30. märtsil 2014 tabas mind šokk. Sain teada, et minult oli lõigatud kaks organit rohkem, kui minu poolt allkirjastatud operatsioon nõudis. Arst ei osanud selle lõikamise vajadust muul moel põhjendada, kui “trendiga” ehk tõenäosusega tulevikus haigestuda just nende, hetkel küll mitte haigete organite kaudu. Ta oli siiralt imestunud, et ma üldse midagi sellist tähele panin: “Aga te ju ei kavatse enam lapsi saada”. Jah, minu algseks lõikusplaaniks oli emaka amputatsioon sellesama arsti antud lisaklausliga “lõikame nii vähe kui võimalik”, kuid minu kirjalikult väljendatud tahte vastaselt võeti mind informeerimata ära ka munajuhad. Sain sellest teada alles kuu peale lõikust paberilt, kus nagu poe ostutshekil oli kirjas kolm erineva tootekoodiga organit. Kui oma kogemusest arvamusloo kirjutasin, lükkas see lahti terve sündmuste ahela.

Lood, millest ei räägita

Peale artikli ilmumist pöördus minu poole mitusada inimest, kes kõik tulid rääkima oma lugusid – kõigis ühisnimetajaks see, et nendega juhtus midagi ebameeldivat, kuna meditsiiniasutuse huvid kaalusid üles patsiendi huvid. Naine, kellel rinnavähi kahtlusega lõigati igaks juhuks ära rind, mis tul välja, et oli terve. Ema, kelle last raviti valdede tablettidega seni, kuni tekkis lisaks algsele, suhteliselt lihtsale haigusele ka teine, nüüd juba märksa keerulisem tüsistustega haigus. Jne. Jne. Kõik need võõrad inimesed tänasid, et julgesin oma loost kirjutada. “Me ei julge, sest siis ei saa me enam ka seda ravi, mis praegu,” ütles üks võõras, mind tänaval kätt pidi tänanud naine otse. Ma ei kirjutanus oma loos toona ei organite ega arstide nimesid, isegi mitte mind opereerinud haigla nime. Just selle pärast, et minu nägemuses vajas muutust meditsiini praegusest rahastamisest tekkinud süsteem tervikuna. Mina olin üks näide sadadest, mis seda tõestas.

Üllatused aga jätkusid. Minu väga hea sõber ja ühtlasi ka kliinikujuhataja, tänaseks manalateele läind dr. Mae Pindmaa teatas mulle nende suvisel pereüritusel, et “ma kuulsin, et sind anti kohtusse”. Mina polnud selleks hetkeks veel ametlikku kohtukutset saanud. Küll aga oli Mae osalenud mingil arstide kinnisel üritusel, kus mind opererinud haigla juht dr. Allikvee oli avalikult mitmete inimeste juresolekul väitnud, et kavatseb mind kohtusse anda. Ta ütles ka põhjuse, miks, kuid seda ma tsitaadina ei kirjuta, sest mul pole paraku diktofonilinti nende sõnade tõestamiseks. Niipalju võin öelda, et tegelik põhjus oli soov minu artiklit avaldanud ajalehele survet avaldada, et meedia ei julgeks enam selliseid arvamusi “lehte lasta”. Tänase seisuga pean paraku tunnistama, et hoolimata kohtuasja käigust nende tegelik missiooon kahjuks õnnestus.

Kolm kuud peale operatsiooni saabus mulle kohtukutse, kus Ida-Tallinna Keskhaigla nõudis minult 8000 eurot nende maine kahjustamise eest. Nõudis ka minu artiklis ilmunud, minu enda poolt läbi elatu kirjeldusel põhineva info valeks kuulutamist.

Lõikusele pole alternatiivi?

Kui arst minu kuuldes peale 15 minutist esmakohtumist ja põgusat läbivaatust telefoni võtis ja ilmselt haiglast küsis “milline on esimene lõikusaeg” käis minust läbi väga suur hulk mõtteid. Ilmselt arvaks igaüks meist meediku sellise käitumise peale, et temaga on toimumas midagi väga tõsist. Ei mingit ravisoovitust ega vihjetki alternatiivsele abile – üks pealevaade ja “noa alla”. See ei saa ju olla miski, mis pole vähemalt surmav. Kuu aega elasin vähimagi lisainfota järgmise uuringu ootuses, mis pidi tõestama “hea või pahaloomuline”. Seda tehti päevakirurgia vormis st kiire ühepäevase operatsiooniga. Sain teada, et pahaloomulisust minus pole. Ent edasises operatsiooniplaanis ei muutnud see teadmine midagi. Nüüd tean tänu haiglale, kes mind kohtusse andes sundis uurima, miks meditsiiniäri juhid minu artiklit nii isiklikult ja valuliselt võtsid, et päevakirurgia on suurhaiglate majanduslikult üks tulusamaid tegevusi. Sellest tulusam ehk Haigekassa poolt suuremate summadega toetatav on ainult nn päriskirurgia. Patsiendi nõustamine ja tema ravi jälgimine pole praeguse Haigekassa rahastamissüsteemi kohaselt meditsiiniasutuste süsteemi jaoks tulus.

