RB mõtetu joonlauatrassi ehitamise poliitikute poolt hambad risitis läbi surumine tegelik eesmärk selgub lihtsatest numbritest: riigis on 140 000 ametnikku (kogu avalik sektor) 600 000 töötaja kohta. Koos igasugu sihtasutuste ja muude eurorahadel mõnulevate poolriigiastuustega on meie rahatootjate ja rahajagajate suhtearv rohkem paigast ära kui pankrotiveerel Kreekas. Aga kui arvestada, et 600 000 -st on lahkunud 150 000 töökätt ja aju välismaale, siis allesjäänud 450 000 tegevmaksumaksjat ei suuda katta eelarvekulusi. Ehk teisti öeldes elab riik ammu juba üle oma võimete.

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.

Tavakujutelm ütleb, et karma on midagi esoteerilist, udust ja salapärast. Näiteks saatuslik karistus sinu poolt teadmata eelmiste elude pattude eest, mis elu segi lööb. No ei ole. Karma on midagi väga lihtsat, arusaadavat ja igas meie eluhetkes toimuvat. Karma seadust, millele kõigi meie elud alluvad, võib lausa nimetada elu põhiseaduseks. Vaat, et ainsaks loodusseaduseks, mis toimib alati kõigiga ja kõikjal.  Eesti keeli sobib selle seaduse iseloomustamiseks vanasõna “mida külvad seda lõikad”. Ehk iga meie tegu omab tagajärge. Aga kõik, mida teeme on ju millegi varem tehtu tagajärg. Niisiis loome iga oma eluhetkega karmat ja karma loob selle kaudu igat meie eluhetke. Lihtne. Või ikkagi keeruline?

Inimene otsib elus kindlust, sest elu tundub ebakindel, kuna me ei suuda temas orienteeruda. Me ei halda kõiki elus ette tulevaid olukordi. Olukorrad tunduvad ellu tulevat mingite meist sõltumatute jõudude mõjul, mida siis üks nimetab saatuseks, teine juhuseks ja kolmas jumalaks. Siis sätimegi endale ümber toestavat kila-kola  – ameteid, maju, autosid, raha, inimsuhteid, mida iganes – ja peame seda normaalseks. Kõigil teistel on ju ka niiimoodi. Märkamata, et oled ammu eksinud oma ümber kuhjatud kila-kola hulka. See kila-kola ongi su karma. Kõik, mis sind igapäevaselt ümbritseb. Eranditult kõik. Su elus pole midagi, mida sa sinna ise tekitanud poleks.

Põhjus tekitab tagajärge. Tagajärg muutub uueks põhjuseks järgmisele tagajärjele. Aga me ju tegutseme 24/7. Ei ole hetkegi, mil me mõtte, sõna, tunde või teoga midagi maailmas ei põhjustaks. Ega sellega tagajärgi ei looks. Niisiis toodame karmat 24/7, mitte ainult eriliste suurte ja vapustavate tegudega.

Kristalliseerunud karma on see, mida sa oma eluna tajud, kuid ei oska selles olevatest probleemidest kuidagi vabaneda. Keegi ei mäleta, mis tõi ta just selle portsu otsa. Muutujaid ehk põhjusi ja tagajärgi oleme sünnihetkest alates loonud nii palju, et meil pole õhemat aimugi, millise liblika tiivalöök, millises meie eluhetkes just selle taifiuunini viis, mis just praegu meie elu räsib. Ta nagu lihtsalt iseenesest tuli ja nii see kordub ja kordub.

Salapärane autopiloot

Kui paljud su elu teod on sinu poolt teadlikult valitud? Ehk teisiti küsides, kui suure osa oma päevast sa tead, mida ja miks sa täpselt teed? Mis tagajärgi põhjustavad su teod? Väga väikse, eksole? Enamasti sa lihtsalt reageerid otsekui kuskilt väljastpoolt ellu tulevatele olukordadele. Sinus töötab mingi salapärane autopiloot, mis teab, milliseid käitumismustreid mistahes elus ette tulevas olukorras kasutada, ilma et sa ise mõtlema peaksid, mida teha. Psühholoogid on inimkäitumist analüüsides leidnud, et ca 95% inimese tegudest on alateadvuse poolt juhitud. Ehk 95% sinu tegudest ei vali mitte sina vaid mingi sinusse salvestunud programm – alateadvus seda ju on, sinusse salvestunud mõtte- ja käitumismustrite kogum.

Samas elad sa oma elu ju 100% kõigist elus oldud hetkedest. Või siiski mitte? Tegutsed küll 100%, see on fakt. Aga kui 95% su tegudest on sinu poolt teadvustamata ehk lihtsalt juhtuvad sinuga, siis kui suur hulk tagajärgi, mida nende abil ellu lood on sinu poolt sinna teadlikult ja tahtlikult tekitatud? Sa teed oma elu ise teadmata, et sa seda teed. Kurb tõsiasi – selle pärast ta sul selline ongi. Nüüd ehk saad aru, miks asjad su elus nagu ainult juhtuvad. Tulevad eitea miks ja eitea kust. Sa ise oled oma teadvustamata käitumisega sinuga toimuva põhjus. Kui sa teaksid iga oma teo tagajärge, sa ju valiks hoopis teisi tegusid, kas pole? Aga miks sa siis ei tea? Sest sa ei ole teadlik, vaid elad oma elu alateadvuse autopiloodil kulgedes. Nokk kinni, saba lahti.

Enda tehtu pead lahendama ise

Sa oled kohustatud kõigi oma tegude tagajärjed üles korjama, saades nii oma elu ehk karma. Elumustri, mille tõttu su maailm on just selline nagu ta on. Nüüd küsib kindlasti keegi, et kus siis need eelmised elud mängu tulevad. Iidsed käsikirjad kõnelevad: mida oled teinud teistele mõnes varasemas elus, tuleb sul endal läbi elada, vastasel juhul ei saa sa teada, mida sa tegelikult tegid. Kogemust saades inimene õpib. Esimest korda Indias käies mäletan, et tabasin end mõttelt – ükski kristliku uskumuse põrgu pole hirmutavam, kui eeldus, et võin käituda nii kehvasti, et sünnin järgmises elus rikšamehena Delhis. Usk, et keegi teine meid mingil põhjusel lunastab, ongi paraku usk. Miks ta peaks? Märksa loogilisem on, et kõigi meie tegude tagajärjed peame lahendama ise.

Elu põhiseadus panigi su sündima just sellisesse perre, sellisesse ümbrusesse, just sellesse kultuuri, riiki ja võimalustesse, kus sa just praegu oled. Sa lõid kunagi põhjused, nüüd pead vastu võtma tagajärjed. See, et sa neid ei mäleta, pole vabandus, elu põhiseadus toimib vääramatult ja ajaüleselt. Sündides hakkad esimesest elutuksest alates endasse vastavalt varemloodud tagajärgedele uusi põhjuste-tagajärgede ahelaid kujundama. Laed sel viisil end täis mustreid, mille abil hiljem kogu oma elu vormid. Sel viisil puutud läbi oma praeguse elu kokku sündmustega, mida põhjustasid eelmises elus, ise seda teadmata. See teadmine annab ehk tausta mõistmaks, miks ellu tulevad just need katusmused, raskused, probleemid ja pinged. Andmaks sulle kogemuslikku mõistmist, kuidas mingi olukord “maitseb”.

Teadlik vabanemine tegude tagajärgedest

Tavamõistes oleks elu nagu väljapääsmatu olukord, mille etteantusi sa muuta ei saa. Ent taibates, kuidas põhjuse ja tagajärje ehk karma seadus toimib, saad hakata teadvustama oma tegevusi ja looma selle läbi soovimatute asemel soovitud tagajärgi. Kõige lihtsam viis on teha halva asemel head, et sind ootaks vähemalt tulevikus head asjad. Joogid ütllevad, et spetsiaalselt on loodus sättinud asjad niimoodi, et igal inimesel on võimalik end vabastada oma tegude tagajärgedest. Paraku aga ei suuda me hallata isegi ühe päeva raames, mis tagajärgi me oma tegudega põhjustame. Karma mõistmiseks pole eelmiste elude uurimine üldse vajalik. See, mida sa praegu elad on su konkreetsete põhjute ja tagajärgedega elu. Siin ja praegu. Seda mis oli, ei saa enam muuta. Seda mis tuleb aga saab – just siin ja praegu reaalseid teadlikke igapäevaseid valikuid tehes.

On jämedakoelist karmat, mis on silmnähtav – su iseloom näiteks. Aga ka peenemakoelist, mida sa ei märka, kuid mis seda salakavalamalt alateadvusest välja imbudes su tulevikku tagajärgi toodab. Soovides oma tulevikku muuta, peab õppima kõigepealt märkama ja siis soovimatut vabastama. Oma peaga sa seda paraku ei tee. Meie kultuuris pole teavet karmast, veel vähem siis karmast vabanemise viisidest. Praktilist elu mõjutav peab olema praktiline, et tulemus oleks käega katsutav. Usk siin ei aita. Vahet pole, kas sa usud pattude lunastust, reinkarnatsiooni või oled ateist – karma toimib. Seda ei saa vaidlustada, sest kõigil põhjustel on tagajärjed ja vastupidi.

Iga detail sinu reaktsioonidest maailmale ongi sinu karma. Kui jõuad oma sisemaailma mõistmiseni, märkad, et su nn väline elu koosneb sinu sees toimuvatest protsesidest. Saad soovimatust vabaneda, kui õpid ära, kuidas teadlikult endast vabastada sinu karmat käivtavad emotsioonid ja mõtemustrid. Elu on väga ilus, kui takistavat karmilist kilakola sinus ei ole.

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.

Annika Nõmberg (48) ei kujuta oma elu ilma joogata ette. Ometi tuli tal kriya hatha jooga õpetajaks saamiseks õppida India templitantsu, geneetikat ja flamenkot.

“Ei ole mõtet teisejärgulisega tegeleda, peab võtma parimast parima ja tegema seda, mida teistele teha saad,” ütleb jooga ja tantsuõpetaja Annika Nõmberg välja oma elukreedo. “Elu ületab su unistused, kui oled julge ja astud oma mugavustsoonist välja. See on mu väga reaalne kogemus.” Ebatavaliselt suur huvi India kultuuri vastu on Annikal olnud nii varajasest ajast, kui ta ennast mäletab. Painest vabastas kaheksandas klassis leitud jooga asanate (asendite) käsitsi kirjutatud vihik, mis tüdrukul õnnestus enda kätte saada. “Olin ööpäev üleval ja kirjutasin käsitsi kõik ümber, joonlauaga joonistasin skeemid juurde. Tabasin ära, et see on mulle.” Püüdes harjutusi iseseisvalt praktiseerima hakata, tekkis tüdruku ellu kaks paralleelset – jooga ja olmetasandil, mille vaheline lõhe elu edenedes üha süvenes.

