Author Archive: Inga Raitar

Haigekassa või haigla kassa?

30. märtsil 2014 tabas mind šokk. Sain teada, et minult oli lõigatud kaks organit rohkem, kui minu poolt allkirjastatud operatsioon nõudis. Arst ei osanud selle lõikamise vajadust muul moel põhjendada, kui “trendiga” ehk tõenäosusega tulevikus haigestuda just nende, hetkel küll mitte haigete organite kaudu. Ta oli siiralt imestunud, et ma üldse midagi sellist tähele panin: “Aga te ju ei kavatse enam lapsi saada”. Jah, minu algseks lõikusplaaniks oli emaka amputatsioon sellesama arsti antud lisaklausliga “lõikame nii vähe kui võimalik”, kuid minu kirjalikult väljendatud tahte vastaselt võeti mind informeerimata ära ka munajuhad. Sain sellest teada alles kuu peale lõikust paberilt, kus nagu poe ostutshekil oli kirjas kolm erineva tootekoodiga organit. Kui oma kogemusest arvamusloo kirjutasin, lükkas see lahti terve sündmuste ahela.

Lood, millest ei räägita

Peale artikli ilmumist pöördus minu poole mitusada inimest, kes kõik tulid rääkima oma lugusid – kõigis ühisnimetajaks see, et nendega juhtus midagi ebameeldivat, kuna meditsiiniasutuse huvid kaalusid üles patsiendi huvid. Naine, kellel rinnavähi kahtlusega lõigati igaks juhuks ära rind, mis tul välja, et oli terve. Ema, kelle last raviti valdede tablettidega seni, kuni tekkis lisaks algsele, suhteliselt lihtsale haigusele ka teine, nüüd juba märksa keerulisem tüsistustega haigus. Jne. Jne. Kõik need võõrad inimesed tänasid, et julgesin oma loost kirjutada. “Me ei julge, sest siis ei saa me enam ka seda ravi, mis praegu,” ütles üks võõras, mind tänaval kätt pidi tänanud naine otse. Ma ei kirjutanus oma loos toona ei organite ega arstide nimesid, isegi mitte mind opereerinud haigla nime. Just selle pärast, et minu nägemuses vajas muutust meditsiini praegusest rahastamisest tekkinud süsteem tervikuna. Mina olin üks näide sadadest, mis seda tõestas.

Üllatused aga jätkusid. Minu väga hea sõber ja ühtlasi ka kliinikujuhataja, tänaseks manalateele läind dr. Mae Pindmaa teatas mulle nende suvisel pereüritusel, et “ma kuulsin, et sind anti kohtusse”. Mina polnud selleks hetkeks veel ametlikku kohtukutset saanud. Küll aga oli Mae osalenud mingil arstide kinnisel üritusel, kus mind opererinud haigla juht dr. Allikvee oli avalikult mitmete inimeste juresolekul väitnud, et kavatseb mind kohtusse anda. Ta ütles ka põhjuse, miks, kuid seda ma tsitaadina ei kirjuta, sest mul pole paraku diktofonilinti nende sõnade tõestamiseks. Niipalju võin öelda, et tegelik põhjus oli soov minu artiklit avaldanud ajalehele survet avaldada, et meedia ei julgeks enam selliseid arvamusi “lehte lasta”. Tänase seisuga pean paraku tunnistama, et hoolimata kohtuasja käigust nende tegelik missiooon kahjuks õnnestus.

Kolm kuud peale operatsiooni saabus mulle kohtukutse, kus Ida-Tallinna Keskhaigla nõudis minult 8000 eurot nende maine kahjustamise eest. Nõudis ka minu artiklis ilmunud, minu enda poolt läbi elatu kirjeldusel põhineva info valeks kuulutamist.

Lõikusele pole alternatiivi?

Kui arst minu kuuldes peale 15 minutist esmakohtumist ja põgusat läbivaatust telefoni võtis ja ilmselt haiglast küsis “milline on esimene lõikusaeg” käis minust läbi väga suur hulk mõtteid. Ilmselt arvaks igaüks meist meediku sellise käitumise peale, et temaga on toimumas midagi väga tõsist. Ei mingit ravisoovitust ega vihjetki alternatiivsele abile – üks pealevaade ja “noa alla”. See ei saa ju olla miski, mis pole vähemalt surmav. Kuu aega elasin vähimagi lisainfota järgmise uuringu ootuses, mis pidi tõestama “hea või pahaloomuline”. Seda tehti päevakirurgia vormis st kiire ühepäevase operatsiooniga. Sain teada, et pahaloomulisust minus pole. Ent edasises operatsiooArstniplaanis ei muutnud see teadmine midagi. Nüüd tean tänu haiglale, kes mind kohtusse andes sundis uurima, miks meditsiiniäri juhid minu artiklit nii isiklikult ja valuliselt võtsid, et päevakirurgia on suurhaiglate majanduslikult üks tulusamaid tegevusi. Sellest tulusam ehk Haigekassa poolt suuremate summadega toetatav on ainult nn päriskirurgia. Patsiendi nõustamine ja tema ravi jälgimine pole praeguse Haigekassa rahastamissüsteemi kohaselt meditsiiniasutuste süsteemi jaoks tulus.

Pidasin nõu mitmete tippmeedikutega, kellest kaks olid erakliinikute juhid, kes kinnitasid, et meditsiiniasutusele on patsiendi ärakuulamiseks eraldatud 20 minuti tasu “kommiraha”. Arst võiks patsienti muidugi ka rohkem kuulata, ent selle eest Haigekassa ega siis ka tema tööandjast raviasutus ei maksa. Et teenida oma tööst ära elamiseks arvestatavat palka, vajalikku abipersonali ja haigla ülalpidamiskulusid, võiks arst võtta vastu kasvõi 24/7, ent kõigi nende vastuvõttude eest saadava Haigekassa hinnakirja järgse rahaga ei kata ta meditsiiniasutuse ülalpidamiseks vajalikke kulusid. Hoopis teine lugu on aga kirurgiliste sekkumistega. Nende eest saadav on haiglale majanduslikult kasulik. Selle tõttu muutubki iga “lõikuskõlbliku diagnoosiga” patsient haiglale huvipakkuvaks.

Patsiendile ei pakuta lõikuse eel alternatiive. Saades lõikusvajadusest teada nagu mina seda sain, haarab iga normaalset inimest hirm oma ellujämise pärast. Oma elu jätkumist sooviv patsient peab arsti endast targemaks ja usaldab teda kui spetsialisti. “Me müüme usaldust, teie oma artikliga kahjustasite seda,” ütles otsesõnu välja minu vastas kohtus istunud ITK juht Ralf Allikvee. Enamik inimesi tõesti ei kahtlusta, et arst võib nagu iga teine inimene olla huvitatud ka oma töökoha ja sisetuleku säilimisest. Sellest rääkisid mulle avameelselt kaks anonüümsust palunud arsti, kes on tänaseks Eestist töölt lahkunud. Just soovimatuse pärast teha häirivaid valikuid töökoha nõudmiste ja Hippokratese vande vahel. Siinkohal on arstid sama abitus seisus kui patsiendid. Iga inimene soovib tema töö eest toita oma peret. Iga inimene soovib oma töökoha säilimist. Kui aga tööandja nõuab ettevõtte majanduslikku kasumlikkust, kui töökoha säilimise eeldust, pannakse arst vastuolulisse seisu. Ta ei saa nagunii 20 ettenähtud minuti jooksul patsiendiga isiklikku kontakti. Seega on lihtsam – puhtinimlikult – võtta patsienti kui impersonaalset organite kogumit.

Süsteem taastoodab iseenda huve

Suurhaigla vajab lõikusi oma majanduskulude katteks. Arstile ei anta võimalust haigega tegeleda, tema ravi suunata, jälgida, valida kirurgilist sekkumist alles tõesti viimase abinõuna, kui teised juba läbi proovitud.

“Munajuhad on organid, kuid naisel peale 40ndat eluaastat kaotavad nad tähenduse, seega ei saa neid siis käistleda enam organitena,” andis ITK juht dr Allikvee kohtuistungil mu advokaadile hämmastava vastuse. Mitte mina ei m13334682_1199579416732909_1252508368_oäära, kui kaua ma oma organeid vajan. Seda määrab keegi teine, kes on omandanud vatavad õigused ja volitused. Mina ei saa isegi kirjalikku dokumenti allkirjastades õigust enda organismiga toimetatava üle otsustada.

