Ah, et miks nüüd blogi?

blogi

Ühel hommikul teatas üks mu kunagine hea kolleeg ja praegune FB sõber läbi sellesamuse sotsiaalmeedia, et talle aitab mu halast ja oigamisest “sinu postitused tunduvad lihtsalt karjed tähelepanu järele”.

Olin nii jõulise steitmendi peale kohe täiesti siiras hämmingus. 30 aastat tagasi andsin Academia Pegeliana (oli kord Tartu Ülikoolis selline veider üksus, mis koosnes inimestest, kelle arvates ajakirjandus on tõsiseltvõetav missioon) vande, mille teksti ma enam peast ei mäleta, kuid millega lubasin anda inimestele infot maailmas toimuvast objektiivselt ja reaalsust peegeldavalt. Olla vahend, mille läbi paljudele inimestele oluline ja vajalik info tuleb maailma. Võimalikult paljude jaoks abistaval ja kasulikul moel.

Nende 30 aasta jooksul olen olnud meediarindel erinevatel rindejoone pooltel. Eesti esimese sõltumatu nädalalehe Eesti Ekspress uuriv ajakirjanik, kelle kohta tolle aja legendaarne krimireporter Toomas Sildam ohates ütles: “See on hull naine, läheb sinna ka, kuhu mehed ei julge.” Eesti esimese vaba meelelahutusväljaande Esmaspäev toimetaja, kes muu hulgas võib enda kontole kirjutada Eesti esimese seltskonnauudise esimeselt Vabariigi aastapäeva vastuvõtult. Eesti esimese ja paraku ainsaks jäänud kinoajakirja Cinema peatoimetaja. Isegi Eesti esimest naiste- ja moeajakirja Stiil jõudsin aastakese juhtida enne kui läksin Eesti Ekspressi seltskonnakülgi käivitama. Misjärel sain Kroonika asepeatoimetaja pakkumise ja tiitli “Eesti Seltskonnaajakirjanduse Grand Old Lady” juba 32 aastaselt! Loogilise jätkena sellele andsin “isiklikele andmebaasidele tuginedes” välja Eesti esimese “Kes on Kes” teatmiku “Kes on Kes. Avaliku Elu aastaraamat 2000”.

Seejärel vahetasin pooli ja lõin Eesti esimese imagonõustamisettevõtte I.R.A. (sõprade hulgas hellitavalt “imago remondi abiks” ja “isikureklaami agentuuriks” kutsutud, mitte segi ajada Iiri terroriorganisatsiooniga) mida oman ja juhin tänaseni. Selle alt sai tekitatud nii mõnegi majandus- ja poliitikaelu tippu tõusnu kuvandeid. Õnnestus ka suhteid korraldada ja seda päris suurtes protsessides nagu näiteks kunagine Raudtee erastamine (täna võib sellest juba rääkida, siis oli amet nagu psühhiaatril, kellel ametlikult kliente ei ole, kuna öeldes, kes on su klient andsid sa teada, kellel on probleem) ja paari tänaseni edukalt toimiva kontserni korporatiivset identiteeti luua. Ka suurüritusi teha, millest tuntuim ehk tšarterlennuga 100 äritipu Sitsiiliasse stiilipeole viimine ja sellest sündmusest tehtud täispikk erafilm. Mu toonane kolleeg meedias, kes soovis sellest üritusest kirjutada ohkas südamest: “Inga, kuidas see sul õnnestus, 100 inimest käivad nädalasel üritusel ja keegi pärast ei räägi.” Eks parimad vangivalvuris saavadki endistest vangidest, muigasin tookord. Et siis meedia sisemist toimimist läbi väga isikliku kogemuse tundmata poleks ma suutnud ka sellesama meedia osas teistele nõu anda. Sellesse perioodi jääb ka edukatele suunatud elustiiliajakirja Hai väljaandmine, mis andis tiitli “hea elu ekspert”.

2007 anti võimalus sünnitada Luige ja Kadastiku “esimene ühine laps” 😀 ehk siis kaks suurt meediagiganti panid rahad kokku ja soovisid teha naiste nädalaajakirja. Olukorras, kus turul oli juba rekordarv naistekaid ja muid kirevaid ajakirju ei jõudnud kokku lugeda. Tegime Naised, jäime ellu, elasime masu üle, leidsime oma nišši. Esimestena Eestis hakkas Naised avaldama “tasakaalustatult läbitöötatud nõialugusid”. Neist sai kokku pandud kaks paksu raamatut, misjärel mu tiitlivalikusse lisandus “Eesti esimene esoteerikaekspert”. Kuni tuli taas aeg peatoimetajatool väikeettevõtjatooliga asendada.