Olulistest detailidest olgu märgitud, et tantsuga on Annika lapsest saati tegelenud ja lasteaias pole ta erinevalt oma õest ja vennast kunagi käinud. “Minu lapsepõlv oli suur vabadus,” meenutab Annika. “Vaatasin, teadvustasin, uurisin. Miks inimesed elavad nagu nad elavad ja kuidas nad saavad nii elada ja kuidas see neid rahuldab. Keeldusin allumast korrale ja mind saadeti lasteaiast minema. Kooli ajal tegin oma vihiku järgi hatha jooga harjutusi hommikul enne kooli minekut, kui kogu pere magas. See hoidis mind vee peal süsteemis, mida ma ei aksepteerinud.”

Keha ei võimalda olla silmakirjalik

Esmalt õnnestus Annikal minna õppima India klassikalist tantsu. “Haakusin sellesse kohe. Sealt sain kogemuse, kuidas inimkeha liikumine on loodusjõududega kooskõlas.” Mida aeg edasi, seda enam hakkas Annika tohutult lugema ja uurima tegelikkuse toimimise tagamaid. “Käisin õpetaja juurest õpetaja juurde,” meenutab ta. “Pettusin ja pettusin, sest keegi päris joogat ei õpetanud. Ülim pinnapealsus, mida meil jooga nime all pakutakse tegi nukraks. Olukord tundus väljapääsmatu. Tead, et asi on olemas, hektilised kirjeldused on, aga sul ei ole võimalust sellega otse ja reaalselt kokku puutuda.” Annika tõdeb, et raamatutest, ka parimatest neist, saad kilde, aga sa ei saa ise täit teadmist vaid katsetuse teel, ilma õpetajata. Maailmakirjandust uurides mõistis ta, et võimalus reaalset meistrit leida meie kultuuriruumist on nullilähedane.

Kõrghariduse sai hõbemedaliga keskkooli lõpetanud isepäine tüdruk Tartu Ülikoolist. “Tahtsin minna Moskva Ülikooli geneetikat õppima vaid selleks, et geneetikat õppijale pakuti stipendiumi. Teine kandidaat oli kuldmedaliga poiss ja ma ei saanud Moskvasse, kus oli India tantsu õpetaja, kelle juurde õppima ma tegelikult tahtsin,” jutustab “kolmanda põlve intelligent”. “Pidaisn emaga nõu. Ema ütles, et käi ülikool läbi, õpid õppima. Oskas väärtustada õppimist ja haridust.” Geneetikuna ta ometi hetkekski ennast ette ei kujutanud. Tudeerimise kõrvalt lõi pere ja sai kaks poega, kuid püsima jäi sügav vajadus joogalike teadmiste järele. Tekkis lootusetuse tunne – kahe väikse lapsega Indiasse ju joogameistrit otsima ei lähe.

India klassikaline templitants oli Annika eneseväljenduseks kuni ülikooli lõpuni. “Tants oli ainus praktiline asi, mida ma sain teha.” Siis jõudis Eestisse flamenko. “Flamenko on tule elemendi tants, mida nähes sain aru, et see on kogemuslikult lähedal energiale, mida olin India tantsus kogenud,” kirjeldab Annika esimest valgusekiirt. “Jõud ja graatsia, metsik, piirangutest ja silmakirjalikkusest vaba ilu, vabadus kõigest, mis mind kõige enam meie süsteemikeskses maailmas häiris. Tants on jõuline eneseväljenduse vorm. Tantsus oled vaba. Keha ei võimalda olla silmakirjalik.” Eestis polnud flamenkot tol hetkel kuskil õppida, nii tegi Annika elu teise suure meeletuse või kannapöörde. Mõistnud, et teisejärgulise juurde ei ole mõtet minna tippkunsti õppima, läks ta Amor de Dios (tlk. jumala arm) nimelisse tantsukooli Madriidis.

Tuhast tõusmise ainus valik

Julgus teha tundmatusse hüppeid, samas niipalju arukas olles, et midagi pole kaotada peale selle “nagu teised elavad”, on üks Annikat elus kõige enam edasi viinud omadus. “Kuna ma keskpärast kompromissi pole kunagi tahtnud, olin pigem nõus mingi teatud perioodi veetma viletsuses ja ebaturvalisuses, soovides kogeda midagi, mis oleks minu,” kinnitab Annika. “Siirus enda vastu on see, mis mind edasi viib. Ma ei saa öelda, et kannatusi vähe oleks olnud. Samas oli Madriidi-periood mulle tõeline elukool. Seal praktiserisid kogu maailma tegijad ja õpetajateks olid tolle aja tipptegijad, suurte lavade tipptantsijad. Pääsesin flamenkomaailma tippu, ilma et oleks seda tantsu ise osanud. Oled tunnis, mida annab tantsija, kelle tantsu muidu saab vaadata suure raha eest ja temaga koos tantsida elusa kitarri saatel on tõeliselt eriline. Aus energia, ehe, eluline.”

Elada peaaegu ilma rahata Madriidis, hääletada Pääsküla-Madriid trassil kodu ja laste vahet, oli Annika sõnul ta isiksuse arenemiseks väga oluline aeg. “Tagant järgi vaadates võib öelda, et vaesus õpetab äärmuslikes olukordades elu süvitsi mõistma. Äärmuslikus ebaturvalisuses olles satud olukordadesse, kuhu sa materiaalses kindlustatuses kunagi ei satuks. Materiaalne kindlustatus on hädavajalik, mingis vanuses on see lapse arenguks oluline, kuid kui sul puuduse kogemust ei ole, jätab see inimese teatud mõttes infantiilseks. Eluga teravalt silmitsi sattumine sunnib sind teadvustama. Sa ei saa sellises olukorras kasutada mõistusse ja alateadvusse salvestunut, sest olukord on ebaharilik. Intellekti kasutus on vältimatu. Kui teadlikkust ei kasuta, jäädki elu heidikuks,” annab Annika teada, kuidas temani jõudis teadlikkuse õppe vajadus. “Tuhast tõusmisks on teadlikkuse kasutus ainus valik. Meeleheite piiril esimesed aastad olid väga rasked. Tantustunnid olid üle minu võimete. Õpetaja Ingvar aga õpetas mind õppima.” Annika tunnistab, et ühes oli ta siiski eksinud – selles, et tõelist joogameistrit meie kultuuriruumist ei leia. Jooga ja teadlikkuse õpetaja Ingvar Villido juurde jõudis noor naine olles kahe lapse ema rahatuna Madriidis. “Leidsin, et meil on olemas päris tegelik joogameister. Ma ei suutnud uskuda, et see on võimalik. Ma ei lepi poolikuga,” kirjeldab Annika Ingvar Villido praktikatele jõudmist.“Muredesse langemise asemel keskendusin iseendale. Ilma teadliku joogaliku praktikata poleks mul olnud toetuspunkti selles ebakindluses, mille ise olin valnud. Õppisin piisaval tasemel flamenkot tantsima, et siin esineda, nii sain realiseerida oma unistuse tantsimises.” Flamenkostuudio La Rondat nimetab Annika oma esimeseks elutööks. “See toitis mind, sain koolitada lapsed, ehitada maja, liisida autod. Sain kogemuse, et kui teed hullumeelseid hüppeid suunas, mida õigeks pead, siis varem või hiljem avab elu sulle uksed, mille taga on imetabased asjad. Kui teatud perioodi raskused üle elad, on tulemuseks hindamatu elukogemus.”

“Lasin lastel kasvada suht metsikult nagu ma ise olin kasvanud. Õhtuti tantsisin flamenkot, olin kogu aeg tööl aga teist pidi oli see usladus – nende kui isiksuste vastu. Praegu on neist saanud üliägedad tüübid,” kiidab Annika poegi.

Jooga kui Stargate

Paralleelselt flamenkostuudioga läks Anika edasi ka joodgaõpingutega. “20 aastat tagasi hakkasin tegema väga intensiivselt praktikaid. See on elu algtasandi tundmaõpimine kõige kõrgemal moel, ükski tavaline tegevus ei kaalu seda üles. Kirjandusest teadsin, kui erakordne on inimesena sündida ja veel erakordsem on kokku puutuda tõelise Meistriga. Puutudes kokku oma Õpetajaga mõistsin, et olen tippude tipus ja minu lähedal on inimene, kelletaolisi ilmselt kogu maailmas on ühe käe näppude jagu – joogalike teadmiste osas.”

Jooga õpetamiseni jõudis Annika läbi oma flamenkostuudio. “Aegade algusest olen töötanud enamasti naistega,” kirjeldab ta. “Naised on hädas. Iga naise puhul vaatab vastu mingi kehaline häda. Trenni ei tulnud kunagi keegi, kes oleks olnud täiesti rahulolev ja õnnelik. Andsin aru, et enamus ei suuda läbida sellist teed, nagu mina olen läbinud. Hakkasin otsima teed nende aitamiseks.” Nii hakkas ta flamenkotunni lõpus tegema jooga asanaid. Siis juba soovijatele eraldi joogatunde. Ka kriya hatha jooga kursused läbis ta maailma ühe tunnustatuima õpetaja Durga Ahlundi, kriya jooga meister Marshal Govindani abikaasa käe all. “Durga on kõrges eas naine, kelle keha energiad olid perfektses tasakaalus. Imeilusa vananemise näide, mis näitas jooga reaalset mõju kehale ja kogu olemusele,” ütleb Annika, kelle enda kohta kindlasti ei arvaks, et ta 50-le läheneb.

Flamenko osa Annika antavates tundides järjest vähenes ja jooga osa suurenes, inimeste vajadustest lähtuvalt. “Parajooga vorme on nii palju, mina õpetan päris joogat. Mu tunnid koosnevad harjutustest, mis aitavad inimeste kehasid ja nende maailmapilti korrastada, tegelikkusega kooskõlla viia, vahendades Õpetajalt saadud tegelikke teadmisi täpselt,” määratleb Annika. “Kriya hatha jooga on suur müsteerium, uurin ja arenen kogu aeg. See on nagu Stargate, mida avades saad minna kuhu vaid – iga asendiga saab minna lõputult edasi mingite uute kogemuste juurde.”

Tänu geneetikuiplomile on Annikal tugev inimese keha tundmine – õpiti ju osalt arstidega sama programmi järgi. Kaasaegse meditsiini ja iidsete teadmiste ühendus annab väga häid võimalusi õpilastele joogalike teadmiste jagamiseks.