“Küsimus ei ole selles, kuidas patsient asjast aru sai.” teatas seesama dr. Alikvee kohtus otsesõnu. Ehk mina ei pidanudki aru saama, miks arst mind just nii palju lõigata otsustas. Peale operatsiooni anti mulle minu küsimise peale seesama paber, kus minult ära lõigatu kirjas, ja öeldi, et võin “soovi korral uuesti kontrolli tulla umbes aasta pärast”. Kolm 20 minutilist vestlust enne operatsiooni, üks “kiir-” ja üks kolme voodipäevaga “tavakirurgia” – sellega oli minu tervise temaatika haigla silmis ammendunud. See, kuidas ma operatsioonist taastun või mis minu tervises võiks terve elundkonna eemaldamise järel muutuda, ei huvitanud neid.

Müüa usaldus!

“Te kahjustasite haigla majandushuve,” kõlas Ralf Allikvee selgesõnaline süüdistus. “Haigla müüb usaldust, kui ilmub seline artikkel ei usaldata meid enam.” Niisiis olin kohtu all süüdistatavana meditsiini kui majandusvaldkonna usalduse kõigutamises. Kuna mina olin kirjutanud, miks ma endaga toimunu valguses enam ei usaldanud, võisid ka teised jätta ostmata usalduse, mida haigla soovis müüa. Märkamata lihtsat tõsiasja – kui soovid midagi müüa, tuleb seda enne toota. Aga kuidas usaldada süsteemi, kes sinu selja taga teeb lausa seadusevastaseid asju, pidades seda ise täiesti loomulikuks?

Õigus rikkuda seadusi

Haigla andis minu käest nõusolekut küsimata minu haigusloo andmed koos minu delikaatsete isikuandmetega paarikümnest inimesest koosneva Tervishoiuteenuste Kvalitedi Ekspertkomisjoni käsutusse. Kuigi minu artiklis polnud sõnagi juttu minu operatsiooni kvaliteedist. Komisjon otsustas, nagu arvata võis, et operatsioon oli teaostatud parimate meditsiiniliste kriteeriumite kohaselt. Minult ei küsitud selle otsuse tegemiseks midagi. Isegi seda, kas ma üldse soovin oma operatsiooni puudutavate andmete esitamist võõrastele. Eesti ja Euroopa liidu õigusaktide kohaselt on taoline teguviis ebaseaduslik.

Haigla oli nii kindel asja õigeksmõistmises “omadest” koosneva erialakomisjoni poolt, et avaldas kinnises meedikute erialaportaalis “Meditsiiniuudised” uudise “Ekspertkomisjon Raitari juhtumis arstidel süüd ei tuvastanud” 06. mail. Kohtule tõendina esitatud TeArstrvishoiuteenuste Kvaliteedi Ekspertkomisjoni koosoleku protokoll (ehk siis otsuse tegemise aeg) kannab kuupäeva 07.05.2014. Seega oli haiglal õigeksmõistev otsus teada enne komisjoni koosoleku toimumist!

“Raitar kirjutas ajalehes, et arstid kavatsesid selle elundi maha äritseda”, seisis pool aastat kõigile meedikutele ligipääsetava, kuid mulle suletud portaali uudises minu teadmata. Mina polnud kusagil ega kuidagi isegi maininud mingit elunditega äritsemise võimalust. Miks seondub haiglajuhtidel heategevusliku sisuga sõna “doonorlus” ülekantud tähenduses kastamisega elunditega äritsemine, jääb mulle kui vabatahtlikule veredoonorile arusaamatuks.

Ekspertkomisjonile oli haigla poolt esitatud küsimus: “Kas patsiendile oli emaka amputatsioon koos munajuhadega näidustatud?” Kuna mind polnud komisjoni istungile kutsutud, siis tahaks väga teada, kuidas said 20 võõrast inimest selle üle otsustada ilma delikatsete isikuandmete seadust rikkumata või kas üldse.

Kust tuleb raha?

Teine huvitav kõsimus komisjonile oli: “Kas arstid lõikavad rohkem (st. mitme organi eemaldamise eest saab rohkem raha) seetõttu, et nende palk on sellest otseselt sõltuv?“ See on tegelikult antud protsessi võtmeküsimus, selle pärast oli see ka estiatud taolises kavalas sõnastuses. Otseselt loomulikult ei ole ühegi arsti palk sõltuv lõigatud organite hulgast. Kaudselt aga on.

Iga organ, mis patsiendi kehast eemaldatakse, saab nagu öeldud endale “tootekoodi” mille alusel koostatakse hilisem teostatud kirurgiliste protseduuride statistika. Kui statistika näitab, et viie aasta jooksul lõigati selles haiglas xx emakat ja yy munajuha, siis järelikult valitseb just nii suur vajadus nende operatsioonide järele. Seesama statistika on aluseks järgmise viie aasta Haigekassa rahade eraldamisele. Ehk kui haigla saab näidata suurt vajadust mingite lõikuste järele, saab ta ka suuremad rahaeraldised. Need eraldised kindlustavad arstidele selles haiglas järgmise viie aasta palgataseme. Niisiis on vaja lõikuste statistikat, mis näitaks, et on vaja raha samasugusteks lõikusteks just sellele haiglale. Ja siis on eelarverahade laekudes muidugi ka vaja teostada selliseid lõikusi sellisel hulgal, et tagada järgmise eelarveperioodi järgmised rahalaekumised.

Siit tulebki “üle 40ste naiste organite, mis pole kästletavad organitena” teema. Ehk siis kui su keha meedikute arvates enam mingeid organeid ei vaja, võib need küsimata eemaldada ja esitada järgmise perioodi statistiliste andmetena, mis tagab järgmise “viisaastaku” palgatasemed just sellele haiglale. Siit ka süüdistus mulKohusle just majandushuvide kahjustamises. Ma lihtsalt nägin selle äraspidise ärimudeli läbi.

Näidispoomine

Olin kohtu all oma elus esimest korda. Mul olid suurepärased kaitsjad – Maria ja Eeva Mägi. Ometi oli see aasta minu jaoks väga kurnav. Selle asemel, et keskenduda oma ettevõtte käivitamisele ja operatsioonist taastumisele, pidin olema pidevas pinges ja tegelema enda kaitsmiseks vajalike materialide läbitöötamise ja kogumisega.

Tänaseks on minust tänu sellele saanud meditsiinisüsteemi kitsaskohtade ekspert. Saan väga hästi aru, miks Harju Maakohtus minu võiduga lõppenud kohtuasi kaevati ITK poolt edasi. Sest kui nad tunnustanuks minu võitu, pidanuks nad ka tunnustama, et nende süsteem vajab seestpoolt muutmist. Haiglale polnud vajalikud mitte kohtu kaudu minult “valurahaks” nõutud 8000 eurot. Küünilisel moel lubas haigla selle summa annetada Vähiliidule.

Selgelt pidi see summa ja kogu mu “näidispoomise” protsess hirmutama tulevasi oma arvamuse avaldajaid – kui räägid oma nägemust meditsiinisüsteemist, arvesta, et neil on raha sinu vastu pikk kohtuasi algatada ja sinu käest palju raha küsida.

Minu protsessi püüti kitsalt minu isikliku rahulolematuse ja minu “organite” keskseks pöörata, viies tähelepanu kõrvale tegelikult probleemilt – suurhaiglate monopoolsetelt majandushuvidelt, mis ei pruugi alati olla vastavuses patsientide huvidega. Operatsioon – isegi kõige kvalitetsemalt teostatu – on inimorganismile väga suur šokk. Iga organ on inimese keha terviklikkuse sisukohalt vajalik. Lõikus peaks olema viimane võimalus kõigist võimalikest. Primaarne peaks olema patsienti isiksusena käsitlev ravi. Seega tuleks praegune Haigekassa rahastussüsteem umber vaadata. Sama väitis ka 2015 ilmunud Maailmapanga raport.

Arstid pole süüdi!

Isegi mu kolleegidel meedias oli raske mõista, et ma ei vastandunud end suurhaigla majandushuvide vastu kaitstes arstidele, kellest paljud püüavad olemasoleva süsteemi piires teha oma tööd maksimaalse pühendumisega. Kahjuks on olukord selline, et patsient ja arst on seatud süsteemi, mida juhivad suurkorporatiivsed meditsiiniasutused ja ravimitööstus, mis nagu nimed ütlevad, alluvad mõlemad tööstuse ja majanduse, mitte sotsiaal-humanit13336201_1199579430066241_405261606_naarsetele reeglitele. Minu vastaspooleks oli majandushuvidega äriühing, kelle töötajad peavad tänagi tegema valikuid ettevõtte kasumi ja abivajavate inimese vahel. Pole siis ime, et inimest võetakse statistilise ühikuna, mitte tervikorganismiga isiksusena.