Pidasin nõu mitmete tippmeedikutega, kellest kaks olid erakliinikute juhid, kes kinnitasid, et meditsiiniasutusele on patsiendi ärakuulamiseks eraldatud 20 minuti tasu “kommiraha”. Arst võiks patsienti muidugi ka rohkem kuulata, ent selle eest Haigekassa ega siis ka tema tööandjast raviasutus ei maksa. Et teenida oma tööst ära elamiseks arvestatavat palka, vajalikku abipersonali ja haigla ülalpidamiskulusid, võiks arst võtta vastu kasvõi 24/7, ent kõigi nende vastuvõttude eest saadava Haigekassa hinnakirja järgse rahaga ei kata ta meditsiiniasutuse ülalpidamiseks vajalikke kulusid. Hoopis teine lugu on aga kirurgiliste sekkumistega. Nende eest saadav on haiglale majanduslikult kasulik. Selle tõttu muutubki iga “lõikuskõlbliku diagnoosiga” patsient haiglale huvipakkuvaks.

Patsiendile ei pakuta lõikuse eel alternatiive. Saades lõikusvajadusest teada nagu mina seda sain, haarab iga normaalset inimest hirm oma ellujämise pärast. Oma elu jätkumist sooviv patsient peab arsti endast targemaks ja usaldab teda kui spetsialisti. “Me müüme usaldust, teie oma artikliga kahjustasite seda,” ütles otsesõnu välja minu vastas kohtus istunud ITK juht Ralf Allikvee. Enamik inimesi tõesti ei kahtlusta, et arst võib nagu iga teine inimene olla huvitatud ka oma töökoha ja sisetuleku säilimisest. Sellest rääkisid mulle avameelselt kaks anonüümsust palunud arsti, kes on tänaseks Eestist töölt lahkunud. Just soovimatuse pärast teha häirivaid valikuid töökoha nõudmiste ja Hippokratese vande vahel. Siinkohal on arstid sama abitus seisus kui patsiendid. Iga inimene soovib tema töö eest toita oma peret. Iga inimene soovib oma töökoha säilimist. Kui aga tööandja nõuab ettevõtte majanduslikku kasumlikkust, kui töökoha säilimise eeldust, pannakse arst vastuolulisse seisu. Ta ei saa nagunii 20 ettenähtud minuti jooksul patsiendiga isiklikku kontakti. Seega on lihtsam – puhtinimlikult – võtta patsienti kui impersonaalset organite kogumit.

Süsteem taastoodab iseenda huve

Suurhaigla vajab lõikusi oma majanduskulude katteks. Arstile ei anta võimalust haigega tegeleda, tema ravi suunata, jälgida, valida kirurgilist sekkumist alles tõesti viimase abinõuna, kui teised juba läbi proovitud.

“Munajuhad on organid, kuid naisel peale 40ndat eluaastat kaotavad nad tähenduse, seega ei saa neid siis käistleda enam organitena,” andis ITK juht dr Allikvee kohtuistungil mu advokaadile hämmastava vastuse. Mitte mina ei määra, kui kaua ma oma organeid vajan. Seda määrab keegi teine, kes on omandanud vatavad õigused ja volitused. Mina ei saa isegi kirjalikku dokumenti allkirjastades õigust enda organismiga toimetatava üle otsustada.

“Küsimus ei ole selles, kuidas patsient asjast aru sai.” teatas seesama dr. Alikvee kohtus otsesõnu. Ehk mina ei pidanudki aru saama, miks arst mind just nii palju lõigata otsustas. Peale operatsiooni anti mulle minu küsimise peale seesama paber, kus minult ära lõigatu kirjas, ja öeldi, et võin “soovi korral uuesti kontrolli tulla umbes aasta pärast”. Kolm 20 minutilist vestlust enne operatsiooni, üks “kiir-” ja üks kolme voodipäevaga “tavakirurgia” – sellega oli minu tervise temaatika haigla silmis ammendunud. See, kuidas ma operatsioonist taastun või mis minu tervises võiks terve elundkonna eemaldamise järel muutuda, ei huvitanud neid.