Tegus ratsionaalsus

“Ühelgi eluvaldkonnal pole väärtust, kui tervis läheb käest,” teab Annika. “Meie kultuuris pole keha mitte üle, vaid alatähtsustatud. Kehal pole adekvaatset rolli inimese elus. Ühelt poolt teda survestatakse üle ja teiselt poolt ei kasutata õieti ega hooldata. Olen ju kogu elu tantsijana läbi keha töötanud, annan edasi keha kõige adekvaatsemat kasutust, milleni ma jõudnud olen.” Annika sooviks on valede kehapiinamise meetodite müüdi murdmine. “Söömine on peamine, mida pea kõik naised ja mehed niisamuti ei halda – kasvava kehakaaluga hakkamasaamine oma keha piinamata on neile võimatu. Keha tuleb viia loomulikult vormi, et ta oleks ideaalne sinu jaoks, mitte piinata ennast söögiga ei üle ega ala.” Külluse praktilise mõistmise osast elus tegi Annika omaette kursuse ja annab nõu ka toitumise osas. Tema üks õpilasi võttis alla 36 kilo neid nõuandeid kasutades. ”Kaal mudab kogu mõttemaailma ja kehalisi väljendusi, sellega joonele saades suudad ellu luua teisigi muutusi,” teab Annika. ” Lähtepunkt on teine kui enesele ihaldatu keelajatel, vahendiks mille abil sa saad kogu elu korrigeerida, on teadlikkus.”

Kriya tähendabki sanskriti keeles teadlikkust. Teadlikkus võetakse selles joogaliinis primaarseks. ” Tegelikuks muutuseks annab aluse teadlikkuse kasutamine,“ avaldab Annika kõige tema poolt õpetatu edu saladuse. “Suunan kõik õpilased TMK kursustele, mis on enesemõistmise algtase ning keha aitamiseks hea tugi. Väga paljud on öelnud, et nad saavad ennast õigeks ja jõu jälle edasi minna. Kes vähegi tegeliku, mitte parajoogaga kokku on puutunud, teavad et teadlikkus on lahendus kõigile probleemidele.” Samas on teadlikkuse kasutama õppimine järjepidev töö, mis nõuab tuge. Päris üksi on sellega rake rinda pista. Grupis ja õpetajaga on vähemalt alguses lihtsam. “Jooga ainulaadsus – kvintesseeritud ratsionalism, on ka põhjus, miks krija jooga sobib meesteel,” sõnab Annika, kelle tundides käib päris palju mehi. “Jooga pole tegelikult mingi esoteeriline udu, ta on nii ratsionaalne õpetus, et ratsionaalsemaks enam minna ei saa. Tegus ratsionaalsus.”

Kõigi jamade põhjustest vabanemine

Krija hatha jooga on tuhandeid aastaid vana süsteem, kus kasutad minimaalselt aega ja täpseid tehnikad, et vabastada oma jamade juurpõhjusi. Kriya jooga lähtub alati probleemi juurest ükskõik, mis tasandi probleem see ei ole. See on võimalik tänu teadlikkuse kasutusele paralleelselt ükskõik millise harjutusega. “Edendad vaikselt oma võimet inimeseks olemise põhiomaduse ehk teadlikuse valdamiseks,” muheleb Annika. “Arened kõikidel tasanditel. Inimene peab harmooniliselt kõiki oma tasandeid arenema, krija jooga võimaldab seda kõige intelligentsemal ja täpsemal moel.” Lisaks on kriya hatha jooga profülaktiline. “Kui hakkad sellega tegelema siis pole enam mingeid tervisehädasid, viimati olin haige ülikoolis,” kinnitab Annika. “Seljavalud vabastab eos, kohe kui hakkad tegelema. Kui on mingid kaugele arenenud patoloogia vormid, võib neid ka muuta, aga siis on vajadus lisada muid mõjutusi. Et muutus oleks püsiv, tuleb õppima vabastama emotsioone. Ilma selleta pole harjutustel täielikku mõju. Eluenergia vaba vool kehas pole takistuste olemasolul võimalik. Emotsioonid aga ongi kehasse kinni jäädes takistused – vabanemine kurnatusest, jõupuudusest on esimene vabaduse aste. Teine vabaduse aste on kogeda peenenergiate potensiaalide vanemist, see aga on juba edasijõudnute jooga.” Tavaseisundist erinevate heaoluseisnudite kogemine tuleb aga Annika kinnitusel juba esimestes tundides. “On väga üksikud, kellele kriya hatha jooga üldse ei sobi,” teab Annika. “Kui mentaalset kiiksu ei ole, sobib see kõigile. Ma ei tea kiiremat ja holistilisemat kogu keha haaravamat tervendavat meetodit. Ta ei anna ainult aeroobsust, selle pärast võib lisada joogatundidele tantsutunnid.”

Annika Allikmäe /end. Nõmberg/
alates 1982 hatha jooga õpingud õp. Maaja Zelnini juures
alates 1998 õpingud Ingvar Villido juures
2004-2006 kriya jooga I-III astme pühitsused, Marshall Govindan Satchidananda
2005 kriya hatha jooga õpetajate kursus, Durga Ahlund

1993-1997 hatha jooga ja India klassikalise tantsu õpetaja stuudios Amrita
1998 -2004 hatha jooga ja flamenkoõpetaja stuudios La Ronda
2005st kriya hatha jooga, kontorijooga ja flamenkoõpetaja stuudios La Ronda

Annika õpilased räägivad:

Jooga on muutnud mu füüsist paindlikumaks ja meelt stabiilsemaks. Rakendan nii hästi kui oskan joogast saadud teadmisi igapäevases elus. Teadlikkus näitab seni tähele panemata elu huvitavamaid tahkusid ning aitab mõista ja lahendada keerukaks muutuma kippunud olukordasid. (Marit)

Aasta peale joogas käimist märkasin, et kui jäi nädalas korra tunnis käimata, siis andis füüsiline keha märku ebamugavustundest. Kõige ilmsem märguanne oli seljavalu. Iganädalane joogatrennis käimine on kujunenud mulle sama enesestmõistetavaks ja oodatud tegevuseks nagu hommikul tööle minemine. (Hanni)

Annika tund on sageli teravam peegel kui (tava)elu ise. Toob selguse nii vaimsetesse kui maistesse asjadesse. (Ain)

Annika on oma pühendumises ja sügavuses võrratu õpetaja. Oma tundides räägib ta palju ja see on mulle kui otsijale eriti väärtuslik. Annika seletused on mind aidanud jõuda väga oluliste taipamisteni, ilma milleta minu igapäevased tegemised ei oleks sellise kvaliteediga, nagu praegu. Need taipamised hõlmavad minu kui inimese terviklikku toimimist – füüsiline keha, energia, mõtted, iseenese tunnetamine. (Piret)

Kriya hatha joogaga tegelemisel avastasin juba esimese paari kuu jooksul muutusi olmetasandil. Kadusid täielikult valud õlgades, paranes unekvaliteet, kadus päevane väsimus. Toimus rahunemine, pilk muutus selgeks, olek enesekindlaks. Mida aeg edasi, seda rohkem õpime teadlikkust valdama ning seeläbi kogema ja tegema seda, mida sa ise valid. Jooga on õpetanud võimalust valida, mida kogeda, läbi elada, mõelda. Õpetatakse vabanema sundkogemustest. Lähedased inimesed on öelnud, et olen aastaga palju muutunud. Mäletan, kui mu sõber küsis, kas ma tööl ikka käin või miks ma nii puhanud alati välja näen. Kokkuvõtteks võin öelda, et avastan igas tunnis uusi nüansse ja teadmisi, mis aitavad elukvaliteeti märgatavalt tõsta. (Lauri)

Jooga on mul aidanud elada rahulikumalt, ilma punnitamata. Märkan mis mu kehas toimub, oskan lahti lasta liigsest. Olen õnnelik siin ja praegu! (Merle)

Olen kannatanud migreeni all kooliajast saati, umbes 30 aastat. Migreenihood kestsid 5 päevast 2 nädalani, vahe 1-2 nädalat ja jälle otsast peale. Valuga kaasnes väga piinav valgus- ja helitundlikkus. Terav valgus või järsk tugev heli võisid vallandada uue hoo ka päev-paar peale eelmise migreenihoo lõppu. Olen proovinud migreeni ravida, aga tulemusteta ja lõpuks leevendasid valu ainult valuvaigistid. Eelmise aasta oktoobris alustasin Kriya joogaga ja kevadeks oli migreen praktiliselt kadunud. Ma ei saa kindlalt väita, et paranemine oli joogast, aga see on ainus muutus minu elus selle aja jooksul. Mingit migreeniravi pole aastaid saanud. (Diana)

Aasta jooksul kasvasin nii füüsiliselt kui vaimselt. Olen küll saleda kehaehitusega, kuid oma varbad sain esimest korda kätte Annika tundides. Ka seljavalu oli aastaid mu kaaslane, kuid võttes igal päeval 15 minutit asanate tegemiseks, vabanesin ka sellest. Kuid kõige olulisem, mis ma nendesst tundidest kaasa sain, on igapäevane harjumus oma mõtlemist ja tähelepanu teadlikult juhtida. Kolmandaks oli kõigel sellel mõju minu teisele laspeootuse ajale. Oma esimese lapse sünnitasin noorelt ning nii rasedus, sünnitus, kui lapse esimesed aastad möödusid kui udu sees, juhitud erinevatest mõttemustritest ning äärmuslikest emotsioonidest. Teist last jäin ootama kui olin juba Annika tundides käinud peaaegu aasta. Tundides käimise jätsin küll mõne kuu pärast ära, kuna soovisin süüvida enese sisse. Alguses oli raske, kuna vanad mälestused ning emotsioonid tulid tagasi, kuid nüüd, kui oodata on veel neli nädalat, tunnen, et lapseootus on üks imelisemaid aegu ning olen eelolevaks sünnituseks valmistunud kõikidel tasanditel. Tegelen igapäevaselt joogaga, oman õiget hingamistehnikat ning mis kõige tähtsam, naudin igat hetke. (Laura)

Joogatund on mu töönädala kõrgpunkt. värskendab, möödunud tööpäevade väsimus kaob. Ülihea vaimse ja füüsilise toonuse tõstja, toob käesolevasse hetke. Üksteisega siin tunnis ei võrrelda, sest tegeled endaga ja tihti kinnisilmi. Ilma joogatundideta ei kujuta sügis/talv/kevad elu enam ettegi. (Maire)

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.