Aga ma tahan väga loota, et see ei jää nii! Et riigil, kelle liikmetena me sotsiaalmaksu makstes haigekassasüsteemi üleval hoiame, on jõudu see süsteem pana tagasi tema kodanikest ja maksumaksjatest inimeste huve kaitsma, mitte suurorganisatsioonide majandushuve täitma. Pühendan oma kohtualuseks oldud aasta lootusele, et riik võtab midagi ette inimlikult igale inimesele lähedasema – tervishoiusüsteemi muutmiseks taas inimkeskseks ja inimeste vajadustele, mitte Haige Kassa kaudu täidetavate ärihuvidele orienteerituks.

Kuhu kaovad alfaisased?

 „Kui ma palkan oma firmadele juhte, näen üha vähem inimesi, keda võiks nimetada alfaisasteks,” avastas meediahiid Hans H. Luik. „Uus põlvkond peab leidma motivatsiooni töötada pikki tunde, anda endast kõik, et arendada seda, millega nad tegelevad.”

Meie praegune domineerivate alfade põlvkond paiskus „karmile, kuid kutsuvale kapitalismimaale” uudismaaharijateks ühekorraga – 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Mujal maailmas vaevalt leidub nii terviklikku, seltskondlikult lävivat ja väikse maa tõttu üksteist isiklikult tundvat „võitjate põlvkonda”. Nad olid kõik kolmekümnendatesse jõudmas või just jõudnud, oma vaimsete ja füüsiliste võimete tippu saavutamas, kui riigikord muutus. Võimalused avanesid, kui jagus pealehakkamist, olemisjulgust ja loovust suurte muutumiste ajas ümberseatavaid reegleid oma kasuks painutada.

Kui hakkasid ilmuma rikaste edetabelid, võis neid jälgides algaastatel märgata, et pea iga teine jõukate TOP 50-s oli sündinud 1961. aastal. Ehk siis üks võimas, kogu meie riigi majanduse tänastesse mõõtudesse umber ehitanud, enamasti meeste ja meestena tüübilt alfade seltskond, kes statistiliste andmete suure kattuvuse tõttu on üsna hästi üldistatav.

Alfaisase eluetapid

Olles jälginud edule orienteeritud mehi pikemat aega – kõigepealt seltskonnameedias töötades, siis eduinimeste privaatajakirja Hai tehes – hakkasid nägude ja nimede tagant välja joonistuma alfamehe olulisemad eluetapid, mis Eestis väljendusid omalaadsete lainetena. Lahutuste laine, oma firmade välisosanikele müümiste laine, insultide laine…

Kolmekümneselt müüakse naer.

Lootustandev andekas noor mees otsustab hea raha teenimise nimel asuda oma tegeliku unistuse poole pürgimise (selleks võib olla filmilavastaja või näitekirjaniku, aedniku või õpetaja amet) asemel temasse antud loomingulise energia kogu väega teostama soovi olla keegi. Aega tundub olevat lõputult, kõigepealt tuleb teenida raha, siis tuleb õnn iseenesest. Jõudu on lõputult ning iga õnnestunud tehinguga näib võimaluste ja energia hulk üha kasvavat. Sõbrad vahetuvad, kunagiste unistuste asemel hakkavad elu tätma staatusesmbolid – kiired 13277909_1193751433982374_1119440726_nautod, kallid majad, luksusjahid, peened restoranid ja eliitklubid. Kuuluvus kuhugi tähistab ju kellekski olemist või kuidas?

Neljakümneselt esimene erektsioonihäire.

Ületöötamine, pidev stress ja pinge mõjuvad ennekõike mehe füüsilisele võimekusele, mis aga alfaisase jaoks tähendab tema identiteedi alust. „Esimese ohukella” tagajärjel hakkab mehel kiire talle eluliselt olulise võimekuse taastamisega. Enda ja oma suhete tegeliku mõistmise asemel asutakse otsima nooremaid partnereid, sest esimene abikaasa on kümne tösse uppunud aastaga muutunud võõraks, kellega pole jagada muud kui vahepeal kogunenud abieluvara. Noored naised aga näivad mehele tagasi andvat tema 20-ndate aastate jõu.

Modellimõõtu esindusnaised vaatavad end just eduka ja võimsana tundma hakanud mehele sobivalt alt üles, kuna pole näinud tema nõrku kohti, mida mees ise püüab nüüd maha vaikida. Mees on nõus kõik naise kulud katma, aga nõuab vastu „sina pead mu õnnelikuks tegema”-teenust. Koos väärtust loov pariteetne suhe eeldab kahe täisväärtusliku isiksuse kohtumist. Enamasti aga lähevad mehed oma otsingutes üht – edu ja töö – ja naised teist rada ning kokku saadakse kohtades, kus „mul on sind vaja”.

Viiekümneselt esimene infarkt.

See võib murda alfaisase ellu kasvõi sõpra tabanud infarktist/äkksurmast/insuldist kuulmise järel. Võimsuse kõrghetkel jõuab kohale märk mehe tegelikust surelikkusest, arusaam, et aega pole lõputult ning miski, mida ta saavutanud on, pole jääv ega igavene. Teise ohukella järel hakkavad paljud edumehed neile omase kirgliku pühendumisega sporti tegema – jooksmas käima või näiteks tennist mängima. Mõni jätab joomise maha, kuid see pole kerge, sest alkoholist on paljude jaoks saanud ainus toimiv viis oma pingetest ja hirmudest põgusakski vabanemiseks. Ebakindlus tuleviku ees aga ei kao, see kripeldab kusagil hoolimata üleelatud majanduskriisidest ning ühiskonna silmis saavutatud prestiižist ja võimust. Selles perioodis võivad mõned alfad alustada esialgu kobavate vaimsete otsingutega. Sest miski, millele veel nime anda ei oska, aga millest seespool sügavalt puudust tuntakse, on siiani saavutamata.

Kuuekümneselt – „mille nimel see kõik?”

Selle vanuse saabumist kardab alfamees nagu tuld, sest siis hakkab hääbuma tema alfa-võimekus ehk seksuaalne potentsiaal, millel aga seisab paljuski tema arusaam iseendast. Välised edumärgid kaotavad oma tähenduse ja peaks silmitsi seisma sellega, kes sa tegelikult oled, kuid keda tegelikult pole eriti julgenud tundma õppida… Ühel hetkel tekib küsimus „Kelle/mille jaoks ma seda kõike tegin?”. Sisemist rahu tehtust ju ikka pole. Aga alfamees on enamasti olemuselt ka patriarhaalne ürgisa – kuigi kokkupuude pere ja lastega on olnud pigem rahaliselt toetavad kui hingelähedane – ning temas on teadmine, et ta on rajanud oma impeeriumid ju laste nimel, neile tulevikku luues. Aga oma täiskasvanuks saavate laste poole vaadates avastab ta neis võõrad inimesed, kellel on oma tulevikust hoopis teised arusaamad.

Mida teeb järgmine põlvkond?

Karmide kapitalismikaubide lapsed, laiemalt peaaegu kogu praeguste kahekümneste põlvkond on kasvanud teadmises, et nad on peres kõige tähtsamad, sest just nende nimel käivad issi-emme pikki päevi tööl ja on neist pidevalt eemal. Eemalolekut ostetakse välja kingitustega, nii koguneb lastesse arusaam, et nad on miskipärast maailma kõige olulisemad ning neil on õigus selle eest kogu aeg kinke saada.alfa

Praegusaja kahekümnesed tulevadki, diplomid käes, tööturule, uskudes kaljukindlalt, et maailm on neile võlgu. Nad ei tea küll päris täpselt, mille eest, aga nad väärivad parimat, seega makstagu kohe ära! Igat tööd nad ei tee, sest nende vanemad on rabanud nende tuleviku nimel ja see peaks nüüd olema neil kindlustatud. Naeru see kolmekümnendatesse jõudjate põlvkond oma vanemate moel “kellekski saamise” nimel müüa ei suvatse. Ma juba olen maailma olulisim, antagu mulle parimat!

Heade eelduste korral on sama põlvkonna noored inimesed loomult loovad ning tänu vanemate kogemuste pealtnägemisele keelduvad nad oma loovust müümast. Nad ei astu suure äri kõikeneelavasse rattasse, sest see tõotab – mida? 40-ndaks sünnipäevaks lõhkiminevat perekonda, 50-ndaks tuksiminevat tervist ja 60-ndaks teostumata unistusi.

Nad alustavad pigem sellest, milleni jõuab suur hulk tänaseid alfaisaseid 60-ndaks eluaastaks – oma tegelike unistuste teokstegemisest. Kirjutamisest või näitlemisest. Muusika või disaini loomisest. Aga ka talude või loovettevõtete püstipanemisest, kuid juba sootuks erinevatel alustel. Isade laotud edutrepid uusaja alfavõimetega loovhingi ei peibuta, sest ennekõike tapab selline karmide reeglitega trepijooks just loovuse. Alfaisane on koguaeg hingehinnaga kättevõidetud territooriumi kaitseks valmis. Aga mistahes organismi puhul võetakse kaitseks vajalik ressurss just kasvamiseks vajamineva ehk loovuse arvelt.