Müüa usaldus!

“Te kahjustasite haigla majandushuve,” kõlas Ralf Allikvee selgesõnaline süüdistus. “Haigla müüb usaldust, kui ilmub seline artikkel ei usaldata meid enam.” Niisiis olin kohtu all süüdistatavana meditsiini kui majandusvaldkonna usalduse kõigutamises. Kuna mina olin kirjutanud, miks ma endaga toimunu valguses enam ei usaldanud, võisid ka teised jätta ostmata usalduse, mida haigla soovis müüa. Märkamata lihtsat tõsiasja – kui soovid midagi müüa, tuleb seda enne toota. Aga kuidas usaldada süsteemi, kes sinu selja taga teeb lausa seadusevastaseid asju, pidades seda ise täiesti loomulikuks?

Õigus rikkuda seadusi

Haigla andis minu käest nõusolekut küsimata minu haigusloo andmed koos minu delikaatsete isikuandmetega paarikümnest inimesest koosneva Tervishoiuteenuste Kvalitedi Ekspertkomisjoni käsutusse. Kuigi minu artiklis polnud sõnagi juttu minu operatsiooni kvaliteedist. Komisjon otsustas, nagu arvata võis, et operatsioon oli teaostatud parimate meditsiiniliste kriteeriumite kohaselt. Minult ei küsitud selle otsuse tegemiseks midagi. Isegi seda, kas ma üldse soovin oma operatsiooni puudutavate andmete esitamist võõrastele. Eesti ja Euroopa liidu õigusaktide kohaselt on taoline teguviis ebaseaduslik.

Haigla oli nii kindel asja õigeksmõistmises “omadest” koosneva erialakomisjoni poolt, et avaldas kinnises meedikute erialaportaalis “Meditsiiniuudised” uudise “Ekspertkomisjon Raitari juhtumis arstidel süüd ei tuvastanud” 06. mail. Kohtule tõendina esitatud Tervishoiuteenuste Kvaliteedi Ekspertkomisjoni koosoleku protokoll (ehk siis otsuse tegemise aeg) kannab kuupäeva 07.05.2014. Seega oli haiglal õigeksmõistev otsus teada enne komisjoni koosoleku toimumist!

“Raitar kirjutas ajalehes, et arstid kavatsesid selle elundi maha äritseda”, seisis pool aastat kõigile meedikutele ligipääsetava, kuid mulle suletud portaali uudises minu teadmata. Mina polnud kusagil ega kuidagi isegi maininud mingit elunditega äritsemise võimalust. Miks seondub haiglajuhtidel heategevusliku sisuga sõna “doonorlus” ülekantud tähenduses kastamisega elunditega äritsemine, jääb mulle kui vabatahtlikule veredoonorile arusaamatuks.

Ekspertkomisjonile oli haigla poolt esitatud küsimus: “Kas patsiendile oli emaka amputatsioon koos munajuhadega näidustatud?” Kuna mind polnud komisjoni istungile kutsutud, siis tahaks väga teada, kuidas said 20 võõrast inimest selle üle otsustada ilma delikatsete isikuandmete seadust rikkumata või kas üldse.

Kust tuleb raha?

Teine huvitav kõsimus komisjonile oli: “Kas arstid lõikavad rohkem (st. mitme organi eemaldamise eest saab rohkem raha) seetõttu, et nende palk on sellest otseselt sõltuv?“ See on tegelikult antud protsessi võtmeküsimus, selle pärast oli see ka estiatud taolises kavalas sõnastuses. Otseselt loomulikult ei ole ühegi arsti palk sõltuv lõigatud organite hulgast. Kaudselt aga on.