“Kõik olendid peale inimese on surematud, sest nad ei tea, mis on surm.” (Jorge Luis Borges)

Aadamale ja Eevale öeldakse Esimeses Moosese raamatus, et kui nad söövad hea ja kurja tundmise puust, peavad nad surema – teadmise hind on surelikkus. Või pigem on see mõistuse hind. Kui hakkame teadlikkuse, oma loomupärase reaalsusega kontaktis olemise vahendi asemel kasutama mõistust, pidame end oma mälus olevateks teadmisteks, mida keegi on sinna salvestanud meid õpetades, muutume surelikeks. Hakkame elama põlvest põlve pärandatavas pidevas surmahirmus ja ehitame tsivilisatsioone, mis püüavad väliste vahenditega surma “peatada” või edasi lükata. Siit meie igavese nooruse kultus ja fanaatiline usk teaduse võidukäiku.
Samas on paradoksil – tänu mõistusele kujutame ette, et oleme surelikud ja kardame tulevikus paratamatusena ootavat surma – ka teine pool. Teadlikkus iseenesest ütleb, et meie suremine on võimatu. Millal iganes me püüame oma surma ette kujutada, me komistame.
Me lihtsalt ei ole võimelised kujutlema, et meid tegelikult ei ole. Proovi järele: sa võid ju ette kujutada, kuidas näevad välja sinu matused või ehk ka pime ja tühi olematus, aga ometi viibid sa ise seal kohal – vaatlejana, kujutleva silmana. Kujutlemise akt ise toob su tegelikku olemasolemisse. “Meie võimas kujutlusvõime ütleb üles, kujutlejal on võimatu aktiivselt kujutleda kujutlemise puudmist.” (Stephen Cave “Surematus”) “Hingepõhjas ei usu keegi omaenese surma… alateadvuses on igaüks veendunud oma surematuses.”(Freud)
“Jumal on inimese südamesse pannud igaviku.” (Koguja raamat) Oma vaimus oleme osa Universumist enesest, hävimatust ja igavesti olevast. “Selles mõttes on igaühes olemas tõestus tema enese surematusest.” (Goethe) Me pole võimelised kujutlema enda mitteolemist ja selle pärast on mitteolemine võimatu. Kui me teame sügavamalt iseendasse vaadates, et miski meist on surematu, siis kas meie surmahirm pole tegelikult lihtsalt surematuse otsimine sealt, kus teda ei ole?
Mõistuse surmahirmuga toimetulekuks luuakse lugusid, millest saavad religioossed uskumused ja millesse inimesed klammerduvad nii kõvasti, et on valmis nende nimel üksteist tapma. Progress on igavesti elamise iha produkt. Nii loomulik, kui igavese elu iha ei ole, töötab meie loodusseadustele alluv keha selle vastu.

Kuni aga teadus vankumatult usub, et inimene on bioloogline masin, mida saab parandada (Decartes) ja teaduse võidukäigu korral lõputult kaua käigus hoida, sest “elu on molekulidevaheline suhe” (Linus Pauling, 2 kordne Nobeli preemia saaja) tähendab teaduslik surematus inimese mõjutamist keemiliste reaktsioonide ja tehnoloogia abil, et surma tagasi tõrjuda. Kuhu see on meid viinud? Ülerahvastumine, inimkonna vananemine dementsuse, Alzheimeri ja teiste sajand tagasi peaaegu tundmatute hädadade massilevikuni. Kolmandik inimesi arenenud maailmas haigestub elu jooksul vähktõppe ning kolmandikku tabab enne surma mingit laadi demantsus – need on lihtsalt vananemisega kaasnevad olemusliku degenereerumise sümptomid. “Need haigused tabavad meid selle pärast, et erinevalt enamikust oma esivanematest elame me piisavalt kaua, et tunda saada kehasüsteemide ülesütlemise täit tagajärge. Tegelikult me ei ela kauem vaid sureme aeglasemalt…Rakkude pooldumine hoiab keha noorena, pooldumise lõppemist peetakse üheks vananemise põhjuseks. Võiks arvata, et oleks kasulik rakkude pooldumise piirang kaotada. Mõnikord see kaobki iseenesest: selle nimi on vähktõbi. Kasvajad on kontrollimatult poolduvad rakud, mis tegelikult pürivad omaenese surematuse poole, seda organismi terviku arvel. Meie, inimeste surematuse taotlemine võib planeedile mõjuda täpselt samamoodi, nagu vähktõbi mõjub meile: tervik nihkub tasakaalust välja ja seda tarbitakse seni, kuni elu pole enam võimalik.” (S.Cave)

Teaduslikku surematust otsivatele transhumanistidele ülima lunastusena paistev jumalasarnarnane “ülimõistus”, superarvuti, mis on nii tark, et suurab lahendada kõik meie probleemid, on tegelikult ülim risk. Inimesed saavad kiibistatutena selle imemasina osadeks. Ehk otsime surematust endisel sealt, kus teda pole – füüsilise surma edasilükkamisest ja mõistusest. Samas pannes inimese sellest välisest masinlikust mõistusest sõltuvusse. Tehes meist midagi robotorja taolist, mis funktsioneerib ja töötab gigantmasina huvides ja mida juhitakse tema enda surmahirmu ja naudinguiha kaudu. Antiutoopia? Vaata näod masinaekraanidel autopiloodil liikuvate, elamise õigustuseks mõtetult tarbivate ja vaid füüsilisi naudinguid ihaldamisväärseks pidavate inimeste hulki. Meie mõistus on loonud meile tehnoloogiad, mis on teinud meist selle orjad. Töötame et omada uuemat autot, telefoni paremaid ravimeid, uusi noorendavaid imetooteid…
Teadlikkuse paradoksi juurde tagasi tulles – tegelikult meil pole vaja karta surma ja otsida surematust, sest me olemegi surematud. Kuni peame end masinaks ehk oma füüsiliseks kehaks, saab meiega käituda kui masinatega. Neid programmeerides, juhtides, tasalülitades. Kui aga otsustame olla inimesed – teadlikud ise oma elu juhtivad olendid – pole meil enam midagi karta. Isegi surma mitte. Teadlikult pole mitteolemine võimalik.

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.

Kevad käes ja pikast talvest toibudes tahaks tervist turgutada. Kuidas seda kõige õigem teha oleks?

Heliseb uksekell. Mida sa teed? Kas jooksed tagaukse kaudu oma maja kõige targema inimese juurde ja küsid: “Mida ma nüüd teen?” Tema annab sulle häirija vaigistamiseks näpitstangid. Lähed koju ja lõikad kuulekalt kellajuhtme katki. Helin lakkab. Probleemi ei näi enam olevat. Teed sa tavaliselt nii? Uksekellaga kindlasti mitte, kuid oma tervisega küll.

Valu pole haigus

Valu on signal. Täpselt nagu uksekell. Seda signaali saades söötab enamik meist diplomeeritud asjatundja ehk arsti juurde. Saab temalt enamasti retsepti ostmaks valu vaigistavaid tablette. Ehk siis tangid kellajuhtme läbi lõikamiseks. Valu põhjus nagu ka see, kes teie ukse taga kella andis, ei kao juhet läbi lõigates. Ta hakkab prõmmima uksele, kolistama akende taga, ootab, millal sa ise ukse avad. Ta tahtis sulle ju ainult teada anda, et su trepikoda põleb. Nüüd oled uksekella helinast lahti, kuid ilmselt peatselt oma trepikojast ilma.

Enamasti näeme oma tervist teisiti. Kuskilt väljast tulevad meile teenimatult ja meist sõltumata haigused, mida peame mingi nipiga terveks ravima. Me ei uuri oma valude tegelikke põhjusi, ei ava ust, et näha, kes tegelikult kella andis ja miks. Arsti juurde minnes tunneb spetsialist ära bioloogilise sümptomi, suudab leida keemilise vahendi meditsiini tootearsenalist ja annab sulle su sümptomi kõrvaldamiseks kiireima välise mõjutaja. Kuid kas sa sellest ka tegelikult terveks saad?

Probleem ei ole haigus

Nagu öeldud, on valu signaal. Iga valu. Olgu siis vaimne või füüsiline. Signaal, mis annab teada, et miski kuskil on teie elus tasakaalust väljas. Signaal, mille eesmärgiks on juhtida tähelepanu probleemile. Signaal ei ole probleem. Selle pärast ka signaali vaigistades probleem ei kao, ta vaid vahetab asukohta. Niisiis tuleks alustada probleemi teadvustamisest. Ka probleem ei ole haigus. Haigus on juba probleemi väga sügavale arenenud väljendus. Niisiis. Valu pole probleem. Haigus pole probleem. Kus on siis probleem? Kus ikka probleemid on – sinu mõtetes. Kui sa probleemile ei mõtle, siis sul probleemi pole. Aga kui sa probleemile mõtlemise lihtsalt millelegi mule mõtlemisega asendad, siis problem ei kao. Haiguse kohta nii enam kahjuks öelda ei saa.

Mis teeb valuliku esmasignaali andnud probleemist väljakujunenud haiguse? Lihtne on seda vaadata hambavalu näitel. Esmakordselt hammas pisut tuikab või on tundlik külmale-kuumale. 90% inimesi selle peale kohe hambaarsti juurde ei söösta. Tõenäoselt ka ei loobu suhtkru ja seda sisaldavate toitude söömisest. Nagu häiriv mõte “kirjutatakse üle” meeldivama mõttega, nii ka väiksem ebameldivus vaigistatakse kiirelt – kasvõi väikse tabletiga. Seega areneb probleemikolle edasi ja muutub ühel hetkel silmipimestavaks valuks, millele sa lihtsalt pead reageerima. Nüüd tulevad juba süstid – muidu ei pääse ju valutavale hambale ligi – ja tangid. Aga mõistes probleemi seimese signaali puhul oleks hammas alles.

Esmane ja peamine ravim

Tuhandeid aastaid on inimesed elanud ilma tablettideta. Isegi apteegid olid vaid suuremates linnades ja neisse pöörduti kui tõesti häda juba härga kaevu ajamas oli. Mida tegi meie esivanem kui kuskil valu tundis? Läks ja leidis mingi taime, mida sõi-jõi. Ehk siis kõigi loodusrahvaste esimene ja peamine ravim on… toit. Toit hoiab meid kõiki elus. Toidu kaudu omastab meie organism kõik, mida tema tegevuseks vaja. Toit muundatake seedekulglas energiaks. Tervis pole aga muu, kui balansis energia. Kui su kehas on kõik energiad tasakaalus, siis tunned sa end hästi. Sul pole ühtki kohta, mis peaks sulle saatma hädasignaale. Niisis oled terve, kui su keha pole häiritud. Millest häire tekib? Keha ise on ometi tark, temas on olemas kõik, et taastoota kõiki võimalikke rakke, uuendada katkikriimustunud nahka, kasvatada kokku murdunud luid, asendada väljalangenud juukseid uutega. Kui me annme talle selleks kõigeks kõiki vajalikke komponente. Kuidas? Toiduga muidugi.

