Pikk ja huvitav ajalugu, imeodav hea köök ja vein, nõukanostalgia läbisegi rahvusvaheliste tipparitektide ülimoodsa linnaarhitektuuriga – kõik need Gruusia külastuspõhjused on taas mugavalt kättesaadavad.
Tallinn-Tbilisi otselendude katkedes tundus, et Gruusiasse minek on keerulisem ja kallim kui reis Egiptusesse või Taisse. Ometi on sel maal kultuur vaat et sama vana kui Egiptuses ning puhkusevõimalused sama odavad kui Tais. Kui kohale saad. Nüüd on võimalik istuda Tallinnas õhtul lennukile, teha Riias tunnine kohvipeatus ja siis vaid kolme tunniga jõudagi Tbilisisse. Tagasilend on sama sujuv. Tblilisi lenujaama jõudes on iga kell vastas hulk taksojuhte ning siin riigis pole nad agressiivsed ega petised. Enamasti. Taksojuht küsib turistilt hinda kokku leppides: “Palju sa ise maksad?” Kui siis tead õiget hinda – linnasõidu normaalhind on 40 kohaliku lari ringis (ca 16 eurot) – viiakse sind sellega ka kohale. Konkurents taksoturul ja odav bensiin teeb taksohinad kogu Grusias väga odavaks ja sellega annab turistile kohalike vaatamsiväärsuste juurde mugavaid ligipääse. Ent kui Tbilisis pikemalt peatuda, tasub osta metrookaart ja laadida sellele ca 5-10 lari. Üks sõit metrooga – ka koos võimalike ümberistumistega – maksab pool lari ehk 20 eurosenti.
Kontrastide linn
Tbilissi sisse sõites jäävad silma tuledesäras imekauni, täiesti erilise arhitektuuriga võimsad klaashooned. Eelmisne Gruusia president, keda kohalikud siiani härdusega meentuavad ja hellitavalt Mišaks kutsuvad, tahtis riigi teha inimestele läbipaistvaks. Seepärast ehitati politseijaoskonnad, migratsiooni- ja muud inimestega tegelevad riigiametid suurte klaasakendega kauniteks majadeks. Öises linnapildis sillerdavad riigihooned võidu muude kaunite, välisarhitektide rajatud, klaasist arhitektuuriimedega. Sama president lasi muide riigi raha eest renoveerida ka kolme ajaloolise UNESCO väikelinna kõik elumajad. Teades, et kohalikel pole autentseks renoveerimiseks vahendeid. Mis tähendab, et turisitil on neis linnades nüüd tõesti ehe ja eriline käia. Ent paraku jäi poliitilises võimuvõitlsues tema töö pooleli. See hakkab silma just Tbilisis vanalinnas jalutades. Hoolimata linna kohal kõrguvatest mägedest tekib nukker tunne, vaadates kunagisi kauneid 19 sajandi villasid lihtsalt lagunemas. Siinsed jõukamad inimesed ostavad stuudiokortereid moodsatesse 16 korruselistesse äärelinnamajadesse, vanalinn pole populaarne rahapaigutuskoht.
Kõik Vana-Tbilisi ajaloolised ehitised on üksteisest lühikese jalutustee kaugusel. Metekhi kirik (13. saj), sünagoog, Sioni katedraal (6.-7. saj), Anc
hiskhati kirik (6. saj) jne. Siinsed kirikud on erilised, kuna Gruusia kristlus pärineb 4 sajandist ja erineb pisut talle arhitektuurilt ja ikonograafialt sarnasest kreeka ja vene õigeusust. Tasub tõusta köisrudteega linna kohal kõrguvasse Narikala kindlusesse ja sealt teha mägituulest hoolimata võrratuid linnapilte. Ning siis laskuda väikesi tänavaid pidi alla ja võtta privaatsaun kulsates Tbilisi väävliallikatele ehitatud saunades. Muidugi võib ka minna üldsaumna, mille pilet maksab alla euro. Ent näiteks neljale eraldi puhkeruumi ja basseiniga kahhelkaunistustega saun maksab tunniks 20 eurot ning kohale tulev masseerija teeb piilingu ja massaazhi kokku vaid 8 euro eest.