Iga organ, mis patsiendi kehast eemaldatakse, saab nagu öeldud endale “tootekoodi” mille alusel koostatakse hilisem teostatud kirurgiliste protseduuride statistika. Kui statistika näitab, et viie aasta jooksul lõigati selles haiglas xx emakat ja yy munajuha, siis järelikult valitseb just nii suur vajadus nende operatsioonide järele. Seesama statistika on aluseks järgmise viie aasta Haigekassa rahade eraldamisele. Ehk kui haigla saab näidata suurt vajadust mingite lõikuste järele, saab ta ka suuremad rahaeraldised. Need eraldised kindlustavad arstidele selles haiglas järgmise viie aasta palgataseme. Niisiis on vaja lõikuste statistikat, mis näitaks, et on vaja raha samasugusteks lõikusteks just sellele haiglale. Ja siis on eelarverahade laekudes muidugi ka vaja teostada selliseid lõikusi sellisel hulgal, et tagada järgmise eelarveperioodi järgmised rahalaekumised.

Siit tulebki “üle 40ste naiste organite, mis pole kästletavad organitena” teema. Ehk siis kui su keha meedikute arvates enam mingeid organeid ei vaja, võib need küsimata eemaldada ja esitada järgmise perioodi statistiliste andmetena, mis tagab järgmise “viisaastaku” palgatasemed just sellele haiglale. Siit ka süüdistus mulle just majandushuvide kahjustamises. Ma lihtsalt nägin selle äraspidise ärimudeli läbi.

Näidispoomine

Olin kohtu all oma elus esimest korda. Mul olid suurepärased kaitsjad – Maria ja Eeva Mägi. Ometi oli see aasta minu jaoks väga kurnav. Selle asemel, et keskenduda oma ettevõtte käivitamisele ja operatsioonist taastumisele, pidin olema pidevas pinges ja tegelema enda kaitsmiseks vajalike materialide läbitöötamise ja kogumisega.

Tänaseks on minust tänu sellele saanud meditsiinisüsteemi kitsaskohtade ekspert. Saan väga hästi aru, miks Harju Maakohtus minu võiduga lõppenud kohtuasi kaevati ITK poolt edasi. Sest kui nad tunnustanuks minu võitu, pidanuks nad ka tunnustama, et nende süsteem vajab seestpoolt muutmist. Haiglale polnud vajalikud mitte kohtu kaudu minult “valurahaks” nõutud 8000 eurot. Küünilisel moel lubas haigla selle summa annetada Vähiliidule.

Selgelt pidi see summa ja kogu mu “näidispoomise” protsess hirmutama tulevasi oma arvamuse avaldajaid – kui räägid oma nägemust meditsiinisüsteemist, arvesta, et neil on raha sinu vastu pikk kohtuasi algatada ja sinu käest palju raha küsida.

Minu protsessi püüti kitsalt minu isikliku rahulolematuse ja minu “organite” keskseks pöörata, viies tähelepanu kõrvale tegelikult probleemilt – suurhaiglate monopoolsetelt majandushuvidelt, mis ei pruugi alati olla vastavuses patsientide huvidega. Operatsioon – isegi kõige kvalitetsemalt teostatu – on inimorganismile väga suur šokk. Iga organ on inimese keha terviklikkuse sisukohalt vajalik. Lõikus peaks olema viimane võimalus kõigist võimalikest. Primaarne peaks olema patsienti isiksusena käsitlev ravi. Seega tuleks praegune Haigekassa rahastussüsteem umber vaadata. Sama väitis ka 2015 ilmunud Maailmapanga raport.

Arstid pole süüdi!

Isegi mu kolleegidel meedias oli raske mõista, et ma ei vastandunud end suurhaigla majandushuvide vastu kaitstes arstidele, kellest paljud püüavad olemasoleva süsteemi piires teha oma tööd maksimaalse pühendumisega. Kahjuks on olukord selline, et patsient ja arst on seatud süsteemi, mida juhivad suurkorporatiivsed meditsiiniasutused ja ravimitööstus, mis nagu nimed ütlevad, alluvad mõlemad tööstuse ja majanduse, mitte sotsiaal-humanitaarsetele reeglitele. Minu vastaspooleks oli majandushuvidega äriühing, kelle töötajad peavad tänagi tegema valikuid ettevõtte kasumi ja abivajavate inimese vahel. Pole siis ime, et inimest võetakse statistilise ühikuna, mitte tervikorganismiga isiksusena.

Aga ma tahan väga loota, et see ei jää nii! Et riigil, kelle liikmetena me sotsiaalmaksu makstes haigekassasüsteemi üleval hoiame, on jõudu see süsteem pana tagasi tema kodanikest ja maksumaksjatest inimeste huve kaitsma, mitte suurorganisatsioonide majandushuve täitma. Pühendan oma kohtualuseks oldud aasta lootusele, et riik võtab midagi ette inimlikult igale inimesele lähedasema – tervishoiusüsteemi muutmiseks taas inimkeskseks ja inimeste vajadustele, mitte Haige Kassa kaudu täidetavate ärihuvidele orienteerituks.