Asjata ei öelda “sa oled see, mida sa sööd”. Kui sööd seda, mida su keha ei vaja või ei omasta, kulutab keha hulga energiat nende ainete organismist väljutamiseks. Või ladustab liigsena kuhjuvat, kui sööd ühekülgselt. Midagi jääb üle, aga teisel pool võib midagi väga olulist puudu olla. Sööd küll, aga keha annab ikka signaali, et tahaks midagi veel. Sööd veel sedasama, kaal kasvab aga vajadus puuduoleva aine järele ei kao. Kui varud ületavad kulutatud energia, kannad seljas juba mitme aasta “ladu”, kuid mingeid keha olulisi ehituskive napib, juhtubki, et keha loomulik tasakaal läheb paigast ära. Kuskil tekib häire, millest keha püüab kohe sulle ka märku anda. Ent sina, kes sa pole õppinud oma keha kuulama, teed nii nagu sulle lapsena rägitud ja sööd või ei söö endiselt aineid, mida kas kehas puudu või koormavalt üle on. Puudujääva võtab keha millegi arvelt. Ta ei saa jäta sulle katkisele sõrmele nahka peale kasvatamata. Küll aga saab ta jätta osa sinusse tunginud võõrkehi-viiruseid tõrjumata. Sest tal pole selleks lihtsalt vajalikku energiat ega antikehade moodustamiseks piisavalt “ehituskive”. Viirused hakkavad paljunema ning käes ta ongi – gripp näiteks.

Meid ravib meie keha

Kohtasin vana indiaani teadmameest, kes õpetas taimedega ravimise kunsti, mida ta esivanemad Mehhikos olid kasutanud edukalt aastatuhendeid. “Ainus, mida ravim teeb, on see, et ta annab sulle jõudu,” ütles see tolteegi hõimu vanem. “Olgu siis tabletid või süstid – nad annavad kehale tugevust selleks, et keha saaks oma funktsioondega hakkama, jõuaks jälle tasakaalu seisundisse. Meid ravib meie keha, ravim vaid toetab teda, näiteks paneb magana, et keha saaks haigeid rakke uuendada. Seega on igasuguse ravi põhiprintsiip tugevdada organismi nii, et ta suudaks iseenda eest hoolitseda.”

Siin tuleb taas mängu toit. Süües läbimõeldult anname oma kehale kõik talle vajaliku. Kvaliteetne toiduvalik on kallis, kurdab nüüd kindlasti keegi. Mis aga on meile kõige kallim, mida väidetavalt isegi raha eest osta ei saa? Tervis loomulikult. Seega pigem söögem seda, mis kehale hea. Tabelttidele kuluv raha jääb alles.

“Tervis seisneb tasakaalus,” õpetas see tark indiaanlane. Sedasama on kinnitanud kõikide kultuuride targad, vaimsed liidrid ja tervendajad. Kuni meis pole tasakaalu pole me terved. Meie oma teadmamees Gunnar Aarmaa võttis selle kokku nii: “Tervis koosneb õigest toitumimset, õigest hingamisest ja õigest mõtlemisest.” Loogiline. Su mõtlemisest lähtuvad ju ka su toitumine ning isegi hingamine. Häirivad mõtted tekitavad sinus ärrituse, rahutuse, rahulolematuse tuned. Erutatult hingad teisiti kui rahulikult. Närviline sööb teisti kui rahulik. Oled söönud lohutuseks või selleks, et halba enesetunnet heaga asendada? Kas su keha sel hetkel üldse toitu vajas, seda sa muidugi temalt ei küsinud.

Olla terviklik ja tasakaalus tähendab mitte mõelda häirivaid mõtteid. See on ju tegelikult sinu enda otsustada, millele sa mõtled, kas pole? Vabastada endast tasakaalust välja viivad emotsioonid. Neid vabastades muide vabanevad ka kõiksugu ihad-himud, ka need, mille tõttu me sööme seda, mida me tegelikult ei vaja, mis meie keha kormab ja talle vajalikke aineid ei sisalda. Siis pole meil vaja dieete, kuna meie tark keha teab väga hästi, mida ta tegelikult vajab.

Mõeldes õigeid mõtteid mõtleme läbi selle, mida ja miks me teeme. Siis ei teki meie ellu probleeme, mis on ju vaid teadvustamata tegude tagajärjed.

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.

Mõned kuud tagasi avastati mul kasvaja. Toimus see üsna järsus vormis. Kuna arstijärjekorrad on meil nagu on, sain numbri nö esimese ettejuhtuva arsti juurde. Minu senine arst, keda usaldasin, oli paraku Soome läinud. Läksin enda teada lihtsalt kontrolliks, kuna kehas olid tekkinud mingid valulised ilmingud. Arst, olles mind vaid veerandtunni jooksul põgusalt üle vaadanud, haaras laualt telefoni ja pani kinni operatsiooniaja. Ilma rohkemate selgitusteta kui see, et tegu on ainsa võimalusega. Kolm kuud. Muud varianti pole.

Loomulikult selline teadasaamine ehmatab pisut. Aga mis sul üle jääb – ainult usaldada. Eeldades, et arst on seda ala õppinud ja soovitab sulle just sinust lähtuvalt parimat võimalikku lahendust. Muidugi ei oska inimene, kes sellise faktijada ette pannakse – see, mis teie sees, kasvab väga kiiresti, kolm kuud ja lõikus – ise midagi ette võtta. Ega ei soovitata ka. Vaata ise, mis endas selle teadmisega teed. Ultraheliaparaadi alla saadeti mind vaid korra. Koeproovid võeti päevakirurgia vormis ehk ühepäevase kerge lõikuse ajal. Nojah, näib healoomuline, seega olge rahulik kuu aja pärast on lõikus.

Õnneks ma pisut teadsin. Holistilisest meditsiinist, bioenergeetikast, krija joogast ning sellest, et haigused on tegelikult vaid märgid organismis häiritud energiatest. Neid ei saa väja muul moel kui nende põhjusi leides ja endas lahendades. Nii ma tegin. Uurisin mulle jäänud kolm kuud intensiivselt oma kehasse ladestunud lapsepõlvehirme ja sain enda kohta hämmastavalt palju uut ning edasiviivat teada. Lausa nii palju, et suutsin oma kahjustatud keharakkudest lähtuva info abil teist korda läbi kirjutada oma sel kuul ilmuva raamatu “Suhtesõlmed” käsikirja. No kindlasti mitte nii efektiivselt nagu Brandon Bays, kel samuti vähk avastati ja kes ise endast sellest terveks ravis. Just teadlikult probleemi põhjustega tegeledes. Ning pärast sellest paljusid aidanud raamatu kirjutas. Mul ei antud “Brandon Baysi teha”. Sest mul oli operatsiooniaeg määratud. Kolm kuud tiksus väga kiirelt täis.

Arst lõikab leiva lauale

Opertsioonipäeval läksin haiglasse täiesti rahulikuna. Ma teadsin, et olin teinud kõik endast oleneva. Võtnud vastutuse minus ja minuga toimuva eest. Põhjused, mis minus rakud peadpööritava kiirusega arenema olid pannud, olin endast välja puhastanud. Ma teadsin, et kui nüüd haiguskolle eemaldada, ei arene see probleem enam edasi, sest tal pole enam teda toitnud põhjust. Tegelikult mind siiralt huvitas, kui palju on minu töö iseendaga haiget oranit mõjutanud ja ootasin põnevusega opieelset uuringut. Aga mis uuring? Haiglas sain teada, et mul on haruldane ressurss – haigekassa poolt makstud opraatsiooniaeg ning ega siis enam muud teha kui ainult lõigatakse. Lõikajaks arst, keda nägin esimest korda pool tundi enne lõikust ja teist korda kaks päeva peale lõikust pooleks tunniks ja ilmselt ei kohta ma teda enam kunagi. Ehk siis inimene, keda huvitas minu puhul ainutl talle “graafikusse pandud tegevuse teostamine”, mitte minu kui inimese tegelik tervenemine või edasine areng.

Kohe peale kanüüli käestvõtmist ja esimesi omal jalal, mis sest et tervet kõhtu lõhki lõiganud haava valust köökus tehtud samme, lubati mind kolm päeva peale lõikust koju, sest voodid palatis on loetud ja järgmised plaanilised lõikused ootasid. Esimest korda tahtis mind lõikusele saatnud arst näha mind alles kuu peale operasiooni. Kliinikus meenutas lugu jõhkravõitu anekdooti, kus neegripealik kutsub suguharu kokku ja ütleb – mul on teile hea uudis ja halb uudis. Temal oli halvaks uudiseks, et suguharul poel enam midagi süüa peale lõvi sita aga heaks, et lõvi sitta on neil külluses. Minul oli heaks uudiseks, et kõik minust eemaldatud hage organi kudede proovid olid näidanud healoomulisust ehk seda, mida ma teadsin juba haiglasse minnes – see haigus on minust lõplikult väljas ega arene edasi. Halb uudis oli aga peenes kirjas haigusloos ning tuli välja kogemata muu jutu käigus. Sain teada, et minust on välja lõigatud lisaks haigele organile ka selle kõrval asunud täiesti terve organ. Lihtsalt, kuna mind opereerinud võhivõõras arst arvas nii heaks. “Teate, seal on viimasel aastatel nii paljudel inimestel kasvajaid avastatud. See on lausa trend, seega me parem võtsime selle ka välja,” ütles mind minu opereerimise vajaduses veennud arst mulle. Ma tardusin. Arst vatas imestunult mulle otsa ja küsis: “Miks see teid nii kurvaks teeb, ega teie keha talitluses sellest suurt midagi ju ei muutu.” Ma ei uskunud oma kõrvu. Minu keha, milles iga organ omab paljusid üksteisega seotud funktsioone, on ju tervik! Kuidas sai elukutseline meedik seda võtta kui mingit mittetarvilike varuosade ladu, kust võib rahulikult igaks juhuks asju ära korjata?

Mõistatus lahenes kui läksin oma šokki jagama hea tuttava kliinikujuhatajaga. “Sa ju tead, millised on meie arstide põhipalgad,” ütles too tark ja arusaadavatel põhjustel enne tugevalt anonüümsust palunud meedik, kes kahjuks ei esinda minu haigusega sama ala, mulle. “Ravi eest arstile teenimisäväärset palka ei maksta, ainult ravides teenib arst vaevalt leivaraha. Lõikused annavad või leivale ehk selle, et arstid kõik Soome ei jookse.” Niisiis olin ma oma terve organiga toetanud ühe meediku pere normaalset elatustaset! Sest ühe organi lõikus maksab ikka vähem kui mitme, eksole. Inimene kui statsitiline lõikusühik haigekassa lünkade täiteks? Elundidoonorlus selleks, et arstid püsiks Eestis ja vajadusel oleks tõeliselt abi vajajatel neid siin ikka võtta? Kõlab nagu mõne praeguse võimuerakonna poliitiku juhtlause. Seni muidugi kuni asi su enda elundite “lihtsalt igaks juhuks” eemaldamist ei puutu.