Seega nn klassikalised alfad on tõesti kadumisohus liik. See on kurb, sest kõigest hoolimata on neis meile majandusedu loonud vägevates alfades kõigis olemas see sisemine loovus, milleta maailma muutmine on võimatu. Ma loodan südamest, et meie 60-ndate lävele jõudma hakkav „võitjate põlvkond” leiab oma ärisse investeeritud loovuse endast taas ja asub muutma seda osa maailmast, kuhu tegelikult on peidetud meie elu õnn – iseend.

—-

Tekst ilmus 24. Mail 2013 nädalalehes LP aga kuna seal on ta siiani netiversioonis loetav vaid tasulisena või osaliselt, avaldan oma blogis täisversiooni.

atlantise väravad

Looming kui teadlik armastus

Miks tuleb inimesel ühtäkki vajadus hakata kirjutama raamatut? Oleks siis veel, et hästimüüvaid ja kergelttehtavaid elulooraamatuid või muid selliseid, mida ei pea “endast läbi laskma”. Võtad, süstematiseerid ja korrastad mingi hulga olemasolevat infot viisil nagu inimesed on harjunud tarbima. Toodad trükise, mille puhul müüginumbrid ja seega ka su sissetulek on garanteeritud. Igati mõistlik ettevõtmine. Ilukirjanduse kirjutamine, eriti selle, mis tekib siia maailma läbi irratsionaalse loomeprotsessi, on väga ebakindel ja võiks lausa öelda ebapraktiline tegevus. Nagu lapse sünnitamiselgi ei tea sa enne uue hingelise siia ilma jõudmist kes temast saab, kas tulevikus peab tema sind või sina teda üleval. Isegi kui oled ta sünnitanud terve ja tugevana, elujõulise ja ainulaadsena ei pruugi see meie väikses riigis tähendada muud kui – nagu paljulapselistes peredeski – elustandardi langust. Panustad aega, energiat ja muude töödega teenitud raha vähmagi garantiita, et su tegevuse tulem sind kunagi ära elatada võiks. Luues ei tea ju kunagi, kuidas sinu kaudu ilma tulnu pärast oma elu elab. Kas teadsite, et praegu oma pärijatele miljoneid teeniv J.R.R. Tolkien ise suri vaesuses?

Tegelikult on loov alge olemas kõigis inimestes. Lapsed on oma tulevikuunistustes ehitajad, lauljad, tantsijad, maadeavastajad. Nad on väga loomingulised, kuni tuleb vahele mingi “eluline ümberõpe” ja “tulevikku rajama” hakatakse juurat, majandust, avalikku haldust või tehnoloogiat õppides. Tegelikult saab ükskõik mis tööd loominguliselt teha. Vastandiks on rutiinne kordamine, kopeerimine, töö tegemine kellegi teise poolt antud ülesande täitmisena, ilma isikliku sisulise panustamiseta. Kordav ja kopeeriv töö kulutab, tekitab häirivat mõtetuse tunnet.

Kui palju on meil hetkel ameteid, kui saad pähesähvatanud ideest täiesti uue asjani nullist oma käega valmis teha? Näha ja kogeda vaimustavat vaimu materialiseerumist. Elame-töötame enamasti mingite protsesside väikeste osaühikutena, mis terviku seisukohalt on asendatavad, nii näib turvalisem eksisteerida. Loomisprotsess on ebakindel, sest tema tulem pole garanteeritud ja prognoositav. Süsteemi mutrina saad endale kindla sissetuleku ja selle eest tarbida hüvesid, mis peaks nagu emotsionaalselt kompenseerima töös seesmiselt puudu oleva vaba loomingulisuse. Selline – tarbiv ja välistele hüvedele orienteeritud maailm tundub enamikule meist ainumõeldav ja turvaline. Looming, mis küll annab sisemise eneseteostusest lähtuva rahulolutunde aga vastupidi – ebakindel ja seetõttu isegi kardetav. Mutrikesi rutiinis pööritav süsteem toodab endaga rahulolematuid inimesi, kes “pinna jalge alla” leidmiseks on orienteeritud raha teenimisele ja kogmumisele, aga ka kuulsusele ja võimule, mis tagab rahavoo ja kompenseerib ebakindlust tuleviku ees.

Looja on harmoonia tekitaja. Looming suurendab harmooniat maailmas ja inimestes. Disharmoonia on reostus. Ükskõik mis vallas disharmoonia suurendamine reostab maailma. Seega kui on neid, kes suudavad luua, saavad nad oma loomega tasakaalustada kellegi kasuahnuse, hirmu või misiganes muul destruktiivsel ajendil tekitatud disharmooniat.

Kõik muutused maailmas algavad inimesest endast. Kedagi ei saa muuta, kuid tõelise loomingu eripära ongi see, et see annab sulle vahatahtliku impulsi ise endas teadlik muutus läbi viia. Annab teada, mis tunne on olla harmoonias või kui destruktiivne on disharmoonia sellega võrreldes. Kogemuslikult, nii et tõesti mõistad ja siis muudadki. Muutes sellega maailma kõigepealt enda sees ja läbi enesepeegelduste ka enda ümber harmoonilisemaks, terviklikumaks, jätkusuutlikumaks. Teadlik muutus omakorda avab sinus uinunud potensiaali luua nii nagu kunagi lapsena. Muudab maailmamõistmise mustreid, mille on sulle peale kasvatanud “heasoovijad” kes on soovitasid ebakindla eneseteostuse tee asemel kindlat ja auväärset töökohta, kus sind mitte unikaalse isiksusena vaid süsteemi sobituva totmistsükli osana hinnatakse. Julgedes teadlikult muutuda, avad endas väe, mis lubab sul läbi iseenda tuua maailma midagi, mida seal varem polnud. Uusi ja unikaalseid Päris Asju.

Rõõm ja armastus kaasnevad loova seisundiga, mitte ei ole selle eelduseks. Need, kes püüavad inimestes tekitada “häid tundeid” ei paku tegelikku loomet vaid ainult emotsionaalset asendustegevust. Emotsioon kaob peale hetke, kui olid sellega kokkupuutes. Tõelisest loomest sündiv kaarsis aga puhastab sind, tehes ruumi tegelikule harmooniale sinu ja maailma vahel, mille läbi avaneb sinus tegelik armastuse ruum.

“ “Laululaadsed tooted”, mis on üles ehitatud võimendatud emotsioonile, on pettus. Kui sa teed midagi väga sügavalt läbi enda, lood kanali ka teistes samasuguse puhta eheda kerkimiseks,” kirjeldas kunagi loomissprotsessi minu jaoks üks vägevamaid loovisiksusi Eestis – Tõnis Mägi.

Päris asjade olemasolu kohta levib info läbi nende inimeste, keda see puudutab. Samas kui seda puudutust püütakse imiteerida, tekitada turunduslik pseudopuudutus asjadele, mis tegelikult pole päris, on vaid tooted mida toodetaksegi emotsionaalsete surrogaatidena kellegi kasumi teenimise eesmärgil. Selleks tarbijat manipuleerides, et too arvaks, et vajab endas emotsionaalse puudujäägi korvamiseks just seda toodet. Manipuleerimine toimub läbi emotsioonide, sinus tekitatakse ihaldusväärne emotsioon, mis seotakse kaudse seose abil sulle müüa püütava tootega. See tööstus, kes selliseid pseudovajadusi toodab, on juba nii suur ja võimas, et Päris Asjad kaovad selle tekitatud valjuhäälse tilulilu varju. Nii võibki juhtuda, et päris loome ei jõua paljudeni, kugi võiks neid puudutada. Süsteem ei soovi, et jõuaks, sest sel juhul ei ostaks inimesed nende pakutud konveiermeetodil tehtud loomingusarnaseid tooteid.

Looja müüb tegelikult kaht asja, käsitööline vaid üht. Mõlemil on oskus teha oma asju parimate võimalike oskustega. Sa õpid oma kunsti käsitöAtlantise Väravadötasandil perfektselt selgeks ja siis täidad vormi loominguga. Korralik käsitöö võib olla ja sageli ongi looming. Pelk loomisimpulss ilma kaasnevate käsitööliste vormistusoskuste ei ole tarbitav. Vaid isikliku loomingulise tunde jahtija ei saa eeldada, et ta loomingut ostetakse, sest ta ju lõi selle vaid iseenda naudinguks. Miks ma peaks ostma sinu nägemust mängulisest naudingust, mille minu naudinguks muutmise peale sa mõtlema pole vaevunud? Pole omandanud käsitööoskust “tõlkida” sinus välgatanud inspiratsioon paljudele arusaadavaks nii, et ka nemad võiks samasuguseid ehedaid ja nauditavalt puudutavaid impulsse tunda. Kui ma suudan jagada mulle osaks saanud loovat harmooniat teistega, jagan maailma midagi võimsat. See läheb inimestele korda – nad suudavad minu poolt kinni püütud impulsi minu poolt vormistatud viisil ka oma ellu integreerida, seda kogeda, sellest samavõrd naudingut saada. Hea muusika kuulamine on taolise “kinnipüütu edastamise” parimaks näiteks. Aga ka hea “endasse neelava” raamatu lugemine. Looming on maailmakuulsa poeedi Tagore sõnadega: “oma armastuse viljakaks muutmine teenimises”.