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.

Ühel hommikul teatas üks mu kunagine hea kolleeg ja praegune FB sõber läbi sellesamuse sotsiaalmeedia, et talle aitab mu halast ja oigamisest “sinu postitused tunduvad lihtsalt karjed tähelepanu järele”.

Olin nii jõulise steitmendi peale kohe täiesti siiras hämmingus. 30 aastat tagasi andsin Academia Pegeliana (oli kord Tartu Ülikoolis selline veider üksus, mis koosnes inimestest, kelle arvates ajakirjandus on tõsiseltvõetav missioon) vande, mille teksti ma enam peast ei mäleta, kuid millega lubasin anda inimestele infot maailmas toimuvast objektiivselt ja reaalsust peegeldavalt. Olla vahend, mille läbi paljudele inimestele oluline ja vajalik info tuleb maailma. Võimalikult paljude jaoks abistaval ja kasulikul moel.

Nende 30 aasta jooksul olen olnud meediarindel erinevatel rindejoone pooltel. Eesti esimese sõltumatu nädalalehe Eesti Ekspress uuriv ajakirjanik, kelle kohta tolle aja legendaarne krimireporter Toomas Sildam ohates ütles: “See on hull naine, läheb sinna ka, kuhu mehed ei julge.” Eesti esimese vaba meelelahutusväljaande Esmaspäev toimetaja, kes muu hulgas võib enda kontole kirjutada Eesti esimese seltskonnauudise esimeselt Vabariigi aastapäeva vastuvõtult. Eesti esimese ja paraku ainsaks jäänud kinoajakirja Cinema peatoimetaja. Isegi Eesti esimest naiste- ja moeajakirja Stiil jõudsin aastakese juhtida enne kui läksin Eesti Ekspressi seltskonnakülgi käivitama. Misjärel sain Kroonika asepeatoimetaja pakkumise ja tiitli “Eesti Seltskonnaajakirjanduse Grand Old Lady” juba 32 aastaselt! Loogilise jätkena sellele andsin “isiklikele andmebaasidele tuginedes” välja Eesti esimese “Kes on Kes” teatmiku “Kes on Kes. Avaliku Elu aastaraamat 2000”.

Seejärel vahetasin pooli ja lõin Eesti esimese imagonõustamisettevõtte I.R.A. (sõprade hulgas hellitavalt “imago remondi abiks” ja “isikureklaami agentuuriks” kutsutud, mitte segi ajada Iiri terroriorganisatsiooniga) mida oman ja juhin tänaseni. Selle alt sai tekitatud nii mõnegi majandus- ja poliitikaelu tippu tõusnu kuvandeid. Õnnestus ka suhteid korraldada ja seda päris suurtes protsessides nagu näiteks kunagine Raudtee erastamine (täna võib sellest juba rääkida, siis oli amet nagu psühhiaatril, kellel ametlikult kliente ei ole, kuna öeldes, kes on su klient andsid sa teada, kellel on probleem) ja paari tänaseni edukalt toimiva kontserni korporatiivset identiteeti luua. Ka suurüritusi teha, millest tuntuim ehk tšarterlennuga 100 äritipu Sitsiiliasse stiilipeole viimine ja sellest sündmusest tehtud täispikk erafilm. Mu toonane kolleeg meedias, kes soovis sellest üritusest kirjutada ohkas südamest: “Inga, kuidas see sul õnnestus, 100 inimest käivad nädalasel üritusel ja keegi pärast ei räägi.” Eks parimad vangivalvuris saavadki endistest vangidest, muigasin tookord. Et siis meedia sisemist toimimist läbi väga isikliku kogemuse tundmata poleks ma suutnud ka sellesama meedia osas teistele nõu anda. Sellesse perioodi jääb ka edukatele suunatud elustiiliajakirja Hai väljaandmine, mis andis tiitli “hea elu ekspert”.

2007 anti võimalus sünnitada Luige ja Kadastiku “esimene ühine laps” 😀 ehk siis kaks suurt meediagiganti panid rahad kokku ja soovisid teha naiste nädalaajakirja. Olukorras, kus turul oli juba rekordarv naistekaid ja muid kirevaid ajakirju ei jõudnud kokku lugeda. Tegime Naised, jäime ellu, elasime masu üle, leidsime oma nišši. Esimestena Eestis hakkas Naised avaldama “tasakaalustatult läbitöötatud nõialugusid”. Neist sai kokku pandud kaks paksu raamatut, misjärel mu tiitlivalikusse lisandus “Eesti esimene esoteerikaekspert”. Kuni tuli taas aeg peatoimetajatool väikeettevõtjatooliga asendada.