Noaga uksekella kallale

Enne operatsiooni kästi mul alla kirjutada paberile, et “mulle on tutvustatud operatsiooni vajalikkust ning selgitatud alternatiive”. Võtan selliseid pabereid tõsiselt, sest nagu öeldud elan põhimõtte järgi, et ma ise vastutan oma elus toimuva eest. Katsusin enne allakirjutamist ja lõikust nii end operatsioonile saatnud kui ka mind opereerima hakkavalt arstilt kiirelt küsida, et kas tõesti pole alternatiive, sest nende kolme kuu jooksul vähemalt ei pakkunud mulle neid keegi. Mind vaadati kui vedirikku – olen ju juba haiglas, mul on haruldane ja kauaoodatud lõikusaeg ja nüüd ma siis küsin sellist asja. Lõikus ammu (nende seisukohalt, minu jaoks olid need kolm kuud väga lühikesed endas selle teemaga rahusõlmimiseks) plaanitud, mis alternatiiv nüüd veel?!

Aga ühele paberile pidin enne lõikust veel alla kirjutama. Sellele, kas ma a) olen b) ei ole nõus lubama endast eemaldada lisaks nö “plaanilisele” ka mõne plaanivälise organi, kui arst lõikuse ajal seda vajalikuks peab. Mina kirjutaisn selges teadmises alla variandile B. Et ei ole nõus. Just sellessamas teadmises, et minu kui tervikorganismi jaoks on ju kõik mu organid unikaalsed ning keha peen ja paljude seostega süsteem, kus kõik osised seotud pea kõigi teistega, seega terviku funktsioneerimiseks üli vajalikud. Loodus pole minusse pannud midagi liigset ega juhuslikku.

Mu tuttav jurist ütles, et Ameerikas võiks sellise allkirja vahetada nüüd peale paberit mis fikseerib mu “lisaorgani eemaldamise” päris kõvade miljonite vastu. On ju otsene inimõiguste eiramine, kui sinult tahte vastaselt sinu abitus olukoras (loe: üldnarkoosis, kus sa enda eest seista ei saa) eemaldatakse kehaosa. Ma arvan, et ma ei hakka seda miljonit endale nõudma. Sest kust see mujalt võetaks, kui sellestsamast vägagi napist haigekassarahast. Ka ühiskond nagu organismgi on tervik. Selleks, et mina saaks juriidiliselt õiguspärase kompensatsiooni “planeerimatu elundidoonorluse” eest, peaks needsamad arstid pärast lõikama kümnetelt heausksetelt inimestelt kümneid organeid, et endale kahanenud haigekassa varudest inimväärne palgalisa teenida. Ma võtan veelkord vastutuse enda elus toimunu eest ja lähen oma eluga edasi nii hästi kui suudan. Aga edaspidi teades, et hoian tavameditsiinst eemale nii kaua, kui selgelt surm silme ees pole. Ma ei süüdista ei mind lõiganud ega ka lõikusele saatnud arsti. Isegi mitte riiki, mis sunnib arste äraelamiseks inimesi vaid lõikusvalmite organikogumite, mitte isiksustena käsitlema. Mite ravima – selle eest ju ei maksta, vaid opereerima. Mitte õpetama, et haigus on signaal sellest, et organismi tasakaal on paigast ära ja tegelema peaks probleemi põhjuse, mitte tagajärjega. Mitte ainult signaali andjat kui segajat kehast välja lõikama. Terve mõistus ülteb ,et kui keegi mu ukse taga kella annab, peaksin ma ju hakkama uurima, kes tuli ja mis sõnumiga, mitte kiirelt haarama noa ja igaks juhuks lõikama läbi uksekella, set mine tea, kes seal teine kord jälle helistada võib…

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.

Me oleme harjunud, et meil on probleemid, konfliktid ja vastuolud nii enda kui teistega. See ei pea niimoodi olema, ütles Pärnu Muuseumis poolelesajale huvilisele loengut pidanud praktilise teadlikkuse õpetaja Ingvar Villido.

Tänapäeval on palju erinevaid koolitusi, kus õpetatakse igasuguseid asju juurde. Kõik õpetavad midagi lisaks sulle juba teada olevale. Keegi ei õpeta vähendama neid asju, mis sul juba on. Villido lähenemine on diametraalselt teistsugune. “Sa oled selline nagu sa oled, pidades ennast sellisena normaalseks inimeseks. Iseloom, käitumine ja uskumused – kõik, mis sul on, on aga õpitud teiste käest. Oled õppinud mõtlema ja käituma, pidades õpitut enda isiksuse- ja iseloomuomadusteks. Lapsepõlves kogetu jääb domineerima elu üle. Laps ei tea, mis on hea, halb, õige või vale. Ta salvestab, võtab 100% tõe pähe kõike, mida talle öeldakse.” Kõik meie kannatused tulenevad sellest, mida oleme õppinud. Ometi keegi ei õpeta vabanema sellest, mille oled alateadvusse baasuskumustena salvestanud ja mille tõttu sa enese teadmata kannatad.

Probleeme ei saa lahendada

“Vaadates probleemi kui elus ette tulevat olukorda, on ka probleem tegelikult vaid osa maailmanägemisest, mis on sulle sisse õpitud,” räägib Villido alguses suht arusaamatuna paistvat. “Miski kerkib sinus üles ja probleem tekib. Keegi või miski ajab närvi. Tavaliselt paistab, et tema tegi seda mulle. Viha tekib aga sinus. Reaktsioon toimub sinu sisemaailmas, sinu sees. Kui automaatset reaktsiooni ei oleks, siis poleks ju ka olukord sinu jaoks probleemiks.” Niisiis õpetab Villido probleemide lahendamise asemel käituma probleemi tekitajaga nii, et seda enam ei ole. Kõlab alguses veidralt. Aga uurima hakates loogilisemalt, kui enamik tavapäraseid viise meie elus ette tulevatest probleemidest vabanemiseks. Õpetab selleks kasutama unikaalseid vahendeid, mida igaüks meist tegelikult juba omab. Niisiis ei anna Ingvar Villido oma Teadliku Muutuse Kunsti kursustel sulle mitte midagi juurde. Hoopis toob välja sinus juba olemas olevad võimed ise enda elus hakkama saada. Kuidas see on võimalik, küsisid Pärnu loengus osalejad.

“Teadlikkus, see sõna oli vähe tuntud, kui hakkasin õpetama,” selgitab Villido oma universaalse õppemeetodi baasi. “Teadlikkus on eriline vahend, looduslik muuseas, mis võimaldab igaühel eristada asju oma elus, panna tähele, kuidas kerkivad emotsioonid, häirivad mõtted. Ainus meie vahend, mida kasutades saame kontakteeruda tegelikkusega.”

Enamik inimeste probleeme, aga algab just sellest, et nad pole kontaktis tegelikkusega, vaid endasse salvestnud infoga, mis ei pruugi üldse olla hetkes toimuvat tegelikkust kirjeldav. Tekibki vastuolu selle vahel, mida arvan olevat ja mis tegelikult on. “Teadlikkus ehk märkamine pole mõtlemine, sellele tuleb alles hetk hiljem juurde analoogiapõhine mõte ehk kirjeldus. Sel lühikesel hetkel enne mõtet oled sa realist. Kui tuleb sisse kirjeldus, tuleb sisse viga. Inimene peab mõtet olulisemaks, kui seda, mida ta märkas.” Niisiis elame ise enda poolt vigaseks mõeldud maailmas ja ei saa aru, miks maailm meie ümber nii vigane on. Maailm aga ei olegi vigane, vigane on meie võime teda vastu võtta.

Sa ise mõtled endale probleemid

“Mõte sinu peas ei ole tegelikkus,” kordab Villido üht põhilist mõistmist, mida inimene oma elu muutmiseks omandama peaks. “Mõte loob virtuaalse maailma, kuhu kuuluvad kõik su väärtused, hinnagud, mustrid. Seal elades sa ei koge reaalsust, vaid mällusalvestunud kirjeldust. Kuna sa ei erista tegelikkust virtuaalsusest, kogedki konflikti, mida tegelikuses enam pole, konfliktina mis nagu toimuks sinuga praegu.”

Võid olla täiesti üksi ja mõelda end rõõmsaks või kurvaks. Meenutad midagi ja tuju läheb sellele meenutusele vastavaks. Reaalsuses aga neid asju, mis su tundeid tekitavad, ei ole sel hetkel. Ometi elad sa neid läbi nagu tegelikkust. “Milleks sulle seda vaja on?” küsib Villido ja vastab ise: “Mõistuses elades tundub inimesele, et ta on kindlustatud juhuslikkuse eest, mida elu talle toob. Aga asjad toimuvad just nüüd. Kuidas nad kujunevad just nüüd, on tundmatutest faktoritest lähtuv. Mineviku malli panemine oleviku sündmustele sageli ei tööta, kuna asjaolud muutuvad igas hetkes. Kui tahad olla realist, pead reaalsust kogema siin ja praegu, olema keset neid sündmusi, õppima orienteeruma neis jooksvalt. Just see annab suurema võimaluse mitte eksida. See on võimalik, kui inimene kasutab oma teadvustamise võimet.”

Tänapäeval arvab igaüks meist: “Mõlten, järelikult olen.” Samas ei saa me olla hetkegi mõtlemata, mõtted lihtsalt “tulevad”. “Nad kujundavad omaette maailma, sinu sisemaailma ja sõna otseses mõttes moonutavad tegelikku maailma,” selgitab Villido. “Sa ju usud seda, mida sa mõtled. Samas sa tead, et sul on mõtted. Kes on see, kes teab? Sa ei saa mõte olla, kui sa tead, et sul mõte on. Kas sa oled üldse iseendana elanud? Võtnud osa oma elust, või elanud oma mõistuse juhtimise autopiloodil?”

Enamus inimesi Maal teavad, et nad on olemas, aga ei ole iseennast kogenud. “Elad valedes. Mõistus, mida sa vääramatult usud, mis räägiks sinu sees justkui sinust, tegelikult ei räägi üldse sinust. Inimene on õpetatud mitte üldse oma elu ise elama.” Karm tõdemus. Mida poleks mõtet inimestele anda, kui poleks teed sellest vabanemiseks.

Lahendus kõigile probleemidele

“Teadliku Muutuse Kunst (TMK) ei õpeta sind elama, vaid õpetab kasutama oma elu suhtes kõike seda, mis sulle on juba antud – inimese üliunikaalseid omadusi. Meil kõigil on võime sekkuda ja muuta ükskõik mida elus. Mõeldes probleemile lahendust ei tule. Kui on vaja uusi lahendusi, siis mõistusest neid ei leia. Mõistuses pole midagi, mida sa juba ei teaks,” seletab Villido. “Uute lahenduste leidmiseks on vaja võtta kasutusele uus vahend. Kui saad aru, mis toimub ja oskad kasutada infot hetkes, oled võimeline lahendama misiganes olukorra. Tavaolukordades sa vaid reageerid. Asjad juhtuks nagu sinuga, sinust sõltumata. Need “juhtumised” on kõik sinusse sisse õputud refleksid, mis ei lahku sinust, kui sa pole ise neid vabastanud.”