Kui olin selle mõtsikluse lõpetanud, avastasin sõbra FB seinalt iidse targa mõtte, mis võttis ühe lausega kokku kogu mu siinse jutu: “Aseta vibule pühendunud teenimise terav nool; ja siis, jäägitult keskendunud teadlikkuse ja armastusse sulanud südamega, tõmba vibu pingule ja taba märki – hävimatut Absoluuti.” – Mundaka Upanišad

Armastus on hirmutav

Elame vabade valikute maailmas. Kuni me ust ei ava, on uks kinni. Kui aga ilmutame vaba tahet, öeldes “Armas maailm, näita minule, et mind armastatakse”, avame suletud värava. Seal taga on areng, kooskõla leidmine iseendaga, inimestevahelise läheduse mõistmine ja üksindustunde lõppemine. Arusaamine elust kui su enda valikust täidab sind nii, et sa ei muretse enam haiguste, vananemise või suhtedraamade pärast.

Armastuse kogemine, samuti nagu armastuse puudumine tekitavad hirmu. Hirm sünnib hüljatustundest, läheduse vähesusest. Inimene, kes ei tunne lähedust, elab ebakindluses. Hirm tapab elu ja loovuse, sest hirmu küüsis olles ei julge me teha vigu. Aga vaid vigu tehes ei käitu me õpitud stsenaariumite kohaselt. Einsteini sõnadega: “Suurim lollus on tehes nii nagu ikka loota uusi tulemusi.”

Armastuse kogemine on hirmutav, sest see nõuab meilt kõigi seni ehitatud enesekaitsesüsteemide eemaldamist. Seepärast on armastus sageli haavav, kuid mitte tappev. Mõistes, et haavad on vaid meis nagunii parandamist vajava pinnaletõusmine, oleme tänulikud iga suhte kui tervendava kogemuse eest. Hirm kaob, kui sukeldud avatud meelega ellu ja loobud vanadest kivistunud mõttemustritest. Usaldad maailma, sest tead, et ta annab sulle vaid seda, mida sa oma arenguks vajad. Igatsetu, mida teadsin asuvat väljaspool, on tegelikult mu sees kogu aeg olemas.

Kuulsin täna lugu vene õigusu pühakust, kes taevasse pääsedes tõsteti jumalale väga lähedal oleval aukohale. Pühak, kes oma elust suure osa olBlogii olnud tavaline patune, ei saanud aru, miks talle nii suur au osaks langes, samas kui teised, eks terve elu patuta elanud, asusid “taevases hierarhias” märksa allpool. Ta küsis ja talle vastati: “Sest sa ei mõistnud kunagi oma elus kedagi hukka.”

Väga sügav lugu. Kui sa ei mõista kedagi hukka, siis tähendab, et sa mõistad. Mõistad teist tema endana. Hukka mõises mõistad sa ju teist enda väärtusprismade alusel, püüdmatagi aru saada, mis võis teises toimuda, et ta sulle häirival moel toimis.

Kui sa mõistad kõiki enda ümber, oled sa nendega kooskõlas. Olles inimestega enda ümber kooskõlas, oledki sa armastuses. Mis see armastus muu on, kui kõikehõlmav harmoonia. Seega, kui soovime oma ellu armastust, alustagem mõistmisest.

Meelesisustaja

Ärge pekske sõnumitoojat!

Minult on küsinud juba kümmekond inimest, kas ma tahaks kirjutada praegu terviseteemades toimuva valguses sellest, kuidas meedia moonutab sihilikult ja suunatult oma reklaamiandjate- tabletitöösturite huvides reaalsust. Olen vastanud, et ei taha. Selgitan, miks.

Kõigil asjadel meie elus on põhjused ja tagajärjed. Ei ole nii, et keegi kuskil on tahtlikult paha ja nagu multifilmielukas Surra-Murra keksib ringi aisna sooviga lämmatada kõik hea. Kõik me oleme ühe terviku osad ja omavahel läbi tuhandete seoste läbi põimunud. Ehk siis pole üdini halbu süsteemikuulekaid ajakirjanikke, kes käivad kuskil korraldusi saamas ja paha peatoimetajat, kes nõuaks klikijanus ja ihas omanike ees kannuseid teenida uuendusmeelsete terviseedendajate verd. On vähene teadlikkus ja tegelikkuse toimivate seoste mitemõistmine. Mõlemis leeris. Kusjuures ühel on käepärast propagandamasin, mis saab jõuliselt teise poole väidetest üle rullida. Teisel jälle üha tugevnev avalikkuse surve. Meedia aga jääb sageli lihtsalt kahe jõuliselt vastanduva poole vahele ja peab selles surves samuti ellu jääma.

Ma ei ütle, et nende protsesside taga ei ole suurimas pildis “veel midagi”. Ütlen, et inimeste tasandil toimivad protsessid – ja muide ajakirjanik on vägagi inimene – on enamasti märksa lihtsamad.

Inimene süsteemi vastu

Ma märkasin juba enne läinudaastast Saale Kareda “maailmauuendamise” -konverentsi, mille kaudu kurikuulus MMS “pilti” ilmus ja kust meedia esimese info selle alternatiivse tervisevõrgustiku kohta sai, kui vigane oli selle grupi esimene esitlus avalikkusele. Püüdsin sellest eraisikuna ka konverentsi korraldajat informeerida. Imagoloogia alal 20 aastat tegutsenuna teades, kui oluline on iga uue teemmaga väljatuleku põhjalik läbimõeldud ettevalmistamine. Ta kahjuks ei arvestatud meedia toimimisreegleid ja tagajärjed järgnesid.

Kui paljud mäletavad, et ma ise 2014 aasta juunist kuni läinud aasta lõpuni Ida Tallinna Keskhaigla poolt kohtusse kaevatud oma arvamusartikli pärast, mis kajastas meditsiinisüsteemis toimuvat selle süsteemi hammasrataste vahele sattunu pilgu läbi. Seda kohtuasja julges kajastada vaid Õhtulehe kohtukroonika. Ometi mind tunti meeiainimeste hulgas ja ma sattusin kohtu alla koos minu artikli avaldanud Eesti Päevalehega – mina õiguse eest rääkida oma isiklikust kogemusest nii nagu ma seda kogesin ja leht õiguse eest minu arvamust avaldada. Olen väga tänulik Hans H. Luigele, kes kuuldes mu kohtusse andmisest meditsiiniäri tippude poolt leheomanikuna seisis mu selja taha, öeldes vaid lihtsa lause: “Mind huvitab tõde.”

Olen aru saanud, et isegi enamik mu sõpru ei saanud üldse aru, mille pärast ma kohtu all olin ja milles oli selle kohtuprotsessi tegelik iva. Miks? Sest minu kohtusse andmise tegelikust põhjusest ei kirjutatud ega räägitud. Asi polnud ju mitte minult eemaldatud organis, vaid igaühe meist Meediaõiguses omaenda kehaga toimuva üle otsustada. See protsess oli minu teada esimene “inimene süsteemi vastu” meditsiinis, kus kaebaja polnud mitte inimene – nagu alguses mu kolleegid-ajakirjanikud kõik seda protsessi näha tahtsid – vihane patsieent südistab arste – vaid süsteem. Süsteem, kes tundis end häirituna.

