võimaldavad motiivist vabaneda.

Näiteks mõtled oma kurva elu üle ja siis järsku läheb sinu eest üle tee rääbakas kass. Saad kas oma kurbusele õli tulle valada, mõeldes et isegi kassidel on nii vilets elu, või vastupidi, et õnneks minul on parem elu kui kassidel. Ehk kõik, millega sa kohtud, mingil määral võimendab juba sinu käimasolevat karmilist motiivi. Võtad sinuga toimuvast kinni ja hakkad arendama valitud tendentsi.

Tendentsid ei pea olema välised, võivad ka sisemised olla. Sageli kasutame meenutamise võimet ja ettekujutust. Mõlemad on seotud külgetõmbe seadusega ehk mingid sündmused kerkivad üles ja sul on võimalus liita nad olemasolevate protsessidega sisemaailmas. Muidugi keelduda võib ka. Tagajärjed vastavad su valikutele.

 

Puudused – elu toimimise eeldus

Mahasiddha´d, täiuslikkuse saavutanud, ütlevad, et eksisteerib ainult üks subjekt ja lõputu hulk objekte. Subjekt on Jumalaga samaväärne, kõrgem Mina. Lõputud objektid ei ole aga ainult tavamaailma juurde kuuluvad ja sinu tunnetusvahendite kaudu registreeritavad. Põhimõtteliselt on objektid kõik asjad multiversumis, mis ei ole Sina. Iga üksik mõttevälgatus, mis kerkib üles ja kõik need lõputud komplektid emotsioone – kõik, mida sa koged – miski ei ole Sina. Objektide objektiivse maailma – nii nähtava kui nähtamatu – üle valitseb triaad Brahma,Višnu ja Šiva ning kõik ülejäänud väed, kes on hierarhiliselt vastutavad kogu olemasoleva, loodu ja loomise jätkumise, muutumise ja säilimise eest.

Absoluutse tõe kohaselt ei ole Sina ükski nähtus, ükski asi, mis toimub, mis areneb ühel või teisel viisil edasi. Sina oled absoluutselt stabiilne olemasolu, millel on ainult kolm kvaliteeti: olemasolu, teadvelolek ja õndsus. Kukub aga välja niimodi, et Sina oled küll Too, aga unustades enda olemasolu, võtad osa erinevatest asjadest. Toimub sinu lollitamine, mis on nii heal tasemel, et sa unustad enda. Muutud tegijaks loomise-säilitamise-hävitamise triaadi keskel, tegutsed ja elad oma igapäevast elu, mille kohta võib ka öelda illusioon või maya. Sekkudes neisse protsessidesse ei ole sa iseendana, oled eksinud. Elu sarnaneb eelräägitud normaalse hullumisega. Ei saagi aru, et kes on kes ja mis on mis, kus on ja kus pole tõde.

Inimene ise on triaadist väljas, aga väljas saab olla ainult täiuslik, kellel pole mingeid puuduseid. Triaadis, nähtavas ja nähtamatus, on alati puudused ja see on ka üks põhjus, miks loodu kogu aeg areneb, elu toimub. Täiuslikkust sealt ei leia. Triaad koos kogu oma atribuutikaga asetseb dualistlikul tasandil, kus on tegemist antipoodidega, mis garanteerivad pideva muutuse ja absoluutse stabiilsuse saavutamatuse.

Püüdes leida stabiilsust oma kogemuses või ükskõik milles, mis asetseb elu dualistlikus osas, ei saavuta sa mitte kunagi stabiilsust. Mitte selle pärast, et mina ütlen nii, vaid loodusseadused lihtsalt välistavad selle. Dualistliku maailma kõige stabiilsem tunnus on muutus.Continue reading→