Ilmasamba asukoht
Sõit Gruusia ühte vanimasse linna Mtskhetasse maksab taksoga Tbilisist alla 10 euro. Aga on väärt, et sellelel linnakesele pühendada terve päiksepaisteline jalutamispäev. Alustada tasub linna kohal kõrguvast Jvari (Püha Risti) kloostrist, mis on Gruusia üks olulisemaid pühapaiku, sest just siin sai Gruusiasse ristiusu toonud Püha Nino taevase ilmutuse ja põimis viinamarjaväädist ja oma juustest kokku esimese risti, mida tuntakse ka Nino ristina. See näeb välja nagu kepi otsa seatud Mercedese märk ilma ringita. Nino oli Kapadookia neiu, kes tõi grusiinidele ristiusu 337 AD. Kloostri juurest jalutab käänulist mägirada pidi all jõekäärus puhkavasse Mtskhetasse tunnikese.
Mtskheta on Gruusia üks vanemaid linnu. 3. sajandist e.Kr kuni 5. sajandini oli riigi pealinn. Aastal 317 võeti seal vastu ristiusk ning linna on nimetatud ka teiseks Jeruusalemmaks, just seal on hoiul Jeesus Kristuse rüü. Jah, grusiinid on veendun
ud, et üks kristliku maailma pühim reliikvia asub just nende maal. Või nende maas kui täpsem olla. Siinses UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud 4. saj. pärinevas Svetitskhoveli (Elu samba) katedraalis väidetavalt just sellesama kirikule nime andnud samba all puhkab juuditar, kelle vend tõi legendi kohaselt Jeruusalemmast siia osa Jeesuse hukkamisrüüst.
Elu sammas ise menutab Egiptuse obeliski ja omab kohalike arvates imettegevat ja haigusi ravivat jõudu. Jeesuse rüüga maetud naise hauast kasvanud välja suur puu, ning selle puu jäänused ongi ilmasamba sees ja annavad talle imettegeva jõu. Ilmselgelt on aga tegu märksa vanemale iidse kohaliku usu pühimale kohale kristliku tähenduse andmisega, nagu tehtud on enamikus ristiusustatud riikides. Seda Gruusia vanimat ristiusu kirikut on sajandeid kasutatud Gruusia kuningate kroonimis- ja matmispaigana, seega saab siin kohaliku üliodava giidi eskursiooni ajal kiire ülevaate kogu riigi ajaloost.
Kohe kiriku kõrval algab mõnus väikeste kaubatänavakeste labürint, kus müüakse kohalikku käsitööd – ei hakka enam rõhutama, kui odav see kõik meie hindadega harjunule isegi turismi tulipunktis müüduna on. Imekauneid tava-, mohäär ja isegi kashmiirvillaga vilditud õhkõrnu mustrilisi salle ja õlarätikuid on nii palju, et nende hulgast õige valimiseks võib kuluda päris pikk jalutuskäik kauniks renoveeritud majakeste ja poekeste vahel. Siis aga võib kohaliksu söögikohas tellida savitaldrikul ehk ketsil tulikuumas ahjus praetud kana siseelundid, seamaksa või ka näiteks vasikaajud – särisev unustamatu maitseelamus on garanteeritud. Shaslõkki teevad grusiinid muide sealihast, lambaliha pakutakse kohalikes restoranides harva. Lambad, mida kõigil mäekülgedel karjades söömas näha võib, müüakse rikastele araabia riikidele. Sealiha söömisega näitavad kohalikud, et nad pole kõigi ajaloo keerdkäikude kiuste moslemid. Restorani valikul soovitavad kohalikud vaadata kohti, kus palju kohalikke autosid ees. Kus kohalikud ise ei söö, seal polevat ka köök hea. Enamikul juhtidest see reegel kehtis.
Et anda viimne tõuge selleks, et tekiks kindel soov seda lisaks ülaltoodud ülipõgusale ülevaatele veel paljude kultuuriliste vaatepaikadega maale minna, ütlen, et klaas kohalikku head värsket veini maksab restoranis 2 lari (1 euro = ca 2,5 lari). Gruusia väärib taasavastamist!