Tõe kallis hind

Esimese astme kohtus me võitsime, igale inimesele jäi õigus argumenteeritult arvata ja ajalehele seda avaldada. Teises astmes, kuhu süsteem meid esimese otsusega mitte rahul olles edasi kaebas, tehti väga kummaline otsus – minule jäeti eraisikuna õigus rääkida endaga toimunust nii, nagu ma õigeks pidasin. Tekst jäi lehe netiväljaandesse muutmata kujul alles. Aga – NB! – leht pidi selle eest maksma ja mitte vähe! Ehk siis kohus ostsustas ja Riigikohus jättis selle otsuse muutmata, et haigla kes solgutas patsienti poolteist aastat oma õigust kinnitada sooviva kohtuasjaga, peab kinni maksma minu kohtukulud, kuid – tähelepanu, tähelepanu! – inimeste õigust tõtt rääkida kaitsev Päevaleht peab maksma omad kohtukulud ise. Mille eest? Lehte ei mõistetud ju mitte milleski süüdi! Meediaväljaanne avaldas teksti, mida ei tunnistatud valeks, mida lubati edasi lugejatele edastada. Ometi pidi leht maksma selle eest, et meditsiinisüsteemi äripoole tippfiguurid otsustasid meedia õigust avaldada argumenteeritud artikleid omal valikul, vaidlustada kolmes kohtuastmes.Meedia

Selle kurioosse loo puänt on eriti kummaline. Nö. minu kohtukulud arvutas välja … süsteem. Ehk kogusummast, mis kolme astme ja pooleteise aasta peale kulus kohtus kaitstes minu ja EPL õiguse avaldada arvamust asjade kotha nii nagu need on, maksis haigla välja vaid 30% ! Sest kohus ostustas, mis summat nad aksepteerivad “Raitari kohtukuludena”. EPL pidi maksma 70% kõigist kohtukuludest lihtsalt selle eest, et nad olid valmis avaldama artikli, kus inimene rääkis oma kokkupuudetest meditsiinisüstemiga. Süsteemile mittemeelepärase artikli avaldamine läks kohtuotsusest hoolimata seega lehele maksma tuhandeid eurosid. Riigikohus nagu öeldud edasikaebamist menetleda ei võtnud. Kogu protsess jättis meediale väga selge signaali – avaldad veel sellist teksti ja maksad veel! Loodi pretsedent – meditsiiniteemal kirjutamine on ohtlik, kui kirjutad, siis isegi tekst võib olla tõelevastav, kuid süsteemi initsieeritud aja, närvi ja kohtukulu järgneb.

Kui meist keegi – olgu või soovist avaldada ja kaitsta tõde – peab kandma suuri kahjusid nii ajas inimtööjõus kui rahas, muutub ta peale sellist kogemust taoliste teemade käsitlemisel väga ettevaatlikuks. Ja seda ei sa talle süüks panna. See on loomulik käitumine – mitte põhjustada oma ettevõttele, mis maksab palku sadadele inimestele, kahju. Nii et pole vaja süüdistada “rumalat meediat”. Süstem on märksa laiemalt kreenis. Aga selle vastu ei saa rusikatega veheldes. Ikka teadlikult, rääkides visa järjekindlusega asjadest nii, nagu need on. On ainus võimals olla neutraalne ja aina korrata infot, mis objektiivselt aitab inimesi maailma ja endid mõista.

Meelesisustaja

Kokkuhoid naeratuse arvelt

Mõnikord juhtuvad olulised asjad viimasel minutil. Prindin raamatu käsikirja välja, et see kokkulepitud ajaks järgmisel hommikul korrektuuri viia. Trükiettevalmistustsükkel on lõpufaasis, iga päev loetud. Aga pinteril saab tint otsa. Kell 17.28! Kiiire otsing Internetis näitab, et lähim koht, kus mu printeri tint saadaval, peaks olema on 1A nimeline netikaubamaja, mille esindus on lahti kella 18ni. Helistan. Mõlemad telefonid annavad kinnist tooni. Selge, nõutud ettevõte, mõlten. Torman trammile, sest kell on tipptunnis ja asutus kahe peatuse kaugusel minust. Trammis püüan kogu aeg helistada, kuid telefon kutsub pikalt ja siis tõstab keegi toru hargilt ja kostab kinnine toon. Pole hullu, vähemalt inimesed on kohal ja tööl, mõtlten läbi tibava kevadvihma kihutades. Huh, kell 17.50 astun sisse 1A uksest.

Telefonide järgi eeldatud sagina asemel istub leti taga igavleva näoga tütarlaps. “Ei, siin pole meil midagi, te peate interneti kaudu tellima ja siis ehk järgmiseks esmaspäevaks jõuab.” Tema tülpinud nägu väljendab ainsat soovi mind minema saata ja kontror, kus ta ilmselge vastumeelsusega viibib, kiiresti enda järel sulgeda. Küsin, miks ma ei oleks seda infot võinud saada telefoni teel enne kui tulema hakkasin. “Telefoni teel meilt ka tellida ei saa,” vastab tibi (ja see on hetkel mitte hinnang vaid liigi määratlus). Ma ju ei soovinudki tellida, vaid teada saada, et mul pole mõtet kulutada tundi oma kiireimast ajast selleks, et olla tunnistajaks tema soovimatusele töötada oma töökohal.

Järgmisel hommikul olen tänu internetist hangitud infole kell 8 stardivalmis ja marsin läbi linna Büroomaailma. Ukse avab punktipealt 8.30 nagu netis kirjas noormees ja … naeratab. “Tundub, et teil on väga kiire, vaatame, kuidas saame aidata.” No uskumatu. Leiab vajaliku tindi ja asub arvet vormistama. “Te vist pole meie püsiklient, aga kas asute aadressil…” Mul jääb suu lahti. Ta nägi ainult mu etevõtte pangakaardil olevat firmanime ja teab mu ettevõtte aadressi! “Äriregistrist leiab andmed lihtsalt,” ütleb ta, taas naeratades. Isegi nii hoolitakse kliendi mugavusest ja ajast et leitakse hetkega arve vormistamiseks vajalik aadress. Saab selgeks, mis ilutsevad noormehe selja taga kolm “kilendid kiidavad” kirjaga diplomit. Ma ka kiidaks. Lahkume vastastiku naeratades.

Isegi tihenev vihm ei suuda mind hommikusel tagasiteel rööpast välja lüüa. Olgu, ma maksin Büroomaailmas selle naeratava teeninduse eest internetifirma hinnaga võrreldes 2 eurot rohkem. Aga ma võitsin raamatu ilmumisgraaikust kinnipidamise ja hea enesetunde pooleks päevaks. Minu arvates väga hea diil.

Ilmselgelt ei võtnud see tibinas seal 1As toru, kuna enamik kõnesid on rahulolematutelt klientidelt, kelle rahulolematus on taaskord vaid tema enda puduliku teeninduse vili. Nokk kinni, saba lahti. Inimene, kes soovib oma tööl naeratada, tunneb, et ta töö on väärtuslik. Väärtuslik töö teeb ju õnnelikuks ja siis on õnnelikul töötajal, mida jagada. Kui töötaja jaoks pole ta töö väärtuslik, ei leia selles väärtust ka klient. Raha aga on väärtuse mõõt. Meelesisustaja

Samal õhtul käisin Ingvar Villido linnaloengus “Kas püsiv õnnelikkus on võimalik?” Ta tõi seal välja väga jahmatavad numbrid. Me kõik tegutseme, töötame, toimetame igapäevaselt sooviga olla õnnelikud. Õnnetunne ise, kui emotsioon, kestab katkematuna maksimaalselt 2 minutit. Seega, kui arvestame oma hambad ristis igapäevast õnne nimel rabelemist korrelatsioonis õnnetunde kestvusega võime avastada, et meie “tootlikkus” on… pehmelt öeldes olematu.

Mida vajame selleks, et päeva tekiks meis pidevalt Okasroosikese olekus uinuv õnnetunne? See ei pea olema ainult printsi suudlus. Sobib ka mistahes positiivne impulss. Kust neid saada? Kõik muutused maailmas saavad alguse meie seest. Seega on üks väga lihtne viis puuduoleva impulsi saamiseks seda ise jagama hakata. “Sa saad ise olla muutus, mida oma ellu ootad,” sõnastas tark Mahatma Gandhi.

Kui soovid, et keegi sulle vastaks positiivse, rõõmsa, heatahtliku, abivalmi impulsiga, siis jaga neid impulsse! Jaga, ja inimesed, kelle kogu tegevus siin maamunal on ajendatud soovist leida oma ellu õnne, püüavad selle kinni. Seega, kui annad neile kasvõi hetkeks tunde, mida nad kogu oma elu otsinud on, annad neile midagi ülimalt väärtuslikku.

Kõik me soovime olla nende inimeste lähedal, kes suudavad meis positiivset tunnet tekitada. Mulle jääb meelde inimene, kes minuga rõõmu või heatahtlikkust jagas ja järgmine kord vastavas olukorras olles, meenub see inimene mulle. Koos ettevõttega, kus ta töötab. Ma tean, et kui järgmine kord midagi kontoris nihu läheb, sean sammud Büroomaailma, isegi siis, kui ost pole soodsam “naeratuseta ettevõtte” pakkumisest. Ma tean, et sellest firmast võin saada tunnet, mida ma – isegi seda asja ostes – maailmast tegelikult otsin. Ma ju vajasin printeritinti selleks, et anda maailmale raamat, millega mina soovin võimalikult paljudele inimestele positiivseid impulsse jagada ja seeläbi end ka ise õnnelikuna tunda. IMG_4288

Tegelikult sain tänuväärse kogemuse. Avastasin ei midagi vähemat, kui edu valemi! Kui pakun inimesele sellega, mida ma müün, ka killukese kõige ihaldatavamat kaupa maailams – õnnetunnet, võin olla kindel, et mu äril läheb hästi.