Nüüd ma siis olengi juba teist aastat imagoloog, kirjastaja ja kirjanik. Oeh, sellest viimasest ununes rääkida.  Et siis esimese romaaniga “Meie keda polnud” sain maha 1996, ehkki kirjanikuks ma siis veel end pidada ei julgenud. Järgnesid romaan SõltuvusSõltumatus (2003), Eesti esimene audiodigitaalne luulekogu Aken öö poole (2004), alternatiivajalooline põnevik Elu Võti (2010), mõttevalimik Kingin sulle valgust (2011), romantiline fantaasia Karmavõlad (2013), omaenese ümbermaailmareisil põhinev reisilugude kogumik Unistuste kataloog(2014). Minu esimene suht edukas katsetus väljaspool ilukirjandust, Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni ilmus samuti 2014 ja oli omalaadne kokkuvõte minu vahepealsetele intensiivsetele ja mitmekülgsetele uuringutele inimese füüsilise keha, sisemaailma ning suhete seoste teemas.

Minu enda elus algas 2014 periood, kui olin 1,5 aastat kohtu all, süüdistatuna meditsiinisüsteemi maine kahjustamises. Kohus lõppes minu õigeksmõistmisega läinud aasta lõpus. Ehk mulle jäi õigus nõuda inimese – iga inimese, mitte kitsalt minu – õigust oma kehaga toimuva üle otsustamiseks. Õigus võtta vastutus oma eluga toimuva eest, mitte usaldada see pimesi, teadmata, kes ja milleks tegelikult su loovutatud usaldust kasutab. Selle kohtuprotsessi käigus sai minust endalegi ootamatult ka ekspert tervishoiusüsteemi toimimise vallas – pidin ju suutma ennast kaitsta, seega vajasin infot ja andmeid. See, mida teada sain oli kohati väga häirivalt kummaline.

Siit jõuamegi tagasi teksti algusesse. Ehk eks-kolleegi karje juurde minu “oigamiste” lõpetamiseks. Lõpetan FB kaudu oigamise. Nagunii on mitu väga head sõpra juba ammu öelnud, et pean tegema oma blogi. Et senine sotsiaalmeedia kaudu “ülejäävate” mõtete levitamine olevat ande ja energia raiskamine. 😀

“Meelesisustajaks” ristisin blogi selle tõttu, et meelelahutus on meie ümber juba üleliia palju. Meelesisustajaks ehk lahutatud meele olulisele ja sisulisele tagasi toojaks peaks ma sobima, kuna mu elukogemus annab võimaluse kirjeldada protsesse väga mitme erineva vaatepunkti alt. Ja just vaatepunktide paljusus on eeldus tervikpildi saamiseks.

“Nendes poliitilistes kultuurides, kus valitseb kuvandikultus, on väitlus ideede üle tagaplaanile tõrjutud. Avalikku ruumi täidavad personaliseeritud, emotsionaalsed vastasseisud; analüüsi asendavad äärmuseni lihtsustatud kiirarvamused,”  on öelnud Hollandi professor Frank Ankersmit. Naljakas on avastada, kuidas tuntud Taani imagoloogi viis aastat tagasi kirjutatu tõeks osutub. Ideede asemel nähakse igas su avalduses katset iseennast kuvada. Sisulise arutelu asemel toimub isiklik emotsionaalne rünnak, sest inimesed ei tee enam vahet analüüsil ja sotsiaalmeedia kaudu toimuval iseenese argielu ülepiirisel eksponeerimisel.

Maailma võib suhtestuda kaheti. Soovides sealt võimalikult palju saada – mida iganes kuulsust, tähelepanu, raha, hüvesid. Või soovides jagada seda, mida elu sulle on kogemuste näol kinkinud. “Mitte su anded vaid su valikud teevad sinust selle, kellena sind hinnatakse,” ütles vana võlur Albus Dumbledore imelaps Harry Potterile.

Infot võib jagada ka soovist aidata luua maailma muutusid, mida sa ise oma ellu soovid. Seda ma nüüd Meelesisustaja kaudu ka teen.

Inga.

Lisa kommentaar