Vabaneda harjumusest pole eriti lihtne. Tavaliselt kaetakse soovimatud harjumused keeldudega, kuid blokeeringute all on need alles. Tänapäeval pole meetodeid, mis aitaks valutult ilma kannatusteta ja samas ka jääkideta vabaneda negatiivsetest harjumustest. TMK on ainus, väidab Villido. Tänaseks on need praktilised oskused tema käe all omandanud juba üle 15000 inimese, kes võivad kinnitada – jah, nii on.

“TMK meetod on midagi lihtsat ja unikaalset. Õpid teadma, mis su sisemaailmas toimub ja ise seal olevatest reflektoorsustest vabanema neid reflekse koost lahti võttes,” räägib Villido. “Refleksid seavad su alati sõltuvusse, mis juhib su elu. Sind kisuvad valitud tegevustelt kõrvale needsamad sisse õpitud refleksid. Sa ei oskane nendega midagi teha. TMK on teaduslik meetod, mida on kontrollitud väga palju kordi. Eesmärk on anda inimesele tagasi tema inimlik staatus. Õpetada inimene elama oma elu ise ja õieti. Siin pole mingit esoteerikat, ka uskuda pole midagi vaja. Kõik mida kasutatakse kursusel on teil juba olemas. Aga annab teistsuguse vaate inimesele kui sellisele.”

Villidot on nimetatud inimese renessansi tegijaks, kelle koolituste eesmärgiks on tuua inimene iseendas võimule tagasi. TMK kursused on toimunud hetkel juba pea kümnes välisriigis ja Eestis läheb neid õppida soovijate hulga tõustes vaja üha suuremaid saale. See on ka põhjus, miks grupp juba TMK kursused enda jaoks omandanuid kutusus Ingvar Villido Pärnusse seda loengut pidama ja kutsub ka kursuse üht olulisimat – esimest osa läbi viima Pärnus märtsis.

TMK õpetab kuidas ise muuta seda, mis su sees toimub. Kui ära õpid, töötab see 100%, kinnitavad Villido tuhandete õpilaste kogemused. “See on väga eesrindlik ja ainulaadne õpetus, teadus hakkab alles selleni jõudma. Raamatust seda kahjuks ei õpi. Ise jõuda teadlikkuseni ja avastada iseennast on praktiliselt võimaltu,” nendib Villido, kes on 20 aastat tegelenud praktilise teadlikkuse õppega. “Sama võimatu nagu parun Münchauseni iseenda soost väljatirimine.”

Kursus koosneb viiest osast, kus iga järgnev põhineb eelneval. Õpetab eristama, millest koosneb sinu sisemaailm. Selle asemel, et põgeneda läbi sõltuvuste negatiivsetest tunnetest, õpetab kuidas neist vabaneda. Kuidas mõistusest välja rookida sinna salvestunud valed.

Teadlikkuse valdamine on tegelikult keskendumisvõime. Võime keskenduda oma elus just sellele, mida sinna soovid luua, orienteeruda kõigis tegevustes, neid järjestada ja läbi viia. Teadlik tegutsemine on efektiivseim tegutsemise viis üldse. “See efektiivsus on normaalne inimese jaoks, aga meid pole õpetatud seda kasutama,” vastab teadlikuse õpetaja tema loengutes kõige sagedamini korduvale küsimusele. Ehk siis TMK pole mingi imeline võlukunst. “Mina õpetan sulle igapäevaelu igas hetkes kasutatavad praktilised tehnikad. Kui sa ise neid ei kasuta, muutust su elus ei toimu.”

Ingvar Villido loodud Teadliku Muutuse Kunsti kursuste toimumise kohta saad täpsemat infot

Koolitused

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.

Türgi lõunapiiril lendavad pommid. Kreekat räsib migrantide- ja majanduskriis. Kõik tuntud-teatud Vahemere äärsed puhkuseriigid on mingite hädadega kimpus. Ent on üks, kus on vaikne, rahulik ja odav. Seda riiki lihtsalt ei märka keegi, sest Albaania pole ise suutnud aru saada, mis on tema tegelik väärtus.

Internetist otsides ei leia peaaegu üldse viiteid selle riigi mingitele erilistele vaatamisväärsustele, selle pärast siia ka eriti midagi vaatama ei tulda. Ometi on siinne maa olnud samavõrd pikka aega haritud ja seega ka kultuurikandev, kui naabritest “ajalooriigid” Kreeka ja Itaalia. Kohalikud ei pea end siinsete iidsete kultuuride järeltulijateks, nõukogude võimu sõraliku riigina on Albaanias hävitatud nii bütsantsiaegsed ristiusu kirikud kui Ottomani aegsed mosheed. Mosheesid tõsi küll on taas hakatud uuemal ajal rajama, ilmselt siia Kosovo piirkonnast ümber asuvate islamiusku albaanlaste tõttu. Samuti on pealinna Tirana kesklinna kerkinud uhke uhiuus ja öösiti jõuluehtena särav kreeka õigeusu katedral. Ometi polnud näha, et seal eriti palju rahvast liiguks. Siinne kommunistlik dikdaator Hoxha kuulutas Albaania juba 1967 maailma esimeseks täielikult ateistlikuks riigiks, olles enne lasknud hävitada hulgaliselt kirikuid, templeid ka iidseid hindamatuid muistuseid ning ürikuid. Selle barbaarse tegevuse jäljed mõjutavad riiki tänaseni. Kahjuks mitte just elu edendavas suunas. Hoolimats sellest, et Albaania on suurimate naftavarudega riik Euroopas, pole riigi majandus suutnud jalule tõusta.

Rahapesulad peatänaval

Pealinn Tirana on kummaliselt eklektiline linn, kus ei teagi päris täpselt, mida siin teha saaks või võiks. Kaubandus meenutab meie 20aasta tagust kauboikapitalismi. Peatänavaid ääristavad pisikeste poekeste read, kus müüakse palju “odavat kallina näivat jura”. Poekeste uksed on enamasti lukus, müüja tuleb ja teeb selle lahti, kui hindab kliendi “ohutuks”. Albaania muide on üks suuremaid Euroopa narkokaubandusriike, seega on paljud sellised jõude seisvad pisipoeksesd kindlasti ka rahapesulad.

On ka ülikallid brädirõivasta poed, ent need on kujundatud samavõrd koledalt kui kohalike oma kauplused, ehk siis pole tegu tegelike nende brändide ametlike esindustega vaid pigem kellegi katsega kalli kauba analooge müüa või taaskord rahapesumasinat käivitada. 20 aastat tagasi tekkis ka Tallinnas hulk nn brändipoekesi, mis kuulusid “metallimeeste” tüdruksõpradele ja kus kasuminumbrit ei määranud fakt, kui palju hilpe sa müüa suutsid. Raha käis kassast läbi ja riided sai poe “omanik” pärast ise selga panna.

Toiduparadiis

Mis siinsetel tänavatel jalutades kadedaks teeb, on igal väiksel tänavanurgal püsti pandud kohalike puuviljade ja juurviljade müügiletid. Juur- ja puuviljad on värsked, lopsakad, näivad selgelt olevat kasvatatud keemiavabalt ja väiksestel põldudel. Vajadusel saab siitsamast juurikate vahel osta ka kana, keda sa näed veel elavana, ent kes sulle kohapeal veristatakse ja puhastatakse. Suurlinna peatänava kahe poe vahelises kangialuses. Samas muidugi on olemas korralikud lihapoed mitmekesise valikuga. Pole eriti suuri supermarketeid. Või kui on, siis on need pooltühjad sest hinnad neis on kohalike jaoks kallid.

Selle eest on tänavate ääred täis kohvikuid ja restorane, sest hästi süüüa albaanlased armastavad ja süüa teha ka oskavad. Mereriigina – isegi Tirana ei asu ju merest kuigi kaugel, on siin palju mereanni- ja kalarestorane. Grillitud kalmaarid on üks asi, mida siin riigis lihtsalt peab proovima. Hindade osas aga oleks neid rumal jätta proovimata, sest pealinna esindusrestoranis maksab hiigeltaldrik grillitud jumbokrevettidega 9 eurot ja kalmaaritaldrik 6 eurot. Kohalike seas on populaarsed restoranid, kuhu tullakse kogu perega nädalalõpuõhtul – ka sülelapsed kaasas. Mängib kohalik kolmemehe süldiestraadibänd ja õhtu lõpus hakatakse laudade vahel tantsima. Eriti popid on restoranid, kus linna kohal künkal saab öist linna imetleda. Teenindus on avatud ja sõbralik, hoolimata sellest et inglise keelse küsimuse peale käib laua juures sellest aru saamas kolm või isegi neli erinevat kelnerit.

Kohvikukultuur on Albaanias samuti midagi itaalia ja türgi vahepealset. Hommikust saati istub tänavakohvikutse hulk vanemaid ja keskealisi mehi. Mõnikord ka nooremaid ja võib isegi juhtuda, et mõni mees kohvitab koos naisterahvaga. Naisi, neid nooremaid, omavahel võib näha kallimates kohvikutes. Koogi ja magusaletid, mis kohvikute kõrval, võtavad silmad kirjuks. Nii türgipäraseid kui euroopalikke maiustusi on valikus ja kõik näevad väga isuäratavad välja. Albaania enda rahvsulik maius kannab nime trileche ehk kolme piima maius ja on välimuselt kõige tagasihoidlikum, seda peab teadma, et osata osta. Trileche on midagi hõrku ja kohevat mis on kaetud kerge karamelliseguga ja ujub magusas veidi sulanud jäätist meenutavas piimasupis. Pole liiga magus ja sobib hästi mõru kohviga. Veel oskavad albaanlased endi sõnul teha Euroopa parimat baklavaad. Seda, muidu türgi maiuseks peetavat hõrgutist tasub sealt tõesti osta – eriti hinna ja kvaliteedi suhet silmas pidades.

Aga need rannad!

Tegelikult sai juttu ju alustatud sellest, et eurooplastele südamelähedased rannakuurortid on kõik kuidagi ebakindlateks muutunud. Albaania aga on rannariik, riigil on tervelt 360 kilomeetrit maaililist rannajoont. Siinsed kuurortid alles otsivad oma nägu ja pole suurte ketihotellide poolt üle võetud.