Õnnelikud soovivad olla kõik inimesed maamunal. Nagu sulle, pole ka neile selle tunde kerkimiseks palju vaja. Naeratust. Head sõna. Rõõmsat pilku. Seega investeerigem naeratusse, ärgem hoidkem naeratuse arvelt kokku. See investeering on kehtivas inflatsioonis ilmselt kõige suurema tootlikkusega 🙂

Meelesisustaja

Gruusia taasavastamise aeg

Pikk ja huvitav ajalugu, imeodav hea köök ja vein, nõukanostalgia läbisegi rahvusvaheliste tipparitektide ülimoodsa linnaarhitektuuriga – kõik need Gruusia külastuspõhjused on taas mugavalt kättesaadavad.

Tallinn-Tbilisi otselendude katkedes tundus, et Gruusiasse minek on keerulisem ja kallim kui reis Egiptusesse või Taisse. Ometi on sel maal kultuur vaat et sama vana kui Egiptuses ning puhkusevõimalused sama odavad kui Tais. Kui kohale saad. Nüüd on võimalik istuda Tallinnas õhtul lennukile, teha Riias tunnine kohvipeatus ja siis vaid kolme tunniga jõudagi Tbilisisse. Tagasilend on sama sujuv. Tblilisi lenujaama jõudes on iga kell vastas hulk taksojuhte ning siin riigis pole nad agressiivsed ega petised. Enamasti. Taksojuht küsib turistilt hinda kokku leppides: “Palju sa ise maksad?” Kui siis tead õiget hinda – linnasõidu normaalhind on 40 kohaliku lari ringis (ca 16 eurot) – viiakse sind sellega ka kohale. Konkurents taksoturul ja odav bensiin teeb taksohinad kogu Grusias väga odavaks ja sellega annab turistile kohalike vaatamsiväärsuste juurde mugavaid ligipääse. Ent kui Tbilisis pikemalt peatuda, tasub osta metrookaart ja laadida sellele ca 5-10 lari. Üks sõit metrooga – ka koos võimalike ümberistumistega – maksab pool lari ehk 20 eurosenti.

Kontrastide linn

Tbilissi sisse sõites jäävad silma tuledesäras imekauni, täiesti erilise arhitektuuriga võimsad klaashooned. Eelmisne Gruusia president, keda kohalikud siiani härdusega meentuavad ja hellitavalt Mišaks kutsuvad, tahtis riigi teha inimestele läbipaistvaks. Seepärast ehitati politseijaoskonnad, migratsiooni- ja muud inimestega tegelevad riigiametid suurte klaasakendega kauniteks majadeks. Öises linnapildis sillerdavad riigihooned võidu muude kaunite, välisarhitektide rajatud, klaasist arhitektuuriimedega. Sama president lasi muide riigi raha eest renoveerida ka kolme ajaloolise UNESCO väikelinna kõik elumajad. Teades, et kohalikel pole autentseks renoveerimiseks vahendeid. Mis tähendab, et turisitil on neis linnades nüüd tõesti ehe ja eriline käia. Ent paraku jäi poliitilises võimuvõitlsues tema töö pooleli. See hakkab silma just Tbilisis vanalinnas jalutades. Hoolimata linna kohal kõrguvatest mägedest tekib nukker tunne, vaadates kunagisi kauneid 19 sajandi villasid lihtsalt lagunemas. Siinsed jõukamad inimesed ostavad stuudiokortereid moodsatesse 16 korruselistesse äärelinnamajadesse, vanalinn pole populaarne rahapaigutuskoht.

Kõik Vana-Tbilisi ajaloolised ehitised on üksteisest lühikese jalutustee kaugusel. Metekhi kirik (13. saj), sünagoog, Sioni katedraal (6.-7. saj), AncMeelesisustajahiskhati kirik (6. saj) jne. Siinsed kirikud on erilised, kuna Gruusia kristlus pärineb 4 sajandist ja erineb pisut talle arhitektuurilt ja ikonograafialt sarnasest kreeka ja vene õigeusust. Tasub tõusta köisrudteega linna kohal kõrguvasse Narikala kindlusesse ja sealt teha mägituulest hoolimata võrratuid linnapilte. Ning siis laskuda väikesi tänavaid pidi alla ja võtta privaatsaun kulsates Tbilisi väävliallikatele ehitatud saunades. Muidugi võib ka minna üldsaumna, mille pilet maksab alla euro. Ent näiteks neljale eraldi puhkeruumi ja basseiniga kahhelkaunistustega saun maksab tunniks 20 eurot ning kohale tulev masseerija teeb piilingu ja massaazhi kokku vaid 8 euro eest.

Ilmasamba asukoht

Sõit Gruusia ühte vanimasse linna Mtskhetasse maksab taksoga Tbilisist alla 10 euro. Aga on väärt, et sellelel linnakesele pühendada terve päiksepaisteline jalutamispäev. Alustada tasub linna kohal kõrguvast Jvari (Püha Risti) kloostrist, mis on Gruusia üks olulisemaid pühapaiku, sest just siin sai Gruusiasse ristiusu toonud Püha Nino taevase ilmutuse ja põimis viinamarjaväädist ja oma juustest kokku esimese risti, mida tuntakse ka Nino ristina. See näeb välja nagu kepi otsa seatud Mercedese märk ilma ringita. Nino oli Kapadookia neiu, kes tõi grusiinidele ristiusu 337 AD. Kloostri juurest jalutab käänulist mägirada pidi all jõekäärus puhkavasse Mtskhetasse tunnikese.

Mtskheta on Gruusia üks vanemaid linnu. 3. sajandist e.Kr kuni 5. sajandini oli riigi pealinn. Aastal 317 võeti seal vastu ristiusk ning linna on nimetatud ka teiseks Jeruusalemmaks, just seal on hoiul Jeesus Kristuse rüü. Jah, grusiinid on veendunMeelesisustajaud, et üks kristliku maailma pühim reliikvia asub just nende maal. Või nende maas kui täpsem olla. Siinses UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud 4. saj. pärinevas Svetitskhoveli (Elu samba) katedraalis väidetavalt just sellesama kirikule nime andnud samba all puhkab juuditar, kelle vend tõi legendi kohaselt Jeruusalemmast siia osa Jeesuse hukkamisrüüst.

Elu sammas ise menutab Egiptuse obeliski ja omab kohalike arvates imettegevat ja haigusi ravivat jõudu. Jeesuse rüüga maetud naise hauast kasvanud välja suur puu, ning selle puu jäänused ongi ilmasamba sees ja annavad talle imettegeva jõu. Ilmselgelt on aga tegu märksa vanemale iidse kohaliku usu pühimale kohale kristliku tähenduse andmisega, nagu tehtud on enamikus ristiusustatud riikides. Seda Gruusia vanimat ristiusu kirikut on sajandeid kasutatud Gruusia kuningate kroonimis- ja matmispaigana, seega saab siin kohaliku üliodava giidi eskursiooni ajal kiire ülevaate kogu riigi ajaloost.

Kohe kiriku kõrval algab mõnus väikeste kaubatänavakeste labürint, kus müüakse kohalikku käsitööd – ei hakka enam rõhutama, kui odav see kõik meie hindadega harjunule isegi turismi tulipunktis müüduna on. Imekauneid tava-, mohäär ja isegi kashmiirvillaga vilditud õhkõrnu mustrilisi salle ja õlarätikuid on nii palju, et nende hulgast õige valimiseks võib kuluda päris pikk jalutuskäik kauniks renoveeritud majakeste ja poekeste vahel.  Siis aga võib kohaliksu söögikohas tellida savitaldrikul ehk ketsil tulikuumas ahjus praetud kana siseelundid, seamaksa või ka näiteks vasikaajud – särisev unustamatu maitseelamus on garanteeritud. Shaslõkki teevad grusiinid muide sealihast, lambaliha pakutakse kohalikes restoranides harva. Lambad, mida kõigil mäekülgedel karjades söömas näha võib, müüakse rikastele araabia riikidele. Sealiha söömisega näitavad kohalikud, et nad pole kõigi ajaloo keerdkäikude kiuste moslemid. Restorani valikul soovitavad kohalikud vaadata kohti, kus palju kohalikke autosid ees. Kus kohalikud ise ei söö, seal polevat ka köök hea. Enamikul juhtidest see reegel kehtis.

MeelesisustajaEt anda viimne tõuge selleks, et tekiks kindel soov seda lisaks ülaltoodud ülipõgusale ülevaatele veel paljude kultuuriliste vaatepaikadega maale minna, ütlen, et klaas kohalikku head värsket veini maksab restoranis 2 lari (1 euro = ca 2,5 lari). Gruusia väärib taasavastamist!

blogi

Ah, et miks nüüd blogi?