Nüüd ma siis olengi juba teist aastat imagoloog, kirjastaja ja kirjanik. Oeh, sellest viimasest ununes rääkida.  Et siis esimese romaaniga “Meie keda polnud” sain maha 1996, ehkki kirjanikuks ma siis veel end pidada ei julgenud. Järgnesid romaan “SõltuvusSõltumatus” (2003), Eesti esimene audiodigitaalne luulekogu “Aken öö poole” (2004), alternatiivajalooline põnevik “Elu Võti” (2010), mõttevalimik “Kingin sulle valgust” (2011), romantiline fantaasia “Karmavõlad” (2013), omaenese ümbermaailmareisil põhinev reisilugude kogumik “Unistuste kataloog”(2014). Minu esimene suht edukas katsetus väljaspool ilukirjandust, “Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni” ilmus samuti 2014 ja oli omalaadne kokkuvõte minu vahepealsetele intensiivsetele ja mitmekülgsetele uuringutele inimese füüsilise keha, sisemaailma ning suhete seoste teemas.

Minu enda elus algas 2014 periood, kui olin 1,5 aastat kohtu all, süüdistatuna meditsiinisüsteemi maine kahjustamises. Kohus lõppes minu õigeksmõistmisega läinud aasta lõpus. Ehk mulle jäi õigus nõuda inimese – iga inimese, mitte kitsalt minu – õigust oma kehaga toimuva üle otsustamiseks. Õigus võtta vastutus oma eluga toimuva eest, mitte usaldada see pimesi, teadmata, kes ja milleks tegelikult su loovutatud usaldust kasutab. Selle kohtuprotsessi käigus sai minust endalegi ootamatult ka ekspert tervishoiusüsteemi toimimise vallas – pidin ju suutma ennast kaitsta, seega vajasin infot ja andmeid. See, mida teada sain oli kohati väga häirivalt kummaline.

Siit jõuamegi tagasi teksti algusesse. Ehk eks-kolleegi karje juurde minu “oigamiste” lõpetamiseks. Lõpetan FB kaudu oigamise. Nagunii on mitu väga head sõpra juba ammu öelnud, et pean tegema oma blogi. Et senine sotsiaalmeedia kaudu “ülejäävate” mõtete levitamine olevat ande ja energia raiskamine. 😀

“Meelesisustajaks” ristisin blogi selle tõttu, et meelelahutus on meie ümber juba üleliia palju. Meelesisustajaks ehk lahutatud meele olulisele ja sisulisele tagasi toojaks peaks ma sobima, kuna mu elukogemus annab võimaluse kirjeldada protsesse väga mitme erineva vaatepunkti alt. Ja just vaatepunktide paljusus on eeldus tervikpildi saamiseks.

“Nendes poliitilistes kultuurides, kus valitseb kuvandikultus, on väitlus ideede üle tagaplaanile tõrjutud. Avalikku ruumi täidavad personaliseeritud, emotsionaalsed vastasseisud; analüüsi asendavad äärmuseni lihtsustatud kiirarvamused,”  on öelnud Hollandi professor Frank Ankersmit. Naljakas on avastada, kuidas tuntud Taani imagoloogi viis aastat tagasi kirjutatu tõeks osutub. Ideede asemel nähakse igas su avalduses katset iseennast kuvada. Sisulise arutelu asemel toimub isiklik emotsionaalne rünnak, sest inimesed ei tee enam vahet analüüsil ja sotsiaalmeedia kaudu toimuval iseenese argielu ülepiirisel eksponeerimisel.

Maailma võib suhtestuda kaheti. Soovides sealt võimalikult palju saada – mida iganes kuulsust, tähelepanu, raha, hüvesid. Või soovides jagada seda, mida elu sulle on kogemuste näol kinkinud. “Mitte su anded vaid su valikud teevad sinust selle, kellena sind hinnatakse,” ütles vana võlur Albus Dumbledore imelaps Harry Potterile.

Infot võib jagada ka soovist aidata luua maailma muutusid, mida sa ise oma ellu soovid. Seda ma nüüd Meelesisustaja kaudu ka teen.

Inga.

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.