Rannalinn Durres on Tiranast vaevalt kolmveerandtunni kaugusel ja siin käivad nädalalõppudel puhkamas kohalikud ise. Durreses asub riigi üks vanimaid ja tähtsamadi sadamaid (seega pole tegu just ujumisrannaga), siitkaudu käis suhtlus juba Rooma riigi päevil ja ilmselt varemgi. Durrese kolm vaatamisväärsust – rooma amfiteatar, millest pole paraku palju järel, bütsantsi turuväljak, mille varemed on surutud kaasaegsete korrusmajade vahele ja Veneetsia torn, on kõik linna vanimas ja ka hooldatumas osas väga lähestikku. Seda, et sadam ja seda läbiv transit on au sees tänini, on näha kesklinna korrastatud ilusatest tänavatest ja uhkest rannapromenaadist, mille lõpus kerkib merest eriline püramiidilaadne vaatlusplatvorm.

Kuna hooaeg on läbi on promenaadi palistavad kohvikud ja restoranid praktiliselt inimtühjad, mis sest, et päike paistab ja tuulevaikset lauda saades võib detsembri alguseski ninaotsale päikest võtta. Siin käivad nagu ka põhjapoolsemas suvituslinnas Shenzinis puhkamas lisaks kohalikele ka Kosovo albaanlased, kel endal merd pole. Euroopa Türgi odavate ja hästi läbi töötatud logistika ning meelelahtusvõimalsutega rannapiirkondadega harjunud turistide vastuvõtuks peavad albaanlased siiki kõvasti pingutama. Kohalikud lõunapoolsed kuurortid nagu Korfu saare vastaskaldal asuv Saranda, Albania Rivieraks kutustud Himare piirkond omavad küll puhkusepotensiaali ent ilmselgelt veel nende jaoks, kes eelistavad “kõik hinnas” paketireisidele omapäiseiklemist.

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.

Taimedega on Eestis iidsetest aegadest tervist turgutatud. Kus on haigus, on alati ka rohi, teadsid meie esiemad. Taimetark Maret Makko ja õpetab, kuidas lihtsal viisil teada saada, mis taim just sinu häda vastu kõige kiiremat leevendust pakub.

Mida me ei näe, ei pruugi olla see, mida olemas ei ole. On asju, mida ei oska lihtsalt näha, sest keegi pole andnud sulle teada, kuidas vaadata. Ükskõik, kuidas sa ennast tunned, tea, et nii sinu elu, kui kõigi teiste elud on tegelikult ime, mida tuleb hoida. Kõik meie ümber on elus. Loodus on ennastteadvustav. Taimed mõistavad meid, ainult meie ei mõista neid kuulata ega kuule seepärast, mida nad tahavad meile öelda.

Koosneme kõik samadest elementidest ja allume samadele loodusjõududele. Inimene on looduse ringkäigu osa. Teda eristab muust elavast ainult mõistus, millega inimene ise on paraku hädas. Selle pärast, et kõik looduslik meis allub loodusseadustele, inimese mõistus tahaks aga ise luua talle sobilikke seadusi. Loodusseadused aga ei küsi, kas nende toime meeldib sinu mõistusele. Nad toimivad. Mida enam kooskõlas loodusseadustega toimid, seda valutum on sinu elu ja tervem su füüsiline keha. Õppides neid universaalseid seadusi tundma ja nende järgi elama, on meie elu kergem ja rõõmsam. Austades loodusjõude, kes teevad oma igapäevast tänuväärset tööd meie maailma stabiiluses nimel, loome oma ellu kooskõla.

Taimed on sõbrad

Me pole oma keha ise teinud. Oleme temasse ja tema abil maailma tulnud. Mida kauem ta meil “sõidukõlbulikuna” püsib, seda kauem siin maamunal toimetada saame. Kehamasinavärgi kulumine sõltub aga sellest, kui hoolivalt me temaga “sõidame”. Mida paremini tunned loodusseadusi, seda kauem on elujõuline su keha. Osa loodusest on ka taimetik. Taimi saavad inimesed kasutada toiduks, ravimina, ilu jaoks jne. Taimed on nagu head sõbrad, kes on alati olemas ja ootavad, kuni nende poole oma probleemiga pöördume. Kui oled hädas, saad taimelt abi küsida. Oluline on usaldada oma sõpru, kui endal teadmisi taimeravist piisavalt pole. Kuna oleme loodusest tulnud, teab loodus väga hästi, mida me vajame.

Kui hakkad end või kedagi teist taimedega ravitsema, tasub kõigepealt taimedega suhe luua. Ükski selgeltnägija ega arst oska öelda su kehale sobivat taime paremini kui su keha ja loodus omavahel suhtestudes. Sinu tarkus on sel juhul vaid seda kontakti lubada ja võimaldada. Taime õpetuse kohaselt võid teha temast teed, salvi, tintuuri või lihtsalt tema juures vaikselt istuda.

Alati ja kõigis suhetes on oluline ausus. Aus tuleb olla ennekõike enda suhtes. Näiteks tahad teha kõike teiste jaoks, kuid unustad enda ära – aga kellele on lõpuks vaja virilat ja haiget abistajat? Alusta ühest üsna ehmatavast julgustükist. Võta end täiesti alasti ja mine peegli ette. Kas oled oma keha eest piisavalt hoolitsenud, tema kõigi vajadustega arvestanud? Vaata hinnanguteta ja saad väga ausaid vastuseid. Samamoodi võiks iga päev vaadata enese sisse ja küsida, miks ma teen seda mida teen. Kas kardan millestki ilma jääda või tahan teistle meeldida? Saades ausad vastused, aitab see sul osad mittevajalikud tegevused, mis tegelikult sulle kasu ei too, oma elust lihtsalt välja jätta.

Me ei pea tegema kõike, mida teised soovitavad, käsivad või isegi nõuavad. Võime ennast tundes ise valida. See pole kindlasti isekus vaid tegelik aususel põhinev austus enese vastu. Kui oleme ise terved, saame teistele olla tõeliseks toeks ja abiks.

Haigus pole karistus

Loodus ei survesta meid kunagi enese pealesurumisega. Loodus ei valeta meiele kunagi. Ta ei ole vaenulik, vaid alati elujaatav, ravides, toetades ja toites meid nagu suur Ema. Kui oleme vägivaldsed enda või teiste suhtes, sundides end tegema mingeid asju välistel põhjustel, siis tundub ka maailm meiei jaoks vägivaldsena. Tegelikult annab loodus meile vaid märku, et me pole õigel teel.

Haigus pole karistus vaid märguanne, et me peaks midagi muutma. Kas siis toitumist, päevarezhiimi või hoopis suhteid ja suhtumisi. Alati oleme ise midagi teinud oma tegelikest vajadustest mööda, mitte loodusega kooskõlas. Just disharmoonia meis ongi haiguste põhjus. Sellest väljumiseks tuleb lõpetada kõik vägivaldsed tegevused, mida me isegi ei tea, miks teeme. Võime küll tunda, et ei taha, aga ikka sunnime, sest maailm nagu suruks meile seda peale. Ei suru maailm, me ise oma mõtetega surume. Organism jääb haigeks, kuna ei pea meist endist lähtuvale survele vastu. Kui ikka jätkame enese sundimist, haigus süveneb. Lõpuks keha lakkab töötamast, sest me muutume liiga disharmooniliseks iseenda ja maailma suhtes. Me enamasti lihtsalt ei märka seda sundi, lihtsalt allume sellele. Mitte keegi ei saa sind kunagi sundida peale su enda.

Nõiaringist väljumiseks tuleb lõpetada kõik enda suhtes vägivaldsed tegevused. Haigus on ju vaid looduse hüüe: “Halloo, kallis inimene, vaata oma tegevused üle!” Isegi tavameditsiin on jõudnud järeldusele, et kõik haigused on psühhosomaatilised. Kui oskame elada enda ja maailmaga harmoonias, pole haigusi olemas. Seepärast tasubki rahulikult istuda, vaigistada tormitsevad mõted ja küsida iseeneselt MIKS? Teistelt küsides saad teada vaid nende elukogemusest lähtuva arvamuse. Sinu enda vastused on kõik sinus ja sinu jaoks kõgie õigemad. Kellena end tunned, sellena ka oled – ilus, inetu, parem, halvem. Olles loodusega kooskõlas, on tegelikult kõik inimesed võrdsed oma väärtuslikkuselt. Looduses on kõigil oma ülesanded, ükski pole teisest parem ega tähtsam. Sitikas ja päike on mõlemad olulised ja vajalikud oma rollides. Sellekohaselt tuleks ka enda vaatenurgad ja elu eesmärgid seada.

Miski loomulik pole ülearune

Taimedega suhtlemine pole tegelikult midagi muud, kui taimede keskele, loodusesse minek ja enese usaldamine looduse hoolde. Istu vaikselt, ära mõtle, tunneta ennast ja loodust enda ümber. Looduses pole kunagi miski ülearune. Disbalansi tekitame kas oma kehasse midagi ülearust kogudes või mõnd loomulikku osa ülearuseks arvates. Siit algavad haigused. Looduses on aga sedasama disbalanssi vähendavad energiad erinevate taimede näol. Seega keskendu oma probleemile ja jää lihtsalt ootele. Vaata, milline taim su silme ette ilmub. Kui ei ilmu, tõuse ja mine jaluta ümberkaudsete taimede keskel ning ole maksimaalselt avatud ja hetkes. Siis võid tajuda, et mõni taim justkui eristuks ülejäänud looduse hulgast, tõuseks kuidagi eriti teravana “pilti”. Jää tema juurde seisma või istu ning küsi, mida taim soovitaks sul endaga teha. Võid saada vastuse kas pildi, mõistmise või lausena. Sageli võib see vastus või taim olla isegi veidi üllatav, ent kui usaldad ennast ja loodust, osutub see just sinu jaoks alati parimaks lahenduseks.

Kui oled taimelt vastuse saanud, juba endale vastavalt vajadusele ka taime korjanud – seda tehes jälgi alati, et taim jääks sinu ja päikese vahele, ehk vari ei langeks taimele – täna. Vanad eestlased jagasid taimele tänumeeles oma kehavedelikke põhimõttel “minu mahlad sinule, sinu mahlad minule”. Kohas, kus seda teha ei saa, piisab ka taime juurtele sülitamisest või mõne lauluviisi ümisemisest. Igatahes oled saamise eest ka midagi vastu andnud, seega oled taastanud tasakaalu. Kõige suurem abi on alati sinu lähikonnas kasvavatest taimedest. Seega jälgi, kas mõni taim just sel aastal su aias eriti lopsakas on ja küsi, kas, mille puhul ja kellele ta on tulnud abi osutama. Looduses pole miski kunagi juhuslik, kui suudame märgata ja seoseid meie ja maaima vahel taibata.

Inga Raitar

Experience designer. Reputation builder. Value presenter. Writer. Storyteller. Relationship expert.