Ühel hommikul teatas üks mu kunagine hea kolleeg ja praegune FB sõber läbi sellesamuse sotsiaalmeedia, et talle aitab mu halast ja oigamisest “sinu postitused tunduvad lihtsalt karjed tähelepanu järele”.

Olin nii jõulise steitmendi peale kohe täiesti siiras hämmingus. 30 aastat tagasi andsin Academia Pegeliana (oli kord Tartu Ülikoolis selline veider üksus, mis koosnes inimestest, kelle arvates ajakirjandus on tõsiseltvõetav missioon) vande, mille teksti ma enam peast ei mäleta, kuid millega lubasin anda inimestele infot maailmas toimuvast objektiivselt ja reaalsust peegeldavalt. Olla vahend, mille läbi paljudele inimestele oluline ja vajalik info tuleb maailma. Võimalikult paljude jaoks abistaval ja kasulikul moel.

Nende 30 aasta jooksul olen olnud meediarindel erinevatel rindejoone pooltel. Eesti esimese sõltumatu nädalalehe Eesti Ekspress uuriv ajakirjanik, kelle kohta tolle aja legendaarne krimireporter Toomas Sildam ohates ütles: “See on hull naine, läheb sinna ka, kuhu mehed ei julge.” Eesti esimese vaba meelelahutusväljaande Esmaspäev toimetaja, kes muu hulgas võib enda kontole kirjutada Eesti esimese seltskonnauudise esimeselt Vabariigi aastapäeva vastuvõtult. Eesti esimese ja paraku ainsaks jäänud kinoajakirja Cinema peatoimetaja. Isegi Eesti esimest naiste- ja moeajakirja Stiil jõudsin aastakese juhtida enne kui läksin Eesti Ekspressi seltskonnakülgi käivitama. Misjärel sain Kroonika asepeatoimetaja pakkumise ja tiitli “Eesti Seltskonnaajakirjanduse Grand Old Lady” juba 32 aastaselt! Loogilise jätkena sellele andsin “isiklikele andmebaasidele tuginedes” välja Eesti esimese “Kes on Kes” teatmiku “Kes on Kes. Avaliku Elu aastaraamat 2000”.

Seejärel vahetasin pooli ja lõin Eesti esimese imagonõustamisettevõtte I.R.A. (sõprade hulgas hellitavalt “imago remondi abiks” ja “isikureklaami agentuuriks” kutsutud, mitte segi ajada Iiri terroriorganisatsiooniga) mida oman ja juhin tänaseni. Selle alt sai tekitatud nii mõnegi majandus- ja poliitikaelu tippu tõusnu kuvandeid. Õnnestus ka suhteid korraldada ja seda päris suurtes protsessides nagu näiteks kunagine Raudtee erastamine (täna võib sellest juba rääkida, siis oli amet nagu psühhiaatril, kellel ametlikult kliente ei ole, kuna öeldes, kes on su klient andsid sa teada, kellel on probleem) ja paari tänaseni edukalt toimiva kontserni korporatiivset identiteeti luua. Ka suurüritusi teha, millest tuntuim ehk tšarterlennuga 100 äritipu Sitsiiliasse stiilipeole viimine ja sellest sündmusest tehtud täispikk erafilm. Mu toonane kolleeg meedias, kes soovis sellest üritusest kirjutada ohkas südamest: “Inga, kuidas see sul õnnestus, 100 inimest käivad nädalasel üritusel ja keegi pärast ei räägi.” Eks parimad vangivalvuris saavadki endistest vangidest, muigasin tookord. Et siis meedia sisemist toimimist läbi väga isikliku kogemuse tundmata poleks ma suutnud ka sellesama meedia osas teistele nõu anda. Sellesse perioodi jääb ka edukatele suunatud elustiiliajakirja Hai väljaandmine, mis andis tiitli “hea elu ekspert”.

2007 anti võimalus sünnitada Luige ja Kadastiku “esimene ühine laps” 😀 ehk siis kaks suurt meediagiganti panid rahad kokku ja soovisid teha naiste nädalaajakirja. Olukorras, kus turul oli juba rekordarv naistekaid ja muid kirevaid ajakirju ei jõudnud kokku lugeda. Tegime Naised, jäime ellu, elasime masu üle, leidsime oma nišši. Esimestena Eestis hakkas Naised avaldama “tasakaalustatult läbitöötatud nõialugusid”. Neist sai kokku pandud kaks paksu raamatut, misjärel mu tiitlivalikusse lisandus “Eesti esimene esoteerikaekspert”. Kuni tuli taas aeg peatoimetajatool väikeettevõtjatooliga asendada.

Nüüd ma siis olengi juba teist aastat imagoloog, kirjastaja ja kirjanik. Oeh, sellest viimasest ununes rääkida.  Et siis esimese romaaniga “Meie keda polnud” sain maha 1996, ehkki kirjanikuks ma siis veel end pidada ei julgenud. Järgnesid romaan “SõltuvusSõltumatus” (2003), Eesti esimene audiodigitaalne luulekogu “Aken öö poole” (2004), alternatiivajalooline põnevik “Elu Võti” (2010), mõttevalimik “Kingin sulle valgust” (2011), romantiline fantaasia “Karmavõlad” (2013), omaenese ümbermaailmareisil põhinev reisilugude kogumik “Unistuste kataloog”(2014). Minu esimene suht edukas katsetus väljaspool ilukirjandust, “Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni” ilmus samuti 2014 ja oli omalaadne kokkuvõte minu vahepealsetele intensiivsetele ja mitmekülgsetele uuringutele inimese füüsilise keha, sisemaailma ning suhete seoste teemas.

Minu enda elus algas 2014 periood, kui olin 1,5 aastat kohtu all, süüdistatuna meditsiinisüsteemi maine kahjustamises. Kohus lõppes minu õigeksmõistmisega läinud aasta lõpus. Ehk mulle jäi õigus nõuda inimese – iga inimese, mitte kitsalt minu – õigust oma kehaga toimuva üle otsustamiseks. Õigus võtta vastutus oma eluga toimuva eest, mitte usaldada see pimesi, teadmata, kes ja milleks tegelikult su loovutatud usaldust kasutab. Selle kohtuprotsessi käigus sai minust endalegi ootamatult ka ekspert tervishoiusüsteemi toimimise vallas – pidin ju suutma ennast kaitsta, seega vajasin infot ja andmeid. See, mida teada sain oli kohati väga häirivalt kummaline.

Siit jõuamegi tagasi teksti algusesse. Ehk eks-kolleegi karje juurde minu “oigamiste” lõpetamiseks. Lõpetan FB kaudu oigamise. Nagunii on mitu väga head sõpra juba ammu öelnud, et pean tegema oma blogi. Et senine sotsiaalmeedia kaudu “ülejäävate” mõtete levitamine olevat ande ja energia raiskamine. 😀

“Meelesisustajaks” ristisin blogi selle tõttu, et meelelahutus on meie ümber juba üleliia palju. Meelesisustajaks ehk lahutatud meele olulisele ja sisulisele tagasi toojaks peaks ma sobima, kuna mu elukogemus annab võimaluse kirjeldada protsesse väga mitme erineva vaatepunkti alt. Ja just vaatepunktide paljusus on eeldus tervikpildi saamiseks.

“Nendes poliitilistes kultuurides, kus valitseb kuvandikultus, on väitlus ideede üle tagaplaanile tõrjutud. Avalikku ruumi täidavad personaliseeritud, emotsionaalsed vastasseisud; analüüsi asendavad äärmuseni lihtsustatud kiirarvamused,”  on öelnud Hollandi professor Frank Ankersmit. Naljakas on avastada, kuidas tuntud Taani imagoloogi viis aastat tagasi kirjutatu tõeks osutub. Ideede asemel nähakse igas su avalduses katset iseennast kuvada. Sisulise arutelu asemel toimub isiklik emotsionaalne rünnak, sest inimesed ei tee enam vahet analüüsil ja sotsiaalmeedia kaudu toimuval iseenese argielu ülepiirisel eksponeerimisel.

Maailma võib suhtestuda kaheti. Soovides sealt võimalikult palju saada – mida iganes kuulsust, tähelepanu, raha, hüvesid. Või soovides jagada seda, mida elu sulle on kogemuste näol kinkinud. “Mitte su anded vaid su valikud teevad sinust selle, kellena sind hinnatakse,” ütles vana võlur Albus Dumbledore imelaps Harry Potterile.

Infot võib jagada ka soovist aidata luua maailma muutusid, mida sa ise oma ellu soovid. Seda ma nüüd Meelesisustaja kaudu ka teen.

Inga.